Friday, 30 September 2011

LOETUD RAAMATUD LONDONIST

Minult on tihti küsitud et kas ma olen lugenud ja mida ma arvan Minu London raamatust. Ma ei ole osanud sellele küsimusele otse vastata aga ma arvan et mu vastus oleks et jäin rahule. Ma ei saa öelda et see raamat oleks mulle väga meeldinud kuna tegu oli peamiselt moeteemalise raamatuga millega mul palju mingit suhet ei ole (rohkemat kui et kannan riideid). Samas kuna raamatus kirjeldatud sündmused toimuvad Inglismaal siis mingi suhe raamatu endaga oli juba enne lugemist KUID kuna ma ise Londoni sees ei ela ( vaid äärelinnas) siis selle võrra jääb suhe jälle väiksemaks.

Kui ma kuulsin et Minu Londoni raamat on trükki tulemas oli mul palju eelarvamusi ja kahtlusi. Nimelt kuna Inglismaa on nii mitmepalgeline siis ma arvan et on üsna raske seda vaid ühe inimese vaatenurgast teistele edasi anda kuna oleneb ju täitsa mis mätta otsas see inimene istub. Kuigi ma ise olen teadlik et MINU sarja raamatud ei olegi mõeldud kui maad tutvustavad raamatud VAID pigem ikka ühe inimese eluloo kirjeldused elatud ajast maailma erinevates maades SIIS raamatute kommentaare lugedes tuleb ikka välja see, et paljud inimesed võtavad seda kui juhist või maad tutvustavat sarja. Ma ei oskagi otseselt öelda mida ma kartsin, et see raamat oma kaante vahel peidab. Kuna ma ise elan siin siis ei tahtnud ma mingil juhul, et raamat jätaks lugejatele liiga kõrge või liiga madala mulje ning just sellepärast, et siis paljud lugejad võtavad seda kui kullana ning järeldavad et asjad just nii siin riigis ongi.
Aga on nagu on, mina väga naudin selle sarja raamatute lugemist ja nii oli ka Minu Londoniga.

Ma arvan et Epp tegi hea otsuse valides Anu Samarüütel-Long nende paljude eestlaste seast kes siin elavad ja kellel kõigil kindlasti oleks oma lugu olnud rääkida. Raamat oli huvitav ja põnev lugeda ka nendele kes otseselt moekoolist kui sellisest huvitatud ei ole just tänu sellisele omapärasele kujule nagu seda oli Louise. Raamatus käidi ka Londonist väljas Cornwall-is mille kohta anti väga hea lühildane ülevaade. Hea ja tabav oli ka lk 101 olev nimekiri toiduainetest mida tasuks Inglismaalt kodustele maitsmiseks tuua.
Ma küll enam ei mäleta täpselt raamatu sisu kuna lugesin seda vist aasta tagasi AGA mällu on jäänud vaid üks häiriv seik. Nimelt see kus Anu imestab miks inimesed Inglismaal elades tassivad endaga igasugu Eesti toitu kaasa (ka hapukoort). Temale meeldib et ühel maal saab ühe maa toitu ja teisel teise maa toitu. Ma täitsa nõustun sellega AINULT, et ma arvan, et Anu reisib Inglismaa ja Eesti vahet palju tihedamini kui paljud need eestlased kes ehk aastas korra Eestimaale saavad ja seega igatsus kodumaise toidu järele on palju suurem kui Anul.


Võrdluseks Minu Londoni raamatule lõpetasin just Aime Hansen-i raamatu 'Eestlasena Londonis: Kübar Jalas Saabas Peas'. See raamat annab minu arvates Londoni elu kohta väga head ja mahukamat informatsiooni kui ehk seda tegi Minu London. Kirjutatud mahlakas ja soravas keeles. Seal raamatus on küll juttu eestlasest Londonis AGA autori enda elu jääb rohkem tagaplaanile ja esil seisab London ise (Ok kuigi jah autori enda elu on ju ka tema armastus luule ja kirjanduse alal mida raamatus tihedalt kajastatakse).
Ma ei tea kuidas oleks seda raamatud lugeda nendel inimestel kes ise Londonis ei ela või ei ole siin käinud kuna. Võib-olla neile tunduks see informatsiooni tulv natuke liiga mahukana? Mina isiklikult sain teada mitu uut asja millest ma siiamaani ei olnud teadlik ning kuna kohad ja sündmused olid mulle tuttavad siis mul oli lihtne seda lisa informatsiooni sisse võtta ja sellest naudingut tunda.

Kohati ehk tundus mulle autorit ennast puudutavate asjade ja elu kirjeldamine natuke lapsikuna (näiteks tema vestlus oma kübaraga või tema Madonna hullus) aga samas võib olla ilma selleta oleks raamat 'kuivaks' jäänud.
Veel meeldis mulle see et üsna mitmel korral kui tema ülevaadet ja hinnangut mingi asja kohta lugedes ise mõtlesin et oot oot ei ole see asi vaid nii SIIS kohe järgnevaks loetud lausega kattis ta ära selle minu arvates poolikuks jäänud arvamuse...jäin iga kord väga rahule :)
Ainult ühel korral ei jäänud ma tema arvamusega sama meelt ja oleksin tahtnud omapoolset arvamust kõva häälega avaldada.
Nimelt kirjutab ta:
'Kui vaatan ilusaid läikivaid postkaarde Londoni sümbolitega-punased kahekordsed bussid, Londoni Silm, kuninglikud kaardiväelased, kaarikust viipav kuninganna-, siis mõtlen tahtmatult, et üks postkaard on puudu: pilt aknaorvas magavast kodutust, ajalehed tekiks ja padjaks.'
See lause tõi mulle tahtmatult silme ette pildi postkaardide vitriinist Tallinna vanalinnas ja nendest kodututest kes Baltijaama ja Tornide väljaku pargi juures ringi liiguvad (nii nagu kindlasti ka mõnel pool mujal Tallinnas). Minu teada puudub ka Tallinna postkaardide kolleksioonist selline kodutute postkaard. Teiste maade kohta mul täpsem info nii kodutute kui nendega postkaardide kohta kahjuks puudub aga olen kindel et minu blogi rahvusvaheline lugejaskond mind siin välja aitab :)

PS Kirjutasin selle jutu siin päeval kiiruga kokku ja praegu ei ole enam aega üle kontrollida ja omi mõtteid edasi arendada aga loodan et saate minu poolsest ülevaatest aru. Täpsemat sisukirjeldust ma tahtlikult ei teinud kuna kes lugeda tahab see lugegu ja avastagu ise.

