Saturday, 27 February 2010

SPAGETIMAA SEIKLUSED, VOLUME 1

Nagu juba mainisin läks meil see reis omadega täiesti aia taha. Kui aus olla siis isegi võiks öelda et lausa metsa. Kuigi kui ma nüüd siin neid pilte vaatan ja tagantjärele mõtlen siis mõni asi oli ikka meeldiv ka ja kokkuvõtes vähemalt mina jäin rahule.

Kõik sai alguse sellest et õhtu enne reisi kurtis Pete et on väga väsinud.
Kui nüüd täpsem olla siis tegelikult sai asi alguse juba nädalalõpp enne reisi. Meil oli plaanis Liinale külla minna aga kui Liina meid hommikul hoiatas et Oliveril on nohu siis nii palju kui me ka ei tahtnud kohtumist ära jätta otsustasime lõpuks et parem karta kui kahetseda. Järgmine päev oli meie suguvõsas sünnipäev kuhu kõik olid kutsutud välja arvatud Pete ema ja noorem õde kes mõlemad haiged olid. Suur oli meie üllatus kui siis Pete õde haigena kohale jõudis ja päeva jooksul vaikselt köögis palaviku alandavaid tablette võttis. Meil polnud siis midagi enam teha kui loota et Greta haigeks ei jää...

...Jäi aga hoopis Pete. Kuigi lend Veneetsiasse möödus ilma viperusteta. Greta käitus samuti väga eeskujulikult kogu lennu aja. Rendiauto saime ka peaaegu et valutult kätte. Gretale laenutatud turvatool oli natuke kehvavõitu ja vajas putitamist ning autol oli kaks üsna keskmist kahjustust mida ei olnud paberites kirjas aga nende küsimuste lahendamine ei võtnud väga kaua aega.


Nii umbes 30-40 min autosõit Veneetsiast Padovasse läks ka ilma suuremate sündmusteta kui me aga kohale jõudsime oli Petel juba kerge palavik. Minu sõbrannat Morenat ei olnud veel kodus küll aga olid lapsehoidja koos Sebastiano (17 Kuud) ja Armandoga (5,5 aastat). Pete läks teise tuppa magama samal ajal kui Greta poistega tutvust tegi ning mina proovisin itaalia keelse lapsehoidjaga käte abil juttu ajada.



Kuna Morena korter on üsna suur ja avar siis Gretale meeldis seal oma kõndimis oskust praktiseerida. Vahepeal sõitis isegi tõukerattaga ringi.
Kuigi piltidelt võib näha et Pete seisab täitsa kahel jalal püsti siis tegelikult oli tal kurk JUBE valus ja muidu ka paha olemine. Elas vaid valuvaigistite abil.

Esialgne plaan oli et veedame esimese öö Padovas (mis kui ma ei eksi on Euroopa vanim ülikooli linn) ja siis sõidame kõik paariks päevaks Morena ja Umberto nädalalõpukoju mägedesse suusatama. Hommik algas aga sellega et Petel ikka veel kurk väga valus nii et otsustasime veel üheks päevaks Padovasse jääda. Tegelikult ma ei jõudnus ära oodata et saada Padova vanalinna jalutama minna ja poodidesse kolama, nii et mulle see plaani muutus täitsa sobis. Ma olen Padovas mitu korda käinud ja see koht on mulle üsna kodune. Peale selle elab Morena vanalinnas mis on keskusest väikse jalutuskäigu kaugusel. Mõõõõnus.
Lõunasöök (loomulikult pasta)
Vahepeal mängiti natuke klaverit.
Ema ja poeg.
Vaade aknast
ja jälle natuke klaveri mängu

ning kitarri helinat
Ning jalutuskäik linnas











Sellega me esimene päev jõudisgi peaaegu lõpule ja kõik oli enam vähem OK kuni koju tulles saapaid jalast tõmmates tõmbas Pete ühe saapal talla küljest ära. Siis täiesti ripakile. Tore lugu. Me olime just ruumi kokkuhoiu mõttes endile vaid paari lund vastupidavaid jalanõusid kaasa võtnud nii et nüüd ei olnud Petel peale sokkide midagi jalga panna.
Loomulikult ei lasknud me endid sellise pisiasjaga (haiguse kõrval) heidutada ning olime optimistlikud et see väike probleem ei saa meie puhkust untsu ajama ja küll kingsepp selle järgmisel hommikul ära parandab.

