Tuesday, 31 May 2011

NOORED-VANAD EMAD

 Täiesti juhuslikult juhtusin täna õhtul lugema Postimehest seda artiklit.
See selleks et sain teada et alla 15 aastaseid sünnitajaid ka üksjagu Eestis leidub (mäletan kui Eesti uudistes kajastati Inglismaa 13 aastast sünnitajat ja seda milliseid kommentaare see artikel sai) mis aga mind imestama pani oli numbrid üle 45 aastaste sünnitajate kohta. Seda enam et neid nii palju oli 40-50 aastatel. Siis kui arstiteadus pooltgi nii arenenud ei olnud kui tänapäeval. Hämmastav.

Monday, 30 May 2011

KEELEFILOSOOFID

Eile õhtul hakkas Greta jälle oma CAUTAFINK-iga pihta seistes Pete taldreku ääres. Taldrekul seekord aga kurki ei olnud nii et me vaatasime talle järjekordselt arusaamatute nägudega otsa. Greta aga sirutas kätt taldrekul oleva greens (ma ei tea kuidas selle asja nimi eesti keeles oleks või kas seda Eestis üldse saada ongi. Selline kapsa ja salati vahepealne asi mida süüakse aurutatuna) poole ning kordas cautafings.

Siis kuulas Pete natuke teravamalt mida Greta ütleb ja sai pihta et laps küsib CRUNCHY THINGS (krõmpsuvad asjad). Noh siis käis me peas selline väiksema plahvatuse moodi arusaamine ning kogu segadus selle sõna juures haihtus. Pete on tihti Greta käest küsinud et kas ta tahab ka mõnda crunchy things süüa. Pete kutsub krõmpsuvaid juurikaid, salatilehti, kurki, toorest porgantit, toorest paprikat jne krõmpsuvateks asjadeks ja Greta seega kasutas sama sõna kuigi tegu ei olnud just väga krõmpsuva rohelise lehega.

Wednesday, 25 May 2011

SHOKI RAAMAT

Üks praegustest Greta lemmik raamatutest (eesti keelsetest) on Bruno sarja raamat 'Bruno läheb kaduma'.
See on raamat mida ta alati tahab et ma loen või räägin esimesena ja tihti enne kui ma jõuan seda lugema hakata jutustab ta mulle kogu loo ise ära (no suurema osa jutust siis).
Raamatus on juttu sellest kuidas karupoeg Bruno läheb emaga kaubamajja. Enne kui nad kodust väljuvad seletab ema Brunole et ta peab kogu aeg ema juures püsima et ta kaduma ei läheks. Kui nad poodi jõuavad on seal palju rahvast ning ei lähe kaua aega kui Bruno märkab mänguasjade osakonda kuhu ta ka kohe ema märkamatta tormab. Siis avastab ema et Bruno on kadunud ja hakkab teda paaniliselt otsima ning samas märkab ka Bruno et emme on kadunud ja hakkab nutma ja emmet otsima. Varsti tuleb turvamees kes Brunot lohutab ja aitab tal ema otsida. Varsti leiavadgi Bruno ja emme üksteist, kallistavad ja musitavad ning kõik on korras. Ema loeb veel natuke Brunole sõnu peale (seda kohta Greta tavaliselt raamatus kuulda ei taha) ja sellega raamat lõppeb.