TERE SUVI

Kuna kuumus paistab jätkuvat vähemalt järgmise kolmapäevani siis läksin looduspoodi päiksekreemi ostma ja tõin pööningult suveriided uuesti all... Täna lubati 29 kraadi, kuumim Septembri lõpp kogu kirjapandud ajaloo jooksul.

Thursday, 29 September 2011

TERE SÜGIS

Sügisest on tegelikult asi kaugel. Pigem võiks öelda et tegu on suvega kuna õues on 28 kraadi sooja.
Lapsel peab lasteaias päikesekreem peal olema aga meil on kodus tuub täitsa tühi ja poest öeldi et enne järgmist suve uuesti müügile ei tule. Homme pigistan siis tuubi veel kõvemini lootuses et ehk jäi paar piiska sisse. Kuna õhtud on endiselt jahedamad siis ma üldse ei kurda. Ei julgegi internetist päikesekreemi tellima hakata kartes et see ajab ilusa ilma ära...

Wednesday, 28 September 2011

VÄIKE MUTT

Gretale meeldib väga Väikese Muti jutud. Eelmine kord Eestis olles ostsin ühe Muti juttude kogumiku. Seal on lühike ja lihtne teks ning ilusad pildid seega just 2-3 aastastele sobilik. Kuna see raamat oli suur hitt Gretaga siis uuesti Eestisse minnes laenasin paar muti raamatut raamatukogust. Tuli välja et teised Muti raamatud mis poodides veel saada on, nagu 'Kuidas Mutt endale Püksid sai' või 'Väike Mutt ja Rakett', olid palju pikemate tekstidega ja mitte nii haaravad (vähemalt Greta jaoks mitte). 
Raamatukogust aga leidsin sellise toreda raamatu. Nähes kaanel neid kolme väikest jänkubeebit vankris olin enam kui kindel et see raamat saab olema Gretale meelepärane.
Kodus, enne Gretale ettelugemist, lehitsesin raamatut isekeskis ja jumal tänatud et ma seda tegin. Kuna ka selles raamatus oli palju teksti siis tervet raamatud ma ei oleks nagu nii saanud lapsele ettelugeda. Kui aga juba teisel lehel olid teksti sees sellised sõnad nagu SEMMIMA siis hakkasin vaikselt kahtlema kas see raamat ikka üldse lastele mõeldud ongi?
Ma siin paar postitust tagasi tutvustasin teile meie suure kõhuga kaunitari kellest ma väga vaimustuses olin siis samas leides Muti raamatust sünnitava jänese mind küll rõõmust hõiskama ei pannud.
Ma ei tea mis vanuseklassile selline raamat on mõeldud? Mul ei ole selle vastu midagi et elulisi sündmusi ka lasteraamatutes kajastatakse aga leian et kahene (vähemalt minu oma) ei peaks küll veel nii detailset ülevaadet beebide ilmaletulekust saama. 
Samas ei ole ma ka kindel kas ma oma 5 aastasele lapsele tahaks sellist lauset lugeda või lahti seletada nagu: 'Aga kas siis tulevase issiga saab mõistlikku juttu ajada', veel vähem kasutada sõna semmima
Kindlasti oleks mul sealt raamatust veel nii mõndagi huvitavat teksti leidnud aga kui aus olla siis oli see raamat mulle kuidagi vastukarva ja ma ei vaevunud seda kaanest kaaneni läbi lugema.
Ma ei tea kas keegi teist omab seda raamatut või on seda lugenud aga huvitav oleks kuulda mida teie või teie lapsed sellest arvavad?

PS. Eestis on just ilmunud Väikese Muti Seiklused DVD mida ma samas julgelt soovitada võin. Gretale väga meeldib. 
Ning kui kellegil peaks kuskil olema VÄIKE MUTT JA AUTO ülearune raamat siis ma ostaks selle teilt hea meelega kas või 3x hinnaga. See on Greta kõige lemmikum.

Tuesday, 27 September 2011

2,5 AASTASE ÜTLEMISED

Greta mängis eile Pete I-Phone-iga. Vaatas koduvideot ja fotosid ning mängis paari mängu. Üks hetk ei suutnud ta oma sõrmega õiget asja ekraanilt välja valida. Iga kord kui vajutas läks ikka valesti ja ta pidi otsast peale alustama. Pusis ja pusis kuni lõpuks teatas selges inglise keele:
'This is complicated!'
Me vaatasime Petega üllatunult üksteisele otsa. Me ei teadnudgi et lapse sõnavaras selline keeruline sõna olemas oli aga nagu näha siis täitsa kasutusel.


Greta tuleb kööki kus ma süüa teen ja teatab:
'Ma tahan vaadata mis toimub siin!'


Panen Gretat riidesse. Palun tal pluusivarrukast kinni hoida samal ajal kui kampsunit talle selga panen. Kui käsi koos pluusi äärega kampsunivarrukast välja ilmub hüüab laps õnnelikult:
'It looks perfect!'

