Tuesday, 31 August 2010

ROMANTILINE WETHERAL

Wetheral on väike küla mis asub üsna Carlisle külje all, seal toimusidgi pulmad. Mulle jättis see koht väga romantilise mulje. Arvata võib et sama tundsid ka värkelt abiellujad kuna miks muidu oleksid nad just selle koha enda pulmadeks valinud.
Õhtu enne pulmi käisime väikesel jalutuskäigul küla peal. Nimelt otsisime kirikut kuhu järgmisel päeval minna. Natuke aega meil läks aga tuli välja et kirik oli vaid kiviviske kauguselt meie hotellist. Ilm oli endiselt pilvine ja väikese tibutamisega siin ja seal. Ümberringi ei olnud ühtegi inimest. Õhus oli tunda ajalugu ja iga vanaaegne maja just kui hingas. Sel ajal kui Pete ja Greta jõe äärde jalutasid tegin mina väikese tiiru kiriku aias.

Kirikus läks väikene tee alla jõe äärde. Otse vaadates ei midagi erilist AGA
vasakult avanes selline võimas vaade

ja paremalt selline.

Sinna oleks ma vihmast hoolimatta tahnud jääda
NII ROMANTILINE

Friday, 27 August 2010

CARLISLE CASTLE

Päev enne pulmi jõudsime me veel ära käia tuvumas Carlisle linnaga, õigemini seal linnas oleva kindlusega. Kui meil aega oleks üle olnud oleksime me kindlasti ka veel nii tunnikese edasi sõitnud ja oma nina Sotimaale pistnud aga kahjuks sel korral jäi ära.
Inglise keele oskajad võivad ise siit sildilt lugeda mida see kivisein endast kujutab. Teistele vaid nii palju et sellel seinal olevad kivid on lakutud sellisteks siledateks (või kuidas seda nüüd õigemini kirjeldadagi). Nimelt 1745 aastal kasutati seda ruumi kui vanglaruumi mis oli tihti puupüsti inimesi täis. Kuna ruumi tagumine sein oli niiskuse tõttu märg siis lootuses saada natukenegi vett lakkusid vangid seal seinal olevaid märgi kohti ning seega sellised siledaks lakutud kivid seal nüüd kõigile näha.

Kujutage ette et vanasti seda metallist võreaeda seal ei olnud, küll aga kasutasid sõdurid seda platformi et kindlust kaitsta vaenlase eest. Sealt ääre pealt alla on üsna pikk maa kukkumist. Huvitav palju oli neid sõdureid kes oma elu lõpetasid lihtsalt sealt alla potsatades.
Kokkuvõttes ei jätnud see suur kindlus meile erilist muljet. Võib olla ka sellepärast et me oleme ju juba nii paljusid erinevaid kindlusi, losse ja mõisaid näinud et tahes tahmata hakkavad nad üksteist kordama või lihtsalt ei ole seal enam midagi üllatavat ja põnevat.
Enne kui me oma hotelli sõitma hakkasime läksime mänguväljakult läbi et last veel natuke väsitada.
Meile jäi silma et seal olevad lapsed olid ikka imeõhukeselt riides. Õues oli tegelikult nii 16-17 kraadi ringis vaid. Pildil on Pete küll lühikeste varrukatega aga tema on meil nagu nii selline karsklane kuigi ka temal oli vihmamantel enne seljas. Sealsed lapsed aga jooksid kella 6 ajal õhtul veel trikoodega ringi. Nimelt oli seal selline purskaevudega mänguväljak kus lapsed said joosta ja ennast märjaks teha ning platsil oli ka suur liivakast kuhu olid veekanalid sisse kaevatud. Mõlemas kohas olid lapsed oma märgade riiete ja trikoodega mängimas ja vanemad veel riideis olevaid lapsi lahti riietamas. Me tundusime kui tulnukad seal. Kui aus olla siis mina küll ei oleks suutnud oma kampsuni lukku allapoole tõmmata- jahe oli ju.
Siis mõtlesime et kes teab võib olla põhja Inglismaal ongi selline temperatuur normaalne suve temperatuur ja seega lapsed vastavalt riides?! Ei tea milline see Sotimaa suvi veel välja peaks nägema, see ju veelgi põhja pool?
Öö enne ja pärast pulmi veetsime ilusas hotellis mis asus väikeses külakeses kus pulmad toimusid. Külake ise oli kui muinasjutt aga sellest juba järgmises postituses. Tavaliselt hotelli minnes on meil alati sees väike ärevus kuna kunagi ei tea kas meie tuba saab vastama meie ootustele või mitte. Näha kohta internetis on üks asi aga tegelikkus võib tihti täiesti teistsuguseks kujuneda. Igaljuhul sellel korral olime me väga rahul. Isegi Greta nägu säras kui ta toast lastevoodi leidis ja seal olevat armast farmiloomadega tekikotti nägi. Istus teine voodis kohe vähemalt hea 10 minutit ja otsis tekikoti pealt kõik hernehirmutised ülesse.



Hotellis oli väga hea disainiga bassein kus ka lastele oli oma väike osa tehtud. Neil olid isegi laste jaoks kastekanne ja labidaid ja kollaseid pardikesi mängimiseks pakkuda. Greta oli nii erutatud et lausa värises. Küll ta siis kühveldas ja kallas seda vett lõpmatuid kordi kuigi tegelikult oleks ta pidanud juba voodis olema. Pärast ujumist sai ta veel meie voodis multikaid vaadata, noh las lapsel olla siis ka 5 täheline teenindus.

KAS TÕESTI ON KLEIT VAID MÄÄRAV

Olime ostukeskuses. Gretal oli seljas teksad, tumelilla lillepildiline ja pitsiliste äärtega pluus. Peal valge ROOSA voodriga kapuutsikas. Jalas ROOSAD sokid ja ROOSAD lilledega kingad ning peas ROOSA juuksekumm. Meie arvates täitsa tüdruku moodi. Vastu tulev noorpaar aga teates meile et meil on väga armas väike POISS!!!!

Thursday, 26 August 2010

Kuna meil sellel päeval nende vanaaegsete majadega kuidagi ei vedanud (välja arvatud see Juga) siis me ei tahnud nii kergelt alla anda ja otsustasime ühe natuke kuulsa silla juures peatuda. Sild ise ei olnud midagi vaatamit väärt aga vähemalt oli seal palju parte keda sai vaadata ja neile Gretast ülejäänud saiatükke toita. Seda lõbu kestis ka nii kauaks kui üks nendest hulljulgetest partidest Gretat sõrmest näksas ja me sealt ära tulime.
Ootsustasime alla anda ja tagasi oma renditud koju sõita kus Grandad meid naerusuul vastu võttis.
Lõpp hea kõik hea. Järgmine päev aga juba uued kohad.