Thursday, 29 July 2010

RAHU MAJAS

Praegu vaid kiire sissekanne et öelda et meiega on õnneks kõik korras. Pidime küll veel ühel korral kiirabi öösel helistama kuna Greta muutus väga imelikuks. Palavik muidugi jälle üle 40 aga peale rohu saamist, seekord kohalik küünal, oli tal arvatavasti hirmus peavalu ja ta muutus väga agresiivseks ning lihtsalt ei jäänud magama. Kui siis lõpuks jäi korraks ärkas mõne aja pärast jälle kiljudes ülesse ja enam vakka ei jäänud. Hoida ta ennast ei lasknud, ainult peksis ümber olevaid asju või kiskus voodist linu ära. Täiesti taltsutamatu. See oli nii hirmus vaatepilt et me lihtsalt ei oskanud temaga enam midagi peale hakata ja tahtsime et meid haiglasse valve alla võetakse.

Kiirabi tuli aga haiglasse meid loomulikult ei viidud. Tahtsid talle hoopis klistiiri teha, mida me aga ei soovinud et nad talle teeksid. Arst ütles et ta arvatavasti JONNIB niimoodi sellepärast et tal on kõhuvalu. Ma tõesti loodan et arst kasutas jonnimise sõna sellepärast et oli venelane ja võib olla ei teadnud nutu kohta paremat sõna...sest vabandage väga vaevalt nüüd peavalus oleval Gretal oli palju tahmist meid oma jonnimisega kiusata.

Igal juhul kästi meil täna uuesti ise haiglasse valvearsti juurde minna, mida me aga ei teinud kuna õnneks ei tõusnud Gretal enam palavikku ja pole siiamaani tõusnud nii et ma arvan et pöördepunk on saavutatud. Tagantjärgi vaadatuna tundub lollina et me kiirabi nii mitu korda tülitasime aga millegipärast ei olnud mul nende vastu 100% usaldust ja minul ei ole enne olnud kogemust sellise haige lapsega. Haiguste korral lähtume me alati põhimõttel et parem karta kui kahetseda.

Greta ise on nüüd nagu poleks vahepeal haige olnudgi. Nõuab aga viis korda päevas süüa. Õnneks sõi ta ka koguaeg haiguse ajal kui palavik all oli ja jõi heameelega ka kui kõrges palavikus oli (aru ma sellest ei saa).
Homse Stockholmi reisi jätame meie küll vahele millest on natuke kahju aga seda saab ju järgmisel aastal uuesti teha, Greta ongi siis natule vanem ja võib olla saab Lastemuuseumist suurema elamuse kui sel aastal oleks saanud.

Nii et tänud kõigile headele soovidele ja loodame et sellisesse palavikku me nii pea uuesti ei jää.

Wednesday, 28 July 2010

TAAS 112

Täna hommikul temperatuur endiselt üle 39. Minu plaan oli Gretale ruttu rohi sisse ja siis otse haiglasse. Mul oli ikka veel kahtlus et kas tal ikka on kurgupõletik kuna ta ei näita MITTE mingit märki sellest et tal kurk valus oleks ja see antibiootikum ei paista ka midagi paremaks tegemast. Nii väiksel lapsel nii kõrge palavik nii pikalt võib ju ohtlik olla.
Haigla jälle ei jõudnud kuna Greta oksendas nii ennast kui mind täis ja ma lihtsalt ei suutnud ettekujutada jälle seal haigla koritoris temaga tundide viisi seismist.
Helistasin uuesti kiirabisse ja sel korral oli neist ka abi....ning rääkisid eesti keelt.
Mähe kästi kohe jalast ära kiskuda, mina seda ei teadnud kuigi mõtlnud olin et see ju nii paks. Kurk kontrolliti üle ja kinnitati et kurgus on villid, keelel olevat nägin ise ka. Antibiootikum ei pidavatgi nii ruttu toimima hakkama, võib ka alles 5 päeva pärast (oh õudust, ehk siiski varem). Õpetati kuidas viinaga palavikku alla võtta, asja mida meie arstid kohe mitte kindlasti ei soovitaks nii et õnneks on mul nüüd õiged juhendid olemas. Muideks viinaga ei hõõruta last vaid viinavee segu kallatakse ta peale ja siis lehvitatakse tuult et hauramist tekitada.

