Tuesday, 30 November 2010

MEHED TUPPA TALI TULEB...

No nii, kell on pool kaheksa õhtul ja Pete ei ole ikka veel koju jõudnud. Ta on viimased 3 tundi lihtsalt lumeummikutes kinni istunud. Igal pool on õnnetused mis siis ummikuid tekitavad ja sellele lisaks siis veel ka pidevalt langev lumi.

Koju ei ole tal enam mõtet tulla kuna kui ta ka siia mingil ajal jõuaks siis homme tagasi tööle kindlasti mitte. Plaan on et ta proovib kuskile töökoha lähedale öömaja leida (no ma ei tea kui reaalne see on ) ja sealt siis järgnevad päevad tööle käia (samade riietega).
Kusjuures ta ei käi üldse kodust väga kaugel tööl

Saab näha, plaanid võivad ju head olla aga kas need ka õnnestuvad on teine asi. Võib olla on ta hoopis öö kuskil tundmatus kohas autos veetma.

PS. Kui siin keegi nüüd hakkab jälle imestama et kuidas Inglismaa ei saa väikese lumega hakkama siis tegelikult saaks väga hästi hakkama kui vaid oleks naelkummid. Kui keegi nüüd pakub meile naelkumme saatma hakata siis palun saatke ka ülejäänud Londoni lähiste auto omanikkele need.

LUMETRALL ON AMETLIKULT ALANUD

Siin ta siis nüüd ongi see kaua oodatud lumi. MÕNUS! Igal juhul mulle ja Gretale hirmsasti meeldib. Petele ka loomulikult aga tema lund otseselt ei oota kuna kui palju lund siis on suur tõenäosus et ta ei pääse tööle, mis meie peres ei ole hea asi.

Õues on ikka kohe nii palju toredam olla kui lumi maas. Gretal jätkus tegemist kohe pikaks ajaks. Vaja oli ju iga aia äär ja pink lumest puhtaks pühkida. Pärast ehitasime veel ka lumememmi aias.
amul on õnnestunud Gretale sel aastal korralik lumevarustus hankida. Isegi korralikud lumesaapad sain vaid 12 naelaga poest.
Greta oma talvevarustust dremosteerimas


lumesõda pidamas







Nagu eelminegi aasta naeratas Greta vahet pidamatta kui ta lumes ukerdas. Talle kohe nii väga meeldib selline talve ilm. Hommikul kui ta aknast lund nägi siis muud ei olnud kui üks LOOK, LOOK, LOOK








Vahepeal tuli lapsel juba nii suur nälg peale et ta näppas beebi lumememme porgandist nina ja hakkas seda sööma



Lund aga aina sadas ja sadas
Tore oleks kui selline normaalne talveilm meile kauemaks jääks. Küll aga ei julge ma mitte mõteldagi sellele kui palju meil maja kütmine maksma läheb....ja õige talve ei ole veel ju mitte isegi ametlikult alanud

LUMI LUMI

MEIL SAJAB LUND, HURAAAAAAAAAA!!!!
Nii et saime selle siiski kätte Novembri viimasel päeval
Hea algus homseks jõulukalendri avamiseks!

Paar Jõuluhõngulist pilti eelmisest nädalalõpust.

Võetud mobiiliga seega paha kvaliteediga.

Sunday, 28 November 2010

BEEBI PEAD

Sel aastal on mul see tavaliselt varajasena algav jõulumöll kuidagi märkamata jäänud. Ei ole häirinud jõulukaardid poodides Septembrikuus või reklaamid telekas Novembris. Mul on isegi enamus jõulukinke juba muretsetud. Eile, 28 Novembril, käisime Pete vanemate juures jõulusöögil. Nad olid isegi kuuse juba pooleldi ehtinud et Greta saaks jõuludega nende majas alustada. Ehtisime kuuske, paugutasime crackers ja sõime pidulikku õhtusööki....kingitusi küll veel aga ei jaganud.

Millega ma aga ei suuda siin maal harjuda ja mille üle ei lõpeta ma vist kunagi kaagutamast on see kuidas mõned vanemad toovad oma imikud peaaegu miinus kraadidega õue ilma mütsita. Mul on sall, kindad ja müts peas ning paks talvemantel seljas aga nendel väikestel on vaid mingi tavaline dressijaki moodi jakike ja kui hästi läheb siis on kapuuts kergelt pähe tõmmatud.