Pealtnäha tore raamat väikelastele. Ei ole ime et Gretale meeldib kuna raamatus on omajagu põnevust-ärevust mida Greta oma eluga oskab seostada ja kuna lõpp on hea siis on kõik hea
AGA mina isiklikult sooviks sellest samast raamatust natukene teistsugust versiooni. Nimelt meeldib Gretale mõnikord poes peitu joosta, seda küll enamalt riietepoes aga ma arvan et kui seda tehakse ühes poes siis ei ole karantiid et seda kunagi teistes poodides ette ei võiks tulla.
Käesolev raamat minuarust ei ole küllaldaselt hoitav selle eest mis võib juhtuda kui ema juurest nii moodi ära joostakse. Lapsele võib kergelt mulje jääda et kui ma ära jooksen siis lõpuks leian ikkagi ema-isa ülesse (loodetavasti üldjuhtudest see nii ongi). Mina aga teeks raamatule sellise lõpu et kui sa ära jooksed siis sa ei leiagi enam emmet ülesse ja pead metsa puu alla elama minema....VAT just nii kurja lõppu ma tahaksgi sellele raamatule et kindlustada selle et laps mu juurest kunagi ära ei jookseks.
Ning siis veel see et mingi turvaMEES tuleb kadunud lapsega rääkima ja lubab aidata ema otsida. Selle raamatu järgi nii noorele lapsele võib mis tahes mees turvamees olla kellega siis rõõmsalt kaasa minnakse...
Seda raamatut kus mõmmi emmet ülesse ei leia Greta vaevalt mitu korda lugeda küsiks aga vähemalt hirmutaks küllaldaselt ära et ta kungi meie juurest ära ei julgeks joosta.

PS. neile kes nüüd selle jutu peale öelda tahaksid et aga miks ema oma last korralikult ei valva et sellist asja ei juhtuks siis loomulikult et valvame aga kunagi ei või teada mis juhtub ja minu arvates oleks hea et lapsel endal oleks juba varakult arusaamine milliseid tagajärgi ta käitumine võib kaasa tuua.

Tuesday, 24 May 2011

KOERA UNENÄOD

Küsin Gretalt igal hommikul et mida ta öösel unes nägi.
Pea iga kord on vastuseks et kutsut.
Ma mõnikord hakkan enne vastust kuuldes juba silmi pööritama ja ütlen et ei ole võimalik et jälle kutsusi nägi ning siis Greta tavaliselt ütleb midagi muud, kas Peppa Pig või onu jne.
Eile hommikult küsisin jälle ja olin juba kutsu jutuks valmis aga Greta ütles et nägi issit unes. Mul läksid silmad suureks ja ütlesin et Wow, mida issi unes tegi?
Greta vastas et issi tegi auh auh....

Sunday, 22 May 2011

CAUTAFINK

Greta istub Pete taldriku kõrval ja vaatab kuidas Pete sööb. Siis küsib mesimagusa häälega: 'Issi, please may I have CAUTAFINK!' 
Issi vaatab lapsele segase näoga otsa ja küsib uuesti mida ta tahab. 
'CAUTAFINK'
Pete vaatab mulle otsa ja küsib et kas tegu on mingi talle tundmatu eesti keelse sõnaga. Palusin Gretal uuesti küsida ja vastus oli endiselt CAUTAFINK. Ma siis küsin Gretalt et kus kohas see cautafink on? Greta näitab Pete taldriku peale ja näppab sealt kurgi tüki.
Tegu oli siis cucumber-iga ehk kurgiga. Kuidas cucumber-ist cautafink sai pole meil õrna aimugi.

Saturday, 21 May 2011

LASTEKASVATUSEST EHK KUIDAS VÕIDELDA 2 AASTASE KOLLIGA

Paar nädalalt enne Greta kaheseks saamist hakkasid meil kodus pihta jonnihood ja tantrumid ja mis iganes. Paar päeva pidasin vastu siis hakkas üle viskama. Ma lihtsalt ei suuda vingumist kannatada, eriti veel kui ise väsinud oled. Hakkasime siis Petega mõtlema mida teha et efektiivselt probleemi lahendada. 
Ma olen üle poole oma elust lastega töötanud ja aastate jooksul on praktikat kogunenud küllaga. Tooge mulle laps kes ei oska rääkida või lugeda või kirjutada või kes peksab pead vastu seina või sööb ainult teatud värvi kausist või hammustab teisi või ei oska mängida või mida iganes ja mul on kohe taskust võtta mitu eri lahendust. Ma olen oma alal jõudnud sellisesse faasi kus probleemi kuuldes ei mõtle ma enam koos lapsevanematega et oi kuidas me suudan seda probleemi küll lahendada vaid pigem hõõrun kannatamatusest käsi kokku ja ei jõua ära oodata et probleemi lahendama hakata. 