Praegu ta magab ja kindlasti pissib kogu voodi täis aga noh see selleks.
Järjekordset haiguslugu kuuldes otsustas Pete kohe siia lennata. Helistas Finnairi ja ostis pileti, siis kihtas metsiku kiirusega lennuväljale. Kohale jõudis 5 min enne check in sulgemist kust talle öeldi et tema nimi ei ole lennunimekirjas et tema lend on alles 28 AUGUSTIL. Pete lihtsalt ei suutnud seda iskuda. Ma ei tea mida ta sellele pileti naisele kes ta broneeringu tegi ütles. Pete ei tulnud selle peale et kui on just olnud juttu et täna tahan lennata ja põhjus miks ja kuhu siis peaks ju küll asi selge olema...aga siiski tuleb kontrollida. Muideks ta vaatas paberi enne üle küll ja nägi seal tänast kuupäeva ja lennunumbrit aga see kuupäev oli broneerimis kuupäev.

Praegusel hetkel ei teagi ma kus ta on või millal millega tuleb. Tulla ta siiski proovib aga saab näha kas õnnestub.

Tuesday, 27 July 2010

112

112 oli number mille ma täna hommikul telefonis valisin et meile kiirabi kutsuda. Mul oli plaan Greta täna hommikul nagu nii arstile viia kuna mul ikka veel tegi muret et ta natuke viril on vahest ja et tal aegajalt väike palavik on juba pikemat aega olnud. Hambad hammasteks aga vaevalt nüüd üks väikene hammas nii pikalt süüdlane saab olla.
Täna öösel aga tõusis Gretal kõrge palavik ja hommikul ärkas näost kahvatu ja öökides. Algul helistasime kohalikule arstile aga tema soovitas kohe lastehaiglasse sõita. Greta aga nägi nii tuuseldatud välja ja keeldus üksinda autotooli rihmade vahel istuma et ma otsustasin hoopis kiirabi kutsuda. Ma ei teadnud ju mis tal viga on ja millegi pärast ma alati esimese asjana kardan pimesoolt või midagi muud hullu.
Kiirabi tuli üsna ruttu kohale, selleks ajaks oli Greta juba inimese nägu ja kraadides vaid 37,2 palavikku. Minu imestuseks ei eksisteeri siin maal, nagu näha, selliseid kraadiklaase millega saab paari sekundi jooksul lapse kõrvast temperatuuri mõõta. Vähemalt haigla inimesed ei olnud sellisest riistapuust midagi kuulnud.
Haiglasse sõitsime ikkagi kiirabiga kus Greta sai mu süles istudes olla. Temale kui välismaalasele (kuigi tal on nüüd ju Eesti pass) ei oleksgi keegi kuskil mujal rohte välja kirjutada saanud kui ainult Lastehaigla.
Haigla ise nägi väga puhas ja tühi välja. Peale meid hakkas tasapisi ikka järjekord ka ilmuma aga meie ees oli õnneks vaid üks laps. Imelik oli see et seal Lastehaiglas ei olnud peale paari karvase looma ja paari raamitud väikese pildi seinal midagi lapselikku. Ei mingeid suuri seinamaalingid ega isegi mitte mängunurka ootesaalis (koridoris). Nagu ei oleksgi tegemist olnud Lastehaiglaga. Kõik arstid olid ka enamuselt täiesti tuimade nägudega ja ilma naeratusteta. Nii et kui me seal oma vereproovi tulemust ootasime siis ei jäänudgi muud üle kui lihtsalt Gretat ühest koridori otsast teise tassida ja seda paari kättesaamatut karvast elukat imetleda. Need lapsed järjekorras, kellel tegelikult ei paistnudgi väliselt midagi viga olevat, jooksid niisama koridoris ringi ja kukkusid üksteise võidu vaheldumisi ümber.
Kuigi mulle oli kõige tähtsam ikka see et Greta õiget abi saab siis siiski igatsesin meie Inglismaa värvikat lastedraamapunki ja selle naeratavid ja julgustavaid arstitädisi taga.
Greta pidas kõikidele vantsutustele ja piinamistele vapralt vastu. Vereproov näitas et põletiku nagu otseselt ei oleks ning arst kirjutas igaksjuhuks välja antibiootikumi. Gretal oli kurk natuke punane. Käskis oodata päeva, kaks et näha kas saame ilma hakkama ja kui ei siis alustada kuuriga.
See kõik toimus eile.
Täna on Greta ikka veel endaga väga läbi. Hommikul huv ipärast kraadisin ja näitas 39,7. Öösel oli ta aga palju kuumem nii et olen kindel et üle 40. Olen andnud Nurofeni iga 6 tunni tagant kuna ilma selleta ei saa hakkama. Palavik tõuseb kohe ruttu ja kõrgele. Hirmuga mõtlen et mul vaid veel kaks annust alles ja seda rohtu siit ei saa.
Alustasin ka antibiootikumiga kuna ma ei suutnud tal enam piinelda lasta. Saab nähakasaitab. Praeguseks on saanud 2 korda ja hommikul 3.30 saab kolmanda.
Vaikselt palun jumalat et see palavik lõppeks kuna mul endal on ka juba võhm väljas ja käelihased lapse kandmisest ja kussutamisest kanged. Peale selle ei ole just väga meeldiv olla kodust kaugel, ilma Peteta ja näha oma last korduvalt nii kõrge palavikuga nii pikalt võitlemas. Kui ikka paha olla siis peale ema ei kõlba keegi. Vanaemaga on nõus mängima kui palavikku parasjagu ei ole.
Oeh, oleks vaid homne päev parem.