Täna nägime 3 sellist imikut ja kõikide nende vanemad nägid välja korralikud vanemad.

Ma tahaks et siin eksisteeriks mingi NHS amet, nimega Beebi Peade Kaitsja. Ma annaks sellise ametikohale kohe avalduse sisse.

VÄRVILISED HETKED

Pärastlõunane jalutuskäik Virginia Water Novembri alguses.















Saturday, 27 November 2010

PILDIKE SÜGISEST

Ma vaatasin et mul ei olegi siin blogis õigeid sügise pilte sel aastal. Meile lubatakse lähiajal lund nii et ma nüüd postitan ruttu paar värviliste lehtedega pilti enne kui maa valgeks läheb.
Novembri alguses käisime Oliveri sünnipäeval. Tema maja juures olid sellised suured lehehunnikud ja õhus oli sellist korralikku ja armast lehehõngu...




Ma hakkasin üks päev mõtlema et kolm viimase aasta jooksul on Inglismaal talved aina külmemaks läinud. Minu 17 aasta jooksul siin on ainult 2-el viimasel aastal korralikku lund olnud. Sel aastal on Novembri kohta ka juba tõsiselt külm ja kui hästi läheb siis on ka kohe kohe esimene lumi Londonis maha tulemas.

Thursday, 25 November 2010

KIIDULAUL NHS-le

Täna hommikul, just kui olin Gretaga võimlemis trenni minemas, helistas Greta allergi arst haiglast. Mitte see tädi kes testi tegi vaid see kes meid seda testi tegema saatis. Ma algul arvasin et helistab kuna tahab meie arsti aega muuta aga EI. Tema helistab et küsida KUIDAS GRETAL LÄHEB!...ja seda sõna otseses mõttes!
Ma tean küll et kõik koguaeg kurdavad et meie kohalik NHS (riiklik arstiabi) on nii vilets ja alati peab pikalt ootama või ei ole teenistus hea aga no kuulge, mina küll midagi paha ei saa öelda nende kohta...kui vaid ehk seda et selle telefoni kõne pärast jäime võimlemis tundi hiljaks.

Wednesday, 24 November 2010

KULDPULMAD

Oktoobri lõpus tähistasid Pete vanemad kuldpulmi, seega 50 aastat abielu!
Üritus kestis kaks päeva. Esimesel päeval tähistati vaid pere keskel, seega kõik nende lapsed ja lapselapsed ja 1 lapselapselaps. Koju oli tellitud söögitoimkond kes kõik toidud valmis tegi ja ette serveeris ja pärast ära koristas nii et Pete emal ei lubatud üldse kööki minna.
Pulmaaastapäeva kingiks soovisid vanemad et iga pereliige esineks millegiga. Loomulikult ja õnneks ei tähendanud see just igaühte nii et mina ja veel paar inimest pääsesid vaid teistele plaksutamisega. Kes luges luuletusi, kes tantsis ja laulis (nagu näiteks Greta) kes näitles ja kes tegi mustkunsti (Pete). Väga tore oli.

Teine päev algas kirikuteenistusega. Kirik oli sama kus Pete vanemad 50 aastat tagasi abiellusid ja millega nad tänapäevani tihedalt seotud on. Pete isa näiteks juhendab seal mudilaste ringi ja lapsed lausa jumaldavad teda.
Ma olen korduvalt seal kirikus käinud kas siis kellegi pereliikme ristimisel või mingil muul üritusel. Eriti meeldib mulle seal see laulmine. Ma olen seda mõelnud et miks see mulle alati nii hinge läheb. Laval mängib bänd ja kõik saalis olevad inimesed tõusevad püsti ja laulavad kaasa (sõnad jooksevad suurtel ekraanidel). Laulud ei ole väga missalikud vaid enamuselt üsna nakkavad ja sellised meloodilised pop laulude moodi rohkem. Sõnadele ma suurt tähelepanu ei pööra kuna olen väga võhik kogu selle jumala asja juures.
Igal juhul alati võtab mul silmad märjaks kui ma seal rahva seas seisan ja laulan. Sel korral mul lõpuks süttis tuluke et miks see nii on. Nimelt meenutab see mulle sellist laulupeo ühislaulmise tunnet, nagu laulaks Isamaalisi laule kuigi tegemist hoopis Jumalamaaliste lauludega. Ime ei ole siis et miski hakkab hinges nii tugevasti hingama et pisarad kipuvad silma.

