Thursday, 30 July 2009

TÄNA ON MEIE 3s PULMA AASTAPÄEV

Uskumatu et juba 3 aastat möödas. Samas aga tundub nagu oleksime juba igaviku koos elanud.
Siit mõned pildid päevast mida on raske unustada. Kõik meie inglise tuttavad, sugulased räägivad meie pulmadest siiamaani suure ärevusega kuna neile oli Eesti pulm ikka kohe enneolematu elamus.





















Wednesday, 29 July 2009

Päev 4 - (VANA)ISA JUURES

Esmaspäeval sõitsime isa suvilasse Nõvale. Gretale oli see esimene kord vanaisaga kokku saada. Ilm oli küllaltki ilus aga kahjuks siiski mitte nii soe et ujuma oleks saanud minna. Sääski see eest oli meeletult palju. Mind nad otseselt ei häirinud kuna teadsin et sääsed mind tavaliselt palju ei hammusta ja sääsehammustused paiste ei lähe aga Petega oli lugu teine. Ta võitles küll võimsalt nende vastu aga lõpuks õnnestus paaril sääsel ikka teda hammustada ja pärast käis paar päeva väga sugelevate ja paistes punnidega ringi.
Olime väga mures Greta pärast kuna ta ju alles nii väike ja me ei teadnud kuidas tema nahk reageerib sääsemürgile. Oli teine lausa kõrvuni riidesse mässitud, et sääsed teda kätte ei saaks, ja kõrval kõndis koguaeg keegi kes sääski ära peletas. Tänu sellele pääses tema täielikult sääsehammustustest.



Minu vennake Gretaga


Lõunaks sõime pildil olevas suitsuahjus küpsetatud suitsu kana ja liha....ime hea! Ma olin selle maitse täitsa ära unustanud kuna ma ei suuda isegi meenutada et millal või kus viimati sai suitsuliha söödud.

Väike jalutuskäik mere äärde, mis majast nii umbes kivi viske kaugusel.


Mina tahtsin ujuma minna sinna merre, aga Pete sinna väikesesse lompi, kus vesi oli soe nagu supp


Imeline Eesti loodus


Mets oli paksult metsmaasikaid täis. Me tegelikult nägime oma silmaga ka rästikut aga ma ei taha siia temast pilti panna. Pete oli just Gretaga maha kummardanud et talle käbi näidata kui äkki kuuleb hissinat (selline sõna vist on olemas!?). Õnneks oli et rästik meid hoiatas ja et me teda kuulsime....

           Pete Gretat magama panemas sääsetõrja kostüümi sees

Tädi Anna Gretaga


Vanaisa Gretaga


tädi Ivi Gretaga




Juhtus just nii et see pilt kus ka kõik teised naeratasid tuli välja udune.

Kokkuvõttes veetsime lõbusa päevakese Nõval.
Tervitused teile sinna meie poolt. Meile väga meeldis teie suvila ja jääme ootama et seal ka varsti korralikult suvitada saame. Greta tänab roosa zebra eest, talle meeldib seda sikutada. Samuti palus ta edasi öelda et magab praegu teie kingitud magamiskotikeses ja et see on väga mugav ja soe.

Monday, 27 July 2009

KOLMAS PÄEV

Kasutan oma 3 min arvuti taga ja jätkan Eesti reisu kirjapanekuga.

Pühapäeva hommikul alustasime juba varakult. Vaat et tunni ajaga olime voodist väljas, riides, söödud ja uksest väljas (meie kohta rekord). Vanalinnas saime kokku Liina, James-i ja poistega. Maailm tundus väikesena kui saad Eestis kokku inimestega kellega tavaliselt suhtled Inglismaal. Ainult Oskar oli natuke hämmingus (kui sellist sõna üldse eesti keeles olemas on) et kuidas meie sinna (Eestisse) sattusime või seal olla saime!?
Alustasime kohe väikese hommiku kohviga ühes hubases kohvikus. Järgnevad pildid on kõik udused kuna fotograaf oli Pete, aga tegelikult annabgi see hea ettekujutuse kui elav kohvitamine meil seal oli.






Käisime Helina Tilk-i poes ja Vabadussamba juures. Jalutasime muuseumisse kus oli väljapanek nõukogude aegsetest mootoratastest (enamuses), aga ka muidu ratastest ja auotdest. Ilm oli üllatavalt külm ja tuuline. James oli eriti suviselt riides - shortsid ja 'sandaletid' aga ta näost ei olnud küll näha et tal külm oleks. Lastele tõmmati kõik võimalikud kapuutsid pähe ja marssisime aga vapralt tuulele vasta. Vahepeal käisime ka bistroos söömas (nime ma enam ei mäleta aga see asus selles uues majas vana postimaja kõrval). Pean mainima et toit oli seal väga hea. Eriti maitsev oli suuuuuuuuuuuur stake millega Pete jäi väga rahule.


Varsti oligi kahjuks aeg hüvasti jätta kuna Jamesil oli lend tagasi Inglismaale eest ja meil Laulupeole minek. Kolasime veel kahekesi (ja Greta) vanalinnas ringi. Vaatasime üle Linnateatri vabaõhu lavad ja sattusime muidu huvitavatele meile teadmatuttele tänavatele. Autoparklas nägime ka teiste kaasaegsete autode vahele parkinud Moskvits autot mis tegelikult oleks võinud vabalt ka muuseumisse teiste nõukogu aegsete autode juurde kuuluda.