Thursday, 22 July 2010

MARJA MAMMU SÕSTRATAR

Meie laps on täielik marjade hull. Kohe kui aeda saab ja kui kasse ei ole silmapiiril siis jookseb laps marjapõõsaste juurde kus ka pool toored marjad hästi peale lähevad.








Täna oli meil eriti sisutihe päev, mis tegelikult oli natuke hull meist kuna õues oli järjekordselt üle 30 kraadi sooja. Hommikul läksime Greta passile järgi, ta on meil nüüd ametlikult ka eestlane alates tänasest. Ma olen väga uhke selle üle.
Siis läksime Patarei vanglasse millest teen kohe kui aega saan eraldi postituse. Peale seda vurasime ruttu koju, istusime korraks maha ja siis sõitsime Vabaõhumuuseumi (sellest tuleb ka eraldi postitus).
Saab näha kas homme hakkab sadama nagu lubati. Oh annaks jumal et hakkaks.

LIILIAD

Ma ei oleksgi osanud arvata et oma aia liiliad võivad nii ilusad välja näha. Mul on tunne et kollaseid liiliaid ei olegi ma enne näinud. Kui vaid nende lillede tolmukad ei tekitaks nii palju kahju riietele sattudes siis ma kohe kindlasti istutaks mõne sordi ka oma aeda.