Täna hommikul ärkas Greta ülesse ja küsis kus issi on (nagu ta seda igal hommikul teeb). 
Vastasin et issi on tööl (nagu ma seda 5 korda nädalas talle ütlen).
Selle peale ütleb Greta kurva häälega:
'Ooo, ma aamastan issit väga väga palju'
Siis mõtles natuke ja lisas:
'Sina go tööle, issi jääb kodu'


Musitan itsitavat Gretat. Mõlemal meil on väga naljakas aga siis hakkab Gretal sellest musitamisest küllalt saama ja ta teatab mulle range häälega ja näpu vibutades:
'Ota, ota, kula! Veel üks musi ja siis rohkem ei saa'


Enne magama minekut kui kõik musid, kallistused ning head ööd soovid juba tehtud ning Greta peaks vaikselt voodis lamama ja magama jääma hakkab Greta minu tähelepanu saamiseks sellist juttu ajama
G: 'Ma aarmastan sind emme'
Mina ei reageeri kuna on kokkulepitud et enam ei räägita.
G: 'Ma aarmastan sind väga, väga palju'
Mina: 'Aitäh Greta' (mina murran samuti vaikimse kokkuleppe kuna kuidas sa ikka sellist lauset ignoreerid)
Natuke aega läheb mööda kui Greta jätkab
'Ma aamastan sind vähe...see tee sinu kuvaks (kurvaks). 
Siis aga lisab ruttu 'Ma aamastan sind väga, väga palju - see tee sina rõõmaks'



VÄIKE HAIGUSELAINE

Gretal tõusis laupäeva õhtul palavik. Palaviku alandajat vaja veel ka pühapäeval. Esmaspäeval oli veel kuum ja viril ning täna, teisipäeval, küsis hommikul ärgates juba süüa. Võib järeldada et on terve kuigi nina tatine. 
Ma üldse ei imesta et ta nohu sai kuna minul oli pea üle nädala kõva nohu, siis tundis Pete end nohusena kuigi tema kunagi korralikult haigeks ei jää ja nohune tunne jäigi vaid tundeks. Eelmisel nädalal käisime kahel tatisel tital külas keda sai ka musitatud. Reede õhtul tuli meile üks 10 aastane poiss külla ja jäi ööseks. 
Avaldas Gretale abielu ettepaneku koos kallistuste ja musiga, pole vaja vist lisada et poiss aevastas ja luristas nina. Laupäeval peale poisi lahkudes läks Pete Gretaga õe juurde kus jälle kolm last. Greta oli kogu eelmisest nädalast  niigi nii väntsutatud et ei ole ime et nii keha kui vaim ei suutnud pisikutele vastu panna. Ma ei taha hästi lasteaeda selles nohus süüdistada või seda vaadet et nüüd kui lasteaias käib siis hakkabgi palju haige olema aga eks seda näitab aeg.
Pühapäeval tulid meile külalised Saksamaalt (sellest eraldi postitus) ja mul oli nii kahju et Greta just selleks ajaks haigeks jäi ja super viril ja nutune oli (arusaadavalt küll aga siiski).


Viimane kord oli Greta haige veebruaris ja enne seda eelmine suvi Eestis olles. Nohu tal tavaliselt üldse ei ole nii et ei saa kurta.

Saturday, 24 September 2011

ELU ESIMENE TRAMMISÕIT

Eestis olles avaldas Greta soovi trammiga sõita. Ma ei olnud kade, läksime. Loksutas palju aga vahva oli. Kas mäletate veel neid augustatavaid pileteid (pean silmas teid kes te Eestist eemal elate)? Lapsepõlve tunne tuli peale. Uut tüüpi piletiaugustusmasinad olid nii modernsed et ma ei osanud nendega midagi peale hakata. Tore et trammis on alles hoitud killuke lapsepõlve meiesugustele 'välismaalastele'.

Friday, 23 September 2011

MAHEKAST

Juba mõnda aega olen ma tahtnud kirjutada meie mahekastist. Nimelt tuuakse meil kord nädalals koju mahekast. Ise on võimalik valida mis suuruse kasti sa soovid ja kas vaid juurikaid või vaid puuvilju või siis segakasti kus on sees nii juur- kui puuviljad.. Kasti sisu on firma poolt ise määratud ja sisaldab enamuses hooajalisi asju kuid on ka võimalik kastile lisaks osta terve rida mahekaupu igast erinevast valdkonnast. Olen kuulnud et nii mõnelgi inimesel on selle kastiga probleeme kuna see sisaldab asju millega inimesed ei oska midagi peale hakata. Kuigi seda probleemi saab vältida minnes firma kodulehele ja seal panna ristike asjade juurde mida ei soovita siis ei ole ehk kõikidel inimestel tahtmist ja aega sellega jännata. Meie oleme aga oma kastisüsteemiga väga rahul. Olen teinud nimekirja asjadest mida me kunagi ei söö ja seega vahetatakse see alati millegi selle vastu mida me sööme. Samuti kui on midagi sellist mida parasjagu kodus suuremates kogustes juba olemas siis märgistan selle nende kodukal ja nad asendavad selle jälle millegi muuga. Tavaliselt katkestame me kastisüsteemi suveks kui me ise vähem kodus oleme ja vähem sööme ning enamus asju nagu nii oma aias või poes kätte saame, sügise tulles aga  alustame uuesti 
Eelmise nädala kast oli eriti raske ja roheline. Mainin ära et kasti kaaned olid ikka kinni kui kast ükse taha pandi ma lihtsalt tõstsin asju pildi tegemiseks natuke kõrgemale.



Teine asi mis mulle selle firma juures meeldib on nende humoorikad sildid ning ootamatud kingitused. Nad paistavad teadvat kuidas ennast müüa ja endale kliente võita (vähemalt minu puhul see neil õnnestub)

Näiteks kui me peale väikest katkestust jälle uuesti nendelt tellima hakkasime siis saime kolm nädalalt järjest kingiks tasuta karp mune ja piima ning leivapätsi.
Üks kord oli kasti lisatud pakk makarone kuna ma tellisin hakkliha ja kastis oli suurel hulgal tomateid. Väike kirjake oli lisatud kus oli öeldud et me lisasime kasti paki spaghettisid juhuks kui teil peaks tulema tahtmine teha spaghetti bologneset aga avastate et kodus ei ole pastat. Teine kord oli lisatud kingituseks küüslaugupea kuna kastis olnud tomatid meenutasid oma kujult küüslauku ning nad siis otsustasid selle ka kasti lisada. 
Tekstid on hästi vaimukalt kirjutatud ja tihti ajavad mind muigama. Ma ootan alati kolmapäeviti põnevusega kasti avamist kuna kuigi mulle aitab naeratuseks ka lihtsalt suuremas koguses värskete juur- puuviljade nägemisest siis eriti tore on sellele lisaks ka mõni vaimukas sildike kastist leida
Nagu näiteks see sildike mis sel nädalal kastis oli seletuseks misk porgandid on seekord lillat värvi.
(Need kes inglise keelest aru ei saa need andku teada, eks ma siis tõlgi eraldi ära kuigi ma arvan et tõlkides läheb osa kaduma).