Ja nüüd äkki siis avastan ma oma üllatuseks, et pagan, mul on siin kodus 2 aastane ja mul ei ole õrna aimugi mida tema 2 aastase käitumisega peale hakata. Tegu ei ole ju probleemi kui sellisega vaid pigem lapse normaalse ealise arenguga. Polnud tahtmist otseselt lapse peal katsetama ka hakata et õiget lahendust leida kuna parem ikka kui kohe saaks probleem naelutatud ja mitte seda sorkimisega veelgi hullemaks ajada.
Egas midagi, seadsin siis sammud raamatupoodi et leida mingit kirjandust mis mulle (meile) häid ideid annaks. Sukeldusin raamaturiiulite vahele ja sinna ma end ka paarikümneks minutiks unustasin. Kord kui sul on nii palju raamatuid ümberringi siis vähemalt minul on küll raske end nendest eemale tõmmata. Hakkad ühte raamatut sirvima ja siis näed teist huvitavat ning siis juba kolmandat. Vahepeal oled üldse kogematta end näoga seljataga oleva riiuli poole pööranud kus üks huvitava pealkirjaga raamat mu silmi köidab ning nii ei olegi ime kui lastekasvatus lahtrist alustades end lõpuks hoopis kokandus alaste raamatute seast leiad. Mul õnnestus kahe raamatuga isegi kassani jõuda kuid kahe aastase lapse käitumisega ei olnud nendel raamatutel vähematki pistmist....

Sinna see kasvatamine seekord siis jäigi. Hiljem tuli välja et Greta hoopis võitles mingi viiruse vastu ja mitte ei elanud üle kaheaastase kriise. Me oleme tänaseks juba harjunud sellega et kui ta virilamaks muutub siis tavaliselt ta organism võitleb millegagi ja vahel ilmud selle tõestuseks ka ühe päevanepalavik. Õnneks on ta suutnud siiamaani nendest viirustest kergelt pääseda ja pole haigeks jäänud küll aga sööb selline võitlemine meie närve ning kes teab võib olla üks päev lööb ka temal see kahe aastaseks olemine korralikult välja ja siis ma pean taas sammud raamatupoodi seadma....

UUS AJAKIRI

Üks päeva jäi mulle poes silma selline ajakiri. Need õunakesed seal kaane peal nägid oma värvilistes kuubedes nii ahvatlevad välja et ma lihtsalt ei saanud mööda minna ilma et oleks ajakirjaga lähemalt tutvunud. Mul tasus vaid pilk sisule heita kui ajakiri juba mu poekorvi rändas. 
Tegu siis käsitöö ajakirjaga aga ehk selle erivevusega et ajakiri on täis trendikaid pilte ja ideid ja huvitavaid kodusisustusi ning linke huvitavatest blogidest. Eks neid samu asju leiab ka kõikidest teistest käsitööajakirjadest (vist) aga see ajakiri meenutab pigem kellegi andekat sisekujundus blogi. Ma nautisin ausalt kohe igat lehekülge.
Mina ise tegelikult ei ole mingi käsitöö inimene kuigi hirmsasti tahaks. Ma olen täitsa võimeline nii kuduma, heegeldama kui ka suure katsumuse juures õmblema aga tavaliselt ei jõua ma asjadega kunagi kaugemale kui et materjali hankimine ja sellega asi tavaliselt kahjuks piirdubgi. Pealehakkamist on kuhjaga aga tulemust ei kunagi. Oma peas olen ma juba valmis kudunud paarkümmend tekki ja padjakest ning õmblenud nii nukke kui nukuriideid, kudunud Gretale kampsuneid ja heegeldanud südameid jne, jne, jne...
Loomulikult neid õunakesi seal kaane peal nähes olin ma kohe valmis poodi tormama lõnga ostma kuna pealtnäha on ju tegemist väga lihtsa meisterdusega. Ma tean et tegelikult sellised kudumis- ja heegeldustööd lähevad alati väga kalliks maksma, kuna just sellised nunnut värvi lõngad on alati väga kallid, ning kuna mul parasjagu ei olnud ei aega ega raha siis õnneks jäi asi ära. Siiski ei ole ma täiesti alla andnud ja loodan et ühel päeval suudama ma VÄHEMALT ühe meistritööga hakkama saada ning seda ajakirja hakkan ma kohe kindlasti regulaarselt ostma....What's this space....

