Sunday, 31 January 2010

KÕNNIB

TÄNA HAKKAS GRETA KORRALIKULT KÕNDIMA...ok, vahepeal kaotab tasakaalu ja siis roomab edasi ja enam jaolt siiski eelistab roomamist aga muidu kõnnib mis kõnnib.

Friday, 29 January 2010

TUMBLE TOT


Kõik sai alguse sellest et ühel pühapäeval libistas keegi mees meile info lehekese postkasti (uksevahelt sisse).
Seal oli kirjas et lastele alates 6 kuuselt ja kuna 7 aastasteni korraldatakse nn võimlemis tunde. Kuna uus aasta oli just alanud ja mul oli nagu nii plaanis Gretaga beebiviite klassile lisaks kuhugi veel minna siis saabus see info just parajal ajal.
Algne plaan Gretat muusika klassi viia jäi ära kuna tema iseloom on palju liikuvam ja laulda saab ta nii viipeklassis kui ka kodus issiga (ok ja ka minuga kes laulda ei oska). Võimlemine aga tundus palju parema valikuna.
Mõeldud tehtud. Võimlemis grupid on mitmes eri järgus vastavalt vanusele ja võimetele. Kui ma organisaatoriga telefoni teel rääkisin siis soovitas ta meil beebiklass vahele jätta ja kohe kõndijatest kuni 2 aastaste klassi tulla. Ootasime pikkisilmi esimest tundi aga just sellel päeval sadas meil paks lumi maha ja tund jäi ära. Egas midagi ootasime siis veel nädala ja läksime kohale. Gretale hirmsasti meeldib seal. Tal oli nägu koguaeg naerune ja ta nautis kõike ronimis instrumente

Kogu tund oli väga hästi organiseeritud. Saal on täis ronimis redeleid, liumägesid, tunneleid, sillakesi kus peal peab kõndima, hüppe laudu, roomamis kaste jne (ma ei oskagi seda kõike siin kirjeldada ja pilti kahjuks ma ei saa seal teha kuna mul ei ole vabu käsi ning ma ei ole kindel kas tohibgi.).
10 min tehakse harjutusi siis lauldakse 5 min siis jälle ronimised ja siis lõpulaul 5 min. Ruumi keskele on ülespandud ka käe kordinatsiooni harjutuse jaoks vastavad vahendid. Näiteks üks päev said lapsed peenikesi pulki läbi eesoleva seina väikeste-suurte aukude suruda ja teine kord karikaid palliga ümber veeretada. Iga kahe nädala tagant vahetavad nad vahendeid.

Tunni lõpus saavad lapsed kleepeka. Tundub et Greta on sellele pihta saanud kuna viimane kord kui õpetaja ütles et on aeg kleepse saada siis trügis Greta ka kohe teiste lastega õpetaja juurde (aga võib olla oli see vaid juhus et ta nii käitus).

Tänaseks oleme seal 3 korda käinud ja täna saime kätte meie liikmepaki koos pluusiga. Pluus mille ma Gretale tellisin on selle beebigrupi pluus kuna tema grupi Tumble Tots-i pluusid olid kõik suure numbriga. Pluusi sai tasuta või siis õigemini kuulus liikmemaksu sisse. Parem siis juba pluus mida saame kohe kanda kui pluus mis saab parajaks suveks kui trenni ei ole. Kuhu mujale sellega ikka minna, eriti veel kui tegemist tüdrukuga.
Täpsem info siit
Nii et selline väike akrobaat on meil nüüd siin kasvamas. 2011 Olümpiamängude ajaks oleme veel natuke väikesed aga watch out, here we come....

PALAVIK

Greta on teist päeva kõrges palavikus. Mul oli juba päev enne tunne et on teine natuke kahtlaselt kuum aga kuna ta käitus nii normaalselt siis ei näinud ma vajadust teda kraadida. Samamoodi normaalselt käitus ta ka eile ainult nats rohkem viril oli, mis ma arvasin oli sellest et ta ei olnud küllaldaselt maganud. Isegi sõi koguaeg isukalt. Õhtul aga oli nii kuum et ma juba huvipärast tahtsin teda kraadida et näha mis toimub. Ja, oh imet. Tal oli 38,7 palavikku.

See on lausa uskumatu aga tema puhul on nii raske jälile saada kas ta on näljas, väsinud või haige kuna ta lihtsalt ei hakka kunagi enne vinguma või muul moel märku andma kui tõeline häda käes. Me oleme Petega nüüd juba harjunud et Greta puhul peame meie olema need kes talle 'pidurid' enne peale panevad kui teine kokku kukub. Mina aga pean jääma enda tunnete juurde kindlaks ja ei tohi lasta teistel oma arvamustega end kõigutada.

