Sunday, 25 September 2016

EESTI REISI KOKKUVÕTE

Siit viimane kokkuvõtlik postitus meie väikesest Eesti reisist. 

Alustame sellest, et IGA jumala kord kui me kuskile reisime, siis kellegiga (enamalt minuga) on mingi jama kas enne reisi või reisi ajal. Enne kevadist Eesti reisi hakkas mul ju kõht valutama ja keegi ei teadnud milles probleem oli. Õnneks siiski jäi kõhuvalu päev või paar enne lendu järgi, aga nii palju stressi tekitas see ikkagi. 
Sel korral hakkas mul siis KÕRV valutama!!! Mul pole vist mitte kunagi elus enne kõrv valutan ja nüüd siis taas mingi nädalake enne reisi pidin arsti juurde jooksma. Tegu ei olnud sellise tavalise keskkõravapõletikulise kõrvavaluga ja ma algul üldse arvasin, et ehk olen öösel oma kõrvarõngal pahasti maganud ja selle tagajärjel nüüd kõrv valutab. Algul ei valutanud midagi vaid oli katsudes natuke valus. Kui aga kahe päeva pärast läks valu kõvemaks ja öösel oli üldse raske valu tõttu magada, siis sain aru, et midagi tõsisemat ikkagi teoksil. Nädalalõpp tuli muidugi jälle vahele ja seega pidin nii reede õhtupooliku kui ka laupäeva ja pühapäeva veel kõrvavalus piinama, aga õnneks sain esmaspäeval kohe arstile ja probleem kontrolli alla. 

Arst ütles et tegu väliskuulmekäigu põletikuga mida kutsutakse ka ujuja kõrvaks ning andis mulle antibiootikumi tilgad. Need hakkasid paari päeva pärast aitama ja sain seega õnneks rahuliku südamega Tallinna poole lendama hakata.
Arvata võib, et ehk oli see kõrva värk kuidagi seotud meie Hispaania puhkusega kust me olime just nädalakese varem tagasi jõudnud. Ju siis sai kõrv seal liiga palju vett ja niiskust, või kes teab mida (Hispaanias olin mul ka midagi viga, aga seda juba Hispaania reisi postituse alla mille ma kunagi valmis kirjutan :))

Gretaga aga on hästi tore reisida, sest ta tõesti ei vingu ega virise MITTE KUNAGI ja seda juba sellest ajast peale kui me temaga 3 kuuselt esimest korda lendasime. Niikaua kui tal midagi süüa on, on ta alati rahul ja õnnelik:)
Pete viskas meid Gatwick lennujaama hommikul ära ja ütleme nii, et veel enne kui me lennukile jõudsime astuda suutsin mina juba hakata oma rahakotti kergendama. Ühesõnaga igati puhkuse lainel :) Ostsin Gretale lennujaamast uue õlakoti, väikese rahakoti (eurokopikate tarbeks) ning uue kampsuni.
Süüa ostsime ka endale lennukisse ja siis alustasime pikka jalutuskäiku lennukiväravani.

Lend kulges kiirelt ja varsti maandusimegi tibatillukeses Tallinna lennujaamas.
Eestisse jõudes on ALATI me esimeseks peatuseks Ülemiste ostukeskus, kuhu me läheme kohe esimese asjana jäätist ostma :)



No ja kui me seal juba kord oleme, siis laseme me muidugi ka Gretal suurest liutorust paar korda alla lasta ning mänguasjade poodi minna ning mina käin tavaliselt kiire tiiru Lindexis ära.
Ega me Eestis olles palju midagi ei teinudki. Saabusime reedel ja laupäeval käisime korra vaid vanalinnas. Viisime vanaema rongiga sõitma ja tervishoiumuuseumisse. 