BIG PARTY FOR A SMALL GIRL

Eelmisel nädalalõpul käisime Pete õetütre sünnipäeval. Tüdruk sai 4 aastaseks. Peokostüümi võis iga laps ise valida. Arvasin et kõik tüdrukud riietuvad nagu nii printsessideks seega meie valisime vahelduse mõttes mesimummu kostüümi.
Kohale jõudes ootas meid ees väikene shokk. Terve suur saal oli PAKSULT lapsi täis. Kohal oli 47 last. Kujutate ette 47 last! Nendele lisaks veel ports vanemaid ja hunnik beebisid.
Gretat ei paistnud rahvamass häirivat kuigi ta kedagi peale sünnipäevalapse ja veel ühe tüdruku seal ei tundnud.

Kuigi lapsi oli palju siis tundus kõik väga rahulikult laabuvat. Kõik lapsed käitusid väga korralikult ja keegi kellegile haiget ei teinud või üleliia ei müranud. Nägin ainult ühte last nutmas ja see oli sellepärast et ema ei lubanud tal lihaga täidetud muna süüa kuna nad olid taimetoitlased.
Kingituste hunnik oli loomulikult suur ja sünnipäeva laps väga õnnelik

Suuremaid pilte saab näha siit

Thursday, 22 September 2011

VEEL ÜKS LASTEAIA ETTEKANNE

Ma luban et ma ei hakka siin nüüd igapäevaseid lasteaia uudiseid teiega jagama aga täna siiski veel üks.
Nimelt kui ma Gretale järgi läksin siis teatas ta mulle kohe eesti keeles et tal oli töna pissi püksi tulnud samal ajal kui kasvataja mulle seda sama inglise keeles ettekandis. See oli juhtunud sel ajal kui nad olid ringis istunud ja midagi laulnud. Ma üldse ei imesta kuna kodus tavaliselt Greta käib üksi potil ja meie saame sellest alles siis teada kui mingi aeg toanurgast täis poti leiame. Lasteaias on ta siiamaani samuti ise ennast WC viinud ja siis on keegi tal aidanud püksinööbi kinna. Ma täitsa kujutan ette kuidas ta täna seal ringi istus, samal ajal kasvataja kindlasti tuletas kõigile meelde et nad peavad ilusti istuma ja kuulama, ja tahtis pissile aga polnud ju seda vabadust et ise minna ning kasvataja ju ütles et peab ilusti istuma. Võis ka olla et võib olla ta isegi teatas sellest aga kas siis liiga vaikse häälega (nagu tal kombeks on) või eesti keeles või jättis üldse ütlemise viimasele minutile. 
Mingit probleemi sellest küll polnud ja Greta oli juhtunu üle pigem õnnelik kui nordinud!!?? Varu riided olid tal ka olemas nii et eks ma siis nüüd kodus räägi talle et ta peab kõva häälega järgmine kord kasvatajale teada andma kui vajadus käes.
Teine märkimist väärt asi on see et täna küpsetasid nad lasteaias leiba. Greta oli väga uhke oma leiva üle ja kui koju tulime siis tahtis seda kohe sööma hakata. Ma ütlesin et teeme ikka enne pilti ka et issile pärast näidata aga mul õnnestus vaid paar klõpsu teha enne kui leib hävitamisele läks. 
Kui Greta seda sõi siis ma hakkasin mõtlema et loodetavasti nad ikka muna sinna sisse ei pannud. Proovisin Greta käest ka uurida et kas ta pani sinna muna või ei.
Greta rääkis mulle täpselt kuidas leivategu käis:
1. Segasi (segasin)
2. Roll like a pallike (rullisin nagu pallike ehk siis rullisin pallikese)
3. Kausi sisse
4. Leave it (jäta seisma või jätsin seisma ehk kerkima)
Kui ma küsisin et mida nad siis tegid, et kas ahju ka panid siis Greta teatas käsi laiutades
Got any ahju (ehk seal ei olnud ahju)
No siililegi selge, hakka või ise leiba küpsetama!


PS. Gretal (nagu igal teiselgi lapsel) on lasteaias oma 'Key worker', eesti keeles ehk siis tugiisik, kes tema arengut ja tegemisi jälgib ja selle kõik kirja paneb ning toimiku koostab. Täna tutvustati teda mulle. Ma ei taibanud kohe küsida et millal me seda toimikut lugeda saame aga vahet ei ole, küll me kunagi ikka saame.

EESTI FOTOGRAAF INGLISMAAL


Nagu iga kuu nii ka Augusti kuus potsatas mu postkasti ajakiri JUNIOR. Ma tavaliselt tellin seda ajakirja aasta ja siis pean aasta pausi ja siis kui tuleb jälle pakkumine kus saab 3 kuud vaid 5 naela eest tellin jälle kuniks isu täis saab ja katkestan. Augusti kuu numbrit lehitsedas ja lugedes avastasin ma aga ühelt lehelt midagi huvitavat.
Uurisin ja puurisin kohe mitu korda ja  ikka tulin järeldusele et pildil on tõesti eesti keelne tekst. 
Hakkasin kiirelt fotode autorit ostsima kelleks osutus KATRINA TANG. Nimi ise ei kõlanud just eriti kinnitavalt et tegu on eestlasega seega võtsin appi interneti. Peagi selgus  et tegu on tõesti eestlasest fotograafiga kes alates 2005 aastast Inglismaal elab ja töötab. Tuli välja et tema fotod on ennegi Juniori ja mõne teisegi Inglismaal tuntud ajakirja kaanele jõudnud ja ma isegi mäletan nüüd et ma kunagi olen ühe tema pildi juures samamoodi seisatama jäänud ja tundnud mingit Eesti 'juure' tunnet kuid jätnud selle tunde vaid tundeks ilma autori päritolu otsimatta. Mulle väga meeldivad ta pildid, eriti tema fotoseeria Eesti maakooli lastest. Kui ma suvel Tallinnas käisin siis nägin et tal oli näitus Draamateatri vastas olevas galleris kuid kahjuks ei olnud mul võimalust sellega lähemalt tutvuda.
Kes huvitatud võivad tema pilte näha tema kodulehelt, ja lugeda Eesti Ekspressi artiklit, ning seda lehte.
Taaskord näide sellest kui palju andeikaid inimesi meie väikeses Eestis ülesse kasvab ja kui hästi nad maailmas läbilüüa oskavad.