Õnnek on et ta veel rinnapiimal on kuna vähemalt ei pea me muretsema kas ta küllaldaselt vedelikku palaviku ajal saab. Õnneks ka on ta näiteks täna söönud midagi nii hommiku-. lõuna kui ka õhtusöögiks. Küünlaid on praeguse seisuga saanud 3 tükki.
Mind muidu selline kõrge temperatuur ei hirmutaks kui ei oleks olemas seagrippi ja mengiiti. Eriti veel mengiiti. Kui Greta kehal täpikesed avastasime siis ma teatsin et tegelikult ei ole tegemist mengiidiga aga samas ei suutnud me ka aru saada mis täpid need on. Arstile helistades palus ta meil kohale tulla mida me siis nii enda kui tema lohutuseks tegime.

Targemaks me palju ei saanud. Arst ei teadnud ise ka mis täpid need on ja miks Gretal palavik on. Kõrvad, kurk ja rind olid kõik korras. Arst arvas et mingi viirus või külmetus. Me oleme aga kindlad et täpid on palavikust-kuumusest. Kui palavik on alla läinud siis kaovad ka täpid ära. Kui tal oleks mingi külmetus või grip siis oleks ju koguaeg ebamugav olla ja mitte vaid siis kui palavik on. Gerta aga käitub täieti normaalselt kui palavik on all.
Igal juhul ütles arst et kui me tal palavikku alla ei saa ja kui tal on kaeg ja jalad jää külmad siis tuleb meil kohe haiglasse kihutada.
Noh eks ma siis kontrolli teda öö läbi ja saab näha mis homne päev endaga kaasa toob. Praegu õnneks magab täitsa rahulikult.

Nüüd on vähemalt ajaloo mõttes see siia kirja pandud ja hiljem hea vaadata.

MÄNGIMIS KOHAD

Meil on väga vedanud kuna meie kodu lähedal on PALJU erinevaid kohti kuhu saab väikse beebiga (ja suurema lapsega) midagi tegema minna. Üks selline lihtsalt mängimis koht on peaaegu et me nina all. See on avatud esmaspäevast reedeni kella 9-3ni ja kui tahtmist siis saab seal soojatoitu ja muid näkse osta (aga sellest natuke hiljem).
Nii umbes 2 nädalat tagasi läksime Gretaga seda kohta uurima. Kuigi talle meeldib niisama kodus mängida või meiega mööda poode joosta siis samas meeldib talle ka väga midagi uut ja huvitavat teha. Eriti veel siis kui õues sajab vihma ja midagi muud ei ole teha.
Kohale jõudes võttis meid vastu üli vänge friikartulite ehk siis chipside hais. Mängimis ruum oli suur ja mänguasju ka igasuguseid. Gretale loomulikult meeldis väga kuigi esimese osa ajast ta lihtsalt tahtis suuri lapi passida.
Eriti tore on sellistes kohtades see et seal on palju lärmakaid plastmass mänguasju mida meie endale koju ei ostaks. Greta saab seal siis rahus oma nupule vajutamise vajaduse väljaelada kuna ega nendega palju muud midagi teha ei oleksgi.
Seal softplay (pehmel mänguplatsil) meeldis talle ka, enamjaolt küll jälle teisi lapsi (eriti suuremaid poisse) passida, aga kui need koju läksid siis hakkas natuke rohkem ronima.
Õnneks seal ei olnudgi massiliselt lapsi. Paar lapsehoidjat oma lastekarjaga ja paar ema oma lastega ja meie.
Ma oleks tahnud rohkem pilte teha aga kuna Greta ei kõnni veel siis on raske teda kuskile üksi turnima jätta samal ajal kui mina pilti teen. Igati tore koht kuhu vahel mängima minna ja tore et leidub inimesi kes sellist suurt asja on nõus iga päev korraldama.

