Monday, 28 February 2011

5 DAYS TO GO

Avastasin et lapsel on sel nädalalõpul sünnipäev ja mitte järgmisel nagu ma oma mällu olin talletanud. Väike paanika aga noh õnneks olid kõik kutsed enneaegselt õige kuupäevaga ikka välja saadetud. Kuna sel aastal langes Greta sünnipäev ilusti laupäeva peale siis oleks olnud ideaalne olnud üks pidu õigel päeval korraldada aga juhtus just nii et ka minu fotokursus on samal päeval. Mõtlesime mida teha kuna kursusest ma ilma ei tahnud jääda. Otsustasime et kahe eraldi peo asemel korraldame vaid ühe ja seda pühapäeval. Kokku tuleb üle 20 inimese. Kahjuks peame osa külalisi sel aastal välja jätma kuna juba 20 korraga on liig mis liig, eriti kui veel silmas pidada seda lastekarja kes kõik pool segaselt siin ringi jookma hakkavad. Järgmisse nädalalõppu ei tahaks ka pidustusi venitada kuna siis on jälle nagu Jõuludega et lõppu ei paista tulevatki. Kolmapäeva hommikul tulevad Gretale külla 3 vanaprouat ja õhtul kaks poissi kellega ma kunagi töötasin. 
Pühapäev saab küll raske katsumus olema kuna pean suutma lühikese ajaga kõik soovitud asjad valmis küpsetada. Ma tegelikult üldse ei kaeba kuna kui ma kergemat elu tahaks siis ma ostaks kõik lihtsalt poest ja asi kombes. Mulle aga on nii tähtis et meie lapse sünnipäeval oleks ikka ise küpsetatud söök laual ja natuke erilisem kui tavaline poe kraam. Maitse kohta ma ei oska midagi öelda et kas maitsvam ka kuna maitsta ma ju enda tehtud küpsetisi ei saa ja teiste viisakusest on raske tõde välja saada. Proovin erilist rõhku panna välimusele et siis vähemalt oleks ilusam kui poes :)


Selline näeb me laps 38.7 palavikuga välja, arvata võiks et kraadiklaas on katki aga ei
Greta panin ma ka sel aastal tööle, nagunii saab terve hunniku kingitusi taas  las siis vähemalt töötab nende eest natuke. Meisterdas kõik oma kutsed ise. Mina lõikasin kaardid välja ja tema kleepis lilled ise peale nii nagu ise tahtis ja milliseid tahtis ning tekstiribad sisse. Nime kirjutas samuti ise alla kuigi seda minu abiga. Tänukaardite tegu ootab teda samuti ees kuigi ta ise sellest ei tea veel midagi.


Muideks mainin siin samas postituses ära et tal oli eile jälle palavik mis jätkus tänaseni. 
Arsti juures käisime hommikul et kontrollida ega tal kurk kogu selle nädala punane olnud ei ole kuna nädal aega tagasi oli tal ju ka üks päev kõrge palavik. Ta meil ju ei kaeba üldse ja on ennegi kurgupõletikuga teravanurgalisi riisikooke sisse ajanud nii et temale loota ei saa. Arst ütles et natuke punane on aga midagi muud viga ei ole nii et me siis nüüd loodame et see on kiiresti mööduv haigus. Kolm päeva tagasi mängis ta lasteaias käiva lapsega kes ise on tihti haige ja kellel kindlasti tasku ekstra pisikuid ääreni täis nii et ma ei imesta kui ta teda kallistades mõne patsilli endale kurku tõmbas.

Saturday, 26 February 2011

Wednesday, 23 February 2011

HAMBAD


Ajaloo mõttes panen kirja et Gretal tulid nii umbes 2 nädalat enne 2seks saamist järgmised purihambad välja ja nüüd on tal hambaid kokku 20. Nina jooksis tatti nagu alati hamba tuleku ajal ja sellepärast ma hambaid kahtlustama hakkasingi kuna midagi muud tal viga ei olnud ja hambad mingit moodi valu ka ei teinud (noh tegelikult ta ei näita kunagi välja kui suurtes piinades ta tegelikult on). Palavik tuli üheks päevaks kui hamba viimane nurk ennast välja pressis ja sellega asi lõppesgi.
Ma juba mõtlesingi et ei ole teine nii pikka aega haige olnud, no minu teada vähemalt 6 kuud, kuigi see hamba palavik nüüd küll haiguse alla ei lähe. 


LOE ALATI JUHENDEID!!!