NATUKE SÜGISHÕNGU







Greta tehtud nägu


Kahe aastasega kastani loomakesi teha tähendab küll rohkem et mina olen see kes neid teeb. Paaril korral  pidin oma sõrmest ilma jääma. Huvitav mis vanusest alates võiks lapsele noa (naaskli) kätte anda et ta neid auke kastanite sisse ise võiks uuristada ilma et päev traumapunktis ei lõppeks?

Wednesday, 21 September 2011

LASTEAIA UPDATE

Laps jooksis rõõmsalt mulle vastu kui talle järgi läksin ja hakkas kohe seletama mida ta seal teinud oli. Ütles et üks poiss oli nutnud ja siis oli kasvataja talle öelnud ' Tasa, tasa, listen' (vastava hääletooniga) mida ma täitsa usun kuigi vaevalt kasvataja 'tasa' ütles. Järjekordne kunstitöö suruti mulle samuti kätte enne kui keksides autoni minema hakkasime. Küsimusele kas homme tahab uuesti minna vastati JAH.

Inglismaal kannab politsei sellist mütsi
Omast arust elame me kodus väga mitmekesist ja põnevat elu ja tegeleme lapsega palju aga näib et Greta on sellest elust tüdinenud ja tahab hoopis rohkem lasteaias olla ha ha ha...