Gretale see laulmine ka hirmsasti meeldis ja loomulikult meeldis talle ka elavat bändi näha ja kuulata. Pete õde kellel on kirkuga väga tugevad sidemed laulab alati täiest kõrist ja tihti paneb ka teatud kohtades käed taeva poole püsti. Ma tean et see küll ei ole ilus aga meid Petega ja ta venda ja venna poegi ajab see hirmsasti naerma. Greta, kes meil praegusel hetkel on hirmus järgi tegija, loomulikul sirutas ka kohe oma käed välja ja laulis la la la kaasa....ei ole vaja vist mainida kui palju see meid naerma ajas.

Teine tore asi oli see et kui laulmisega ühelepoole saadi siis viisin ma Greta kiriku mängugruppi kuhu enamus lapsi jumalateenistuse ajaks lähevad. Mul ei olnud algul plaani teda sinna üksinda jätta aga kuna ta tundis ennast seal nii koduselt ja läks kohe mängima ning ei teinud teist nägugi kui ma talle ütlesin et lähen nüüd pissile siis mõtlesin proovida. Sinna ta siis jäigi pea 40 minutiks, ma vahepeal käisin vaid piilumas aga hoidjatädid kinnitasid et tal on kõik OK.
See oli esimene kord kui Greta kuskile kellegi teisega üksi mängima on jäänud. Ma nii tahaksin et me saaksime seda võimalust rohkem kasutada, et sellises turvalises keskkonnas ja inimestega kes meid tunnevad, teda mängima jätta. Iseenesest ei oleksgi see nii raske teostada, peaksime vaid mõnel pühapäeval Pete vanemate juurde kirikusse minema aga seal on üks suur AGA. Nimelt me ei suuda väljakannatada seda jumalateenistuse osa. Ma vabandan kõikide ees keda selline lause peaks riivama aga me lihtsalt ei saa pihta sellele jumala jutule. See on meile lausa piin seal istuda ja seda kuulata. Sel korral kui ma koridoris lastetoas olevat Gretat ühe silmaga valvasin püüdsin ma nii väga keskenduda kogu jutule (nimelt on koridoris ka monitorid üleval saalis olevaga) aga no ei suutnud. Sama toimus saalis oleva Petega, kes pärast kurtis et ma olin ta sinna üksinda jätnud.

Ma arvan et see arusaamine tuleb kui inimene on selleks valmis. Ma ei eita ei Jumalat ega ka ta sõnumeid aga ma lihtsalt ei ole seisus et seda kõike vastuvõtta. Seega kuigi ma ise praegu uksest sisse ei astu siis jätan ukse lahti.

Nüüd aga tagasi pidutsemise juurde. Kirikus pakuti kõigile torti ja kohvi ning lähimad sugulased, tuttavad olid kutsutud Pete vanemate koju lõunale.

Ma ei hakka siia eraldi 100 pilte panema, eriti veel kui ma olen nagu nii pidanud need panema eraldi blogisse sugulaste jaoks. Seega lisan SIIA vaid lingi ja selle sama lingi ka oma blogi paremapoolsesse äärde tuleviku tarbeks.




Tuesday, 23 November 2010

ALLERGIA TEST

Täna oli siis see päev kui käisin Gretaga haiglas naha torke testi tegemas et teada saada kas tal on muna ja piima allergiat või ei ole.