Mis puutub aga seal pakutavasse sööki siis see on täiesti eri teema. Loomulikult on menüüs esikohal rasvased friikartulid ja kartulikrõpsud. Oli ka täidisega kuuma kartulit ja palju erinevaid küpsiseid ja sokolaadi. Ma ei näinud ühtegi rohelist salatilehte või puuvilja. Ma ei saa aru MIKS sellist rämpsu propageerida. Ning võite siis ettekujutada et enamus emasid ja hoidjaid olid seal sellised täis topitud ülekaalulised naised, kellel kõht ripus üle vöö ja iga väiksemgi liigutus tõi higipulli otsaette. Vähe sellest et kogu ruum haises odava kuuma rasva järgi oli vaatepildis ka emad kes ärevusse sattusid kui nende lauale toodi taldrikutäis rasvaseid friikartuleid ja siis nendesse sukeldusid ja oma lapsi innustasid öeldes 'yum yum maitsvad chipsid'. Seda hunnikut söödi siis sõrmi lakkudes ja magustoiduks loomulikult vähemalt üks pakk kartulikrõpse ja sokolaad....ning kruuside viisi teeeeed.
Mul oli kohe imelik seal selle karja sees Gretaga õuna süüa.
Kui me hakkasime koju minema siis tuli meie juurde koha organisaator ja ütles et ta unustas meile nende sooduskaardi anda. Vaadake siis ise millega sind premeeritakse kui sa neid sagedasti külastad. (Nendele kes inglise keelt ei oska teadmiseks et enamus kinke on kas tasuta kartulikrõpsud, sokolaad, friikartulid ja tee või kohvi ja siis natuke allahindlust sissepääsumaksust.
Nii kerge oleks ju seal lastele tervislikust eluviisist eeskuju näidata kuna koht ise on väga tore ja lastele on seal palju motiveerivaid (kas sellist sõna üldse eesti keele on?) asju.
Teisalt aga kuidas sa võtad nendelt emadelt sellise hea ja sooja koha ära kus nad saavad rahus pehme mati peal lebada ja kahe käega rämpsu sisse ajada (ning oma mobiili piinata).
Olen halastamatu, ma tean, ja ei mõtlegi oma arvamust nende suhtes muuta. Hea vähemalt et nad oma lapsed kodust teleka eest välja toovad kohta kus nad natuke rohkem liikuda saavad.

Esimene pilt ei ole minu tehtud vaid on siit

Thursday, 28 January 2010

VERY FIRST SIGN POST

Siit ta tuleb TÄHELEPANU
VALMIS OLLA
NÄKS
Greta demosteerib (dekusteerib) oma elu esimest diplomit.Sai ta selle beebiviite klassist kus ta näitas kõigile kuidas ta 'kiss' (musu) märki oskab teha. Selle aja peale kui õpetaja diplomi oli välja trükkinud ja endaga järgmisse tundi kaasa toonud oli Greta ära õppinud ka 'Piima' märgi. Õpetaja lubas järgmine esmaspäev uue diplomi talle anda kus ka piim on ära märgitud...seda teades ei pannud ma pahaks kui foto nimel Greta diplomit agressiivselt kortsutada püüdis ja selle ääri näksis.

Kodus kasutame praegu vahelduva eduga 'Kodu', 'Magama', 'Aitäh', 'Pall', 'Linnuke', 'Koer', 'Sööma' märke. Pete viipleb ka Gretaga kuigi mitte nii tihti kui mina kuna ta on suurema osa päevast tööl. Tegelikult aga unustan ma tihti märke kasutada kui temaga tegelen aga eks ma proovi enda suhtes rangem olla.
Beebiviipe klassis ei õpetata küll just eriti palju märke kuna, nagu ma aru saanud olen, proovivad-tahavad nad et inimesed nende õppematerjale (DVD, juhendit) ostaksid. Küpsis ja tort on aga küll need märgid mida agaralt propageeritakse...ja just need märgid mida meie majas ei õpetata. Küpsist hakkab Greta saama siis kui ise küsida oskab, praegu ei ole tal vaja ei küpsist ega selle märki. Las närib parem pappi ja teritab oma hambaid selle vastu...võib olla peaks talle hoopis papi märgi selgeks õpetama!

Monday, 25 January 2010

MEEM

Siiri andis mulle edasi teatepulga ajaloohetkede valjaselgitamisega blogijate elus meemiga.

Kus olid Sina kui toimus küsitud sündmus.Lähiaegadelt ja kaugemalt minevikust. Vasta küsimustele ja anna teatepulk meemi näol edasi neljale ( 4 ) inimesele. On soovitav neile, kellele meemi edasi annad, blogisse teatada. Kopeeri küsimused ja vasta oma blogis. Meemi võib ka ilma teatepulgata teha, kopeeri julgesti ja räägi kõik ära :). Mäleta ainult lingitada algallikas!