Kolm põlvkonda jalgu
Perroonijooga
Ma olin küll kuulnud, et Elioni ronge kutsutakse nende värvi järgi porganditeks, aga see tuli küll üllatusena, et ootesaali istumiskohas porgand ilutses :)



Tervishoiumuuseumis käisime meie Gretaga viimati kaks aastat tagasi (sellest saab lugeda SIIT) ja meile väga meeldis seal. Nüüd on aga ka muuseumi kolmas korrus valmis saanud ja otsutasime seda uudistama minna. Vanaema ei olnud uues tervishoiumuuseumis aga üldse käinud ja seega oli temal seal üsna palju uudistada.
Me muidugi iga ekspondaadi juures kaua ei seisnud ja tekste ei lugenud, aga enam-vähem sai kõik nähtud.

Ma sattusin sel korral ka Teadusetualetti kus mul oli võimalik vett välja lastes mingit loengut kuulata :)
Ülemisel korruse olid väljapanekud mis seotud raseduse ja lapse sünniga. Gretale meeldis eriti see nurgatagune kus oli võimalik beebit vanamoeliselt mähkida ja riidesse panna.
Isegi titekäru oli beebile olemas. Ütleme nii, et mul oli üsna raske Gretat sealt nurgast edasi meelitada.
Pärast muuseumikülastust kolasime niisama linnas ringi. Raekoja platsil sattus just olema mingi laat, kus me igasugu kübaraid pähe proovisime.




Minu lemmikud, öökullid




Oseloomulikult käisime ka raamatupoodides. Ma alati käin eelnevalt mitu korda raamatupoes raamatutega lähemalt tutvumas ja hindu võrdlemas enne kui ostma hakkan,
Linnas käies me unustasime täitsa ära, et samal päeval oli ju ka Eesti iseseisvusepäev ja alles kodus saime teada, et Vabaduseväljakul toimus suur kontsert ja puha. Me nägime küll rahvariietes tädisid ja lapsi, aga ei osanud seda kuidagi millegiga seostada. 
Õhtul ei saanud ei mina ega Greta magama minna, sest me vaatasime telekast iseseisvusepäeva kontserdi ülekannet. Iga kord kui ma oli suutnud Greta voodi saata hüüdsin ma ta sealt taas kiiresti tagasi, sest telekast tuli jälle mingi mu lapsepõlve laul või tants ja ma tahtsin et ka Greta seda näeks ja kuuleks.  

Ühel päeval jätsin ma Greta vanaema ja Robertiga koju ning läksin ühe mu muidu välismaal elava väga toreda blogisõbrannaga juurde (tsau Ingrid :). Nägin ta tütart (keda ma pole kunagi päriselus kohanud) ühel päeval Saue rongijaamas ja sain sedasi teada, et sõbrants juhtus just samal ajal ka ise Eestis olema. 
Tee kodust rongijaama viib mind alati läbi mulle juba väga armsaks saanud metsatuka. Õhus oli tunda natuke sügishõngu ja kargust ning mets lõhnas nii imeliselt. Kohati natuke nagu vilju täis kasvuhoone.

Sõbrantsi juurest tagasi tulles jäid tee peale ette sellised vahvad sildid


Mul õnnestus ka üks teine sõbranna, kes muidu Itaalias elab aga iga aasta oma lastega suvel Eestisse suvitama tuleb, ära näha. Gretad said mängida ja emmed niisama natuke lobiseda. 