Tuesday, 17 May 2011

NAINE MIS NAINE...

Gretal on 3 asja ilma milleta ta vist ei saaks hakkama
1. BEEBID/TITAD
2. KINGAD JA KOTID
3. RAHA
Beebide järgi on ta täiesti hull. Ei lähe minutitgi mööda ilma et ei peaks mõnda neist vankris kussutama või toitma või magama panema või lihtsalt neid kaenlas kandma. Viimase aja trend on tal toppida mõni oma beebidest kampsuni, pluusi või jaki alla, nagu ta oleks lastootav ema. Eile kõndis ta nii kogu tee poodi. Ma ei tea kas ta tegelikult ka mängib nagu tal oleks beebi kõhus või paneb ta nad sinna vaid külma eest varju. Võib olla tuleb idee sealt et tema sõbra ema ootab praegu beebit ja me oleme sellest rääkinud.
See all olev pilt on klassik. Sel korral olid beebideks notsud. Käru juures on väga tähtis see et beebid oleks ALATI rihmadega kinni. Tegelikult nii ju peabgi aga võib olla on see talle nii tähtis hoopis sellepärast et ta alateadlikult mäletab et ma ta paari kuuselt autotoolist maha kukutasin JUST sellepärast et unustasin rihmad kinni panna.
Sel korral on beebidele söögipott kaasa pandud ja alumisel pildil on ka emme oma beebidega poseerimas (nagu näha on emme just köögist sööki tegemast tulnud ja suure kiiruga ei olnud aega kulpigi käest panna).
Eriti ajab mind naerma kuidas Greta IGA KORD kui ma rõdu ukse lahti teen KOHE tormab oma beebisid käruga õue viima. Jälle ei tea ma mida ta mõtleb kui ta seda teeb aga kohe kui ta kuuleb mind ust avamas jookseb ta kummikuid (või mis tahes jalanõusid) otsima ning siis haarab käru ja viib selle õue murule kuhu ta siis selle jätab nii kauaks kui meil uks lahti on. Mõnikord ma sattun aknast mööda minema ja juhtun nägema et käru juba õues ning ei suuda muigamatta olla.
Just nii see käru sinna viiakse ja sinna jäetakse
Loomulikult toimub beebi mäng ka ilma käruta. All oleval pildil on taas midagi toimumas. Mis toimub ma ei tea küll aga näen et beebile on minu kaelakee kaela riputatud.
Väiksemaid nukusid pannakse tavaliselt voodisse. Voodisse paneku juures on väga tähtis osa teki peale panekul. See peab just nii olema et titad saaks ikka hingata. Selliseid väikeseid karbi voodikesi on meil üsna mitu. Millegi pärast leian ma pidevalt voodisse pandud muumisid või mõmmisid või nukusid meie trepi alla asuvast taaskasutus kapist. Lähen mina paberit või pappi kappi viskama kui avastan et jälle on keegi pimedasse riiuli peale magama pandud. Nüüd oleme me Petega juba sellega harjunud ja iga kord kui me lähme paberi kasti tühendama kontrollime me üle et kedagi kasti sisse magama ei ole pandud.
Greta teine suur 'passion' on jalanõud. See 'haigus' on tal juba väga noorest east alguse saanud. Riidesse panekuga pean ma temaga iga päev võitlema aga kui on aeg kingi jalga panna siis madam jookseb kohe endale sobivaid jalanõusid otsima. See on täiesti tavaline nähtus et kuskil poes (ei peagi üldse olema kingapood, võib vabalt olla supermarket või heategevus pood või mis iganes kus vaid kingi leiduks) kisub Greta endalt sokid ja kingad jalast ja hakkab endale poes olevaid jalanõusi jalga sobitama. Vahet ei ole kas need on liiga suured või liiga väikesed. Kui ma ütlen et need on beebide omad ja talle jalga ei mahu siis tema ütleb vastu et tema tahab vaid proovida. Oh seda õnne siis kui mingid kingad jalga mahuvad. Veel suurem on õnn siis kui kuskil läheduses ripub paar käekotti mis siis käevangu haaratakse ning tipp hetkeks võib seda nipetada kui ma tal siis nende mitu numbrit suuremate saabaste ja kotiga luban mõnda aega mööda poodi ringi kõndida.
All oleval pildist võib järeldada et aeda minemisega oli eriti kiire ja haarati ruttu mis kätte juhtus.
80% ajast lähevad jalanõud jalga valesti kui kedagi just ei ole kõrval teda hoiatamas
Ning just selliste kaks numbrit suuremate sätentavate kingadega käiakse meil liivakastis mängimas
Ning siis need kotid, kotid ja veel kord kotid. Mina ise ei ole talle ühtegi kotti ostnud, veel vähem midagi nii roosat ja printsessilikku. Küll on aga juhtunud et talle on neid paar tükki kingitud ja nagu näha on kingi omanik nende üle väga õnnelik. Tegelikult ei ole vahet milline kott on, peamine et sinna sisse saab midagi panna. Peamiselt pannakse kott midagi täis ja siis riputatakse see vankri külge (vaadake uuesti üleval olevaid nukukäru pilte). Sellist käe otsas tassitavat koti momenti juhtub harva. See roosa kotike on tegelikult mängu mobiili kott aga sinna sisse peidab ta oma kallimat varandust. Viimati leidsin ma selle seest praetud peekoni tükid...
Ning siis RAHA
Ma arvan et see sai alguse sellest kui Pete Gretaga poes käies laskis Gretal maksta. Pete on meil see meister kes Gretat innustab kogu aeg iseseisev olema, mis on ju iseenesest väga kena, aga ta tihti ei oska ta arvestada millised tulemused sellisene innustamine endaga kaasa toob või mis ei ole veel sobilik 2 aastasele.. No ja eks mina olen ka selles natuke süüdi kuna kui ma ise temaga poes käin siis on mul vaja et ta vastu peaks nii kaua kui ma oma asjad tehtud saan ja seega tihti järjekorras oodates luban tal oma rahakotti hoida.... Kord kui sa oled näpu andnud võetakse kogu käsi ja nii siis ka nüüd selle rahaga. Õnneks kogu raha ta meilt veel ära võtnud ei ole ja salaja meie kaardiga poodi kingi ostma ei ole läinud aga kui vähegi saab siis alati näppab mu rahakoti või...