Kirjuta, kus olid Sina kui...( kust selle uudise kuulsid, mida tegid, kui ...)
1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969
2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
3. Tshernobõli aatomielekrtijaamas plahvatus 26.4.1986
4. Balti kett 23.8. 1989
5. Estonia uppus 28.9.1994
6. Diana suri 31.8. 1997
7. saabus aasta 2000
8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
9. Michael Jackson suri 25.6. 2009
10. milline uudis jäi meelde elisest päevast või mida tegid eile?

Ok, alustan siis vastamisega kuigi hoiatan juba ette ära et vastused ei saa väga põnevad olema.
Tegelikult ei tea ma isegi mida MEEM eesti keeles tähendamab!?

1. Ma ei olnud siis veel sündinud, seega ei teinud suurt midagi.
2. Selleks ajaks oli juba sündinud ja elasin Tallinnas aga olin siiski veel väike ja vaevalt isegi teadsin kes John Lennon oli. Võib olla sellest räägiti me peres aga mina küll ei mäleta midagi - kindlasti mängisin samal ajal õues.
3. Seda juhtumit juba täitsa mäletan. Isa ütles et kui vihma sajab siis peab mütsi pähe panema, kas me seda ka päriselt tegime ma ei tea. Sellest oli kodus juba palju juttu ja tundus õudsa asjana aga kuna olin ikka veel lapsuke siis minuni kindlasti ei jõudnud see teadmine kui hull asi tegelikult oli.
4. Elasin veel Tallinnas ja sellest ketist võtsin osa. Kui õigesti mäletan siis sõitsime kuskile Tallinnast välja. Vist kuhugi kuhu ema töökoha poolt oli minek planeeritud. Palju jälle sellest ei mäleta aga üllas tunne oli küll...ja praegugi veel on.
5. Siis ma elasin juba Inglismaal ja Estonia hukust kuulsin nii TV kui ka ajalehe kaudu. Kuna laeval oli ka üks inglane, kes ellu jäi, siis oli sellest üsna palju juttu
kohalikkes informatsiooni allikates. Õudne tunne oli. Natuke ka häbi et Meie laev nii moodi põhja läheb.
6. Inglismaal. Diana surmast kuulsin kõige pealt meie tuttavate käest kes elasid Israalis. Meil oli nagu tavaline hommik ikka kui sõbrad helistasid ja uudisest teatasid. Siis muidugi panime kohe ruttu teleka käima ja kuulsime asjast täpsemalt. Isiklikult sündmus mind palju ei 'loksutanud'. Kurb uudis loomulikult aga kuna ma ei olnud eriline kuninga fän siis sellist sokki nagu paljud said mina ei saanud.
7.Londonis London Eye külje all Big Ben-i ja ilutulestikku imetlemas.
8.Mäletan et helistasin just ühele kolleegile et temaga vestelda kui ta viisakalt ütles et ei saa praegu minuga rääkida. Küsis et kas ma uudiseid olen kuulnud või näinud? Panin siis ruttu teleka mängima ja olin täitsa sokis. Helistasin voi kirjutasin ka koju ja teatsin et minuga on kõik ok ja et kuigi London on ka terroristi ohu all ei hakka ma tagasi Eestisse veel kolima. Mingi hirm oli kindlasti sees veel päris pikalt nii mul kui ka paljudel teistel inimestel. Mäletan ka kui oli leinaseisak üle kogu Inglismaa. Olin samal ajal just suures toidupoes kui kõik inimesed jäid seisma ja langetasid pead, paljud valasid pisaraid.
Olen alles hoidnud kohalikud ajalehed sellest ajast.
9.Hilja õhtul vaatasime Petega telekat ja kuulsime uudistest et Jackson on haiglasse viidud. Hommikul saime teada et paar tundi hiljem oli ta surnud.
10.Kuna eile oli Pühapäev siis uudiseid me ei vaadanud. Hommikul tegi Pete mulle pannkooke, siis läks ise ujuma. Hiljem läksin mina üksinda toidupoodi nädala toiduvara ostma ja koju tulles läksime kolmekesi kohalikku parki mängima. Greta lasi liumäest alla, kiikus, ja ronis redelite peal. Ilus päev oli.

Annan edasi praegu ainult kahele isikule kuna ei taha teisi 'segada'Kerstile, Leilahellale
Kui kellegil on soovi seda teha siis palun tehke.

Friday, 22 January 2010

Thursday, 21 January 2010

JÄRJEKORDNE 'ESIMENE'

Peale lehvitamise, plaksutamise ja musi saatmise oskab Greta nüüd ka beebiviites Piima küsida. See on nii armas ja samas imelik tunne kui nii väike laps sinuga 'räägib'. Ok, ta ju oskab öelda issi ja mämm mämm aga see on täitsa eriline tunne kui ta niimoodi viipekeeles 'räägib' midagi mida ta tegelikult sõnadega ei oska veel öelda .
Katarina, sina kindlasti tead seda tunnet kuna sinu lapsed on ka 'viipanud'!!