Erialaarst algul pani meile aja kinni selleks ajaks kui Greta 2ks saab ja soovitas sojapiima nii kaua juua. Kuna Greta oksendas sojapiima välja ning keeldus lisa joomast siis helistasin arstile tagasi ja palusin et nad selle testi varem talle teeksid. Mis mõte on laps võib olla ilma põhjuseta piimatoodetest ilma jätta mitmeks mitmeks kuuks või mingite imelikke piimaasendajatega jändama hakata (mida Greta nagu nii keelduks söömast joomast). Arst ütles et see on üsna ebameeldiv test. Ma ei saanud aru miks ja küsisin et kas sellepärast et pärast peab haiglasse jääma või et kas allergiline reaksiooni pärast või milles asi. Arst ütles ei , ei pigem lihtsalt ebamugav. Noh ma ei tea mis on ebamugavam kas paar väikest torget või piima allergia käes piinlemine.

Igal juhul sai Greta täna oma 5 torget kätte. Ta ei teinud piiksugi, ainult oli tunda et käsi hüppas natuke iga torke järel ja nägu oli tõsine. Arsti tädil oli vägev koertega mänguasi kus koerad liikusid trepist ülesse ja siis liuglesid alla mida ta Gretale torgete ajal näitas. Igal teisel ajal oleks Greta kindlasti täiesti hulluks sihukese mänguasja pärast läinud aga sel korral oli ta torgetesse rohkem süvenenud ja jäi koerte suhtes üsna ükskõikseks.

Selles mõttes on temaga küll väga lihtne et ta usaldab meid ja kui me oleme talle midagi öelnud või lubanud siis ta teab et nii ka saab olema, plus ta meil nagu nii ei nuta iga väikese asja pärast. Ma ütlesin talle enne et arsti tädi torkab teda natuke aga et see ei ole midagi hullu ja et pärast me võime haigla lasteosakonna väikesel mänguväljakul mängida (talle see hirmsasti meeldib).
Nii et Greta jaoks on siiani haiglaskäigud olnud vaid väga meeldivad kogemused. Ta kindlasti mõtleb et see ongi mingi selline mängima minemis koht.

Igal juhul 15 pärast torget öeldi meile et Greta ei ole allergiline ei piima ega muna vastu, mille üle mul loomulikult väga hea meel on.

Asi on vaid selles et nagu meie erialaarst meile juba enne testi ütles siis need testid ei ole 100% kindlad. Ma küll hirmsasti tahaks et Gretal ei oleks mingit allergiat aga mul on tunne et see siiski nii ei ole. Muna ma ta menüüsse enne ei pane kui me 1 Dets läheme arstiga konsultatsiooni, küll aga alustasin piimatoodetega kohe kui koju tulime. Ma tahan testida enne kui arsti juurde jälle läheme et kas nüüd kui ma piimatooteid jälle talle andma hakkan on mingeid muutusi tulemas või ei.