...Pete kopikaid. Pete tavaliselt paneb lahtise raha esiku riiulile. Greta on selle koha enda jaoks nüüd avastanud ja käib sealt vahel raha pätsamas. Ta sai sünnipäevaks isegi endale oma esimese rahakoti ja nüüd käib ringi ning nõuab kõigi käest BOUNDS (ehk siis pounds). Kui Pete talle ütleb et lähme poodi siis Greta hüüab ruttu 'I want bounds, I want bounds'. 

Ma üks päev kontrollisin et ega Pete juhuslikult ei ole talle PIN numbrit õpetanud mille peale tema et ega ma nii loll ka ei ole... ma tõsiselt loodan et ei ole.



Monday, 16 May 2011

PLEASURE CRUISE

Eile, pühapäeval, olime me kõik eriti hilise ärkamisega. 8.30 meie majas on ikka juba täitsa hilja. Uimerdasime niisama pea pool päeva kodus ilma et oleks isegi riidesse pannud kui siis sai Petel küllalt ja ta tahtis midagi põnevat teha. Kõige pealt pakkus ta välja mere äärde sõita aga mind see plaan väga ei ahvatlenud, eriti veel kui õues puhus külm tuul ja sõit sinna oleks nii umbes tunni kestnud (kell aga oli juba 1 päeval). Siis hakkas ta nuruma et tema tahab Gretaga minna Thames-ile laeva/paadiga sõitma. Nimelt voolab Thames mitte just väga kaugel meie kodust (10 minuti kaugusel, Kingstonis) ja igal suvel saab seal laevaga väikeseid tiire teha kas Richmond-i, Hampton Court-i või isegi nii umbes tunnise sõidu otse Londonisse. Kuigi ma oleks hea meelega tahtnud paar tundi ise endale pühendada siis tundus mulle siiski ka väikene paadireis üsna meelitav. Lõpuks valisingi viimase kasuks ja ma ei pidanud seda kahetsema.
Kui me paadisillale jõudsime pidime vaid 5 min ootama laeva saabumiseni. Greta tegeles mööduvatele mootorpaatidele, purjekatele ja süstadele lehvitades samal ajal kui mina vees olevat suurt surnud kala 'imetlesin'.