Kui me vaid oleksime teadnud et see oli vaid algus kõigile hullule...aga sellest mu järgnevas sissekandes.
PS. Mainin juba ära et kuigi Pete on väga väga harva haige ja ma ei pea tihti tema oigamist või virisemist kuulama SIIS selleks ajaks hakkas mul juba vaikselt pinda käima kui ta oma valusa kurgu üle pidevalt oigas...teate ju küll seda meeste ja haiguse asja...!

Friday, 26 February 2010

OEH:::

Oleme tagasi, poolenisti elus.
Gretal kõrvapõletik ja Petel väga valus kurk.
Nii hullu reisu ei ole meil enne veel olnud ja oleme õnnelikud et jõudsime tagasi koju...kuigi tagantjärgi vaadates jäin mina täitsa rahule.
Kõigest aga täpsemalt kohe kui aega saaaaaaaaan.

Tuesday, 16 February 2010

KUIDAS ON VÕIMALIK

...et selline pealtnäha korralik käru maksab uuest peast VAID £14 ?
Poistele on neid helesiniseid ja tüdrukutele selliseid jubedaid tumeroosasi. Müüjaks muidugi väikeste poodide tapja 'Tesco'.
Ja ikkagi kuidas on see võimalik? Pete ütles et on võimalik küll kui tootmise käigus paar vaest hiina last tappa...õudne aga kindlasti tõsi.
Ja nüüd me siis olemegi osaliselt lapsetapjad kuna ostsime sellise käru et oma laps lennuki ukseni kärutada. Õudne!

Monday, 15 February 2010

MÕNU POOLE MÕNUGA

Kui palju mulle ka ei meeldiks reisida siis pakkimine on see mis selle mõnu vähendab. Päeva ja mõne tunni pärast alustame reisi Itaaliasse ja ma pean mingil hetkel pakkima hakkama. Seda siis meie kõigi 3 eest.
Üks kõik kui häsi ma ka ei proovi siis ikkagi pakin ma alati liiga palju kaasa ja kohale jõudes kanname samu asju vaat et nädala. Aga samas kui oleme reisinud vaid paari asjaga siis on juhtunud et kas keegi kallab toitu riietele peale või midagi saab märjaks või kes teab mida ja siis ma kirun et kui ma vaid oleksin selle ja selle asja ka kotti pakkinud.

Seekord pean aga ettevaatlik olema kuna lendame Easyjetiga ja nendel on VÄGA ranged reeglid. Iga üle kilo eest küsitakse hingehinda, vaat et rohkem veel kui edasi tagasi pileti hind. Meie kõigi kolem suusariided täidavad juba ühe kohvri. Õnneks tuli Petel hea mõte need vaakumigakotti pakkida mis siis nende suurust silmnähtavalt vähendaks ja kohvri ruumi juurde annaks. Imelik on see et Greta vanustele ei ole ettenähtud lubatuid kilosi. Hea vähemalt et vankri saab tasuta kaasa võtta kuna muidu kaaluks see ise juba omaette pea kümme kilo. Võib olla mingile paari kuusele beebile pakiks jah neid imepisikesi riideid väikese kaaluga aga Greta riietusehunnik tuleb juba üsna raske kokku. Sinna juurde raskemad lumesaapad ja pudrupakid ja muidu söögid, mähkmed paariks esimeseks päevaks jne.

Ning kõige rohkem vihkan ma oma toidu pakkimist. Kindlam on oma tatrapudru pakk ja snakid kaasa võtta kui kohapeal sobivaid otsima hakkata või katsetama. Alati on mul hirm et mul tuleb nälg ja kuskilt ei ole midagi saada mida mina võiksin süüa. Igal pool vaid võileivad või saiakesed või banaanid aga ega siis kogu päeva vaid banaanidega ka ära ei ela.

Pete aga on väga ärevil ja ei jõua ära oodata, loeb päevi ja minuteid....noh eks mina ka ikka AGA tema ei pea ju midagi rohkemat tegema kui kohvrid autosse ja sealt välja tõstma. Samas imestab miks mina ei hüppa ja plaksuta käsi kuna vaid 1 päev veel oodata.