Tuesday, 20 July 2010

UUED TUULED

Meie väikesest tütarlapsest on saanud täiesti võimatu plika. Juba vähemalt nädala on ta olnud natuke viril ja paaril ööl on tal vist kuskilt valutanud. Kahtlustasime hambaid kuna käitumine väga sarnane eelnevatele kordadele ning üks väike kihvake juba väljas ka. Muidu ei oleks hullu midagi aga kuna mina olen siin ilma Pete-ta ja ikkagi ju see peamine lapsevanem siis mõnikord on seda kannatust üsna raske leida. Pluss loomulikult see tappev kuumus.
Õnneks käis meil vahepeal issi külas aga kuna lapsel ikka veel virin sees siis ei olnud ka issist suurt abi sest laps ikka vingus ja rippus minu küljes. Ma arvan et ta võõrastas natuke Pete pärast üle nädalast vahet. Kindlasti oleks veelgi rohkem võõrastanud aga tänu Skypele, kus me issiga igal õhtul räägime ja teda pildis näeme, ei olnud asi siiski õnneks hull.

Ilmad on tänaseks küll nüüd natuke normaliseerunud aga laps on ikkagi täielik jonnipunn. Ma ei ole teda enne nii moodi käitumas näinudgi. Vahepeal saab ta nii kurjaks et peaaegu lööb ja hammustab mind. Jälle ei tea ma kas tal on see kõik hammastest, üldisest miks ma siin nii kaua olen segadusest või on tal tõeliselt mingi haigus. Paaril päeval oli tal ka väike palavik aga kraadima ma ei hakanud kuna teadsin et ei ole kõrge. Pea vist valutas tal ka kuna seda pandi pidevalt põrandale. Andsin siisgi rohtu mis aga ta täielikult hüpikuks muutis. Me oleme Petega märganud et kui Gretale rohtu anda (välja arvatud öösel) siis teeb see temast kui orava rattas. Ta läheb iseendaga nii hoogu et ta ei tea kas naerda või nutta ja tihti siis naerab hüsteeriliselt kõige üle ja siis pärast hakkab väiksemagi asja peale nutma või jonnima. Täiesti hull.

Täna oli tal siis sõna otseses mõttes kaka päev kus pidevalt oli üks kakamine ja pissimine. Kust see kõik tuli või kuidas tema väikesesse kehasse sellised kogused ära mahtusid on mulle arusaamatu. Potitamine on siin olles omadega täiesti metsa läinud. Osalt tuleb see sellest et siin suurel pinnal on teda raske õigel ajal kinni saada või tihti kaob mul endal ajataju ära või siis läheme kuskile autoga ja jätame talle mähkme. Hommikuti on mul ikka õnnestunud ainult ühe paari pükstega hakkama saada aga õhtul läheb trussikute ralliks. Mõnikord olen ma juba nii tüdinenud sellest loikude kuivatamisest et tõmban talle lihtsalt mähkmepüksid jalga.
Enne ta veel tuli ja teats meile kuhu ta on loig lasknud aga nüüd vaikib ja annab meil endil need avastada. Jälle ei tea ma kas kõik see on sellest et hambad ja paha olemine on niigi küllaldaselt häiriv et veel ka potile mõelda või mida? Võib olla on talle ka märjad püksid nii koduseks saanud et sellest ei tehta enam suurt numbrit, liivakastis istudes ja liivaga mängides on need ju koguaeg niisked kui mitte isegi märjad.

Oeh, ehk hulluse laine läheb varsti mööda. Juba täna öösel oleks tore natukenegi normaalsemalt magada ja mitte seda 10 kg elukat kas kätel või enda kõrval rütmiliselt loksutada........