LASTEAIA LAPS

Ja ongi see aeg lõpuks käes kus ma istun siin kodus täiesti üksi ja kogu 4 tundi on minu päralt...ELAGU VABADUS....HURRAAA!
Aga alustagem algusest.
Seda ma vist olen juba maininud et mõte Gretat lasteaeda panna tuli sellest et laps hakkas ise sellest juttu tegema ja avaldas soovi sinna minekust, seda siis juba enne kui ta kahene oli. Teadsin et ega tal tegelikult õiget ettekujutus ei ole mida see lasteaed endast üldse kujutab seega ei võtnud asja väga tõsiselt. Peale 2 aastaseks saamist hakkasin märkama et Greta on oma arenguga jõudnud staadiumi kus lasteaias käimine talle tõesti kasuks tuleks ja millest ta suurt naudingut saaks. Vajadus ja tahtmine teiste lastega koos olla oli jõudnud kõrg faasi, iseseisvust ja hakkama saamist samuti küllaga ning minu osatähtsus kogu aeg kõrval olla samuti langenud. Hakkasimegi temaga koos sobivat lasteaeda otsima ning valisime välja Montessori lasteaia millest ma siin juba enne juttu olen teinud.
Kui ma enne kurtsin et £35 hommiku kohta on palju siis hiljem, kui tuli välja et sinna hinna sisse kuulub ka hommiku ning lõunasöök (mahe veel kõigele lisaks), tundus see isegi odav nähes mida kõike see hind sisaldab.
Greta käitumisest võis järeldada et talle meeldis just see lasteaed kõige rohkem. Ta sobis sinna keskkonda hästi ning näis tundvat ennast seal turvaliselt ning suhtles kasvatajatega vabalt. Kui tuli aeg otsus langetada siis ma igaks juhuks kontrollisin üle kas Greta ikka on aru saanud et emmed lasteaeda kaasa ei tule vaid lähevad selleks ajaks kui tema seal mängib hoopis poodi. Greta noogutas nõusolekuks pead ja ütles et tema tahab kindlasti sinna minna. Kui me suve alguses läksime lasteaiajuhataja käest registreerimis pabereid tooma ja paar sõna juttu rääkima siis sulas Greta juba ilusti teiste laste hulka mängima. Kui ma ütlesin talle et nüüd lähme koju siis oli ta nii pettunud et hakkas peaaegu nutma ning käskis mulle hoopis poodi minna. See oli märk sellest et olin õige otsuse langetanud - koht on õige ja laps valmis.
Jõudisgi kätte 14 september, lapse esimene lasteaiapäev. Suurt lärmi me asjast ei teinud (ei mingeid torte või lille või kingitusi). Meie eesmärk oli luua täiesti tavaline ja rahulik õhkond ja lasteaeda minek oli kui preemia Gretale. Me ei öelnud et täna lähed lasteada vaid et täna LUBAVAD kasvatajatädid sul lasteaeda tulla AGA vaid 1 tunniks. Kui sa hea tüdruk oled siis saad järgmine kord uuesti minna.
Esimene päev olin mina seal temaga koos alguses nii umbes 40 minutit ja siis läksin 20 minutiks ära. Gretal ei olnud sellest mingit probleemi ja me mõlemad tulime rahulolevalt pärast koju. Järgmine päev võisime jääda 1.5 tunniks. Seekord jäin sinna vaid 15 minutiks. Koju minnes mainisin Gretale et kuna ta on nii tubli laps olnud siis kasvatajatädi ütles et homme võib ta lasteaeda jääda kauemaks ja koos teiste lastega lõunat süüa. Selle peale Greta teatas mulle et tema juba sõi lasteaias, et tema oli õuna ja banaani söönud ja vett joonud ning teine tita jõi piima (tegu siis snäkiga).
Mina tegelikult ise natuke kartsin et ehk 4 tundi korraga peale vaid 1 tunnist üksiolekut võib olla talle nii järsku natuke liiga pikk aeg. Teate kindlasti isegi kuidas uues kohas kus kõik on uus ja nii palju uusi asju õppida ja meeles pidada aeg tundub hästi pikana ja väsitavana. Ma olin lasteaia värava taga juba tublisti enne kella ühte kuigi ega keegi mind enne sisse ei lasknud. Kui siis minu kord oli ukse pealt laps kätte saada siis oli Greta väga rahuloleva näoga. Tal oli rõõmus meel mind näha kuid mitte selline rõõmus meel et jumal tänatud et sa mulle lõpuks järgi tulid vaid pigem selline mis ei jõudnud ära oodata et mulle rääkida mida kõike huvitavat ta seal teinud oli. Ma veel ei julgenud ise rõõmust hüppama hakata et kas tõesti nii kerge see asi olema saabgi kuna teadsin et ees on veel üks katsumus. Nimelt järmisel nädalal peab ta ise rühma sisse minema ilma et ma kas või 5 minutiks temaga kaasa tuleksin...
Täna oli siis see päev kui ta peab kõigega ise hakkama saama ja võin öelda et vähemalt hommikul ei olnud tal mingeid probleeme mind maha jätta. Hoidis küll algul kõvemini käest kinni aga kui kasvataja tuli ja hakkas temaga tooli võtma minema siis Greta naeratas ning lehvitas mulle. Eks kella 1 ajal saab näha mis näoga ta mind vastu võtab ja kuidas tal päev läks.
Lisan veel et kindlasti aitab lahkuminekule see kaasa et meil on Gretaga selline kokkulepe et sel ajal kui tema lasteaias on lähen mina tema beebinukuga poodi talle väikest sokolaadimuna (sellist ime pisikest) tooma. Siis panen ma beebi Greta autotooli istuma, see muna käes, et Greta lasteaiast tulles seda autoaknast kohe näeks. Gretale pakub see nii palju ärevust et tal on suu juba kõrvuni sellest vaid enne rääkides.
Paar sõna lasteaiast ka. Hea oli et mul õnnestus Gretaga esimesed päevad natuke koos rühmas olla et näha mida nad seal teevad kuna ega ma nüüd enam sinna sisse uuesti ei pääse.
Mina viin Greta lasteaeda kella 9-13 aga on ka võimalus oma last sinna viia 8-18ni. Viimine ja toomine on väga turvaline. Kasutusel on raudvärav koos PIN koodiga mida vaid lapsevanemad teavad. Eraldi on veel iga lapse kohta salasõna mida kasutatakse siis kui keegi teine peaks Gretale järgi minema. Näiteks kui Pete ema peaks üks päev Greta koju tooma siis me anname talle salasõna ja selle järgi teavad kasvatajad et tegu on ikka õige inimesega.
Lasteaeda tulles peavad kõik lapsed laua pealt oma nimekaardi ülesse otsima ja selle vastavasse karpi panema. Kell 9 hakkab neil registreerimine kus nad istuvad kõik ringis toolidel (toolid toovad ja viivad lapsed ise). Kasvataja ütleb nende nime ja siis nad vastavad 'tere hommikust' ning seejärel üks vanematest lastest loeb alati kõva häälega üle palju lapsi kohal on ning siis lauldakse paar laulu. Üks lauludest on selline tervituslaul kus iga laps saab korra püsti tõusta ja väikest harjutust teha. Peale seda tehakse mõni kuulamismäng. Näiteks selline et kõik need lapsed kellel on punane pluus seljas võivad oma toolid ära viia jne.
Kui on lauldud ja toolid ära viidud algab 'töö'. Kõik lapsev valivad endale mõne tegevuse-materjali ja hakkavad tegutsema. Seda on eriti armas jälgida kuidas iga laps on nii ametis oma väljavalitud asjaga ning ruumis käib agar toimetamine. Peale iga materjali kasutamist peab laps selle tagasi riiulile panema ja tahtmise korral uue valima. Kasutusel on väikesed vaibad põrandal tüütades ja väikesed linikud laual teatud materjale kasutades. Nendest materjalidest ma juba andsin ülevaate SIIN. Iga laps võib iga kell ka maalida, liivaga mängida või kui nälg tuleb ise endale puuvilja võtta või piima-vett valada. Peale seda minnakse kas parki või mänguväljakule.
Alguses tekitas see mulle natuke muret et lasteaial ei olnud oma suurt mänguplatsi ja et oli vaid väike riba maja kõrval. Tegelikult tuleb see isegi kasuks kuna see väike riba on katuse alune ja seal käivad lapsed jao kaupa iga ilmaga mängimas. Näiteks on 5 last korraga õues ja siis pärast vahetatakse. Tavaliselt minnakse sellele lisaks ka lähedal olevasse parki või mänguväljakule. Kui aus olla siis ma täpselt ei tea kuidas see käib aga üks päev kui Gretale varem järgi läksin siis nägin kuidas lastele pandi selga punaseid vestikesi kuhu oli peale kirjutatud nende lasteaia nimi.
Kell 12 süüakse. Nädala menüü on nähtaval esikus ning kui lapsele järgi minnakse siis välisukse peal on teine leht kuhu on kirjutatud kui palju ja mida keegi laps sõi. Eelmisel reedel oli toiduks kalakotletid, kartul ja juurviljad ning pannkoogid. Greta oli kõik ära söönud. Kui ma kodus küsisin Gretalt kas tema ka pannkooke sõi siis ta ütles et tädi andis talle banaani ja ta sõi selle kõik ära. Pannkooki ei saa ta ju muna allergia pärast süüa.
Veel on ukse peal silt sellest mis teema on parasjagu neil käsil. Näiteks praegu räägivad nad inimestest kes aitavad meid (politsei, artstid jne) ning palutakse kui kellegil on vastavat materjaali siis võib seda lasteaeda kaasa tuua.
Kui mina Gretaga kaasas olin siis oli rühmas 15 last ja kasvatajad ütlesid et täna on nii palju lapsi seega võin oletada et tavaliselt on veelgi vähem. Kasvatajaid kokku on 4 (nendel päevadel kui mina seal olin). Väikeseid, 2 aastaseid, oli seal 2 tükki päevadel kui Greta käib. Need olid siis sellised Gretast titekamad. Ülejäänud tundusid olevat Gretast vanemad, sellised 3, 4, 5 aastased. Ühe tüdruku nimi oli MINA, kus juures hääldatakse seda nime ka sama moodi ainult i hääldatakse tsipakene pikemalt.
Gretal on lasteaias oma pott mille me sinna viisime kuna lasteaia potid on talle natuke liiga kõrged. Kui ma talle järgi läksin üks päev siis mitu tüdrukut hõikas mulle et Greta käis ise potil ja kasvataja oli ka vaimustuses. Greta rääkis pärast mulle kodus et üks teine tita oli ka tema potti pissinud.