Ja üldse peaksin ma praegu pakkima ja mitte siin jaurama aga lihtsalt nii suur tundub see ülesanne et mitte kohe ei taha tegutsema hakata......auuuu.

PS: Muideks mul on esimene krookus aias pea välja pistnud ja on kohe, kohe õitsema hakkamas. Hurraaa!!!

Thursday, 11 February 2010

EELMISE AASTA AUGUST










Elu on kogu aeg nii kiire olnud et meil ei ole isegi meeles olnud tellida oma eelmise aasta fotosessiooni pilte.
Annika Metsla oli meie pulmas fotograaf ja ta oli ja on SUPER lahe inimene, ja loomulikult tema tehtud fotod veel SUPERmad. Nüüd ongi meil traditsiooniks iga aasta suvel Eestis Annika juures pilte tegemas käia. Hakkasin täna tellimust kokkupanema ja avastasin et neid on täitsa võimalik siia blogisse panna ja Annikale reklaami teha :) (Meil praegu vaid väikesed tellimis failid ilma et neid oma arvutist suurelt näeks.)
Kui aega leian siis lisan üks päev siia ka mõned tema tehtud pulma pildid.

Wednesday, 10 February 2010

11 KUUD

9,2kg ja umbes 72 cm
Tegelikult on juba mitu kuud üsna raske neid Sipsikuga mõõdupilte teha kuna kuigi Gretale sellised kaltsunukud väga meeldivad siis just suur Sipsik on see kes Greta käest kõige rohkem tuuseldada saab. Kätte ma talle seda üldse ei saa anda kuna siis sekundiga tiritakse juustest ja vistatakse põrandale selili maha (Ok ühe pildi suutsin 100 seast teha kus ta teda kallistab). Ma ei jõua isegi selle ajaga kaamera nupule vajutada kui ohver juba siruli. Isegi kui ma proovin teda Greta kõrvale seisma panna siis poksitakse vaene nukk kohe pikali. Et pilti saada siis peab ta salaja Greta lähedale saama ja RUTTU pilti tegema muidu on tulemused sellised...




Ja siit see AINUKE kallistav foto

Monday, 8 February 2010

DAY OUT...( of control)

Pühapäeva hommikul kadus meil interneti ja teleka ühendus ära. Olime paar tundi nagu siilid udus. Imelik tunne oli kui ei saanud internetti - oleme ju täielikud sõltlased. Virgin ütles et 8 tunni jooksul parandavad vea ära. Ohkasime rahulolevalt kuna see tähendas et saame siis ikka õhtul algavat 24 sarja vaadata.
Jätkasime oma päevaga kuigi aegajalt nutsime internetti taga. Mingiks ajaks õhtul olin ma juba täitsa ära harjunud ja niiiiiii hea rahulik tunne oli. Meil õnnestus Petega isegi näost näkku rääkida ilma et kummagi arvutiekraan vahel oleks olnud.

Loomulikult ei olnud 8 tunni pärast ei interneti ega ka telekat tagasi töökorras...rahulik õhtu jätkus, seda enam veel et Greta läks üleootuste kella 7 ajal magama.
Täna hommikul käskis Pete mul helistada ja uurida mis toimub. Lubasid et hiljemalt kella 7ks õhtul on probleem parandatud. Ma salaja lootsin et ehk see neil ei õnnestu. Nautisin seda et mul LIHTSALT ei olnud võimalik oma aega internetis raisata, blogde sõltlane nagu ma olen.
Kella 12 ajal oli elu jälle normaliseerunud.

Mõtlesin 2 korda et kas üldse mainin sellest Petele või ei. Esialgne plaan oli õues olev kaabel kätki lõigata. Interneti modemile kõvasti peale astuda. Siis telefoniliin läbi närida, et Pete ei saaks parandajaid appi kutsuda ning siis Pete iphone ära peita... Kahjuks teadsin et see viimane plaan ei oleks õnnestunud kuna viimasel ajal on see kui liimitud ta käe külge.
Nii me siis olemegi jälle tagasi siin tänapäeva maailmas ja nagu näha võite on blogindus mind jälle enda valdusse haaranud...oeh!

KUKKU