Friday, 19 November 2010

PUTRU, PUTRU, PUTRU

Vot selline seltskond nõuab meil hommikuti putru

Wednesday, 17 November 2010

AFRICAN CHILDREN'S CHOIR

Üks päev lugesin kohalikust ajalehest et meie kodu lähedale tuleb esinema African Children's Choir. Peale seda kui ma kord nägin saadet nendest lastest ja nende koori sünniloost siis on mu üks väike unistus olnud neid kunagi ka ise oma silmaga esinemas näha. Lehte lugedes ei suutnud ma õieti uskuda et tegu ikka sama organisatsiooniga ja et kas nad tõesti tulevad siia minu kodu ukse ette väikesesse kirikusse esinema. Arvasin et selline koor esineb ikka kuskil suures kontserdsaalis. Helistasin ruttu antud numbril ja mulle kinnitati et jah tegu on sama kooriga kes ka Ameerikas Ophra Shows on esinenud ja maailma kuulsate lauljatega koos on laulnud ja kogu maailmas on ringi rännanud.
Mul pidi peaaegu hing kinni jääma. Tellisin ruttu piletid, tellimisega mingit probleemi ei olnud ja piletid maksid ka vaid 10 naela. Kuigi kontsert algas õhtul kella 7 olin kindel et tahan nii Pete kui Greta sinna kaasa võtta. Selles suhtes on mul hea meel et meie laps ei lähe inglise päraselt vara magama ja saab osavõtta asjadest mis muidu magamamineku pärast nägematta jääks.
Mõeldud tehtud ja ei jäänudgi muud teha kui kontserdi päeva ootama jääda.
Nüüd on kontsertil käidud ja ma võin öelda et see oli võrrrrratu.
Plaan oli Gretal lasta kontserdit nautida esimesed 30 min ja siis ta Petega koju saata - kodu ju vaid 5 min kaugusel. Gretale HIRMSASTI MEELDIS mida ma ka arvasin kuna tegu ju ikkagi lastega kes laulavad, tantsivad ja kõigele lisaks veel trumme löövad. Greta tantsis kogu selle aja me süles seistes, tegi liigutusi kaasa ja plaksutas. Vahepeal meie ümber olevad inimesed vaatasid rohkem kuidas tema koorile kaasa elas kui seda kuidas koor laulis. Mul olid endal ka pisarad peaaegu silmas ja seda osalt just sellepärast et mul oli nii hea meel et me saime Gretale sellist kontserdi elamust pakkuda.
Kui Greta ja Pete lahkusid asusin ma pildistama. Mul oli nii kahju et mul oli vale objektiiv kaasas ja et ma natuke liiga kaugel mu olemas oleva objektiiviga istusin (kuigi tegelikult olime lavale üsna lähedal). Seega pildid ei ole pooltki nii hea kvaliteediga nagu ma unistasin.
Kontsert kestis kokku tunni ja pool ilma vaheajata. Kui lapsed olid nii umbes 40 min laulnud siis läksid nad natuke puhkama ja kostüüme vahetama samal ajal kui publikule näidati videot laste elust Africas. Mina kasutasin juhust ja läksin koridori ootama kui lapsed tagasi tulevad et siis paar pilti ruttu teha. Ka see ei õnnestunud väga hästi kuna neil ei lastud koridoris oodata ja viidi jooksujalu ruttu tagasi saali. Noh paar pilti siiski sain.
Kuigi kontsert ise oli vägev oli sel ka natuke sellist Ameerikalikku hõngu küljes. Kohe oli näha et organiseeritud Ameeriklaste poolt. Ma ei tea miks aga mul oli natuke selline tunne et need lapsed olid nagu väikesed marjonettid kellele oli õpetatud kuidas kogu aeg naeratada ja sõnad suhu pandud mida öelda nii et publik aaaa ja oooo ütleks ja et kõigi südamed sulaksid. Ma ei oskagi öelda kuidas aga eriti nägin seda vahet koridoris olevate ja laval olevate laste vahel. Noh tegelikult ju läheb kogu teenitud raha vaid üli heaks otstarbeks nii et kui selline käitumine rohkem raha sisse toob siis seda parem. Võib olla ma ise ootasin et need lapsed oleksgi sellised vaesed ja õnnetud kes pole enne kuskil maailmas käinud ja nüüd kui uuele planeedile astunud aga tegelikult olid jumala normaalseda ja ei ajanud üldse omi silme punni mingi coca cola purgi peale (see vaid selline metafooriline näide)
Nendele kes inglise keelt ei oska siis tegu 34nda Africa Laste Kooriga. Lapsed on vanuses 7-11 ja tulevad sel korral Ugandast ja Kenyast. Igal aastal moodustatakse uus koor kes siis mööda maailma rändab ja kontserde annab et raha koguda nende laste tuleviku jaoks. Pärast seda aastat lähevad lapsed tagasi kodumaale ja jätkavad õpinguid. Tänu sellisele organisatsioonile kes neid koore kokku paneb ja kontserdreise korraldab on enamus laste tulevik turvastatud (ma ei tea kas selline sõna on olemas).
Lastel on ka oma sponsorid kelleks võib kes tahes hakata ja keda püütakse kontserdi ajal värvata. Kontserdi üheks eesmärgiks ongi sponsorite otsimine. Oma annetustega kindlustad sa lapse koolituse. Kui nendel sponsoritel on soovi siis võivad nad oma sponsor last Afrikasse külastama minna (seda muidugi oma raha eest).

Kui Greta natuke vanemaks saab ja sellest asjast suudab aru saada siis me kindlasti hakkame ka sponsoriks. Ma juba näen kuidas ta siis kirju kirjutab mõne väikese Afrika lapsega ja kes teab võib olla on meil ka võimalus sedasi kunagi Afrikat külastada.