Veel pakub lasteaed jooga tunde ja kokandamist ja kui nad on kolmesed siis viiakse nad kohalikku raamatukokku päeval kui see on rahvale kinni (meil siin kolmapäeviti) kus kogu raamatukogu on nende päralt ja kus neile loetakse jutte ja tehakse väikeseid etendusi.

Kokkuvõttes olen ma nii rahul et me ikka Montessori lasteaia valisime. Kahjuks ei näe ma täielikult mis seal toimub aga ma tean et see on erinev tavalisest siinsest lasteaiast ja on üks 'rangemaid' Montessori meetodi jälgijatest. Ning kuna nende õpetusstiiliga olen enam vähem tuttav kuna olen seda enne uurinud ja selle kohta lugenud siis tean et see sobib Greta iseloomuga ideaalselt.

Nii nüüd ma lõpetan kuna ma pean talle varsti juba järele minema. Eks ma siis update-i teid jälle uuesti kui mida huvitavat kuulen näen.

Monday, 19 September 2011

Sunday, 18 September 2011

ANATOOMIA TUND 2 AASTASTELE

Mul ei ole kunagi ühtegi Barbi nukku olnud. Ma ei ole kunagi nende järgi igatsenud ja mul ei ole plaanis neid ka Gretale soetada juhul kui ta just ise neid nuruma ei hakka.
Üks päev Eestis poes käies vaatas mulle kodutarvetepoe riiuli pealt vastu selline kaunitar. Tegu ei olnud küll Barbiga vaid hoopis väga erilise nukuga.
Nimelt oli see kaunitar lapseootel
Ja mitte lihtsalt suure kõhuga lapseootel VAID kaunitaril oli suure kõhu sees ka väike beebi peidus.
Kuku
Arvata võis et see ei olnud kaunitaril esimene kord suurt kõhtu kanda kuna pakis oli kaasas ka teine beebi kes lõbusasti beebivoodis ukerdas.
Sellist unikaalset Barbi koopiat ei saanud ma loomulikult ostmata jätta (tühja sellest Barbi boikottimise lubadusest), seda enam et see maksis vaid €1.99... Greta vaimustusest ei tasu rääkidagi. Nüüd ei ole lapsel enam mingit kahtlust et beebid kõhus kasvavad ja sealt naeru näoga välja potsatavad.

Saturday, 17 September 2011

OOTUS, LOOTUS

Järgmisest nädalast alates läheb Greta kolmeks hommikuks lasteaeda. 
KOLMEKS hommikuks!
4 tundi korraga.
Kas kuulsite NELI TUNDI!!! 
Ma saan esimest korda 2,5 aasta jooksul natuke vaba aega REGULAARSELT! 
Ok, tegelikult ei julge ma veel 100% rõõmustada enne kui ma seda õnne tõeliselt saan käega katsuda aga kuna katsepäevad on edukalt seljataga siis lootust on. Ees ootavate kodutööde nimekiri on loomulikult pikk kuid veelgi pikem on lugemist ootavate raamatute virn. Ei teagi kohe millest alustada...

NUKU MUUSEUM

Olles Nukuteatri lainel siis kirjutan ka paar rida NUKU Muuseumist mida me oma esimesel Eesti turniiril külastasime. Ma olin juba enne teiste väljamaal elavate eestlaste käest kuulnud et neile oli see muuseum pettumuseks olnud muuseumist seega mind oli hoiatatud. Olles seal ära käinud pean kahjuks nentima et ma täielikult nõustun nedega. Minu arvates oleks võinud see koht palju lapsesõbralikum olla. Nukuteater on ju tegelikult väikestele lastele mõeldud, see muuseum tundus aga pigem nagu täiskasvanutele. Võib olla on viga meis, väliseestlastes, kes me oskame rohkemat tahta kuna kui ma meie tuttava kooliõpetajaga rääkisin siis tema ütles et tema klassi (esimesne klass) lapsed olid küll väga vaimustuses sellest kohast. Kui ma siis mainisin et aga näiteks 2 ja 3 aastastele ei olnud seal midagi eakohast siis ta vastas et seda jah aga nemad on ju nagu nii liiga väikesed. Minu arvates ei ole 2-3 midagi enam nii väikesed et nendega muuseumi külastada või et nende jaoks eraldi midagi eakohast väljapanna või välja mõelda.
Minule isiklikult ei meeldinud et muuseumis oli nii palju arvuti ekraane. Mind lausa segasid need seal. Korra kui ma proovisin ühte neist kasutada võttis see mul nii kaua aega et see tööle saada ja tulemus ei olnud seda raisatud aega üldse väärt. Minu arusaamine on et kodust välja minnes ma tahaks just arvuti ekraani juurest eemale saada mitte paarikümne uue ette astuda. Greta ei pööranud pea ühelegi näituse eksponaadile tähelepanu vaid jooksis lihtsalt ühe ekraani juurest teise juurde ja proovis neid kasutada nagu I Phone-i mis mind närvi ajas.
Väikestele lastele ei olnudgi seal suur midagi nautida ja katsuda kuigi nemad ju tegelikult on kõige suuremad nuku sõbrad. Võib olla siis vaid see klaasist sillake. Oli ruum kus oli võimalik vaadata väikeseid video klippe lastesaadetest ja näitlejatest aga ka see oli minu arvates nii valesti disainitud. Sein oli nuppe täis kuhu vajutades hakkas mängima vastav videoklip. Väga tore mõte ju iseenesest AGA kuna nupud olid erineval kõrgusel siis aitas sellest kui mõni pisike muuseumi külastaja sealt mööda kõndis ja suvaliselt alumiste nuppude peale hakkas vajutama ning oligi kogu su vaatamine tuksus. Tore oleks olnud kui nad näiteks alla poole oleksid need nupud pannud mille peale vajutades just väikelastele mõeldud klipid oleks mängima hakanud ja mitte igavad näitlejate intervjuud. Võib olla sedasi oleks see laste tähelepanu rohkem köitnud ja lasknud midagi rahus ka lõpuni vaadata.
Greta oleks meeleldi seal neid videokesi vaadanud aga iga kord kui keegi jälle poole pealt ära katkestas tõstis ta lärmi ning me otsustasime ta sealt ruumist ära meelitada et vältida liigseid konflikte.
Kui ma ütlesin et seal muuseumis ei olnud midagi väikelastele siis tegelikult osutus Greta lemmikuks õuduste kelder. Sinna ma pidin temaga kahel korral minema ja kui ma kolmandal korral keeldusin siis üritas ta sinna oma pead hiilida. Me tavaliselt ei sildista Gretale selliseid asju mis niiöelda täiskasvanute maailmas on oma sildid juba saanud. Seega ei maininud me midagi et seal on kole ja õudne ja et kas sa ei karda jne. Me laseme tal ise otsustada mis talle meeldib ja mis ei meeldi või mis on õudne ja mis ei ole. Tema enda nägemine maailmast on ju teine kui meil ja milleks hakata oma nägemusi talle vabatahtlikult üle kandma. Seega laps leidis et see pime kelder on üks erit äge koht kus mingid kollid ringi tantsivad ja kus lumivalgeke kirstus lamab.