Sealt me takso tulebgi








Me läksime sõidule mis viis meid Hampton Courti, üks paljudest King Henry VIII elupaikadest. Sõit sinna kestis nii umbes 20 min. Laeva alumine korrus koos baariga nägi välja selline punane. Meile lisaks oli laevas veel 6 inimest kes üleval korrusel või tekil pesitsesid.





Hakkame lossile lähenema






Meil ei olnud mingit erilist plaani kui me kohale jõudsime. Lossi sisse minna ei kavatsenud kuna me oleme seal juba korduvalt käinud (mulle erilist muljet ei avaldanud eriti kui võrreldes paljude teiste kohtadega kus me käinud oleme). Greta soovis aga kohe jäätist ja nii nad siis Petega maiustasid nii kaua kui mina väikest butiiki külastasin.
Siis läksime tegime väikese jalutuskäigu lossi (ees)hoovis







Ja siis läksimegi juba tagasi laevale. Veel jäi meile silma selline puu. Ma ei tea küll mis selle puu nimi on aga ta külge oli end pookinud selline parasiitne taim nagu MISTLETOE. Ma ei tea selle taime nime eesti keeles aga kindlasti olete te seda näinud mõnel jõulupildil (klikake sõnale et pilte näha). See kahe taime kombinatsioon koos nägi nii huvitav välja. Puu koos väikeste roheliste rippuvate pallikestega.


Tagasiteel ei olnud me laev enam nii ilus kui tulles, aga vahet ei olnud, küll aga oli inimesi tunduvalt rohkem. Tagasisõidul juhtus ka midagi naljakat. Istume me kogu rahvaga üleval korrusel ja vaatame aknast välja kui ma äkki tunnen jubetat haisu. Vaatasin ruttu Pete poole kartes et äkki on tema selle haisu autor. Pete vaatas sama hirmunud näoga minu poole mõeldes et äkki tema naisel ei ole kõhuga kõik korras. Kuna saime üksteise pilkudest aru et meie ei haise siis pöördusid me pilgud automaatselt Greta poole. Raputasime aga samas kohe päid kuna me lihtsalt ei oleks suutnud uskuda et meie väikese lillekese seest selline pomm võiks välja lennata....hais aga hõljus endiselt meie ümber. Hakkasime väikselt enda ümber piiluma et kurjategijat tabada. Ning seal ta oligi, neljakäpuline selline. Süüdlane oli naabrinaise koer kes mõnuga seal oma doggy woof woof-e välja lasi......

EUROVISIOON

Võitjaks tuli Aserbaidžaan kelle naislaulja elab oma perega juba 6ndat aastat Inglismaal ja kelle muusikavideo tegi eestlane...Nii et täielik euro ja visioon!

Sunday, 15 May 2011

ESIMESED HERNED

 Minu suureks üllatuseks ja rõõmuks leidsin ma täna poest värskeid herneid. LOOMULIKULT ostsin ma kohe suure kotitäie. Me Gretaga oleme suured värskete herneste fännid kusjuures Pete ei suuda neile isegi mitte pilku peale heita. Tavaliselt tunneb ta juba tuppa astudes nende lõhna ja hakkab oigama et kuidas me küll suudame midagi nii jubedat süüa ning keeldub meile musi andmast. Meie aga selle üle ei kaeba et talle rohelised kaunad ei maitse kuna sedasi jääbgi meile rohkem.


















Panin sel aastal aeda ka kolm hernetaime kasvama. Eks me siis näe kas saavad enne valmis kui me Eestisse läheme või jäävad nad siia Petele imetleda...