Ja ühel päeval õnnestus mul leida ühest loodusepoest lõpuks Jäämarja käsitöö pulgajäätised ja need ka ära maitsta. Ütleme nii et esialgsed ootused ei olnud eriti suured, sest mulle eriti ei meeldi mahlajäätised. Minu esimeseks suureks üllatuseks oli see, et jäätis oli oma kujult palju paksem kui tavaline mahlajäätis tavaliselt on. Ostsime kolme erinevat sorti. Vanaema sõi, kui ma õigesti mäletan, virsiku kreeka jogurti jäätist, mina vist maasika smuuti või maasika mango smuuti oma (ma ei mäletagi enam) ja Greta sokolaadi oma. Ma vanaema jäätist maitsta ei saanud, sest see oli jogurtiga, aga minu ja Greta omad olid küll väga head. Polnud üldse mahlajäätise tekstuuriga.(Jäämarja facebooki leht on siin)
Üks päev sattusime täiesti juhuslikult mu ühe lapsepõlve kodu juurest mööda sõitma. Me olen seda maja ka varem Gretale näidanud, aga ta oli siis veel liiga väike et sellest kõigest midagi täpselt aru saada. Vaevalt et see maja teda ka selle korral kõnetas, sest temal pole mu vana koduga ju mingit seost ja ma võin sama hästi mis tahes majale näidata ja seda mu lapsepõlve koduks nimetada. 
Ma ei mäletagi enam kui kaua me siin Nõmmel selles majas elasime, aga igaljuhul osa lasteaja ajast ma elasin juba siin ning esimesse klassi läksin ka Nõmmel. Elasin teises trepikojas kolmandal korrusel (ehk siis meie köögi ja magamistoa akand on kolmanda korruse kuues ja seitsmes aken).
Lasnamäele kolisime umbes siis kui ma olin ehk 10 või 11 aastat vana, kuigi koolis käisin kuni lõpuni siiski Nõmmel.
Märgin selle ka ära, et paar päeva pärast Eestisse jõudmist (kaks päeva pärast seda kui mu kõrvatilkade kuur läbi sai) hakkas mul kõrv UUESTI valutama!! Ma ei suutnud oma ebaõnne uskuda. Nagu kiuste, siis just sel korral oli Pete unustanud mu passi vahele panna euroopa tervisekindlustuse kaardi, kuigi õnneks Eesti sõidu ajal selle puudumine mingit suurt probleemi ei tekita. Eesti arstivisiiditasu, või eraarsti visiit maksab ju meie siinsete hindadega võrreldes meeletult vähe, nii et sellepärast ma ei muretsenud. 

Ka olin ma eelnevalt lugenud, et selle väliskuulmekanali põletiku puhul on mitmeid eri liiki tikasid ja kui üks liik ei aita, siis tuleb katsetada teiste tilkadega. Tihti ka kui üks ravim ei ole aidanud siis võetakse proov ja uuritakse välja täpselt millise põletikuga on tegu ja määratakse täpne ravi. Nagu näha siis mind oli õnnistatud kahekordse põletikuga. Läksi hästi et mul õnnestus Eestis perearsti jutule saada ja pääsesin kuskile haiglasse minekust, või siis õigemine aitas vaid kui ma polikliinikusse sisse läksin ja registratuuris oleva naisega rääkisin. Ta organiseeris mulle kohe 5 minutiga uued tilgad. Ma maksin 5 krooni ja oligi probleem lahendatud. Õigemine võttis see küll veel ikka paar päeva aega enne kui kõrvavalu paranema hakkas. Ma tegelikult juba hakkasin natuke kartma, et võib olla muutub kogu asi krooniliseks, sest see on üsna levinud, aga õnneks on siiani kõrvaga kõik OK olnud.  Loodetavasti nii jääbki. 