Kui koju (Sauele) jõudsime siis saime vaid korraks maha istuda kui oligi juba aeg uuesti pästi tõusta ja Laulupeole minna.Kohale jõudes ootas meid ees meeeeeeletu mass inimesi. Meil oli selleks päevaks ostetud istekohaga piletid. Meil võttis vähemalt pool tundi et pääseda ülevalt mäetipust alla toolide peale. Pete oli üsna stressis kuna ta muretses Greta pärast kes selleks ajaks oli juba kõva häälega nutma hakanud. Ma ka juba vahepeal mõtlesin et kas me ikka teeme õigesti et nii väikese lapse sellisesse rahvamassi ja kõva muusika kätte tirime AGA tegelikult oli tal lihtsalt nälg. Ma toitsin teda ruttu ühe puu all kus juhtus cm vaba maad olema ja pärast seda oli ta natuke rõõmsam. Kui meil siis lõpuks õnnestus läbi rahva end suruda ja kinnisesse piirkonda sisse saada siis võisime rahus hingata. Ma arvan et kui meil ei oleks olnud neid pileteid sinna siis me vist oleksime poole pealt tagasi koju läinud kuna Gretaga oleks seal väga ebamugav muidu olnud olla. Istusime ja nautisime muusikat. Greta sai samal päeval ka 4 kuuseks nii et tal oli igati tore pidu....pea 35 000 lauljat talle laulmas. Mulle oli see nii tähtis et Gretaga saame sinna Laulupeole minna kuna ta peab ju saama seda Eesti meelt ja eesti keelt nii palju kui võimalik juba varakult juurtesse. Ma nii loodan et ka tema üks päev selle suure kaare all saaks laulda (mina olen seal korra laulnud kui koolis käisin, vist mudilas kooriga).
Õhtu üheks kõrgpunktiks aga oli see hetk kui Pete oma südamest kinni haaras ja teatas et ta rahakott on kadunud/varastatud. Katsus mõlemat oma tagataskut ja vaatas tooli alla aga ei midagi. Proovisime meenutada et võib olla jättis ta selle hoopis kogematta koju laua peale ja ajasime Mammat seda kodus otsima. Pete ohhetab et nüüd on kõik kadunud, isegi load, ja et peame kohe panka helistama ja kaardid kinni panema ja et meil ju veel kogu puhkus ees ja nüüd ei ole ühtegi kaardi millega maksta ja jama kui palju. Tegelikult olid minu kaardid täitsa olemas ja rahata me ei oleks olnud, aga kui oled kerges shokis siis aju ju ei tööta sama kiirusega. Mina ka mõtlesin juba et kahju et peame ära minema just enne lõpulaule ja et nüüd Pete laulupeo mälestus saab olema see kuidas ta rahakoti ära kaotas või ära varastati....AGA SIIS 'LEIDIS' TA OMA RAHAKOTI OMA TEKSADE ESITASKUST!!!! No ma ei tea. Loogiline oleks et kui midagi on kadunud siis automaatselt katsud kõik taskud läbi aga ei. Ta oli selle veel ISE tagataskust ette pannud et keegi ära ei varastaks!!!! ja siis teeb veel endale ja teistele sellist paanikat.....Pidu võis jätkuda....ja vägev pidu see ka oli.

Ma pole kunagi veel nii palju sinu-must-valgeid lippe korraga näinud. Mul oli natuke hirm et kuidas me sealt kontserdi lõpus ära saame kuna kõik hakkavad ju sama aegselt koju minema. Kui mäest alla tulemine võttis enne juba üle 30 min mis veel siis kui kõik korraga lahkuma hakkavad. Kui kavas olevad laulud said lauldud siis jätkasid koorid laulmist veel paljude lisa lugudega. Me hakkasime vaikselt lahkuma. Nägin silme ees juba kuidas tuleb hirmus trügimine ja kuidas kas siis mina või Pete gretaga kukub või mu ema tallatakse rahvamassis vigaseks AGA ma olin niiiiiii üllatunud kui rahulik see minek oli. Ok, kindlasti oli ka selles asi et keegi ei olnud alkohooli mõju all aga ikkagi väga meeldivalt üllatav.
Pääsesime tagasi väravate juurde rutem kui enne ja ei olnud mingit rabelemist, trügimist või teine teise seljas liikumist. Kõik olid rahulikud ja viisakad AGA samas ka eestlaslikult vaiksed ja tagasihoidlikud. Keegi ei alustanud juttu võõraste kõrval sammujatega aga palju vahiti sulle järele kui juhtusid ise midagi natuke kõvemini ütlema.
Isegi autoga saime suhteliselt ruttu minema. Esimest korda nägin et Eestis lasi teine autojuht sind enne teda järjekorda või et juht sind käeviipega tänas (mis meil Inglismaal nii tavaline asi on).
Greta oli jälle üllatavalt 'kerge' laps. Ei mingit virinat või jonni. Suurema osa ajast küll magas süles aga kui me ringi liikusime siis oli ka temal vaja vaadata mis ümber ringi toimus. Olen kindel et ta jäi päevaga rahule (mis tal muud üle jäi) ja et ta nüüd puupüsti isamaalisust (pigem emamaalisust) täis on.