Nagu koopia Petest, prillid ainult puuduvad.
Kokkuvõttes on tore et selline koht on tehtud ja et lapsi sinna viiakse. Olen rahul et me seal ära käisime aga vaevalt et me sinna niipea uuesti läheme.

NUKUTEATERIS OSA 2

Järgmised nukuteatri etendused olid 'KODUD' ja 'KLAABU'. Meile oli nukuteatri hoone juba täitsa koduseks saanud. Kui me kolmandal korral kassaukse kaudu teatrisse sisenesime hüüdis Greta teatritädidele üle ruumi 'tere' asemel juba koduse 'tsau'. Peale eelmise etenduse 'Ise, Ise Ka' lõpus nukutega tutvudes ja näitlejatega rääkides tuli välja see tõsiasi et me oleme Inglismaalt. Järgmine kord kui me teatris saali ukse juurest sisselaskmist ootasime kõndis üks näitlejatest saali ja teretas meid juba kaugelt mille peale kõik teised vanemad meie poole päid keerasid. Uh, mul tuli kohe selline aukülalise tunne peale ha ha ha.
Etendus KODUD oli väga armas. Kohati ehk natuke veniv mis mõnede laste tähelepanu hetkeks kaotas aga muidu ilus ja värviline. Seda etendust vaadates mõtlesin jälle (ka MINA, MINA ISE ajal) et kui me Gretaga oleks kevadel seda vaatama tulnud siis see oleks kohe kindlasti liiga titekas talle olnud. Pärast, kava lugedes, imestasin et tegelikult oligi see etendus hoopis lastele alates 3 eluaastast mõeldud. Meie lapsel on vist oma ea kohta, tänu tihedale teatris käimisele (enne Eestisse tulekut 7 korral), maitse nii ära 'rikutud' et talle eakohased showed on juba titekad.
Peale etendust said lapsed minna taas nukudega rääkima ja pilti tegema. Samuti näidati vanematele kuidas lavakujundus töötab. Enamus vanemaid tulid oma lastega lava ette aga minu imestuseks oli suurem osa neist juba 5 minuti pärast lahkunud. Järele jäänud paar tükki kadusid ka varsti ära ja nii juhtusgi et meie Gretaga jäime veel ülejäänud 10 minutiks näitlejatega maast ja ilmast jutustama. Uksevalvuritädike seisis truult kogu selle aja ukse juures.


Minu arvates on Eesti juures see asi tore et on võimalik nii kergesti asjadele lähedale saada. Väike maa ja vähe inimesi ning ei ole mingi ime kui sa näiteks toidupoes oma piimapakki valid kõrvuti peaministri või isegi presidendiga. Nii et kui oled teatrihull siis on sul suur võimalus näitlejatega jutule pääseda ning kindlasti ka oma fänkirjale vastust saada või muidu inspireeritud olla. Mäletan seda kas või juba oma nooruspõlvest kui me sõbrannaga Muusikute klubisse kuulusime mis andis meile võimaluse lauluväljakul toimunud suure kontserdi ajal lava taga samas lauas oksendava Riho Sibulaga istuda...Ok minu muusikalist kuulmist see 'lähenemine' mingil määral ei parandanud ja muusikut minust ikka veel ei ole saanud aga kunagi ei või teada mida järgnev aasta endaga kaas toob...
Teine etendus oli Klaabu. Klaabu sobis Gretale paremini kuna selles etenduses oli muusika ja inimesed. Mul on tunne et kuna Greta juba väga väikeset peale pöörab suurt tähelepanu emotsioonidele inimeste nägudes siis on talle rohkem meelepärasemad need teatritükid kus tegelasteks on inimesed. Kui ma teda etenduse ajal jälgin siis ma näen kuidas ta endale teadmata tihti neid nägusid järele teeb ja etendusele sedapidi sisse elab. Klaabu etenduses olid näitlejad siiski rohkem tagataustaks ja Klaabu ikka nukuna esindatud aga sellegipoolest oli selles etenduses võrreldes eelnevate etendustega natuke rohkem 'elu' sees.
No ja muidugi eriti hea asi nukuteatris käigu juures on see et täiskasvanupilet maksab vaid €1.60  ja lapsepilet €6. Meil on kõik piletid ühe hinnaga, vahet ei ole kas oled laps või täiskasvanud, nii et mina vaatasin kord 20 naela eest tittedele mõeldud Peppa Pig etendust (Ok, ok ole tegelikult ju Peppa fän kuid siiski...)

Pagulane kysis yhes oma kommentaaris et kas ma ISE ka olen Eestis olles teatris kainud? Hakkasin motlema millal ma viimati seal olles teatris kaisin ja ausalt ei suutnudgi valja moelda. Huvitav et Eestis olles mul ei ole kordagi isegi see mote pahe tulnud. Greta synniga loppesid meil siin Inglismaal teatris kaimised mida me vaga nautisime ja taga igatseme aga vot Eesti teatriga ei ole mul kahjuks mingit suhet juba pikka pikka aega olnud ja seega ei ole nagu osanud puudust tunda. Nyyd aga sellele moeldes peaks vist jah jargmisel korral Eestis olles proovima seda viga kuidagi parandada.