Saturday, 28 November 2009

ZOO

Kõik sai alguse sellest et Pete tahtis hirmsasti loomaaeda minna. Või siis õigemini lugu sai alguse sellest et kuna üks Inglismaa suurematest lõbustusparkidest on meie majale väga lähedal (õnneks mitte nii lähedal et segaks või seda aknast näeks) siis saame me sinna iga aasta 4 tasuta piletit. Kuna lõbustuspargi hooaeg aga on praeguseks lõppenud siis on lahti vaid selle pargi loomaaia osa. Meil jäid sel aastal need piletid kellegile teisele lastega tuttavatele andmata kuna Greta veel liiga väike et meil sinna mõtekas minna siis otsustasime siiski loomaaia osa oma silmaga ära vaadata. Asi lükkus edasi nii ilma kui ka Greta nohu tõttu kuigi Pete kogu aeg nurus et lähme ja lähme. Eelmine pühapäev algas palju tõotavalt aga selleks ajaks kui me minema hakkasime olid vihmapilved juba väljas. Ma proovisin Pete ümber rääkida et ootame ilusamat ilma et siis käiku nautida aga kus sa sellega.
Ja nii me sinna siis läksime läbi tormi ja saju sõna otseses mõttes. Greta loomulikult jäi kohe magama (õnneks) kuna ega sellise suure vihmaga muud ei oleksgi tal seal teha olnud. Minul olid nii püksisääred kui ka turi märg aga vähemalt nägime nii tiigreid, lõvisid, gorillasid, hülgeid kui ka muid putukaid.
Olime peaaegu ainukesed külastajad. Poodi sai küll vihmavarju põgeneda aga ega seagi midagi lõbusat olnud. Väga, väga nigel valik.


Väike söömine restoranis. Selleks ajaks ärkas Greta ülesse ja peale seda siirdusime akvaariumisse kalu vaatama

















Gretale meeldisid kalad väga, kohe nii väga et öösel oli raske magada arvatavasti sellepärast et oli üle stimuleeritud. Kui akvaariumist (mis tahes see õigemini oleks eesti keeles) välja tulime oli aga päike väljas. Õnneks et oli kuna mul oligi juba nii kahju et selline tore käik vihma tõttu ebameeldivaks kujunes.




Järgmine aasta saame ehk juba lõbustuspargi mõnudest osavõtta.

Thursday, 26 November 2009

ESIMENE


Esimene maja meie lähistel on juba vähemalt nädala jõulutuledes olnud. Sama maja igal aastal väga vara aga õnneks üks vähestest meie ümbruses.

ÜKS NÄIDE

Käisime eelmisel nädalalõpul külas ühel Pete vanal sõbral. Õigemini mehel kes kunagi oli üks Pete bändi liikmetest...jah jah Pete oli bändis sünteka mängija ja laulja (mitte küll mingis kuulsas bandis nii et ärge nime hakake küsima). Süü milleks ma sellest siin kirjutan on aga hoopis see et see mees abilelus lätlannaga. Õigemini läti venelasega. Mees ise on kaks aastat Lätist elanud ja räägib üsna soravalt vene keelt. Naine aga, kes on väga tore inimene, on pea et kogu oma elu Lätis elanud AGA ei oska sõnakestki läti keelt...isegi ta ei tea kuidas jäätis on läti keeles, sõna mida paljud eestlasedgi teavad. Kas ei ole siis hämmastav et kuidas nii on võimalik aga samas ju selliseid näiteid palju ka Eestis.
Pildil nende kaks poega (oma lastega ta vene keelt ei räägi). Hästi toredad poisid nagu mõlemad nende vanemadgi. Meil oli igati lõbus õhtu. Vanade kommunismiaegsete inimestega on ju alati vahva vanu aegu meenutada, midagi sellist millest meie meestel õrna aimugi ei ole.
Muideks sellel naisel on sõbranna kes on samuti lätlanna aga kes elab ka osaliselt Eestis ja see sõbranna on talle korduvalt öelnud kui hea elu on Eestis võrreldes Lätiga.

Saturday, 21 November 2009

EDUSAMMUD

Greta oskab lehvitada. Seda küll mitte veel otseselt käsu peale aga peaaegu. Samuti on tal 3 uut hammast peaaegu et täielikult väljas, nii et kokku nüüd 7 hammast. Sinna juurde kuulub ka PIDEVALT tatti jooksev nina ja jänesepabula suurused aroomilised koogid vähemalt 5 korda päevas.

Friday, 20 November 2009

GRETA VÄIKE SÕBER

Eile käis meil külas Owen kellega me saime tuttavaks ujumis kursusel ja beebiviipe klassis. Kas ei ole hämmastav parukas sellel väikesel poisil. Ta on 6 kuune ja tal on üks korralik juukselõikus juba 3 kuuselt olnud. Isegi Greta ei saanud oma silmi ja käsi ta juukse pahmakast eemale hoida ja seega pidime Sipsiku pildistamise ajaks nende kahe vahele panema.

MILLEGIPÄRAST

Mõnda aega tagasi ostsin ma pidevalt kokku nõudepesumasina tablette. Poes oli pakkumine et saab kaks pakki ühe hinnaga (tavaliselt on üks pakk juba üsna kallis) ja loomulikult tulin ma koju kahe suure pakiga. Jälle üks asi vähem mille pärast pikka aega muretseda. Mingi aeg hiljem olin ma täitsa ära unustanud et meil on juba suures koguses neid tabletikesi kodus ja kui jälle pakkumist nägin tulin rõõmsalt koju järjekordse kahe pakiga.
Kokku meil siis neid pakke juba neli millest tavaliselt peaks jätkuma vaat et pooleks aastaks (ühes pakis on 42 tabletti).
Õnneks kolmandal korral taipasin järjekordsed kaks kotti ostukorvist tagasi riiulile panna.

Peale seda hakkasin ma korduvalt pabrikaid koju külmkappi ostma. Iga kord kui poodi läksin panin jälle uue 3mese paki korvi. Kodus avastasin et kapp pea pabrikatest pungil. Järgmine kord jälle sama lugu.
Praegu aga ostan ma spargelkapsas e. brokolit masside viisi koju.
Huvitav mis järgnevaks...

Tuesday, 17 November 2009