Meil on see vaat et juba tavaks saanud et kui me kuskile reisime siis kas midagi juhtub või keegi jääb haigeks. No ega siis ka sel korral ei saanud sõit ilma viperusteta minna. Ohvriks olin seekord mina, kes ma endale mingit happet silma valasin. Õnneks läks kõik siiski selle võrra hästi et arsti juurde minema ei pidanud ja happe loputust saanud silmaga näeb endiselt hästi. Kes teab võib olla oli õnnetusel ehk ka sellepärast üsna kiire lõpp et tegu oli ikkagi väga lühikese reisuga. 


Lugu sai alguse sellest et me reisisime vaid käsipagasiga mis tähendas omakorda seda et ma ei saanud oma suures pudelis olevat läätseloputusvett endaga kaasa võtta. Eriliseks probleemiks see mulle ei olnud kuna olen ennegi lennujaamast endale sellise väikese pudeli vajalikku kraami reisule kaasa ostnud (seda siis peale seda kui turvakontrollist on läbi tuldud). Lennujaamas seadsingi kohe sammud Bootsi poole kui turvakontrollist läbi tulime ja leidsin riiulilt ruttu pildil oleva paki. See muideks oligi ainuke väikeses suuruses olev loputusvesi mis neil seal saada oli. Kõik teised oli suured pudelid ja maksid vähemalt 8 naela. Lugesin paki pealt ruttu et sobib kõikidele läätsedele ja et on reisimiseks mõeldud kogus ning ostsin ära.
Õhtul Hollandis olles pakki avades mõtlesin et mis ma siin ikka hakkan jändama selle uue läätsetopsiga ja seda definitseerima enne kasutust et parem kasutan enda vana edasi, see enam vähem samasugune.  Kallasin vedeliku sisse ja lisasin läätsed ning läksin magama. 
Hommik kui olin endale esimese läätse silma pannud tahtsin suurest valust ja ehmatusest sõna otseses mõttes lakke karata. Ma ei saanud üldse aru mis toimus. Õnneks oli mul niipalju aru peas et võtsin läätse kohe silmast uuesti välja ja hakkasin silma veega loputama lootes et see asja parandab. Silm selleks ajaks oli juba tulipunane ja ma hakkasin juba sisemiselt ennast selle mõttega harjutama et varsti olen paremast silmast pime. 
Jumal tänatud et pimedaks ma ikkagi ei jäänud ja silm oli ka ehk ebameeldivalt valus vaid pool päeva. Punetus kadus täielikult ära alles järgmiseks päevaks.


Ma tean et see oli täiesti MINU ENDA SÜÜ et ma ei lugenud korralikult kaasa tulnud juhendeid või pakil olevat teksti. Mulle jäi vaid silma esikaanel olev tekst et sobib kõikidele läätsedele ja see rida et tegu mingi 'neutralising case'-iga ei äratanud mus mingit kahtlust et tegu võib olla silma kahjustava vedelikuga kui sa seda sinna spetsiaalsesse kaasasolevasse topsi ei pane. Ma ei osanud isegi midagi kahtlustada kuna olen ennegi sellist travel size vedelikku neilt ostnud.
Ok, kui ma siis pärast hakkasin seda pakki lähemalt uurima siis nägin et külje peale oli peene punase tekstiga kirjutatud et ära seda lahust pane otse silma ja et alati lase läätsedel vähemalt 6 tundi liguneda spetsiaalses topsis. No ma ei tea. Ma oleks tahtnud et nad oleks paki esikaanele SUURTE PUNASTE TÄHTEDEGA kirjutanud et KASUTA SEDA VEDELIKKU AINULT KAASAS OLEVAS TOPSIS VÕI MUIDU VÕID JÄÄDA PIMEDAKS mitte et nad selle väikeses kirjas karbi küljele trükivad.
Loomulikult hakkasin ma pärast juhtumit siis seda pakendit ja juhist eraldi lugema et aru saada mis ime tops see selline siis on ja üldse mis paganama happet nad niimoodi poes vabalt müüvad. Leidsin siis ka karpi avades siseküljelt kaks pildikest mis pidid nagu selgeks tegema et ära oma läätsetopsi kasuta. Mina aga esimese pilguga hoopis sain aru et ära sellisesse lamedasse topsikusse neid pane vaid kasuta sellist kus rohkem vedelikku mahub (ja just selline mu vana tops välja nägigi). 
Noh ma kordan siin jälle et eks see oli ikka mu enda viga et ise kohe kõiki kirju paki pealt ja seest läbi ei lugenud AGA ma siiski arvan et kui tõesti on tegu sellise kahjustava ainega ja silmadega siis võiks neid hoiatavaid tekste ikka selgemalt kohe karbi esikaanele (või siis vähemalt tagakaanele) trükkida kust inimesed neid ikka esmajärjekorras loeksid.
Siin see kurikuulus IME läätsetopsik