LOHUSALU

Tänaseks on küll ilmad õnneks natuke jahedamaks läinud. See kuumus hakkas vaikselt ära tapma ja ma juba mõtlesin et huvitav kas ma siin selle 5 nädala jooksul üldse saangi korralikult öösel magada ja mõni päev ka pikkade varrukatega pluusi selga panna.
Ma pakin reisule minnes alati liiga palju riideid kaasa lihtsalt IGAKSJUHUKS. Kui ei pakiks siis läheks ju kindlasti just seda vaja mis maha jäi ja tavaliselt käin ikka enamus ajast vaid ühe ja samade asjadega. Seekord arvasin et selle 5 nädala jooksul saan õnneks enam vähem kõik oma riided vähemalt korragi selga panna aga arvake ära. 3 esimest nädalat kui siin oli metsilut kuum käisin ma IGA päev sama seeliku ja pluusiga...nii et õnneks et natuke jahedamaks läks, saan vähemalt kampsunitgi kasutada.
Aga tagasi pealkirja juurde. Me oleme siin oleku ajal päris mitu korda rannas käinud. Meie lähedal siin on üsna suur valik. Lohusallu läksime laupäeval ja seda on ka pildilt näha et on puhkepäev, rand oli inimesi täis.
Greta on meil täielik rannalõvi. Ei karda ta vett ega, vetikaid. Käib palja jalu üle tervate kivide või kruusa. Liiva ei karda varvaste vahel ja päike teda ka ei häiri. Ma olen peaaegu terve päevituskreemi tuubi ta kehale määrinud tänase päeva seisuga ja Gretat näha siis küll ei võiks arvata et ta on enamus aega päikse käes veetnud. Vaevu vaevu hakkavad käpad pruuniks minema ja näole on ka natuke jumet tulnud, muidu on täiesti lumivalge. See vahe on eriti kontrastne minu kõrval olles, me kaks oleme kui United Colour of Benetton-i poster.

Monday, 19 July 2010

TEATER KOHVRIS

Enne Eestisse tulekut uurisin ma kohe et kas oleks mingit lasteteatri etendust väikestele lastele mida ma võiksin Gretaga vaatama minna. Nimelt ma niiiiii väga tahan et Greta saaks osa Eesti kultuurist ja siinsetest toredatest lasteetendustest. Kui mina olin väike siis käisin ma oma vanematega väga tihti teatris. Ma vist ei eksiks kui ütleksin et tearil on eestlaste elus suur osa. Siinsed laste etendused on minu arvates erinevad Inglismaa omadest.
Lugesin et etendusi oleks olnud Nukuteatris küll aga kahjuks on Nukuteater suvel puhkusel. Lohutasin ennast siis sellega et ehk Greta oleksgi natuke liiga väike et etendusest korralikult osa saada ja mõttes lükkasin asja järgmise suve peale.
Kõndisime üks päev Balti jaama poolt vanalinna ja läksime läbi seal olevast Lillefestivali näitusaedadest. Käisime seal ka eelmisel aastal ja meile väga meeldis. Seekord juhtusin täesti kogematta seisma jääma ühe tühja läbipaistva telgi juurde kui välja tuli et kohe kohe on seal algamas lasteetendus Okasroosike. Jäime sinna ootama ja kohe varsti tuligi Heino Seljamaa ja alustas etendusega. Nimelt oli tegemist TEATER KOHVRIS etendusega. Ma nii nautisin seda. Seda huvitavat sõnademängu mida ta lastega pidas ja tema oskust lapsed kohe enda valdusse saada. Loomulikult olid enamus lapsi 4+ aastased aga lausa uskumatu kui palju Greta tegelikult sellest etendusest osa sai, olles ise vaid 1 aasta 4 kuune. Enne kui üldse mingid nukud kohvrist välja toodi räägiti lastega teatris ja selle erinevusest päriseluga. Jutu sekka tehti looma hääli mida Greta kohe ära tundis ja mängiti kitarri.
Kui nii võtta siis ma arvasin et ei lähe kaua kui Greta tüdineb kuid ta pidas peaaegu pool tundi 100% keskendudes vastu. Kus juures need nukud millega mängiti olid nii väikesed mist vaid pisikesse kohvri ära mahtusid.
Ma ei jõua ära oodata kui saan temaga korralikult tetrisse üks päev minna.
PS. mul oli väga hea meel näha kui taibukad ja kultuursed on Eesti väikesed lapsed. Selle sama telgi kõrval oli kaks bouncy castle ja need olid tühjad. Etenduse ajal ei olnud seal mitte ühtegi last hüppamas.