Wednesday, 20 January 2010

DEAD TO THE WORLD



Eile õhtu kella 6 ajal Kingstonist tulles.

VOLAAA


Monday, 18 January 2010

"THE KING IS DEAD. LONG LIVE THE KING"

Ma ei tea palju siin ilmas on veel inimesi kellel on mobiil mis pea 10 aastat vana. Mina olen üks nendest.
On teine olnud just sellise õige kuju, raskuse ja funktsioonidega. See tähendab siis et just selline parajalt pisike, aga samas mitte nii pisike ja õhuke et käe vahelt ära libiseks või pükitaskust välja kukkuks. Kaal ka just sobilik, ei tiri taskuid alla ja samas on tunda et teine ikka veel olemas on. Klahvid pehmekesed ja mugavad vajutada kui küüned peaks naiselikult pikemad olema.
Kui funksioonidest rääkida siis ainuke funksioon mida mina mobiili juures kasutan on sellega rääkimine ja paaril korral tekstimine. Ausalt öeldes on teine mul lihtsalt hädaolukordadeks, siis kui olen poes ja ei tea kellegi suurust, pikkust, kodust külmkapi sisu või abikaasa asukohta. Ei mingit mängimist, muusika kuulamist või pildistamist (mul päris kaameraid niigi juba üksjagu kodus).
Paaril korral ehk on olnud piinlik seda avalikus kohas kasutada kui kõigil teistel kõrval a la £200+ mobiilid käes aga enamjaolt on mul täitsa suva olnud kuna minu jaoks ei ole kalli mobiili omamine lihtsalt omamise pärast mingi näitaja olnud.
Hea asi sellise vana mobiili omamise juures on ka see et võin kindel olla et keegi ei vaevu seda taskust näppama või muud mooodi pihta panema. Ja kui juhtubgi et ise selle kogematta näiteks bussi põrandale kukutan siis bussi lõpp peatusest võin selle sealt samast rahumeeli üles korjata (omal nahal kogetud).
Sellele vaatamatta õnnestus mul korra Pete poolt end pehmeks rääkida ja uus moekas mobiil hankida. Oli teine nii moekas et peale nädalast kasutamist õnnestus kellegil see mu tagumisest püksitaskust kätte saada. Ok Võib olla libistasin ise ta seal taskust välja kuna oli teine võrreldes vanaga nii moekas ja sale et ega ma ta asukohast enamus ajast suurt midagi tundnudgi. Kui me seda siis proovisime uue omaniku käest igasugu 'meelitustega' tagasi saada oli tulemus see et olin jälle oma vana armsa mobla omanik.

Sügisel hakkas telefon korraks juksima (seda esimest korda kogu ta elu jooksul) ja ma hakkasin silma heitma uutele mudelitele, arvates et vana nõuab pensionile minekut. Olin peaaegu uut soetamas kui tuli välja et peale aku välja võtmist ja uuesti tagasi panemist oli vana mobiil kui uuesti sündinud.
Sinna see asi jäigi KUNI tuli jõuluvana ja tõi mulle uue mobiili.
Olen nüüd peaaegu et õppinud reageerima oma uuele helinale ja isegi paar proovi pilti teinud mobiili kaameraga. Muusikat kuulanud ja paar teksti saatnud. Internetiga ei ole sõprust teinud ja mängudest ja muust vidinast ei ole isegi mitte teadlik.
Õnneks vähemalt et Jõuluabikaasavana suutis oma kiusatust tagasi hoida ja mulle mitte kõik võimalikke funksioonidega 'masinat' kinkida. Disaini koha pealt oli tal ka üllatavalt hea maitse nii et mis siis muud kui -
Mobiil on surnud...Elagu Mobiil!!!

Saturday, 16 January 2010

ISE

Üks õhtu nõudis Greta et tema tahab ise süüa. Haaras mu lusika ja enam lahti ei lasknud. Läksimegi siis õhtul poodi et talle sellist laua külge kinni jäävat taldrikut osta. Eile ja täna hommikul oleme katsetanud ise söömist. Tulemus on olnud selline.

Õnneks oli tegu vaid riisipudru ja natuke ka minu tatrapudruga muidu oleks kindlasti pilt palju kirjum olnud.
Greta 10 kuud 11 päeva










Pudru söödud ja laps õnnelik.
Ahh, bliss.