Tuesday, 22 February 2011

EESTIMAALASEID KIUSATES











REISU LÕPP

Greta sai endale Hollandist kaasa kingituse mis talle anti kui ta rongile läks. Ta tegelikult juhtus seda kingitust juba pakitul kujul Karini kodus nägema nii et ta oskas seda juba natuke oodata. Kui ta rongis pakki avama hakkas ütles Pete talle et rebi aga rebi paberit ise, ega sa ju mingi beebi ei ole millest Gretale jäi vist kõrvu ainult sõna beebi ja siis ta nagu juba teadis et pakis on beebi.
Kui pakist tuligi üks samasugune beebi välja kellega ta Karini juures oli mänginud siis oli ta loomulikult väga rahul.

See on üks ütlematta kallis beebi. Me ei ole talle kunagi nii kallist nukku ise ostnudgi nii et suured tänud Karinile selle vanilla järgi lõhnava beebi eest. 


Tagasi sõidust vaid nii palju et Greta magas pea kogu lennu maha. Siin rongis olles on juba näha kuidas ta silmad hakkavad vaikselt väiksemaks minema. Pidime jälle nii Hollandi kui ka Londoni poole peal metsikutest pikkadest koridoridest läbi kõndima enne kui sihtkohta jõudsime aga õnneks vähemalt et turvakontrollis ei kästud magavat last kärust välja võtta ja käru kokku panna. Huvitav oleks teada mida Greta sellisest reisimisest aru saab? Ma arvan et tema küll veel pihta ei saa et me liigume ühelt maalt teise. Pigem ehk mõtleb et me lihtsalt läheme ühest kohast teise nagu iga päev Inglismaalgi. Ning huvitav et kui ta kogu lennu oleks maha maganud kas ta siis oleks aru saanud et tal jäi lennukis olemine vahele ja et kuidas ta siis nüüd äkki jälle tagasi kodus on?



Kokkuvõttes oli meile väga vaheldusrikas nädalalõpp. Pete küll oleks tahtnud veel üheks päevaks jääda kuna tema ei tundnud et sai küllaldaselt lõõgastuda. Teine asi mille pärast Petel alati väga kurb meel on et tema ei saa pere poisiga rääkida. Keeled on ju erinevad aga tema oleks tahnud rohkem Nandoga tegeleda ja temaga juttu ajada. Tegelikult tunnen mina täpselt sama tunnet tüdrukutega kuna kaua sa ikka kätega seletad ja tite nalju teed kui tegelikult tahaks hoopis palju rohkemat öelda.
See probleem on ehk mõne aja pärast lahenemas kui lapsed vanemad ja juba rohkem inglise keelt oskavad aga samas on nad siis juba ka ise ju pea täiskasvanud ja jutud ei oleks siis enam samad.
Sellistes situatsioonides saan ma aru kui tähtis on et ma suudaksin Greta eesti keelt elus hoida et temaga sellist asja ei juhtuks et järsku ei saa enam vanaisa või vanaema või teised sugulased, tuttavad temaga korralikult suhelda. 
Seda teha ei ole kerge aga ma loodan et siiski võimalik.

Monday, 21 February 2011

JALUTUSKÄIK ALKMAARIS

Järgmise päeva veetsime enamuselt väljas. Alkmaar, kus me peatusime, on väike linnake Amsterdaamist nii umbes tunni aja rongisõidu kaugusel ja see linn on kuulus oma juustulaatade poolest. Õues oli sama külm ja vihmane nagu seda oli Londonist lahkudes aga õnneks pääsesime Hollandile omasest tuulest.
Kõik need kes nüüd tuuleveskite pilte loodavad näha peavad pettuma. Paarist sõitsime mööda küll aga ma arvan et kuna me oleme Hollandis juba nii mitu korda käinud siis tuuleveskid ei ärata meis enam erilist tähelepanu kuna need lihtsalt kuuluvad sinna maale just nii nagu punased kahekordsed bussid Londonisse.





Pete oma Miki Hiire naeratust demostreerimas
  







 










Hollandi on kuulus oma tuuleveskite, juustu ja puukingade poolest aga minu arvates võiks ta vabalt ka kuulus olla oma jalgratta rohkuse poolest. Noh ma arvan ehk ta seda juba ongi aga kas ka suveniiride kaudu selles kahtlen.

Ei läinudgi kaua aega kui juba oligi õhtu käes. Meeldiv söömine veel Itaalia restoranis ja olig jälle üks päev peaaegu otsas.




Gretal jäi päevauni jälle vahele aga õhtul sellest mingit märki ei olnud ja mingil hetkel pidin ta lihtsalt magama tirima. Hommikul pidime vara ärkama et tagasi koju lennata.