1 JA 89


USKUMATU, ÜKS ALLES ELUTEE ALGUSES JA TEINE JUBA LÕPUSIRGEL JA ET VAHEPEALE MAHUB NII VÄGA, VÄGA PALJU.
Greta oma vanavanaemaga.

CIRCUS AFTER CIRCUS

Aga tegelikult käisime me ka päris tsirkuses. Vahepeal tuli Issi meile jälle külla ja siis me proovisime 2 ja poolde päeva ära mahutada nii palju kui võimalik. Ülemiste kaubanduskeskuse autoplatsile oli ülesse pandud tsirkuse telk. Kui Pete seda lennuväljalt koju sõites nägi siis ütles ta kohe et tema tahab tsirkusesse minna. Et tema käis viimati tsirkuses kui ta laps oli. Juhtusgi nii et meil oli reede õhtul vaba aeg ja otsustasime tsirkusesse minna. Kõik olid väga ärevil ja hakkamist täis.


Kahjuks sai mul kaamera patarei just selle koha peal tühjaks nii et sees korralikke pilte ei saanud. All olevad on mobiiliga võetud.
Gretal oli see ju ka esimene kord tsirkust külastada. Algul vaatas ta tõsise näoga aga kohe varsti hakkas kõigiga kaasa plaksutama ja kui veel koerad lavale toodi siis oli omadega täiesti tipus.
Pooldeist tundi oli natuke pikk aeg talle, eriti veel kui nii õues kui telgis sees oli kohutavalt kuum, tal olid juuksed lausa läbi märjad. Tsirkuses oli väga palju erinevaid loomi. Rerklaamis ütles et tsirkuses on võimalik näha koopaoravaid, polaarrebaseid, küülikuid,nutriaid, naaritsaid, pesukaru, okassiga, koeri, kasse ja metsigu.

Nii ka oli kuigi pesukaru ma enda teada ei näinud. Minu arust oli see hirmus loomapiinamine. Enamus loomi ei teinud midagi mida nad tegema pidid. Õues oli väga palav ja see oli päeva viimane etendus nii et toidu peale ei reageerinud nad üldse. Koerad ja sead olid anukesed kes käsu järgi ringi sibasid. Meil Inglismaal selline tsirkus kohe kindlasti ei oleks lubatud. Kaks loomaaktivisti seisi tsirkuse sissesõidu juures suure plakatiga aga noh see oli nii väike protest et ma ei ole kindel kas inimesed seda üldse tähele panidgi.
Meile oli see tore kogemus ja kuigi sellised tsirkused ei hiilga ju kunagi oma trikkide või oskuste poolest siis naerda saime me kõik kõvasti.

Sunday, 18 July 2010

KASSITSIRKUS

Ma ei ole küll üldsegi mitte kasside inimene (välja arvatud teiste inimeste kassipojad) aga siiski otsustasin siia panna paar pilti meie kassitsirkusest. Nimelt on meil siin vanaema juures 2 kassi. Kahjuks ei ole need lapsesõbralikud kassid nii et töö omaette on kasside hullu Gretat nendest eemale hoida. Enamus ajast õues kulubgi meil Greta sabas jooksmisele ja teda kasside juurest eemale meelitamisele aga noh, mis teha.
Kassitsirkust oli aga täitsa lõbus vaadata.
Loomataltsutaja on Anna ja kassid on KITI ja MATILDA
Näitlejad pärast etendust poseerimas



UUED SUURED SÕBRAD

Enamus ajast kärutab Greta oma käruga mööda aeda ringi ja kui teda aeda ei lasta siis teeb seda toas.
Aga veelgi rohkem meeldib tal kas Priidu või Anna järgi joosta, olenevalt sellest kumb neist parasjagu kodus on...või siis nende eest ära.