Kõige rohkem saigi Eestis olles vist raamatupoodides käidud. Kuna raamatuid müüakse ka igas suuremas toidupoes, siis nendega tutvumiseks ei olnudki vaja spetsiaalselt linna sõita.
Huvitav on see, et kui vanasti oli Apollo see pood kus alati raamatud hea hinnaga olid, siis nüüd on selleks poeks hoopis Rahva Raamat. Rahva Raamatust leidsime me ka üli nunnu Muumidega iPad kotikese. Kallis ta oli, aga lausa sundis ostma ja ma üldse ei kahetse et sundis :) 
Rocca al Mare ostukeskuse Rahva Raamatu pood on Greta kahtlemata lemmik raamatupood. Seal on ju nii hea ringi joosta. Ma tavaliselt kunagi ei näegi teda seal poes, sest ta jookseb seal nagu segane alati riiulite vahel ja on pidevalt kuskil seina taga peidus. Seal on sellised kaldteed mida mööda on hea joosta. Õnneks pole veel keegi õiendama tulnud, kuigi ega ta siis sedasi laamendades ka ei jookse. 
Mina läksin sinna oma tellimusele järele. Nimelt ostsin ma enamus soovitud raamatud ära öömüügi ajal kui sai veel 15% allahindlust ka ja säästsin sellega küllaltki rahuldava summa raha.
Vanaema ja Greta vaatavad vormeli võistluseid
Ja varsti oligi juba aeg tagasi koju lennata. 10 päeva läks ruttu ja Eestis oli tore olla, aga mul tuleb küll selle 10ne päevaga juba koduigatsus peale. Kodus ootasid mind ka nii paljud asjad mis tegemist vajasid ja ma tahtsin juba ruttu neid asju tegema minna.
Oleks tahtnud küll veel ka Lottemaale uuesti minna, aga ma lihtsalt ei viitsinud sellist pikka sõitu ette võtta. See oleks tähendanud ettevalmistusi ja varajast tõusmist. Tegelikult kõige suuremaks takistuseks oleks selle reisi juures olnud sinna sõit. Nimelt ma kardan Eestis olles meeletult liiklust ja kuskil manteedel sõitmist, sest see on nii ohtlik. See kuidas autod teine teisest pidevalt väga ohtlikult mööda sõidavad või üldse kogu see liikluse värk tekitab minus nii palju stressi ja pinget, et ma parema meelega juba istun kodus, või sõidan rongiga. Vähemalt on sedasi väiksem võimalus avariisse sattuda. 

Loodan, aga ehk õnnestus Petele meiega järgmisel suvel koos Eestisse tulla ja siis oleks tore ka talle Lottemaad näidata. Pikemaks ajaks seda jätta ei saa, sest Greta saab ju aina vanemaks ja vaevalt teda siis enam see koht huvitab.

Viimase tiirud lennujaamas



Ja lendasimegi juba tagasi Londonisse. 

Reis toimus 29 juuli-19 august 2016

Saturday, 24 September 2016

LAPSEPÕLVE RAAMATUD

Osa lugejatest kindlasti mäletab neid raamatuid. Mul olid kunagi kõik selle sarja raamatud olemas, aga nagu ma üleeelmises postituses mainisin, siis osa mu lapsepõlve raamatuid on kadunud ja seega suurem osa ka nendest raamatutest.
Kuna ma tahtsin teada saada millised raamatud siis kadunud on, hakkasin Eestis olles osta.ee lehelt sama sarja raamatuid otsima ja sain kokku sellise kollektsiooni:
Kui siit mingi raamat puudu on siis palun andke mulle teada

Panen paar pilti mõne raamatu sisust ka siia, sest kuigi ma mäletan kõikide nende raamatute kaanepilte väga hästi, siis  enamuste raamatute sisu olen küll kahjuks ära unustanud.



Seda hai ja vähiga pilti mäletan ma aga väga hästi. Ma mäletan, et kui ma väike olin, siis see vähk siin pildi peal tundus mulle nii hirmutav. Ta nägu ja need käed...




Täiesti juhuslikult leidsin internetist 'Rübliku' multika. Kes seda kunagi näinud ei ole, siis vaadake. Minu arvates on see nii hea .
Näitasin seda multikat kohe ka Gretale ja ta vaatas seda kohati nii mureliku näoga. Ta on meil ju selline laps kes alati 'seadust' järgib, nii et kui ta nägi, et poiss keelatud kohast üle läks oli ta hämmastuses ning kui poisist põrsas sai, siis poisi pärast mures. Lõpus siiski naeris 
Seda raamatut ja multikat mäletan samuti väga hästi. Oli selline natuke 'greepy'. Eriti lõpus kus mehe nägu hästi kortsus ja kõhna oli.








Selline sari oli ka, aga need raamatud ei ole kunagi mulle väga hingelähedased olnud ja ma arvan, et kuna nende raamatute illustratsioonid ei olnud just eriti ilusad ja kutsuvad. Kõige lemmikum oli 'Lood Lontringist' ja seda just ilusate piltide pärast. 
Need raamatud on mul praegu veel olemas
Kogu sari ilmumis järjekorras