Monday, 31 October 2011

PUMPY

Meie pere Halloweeni fännid ei ole aga kõrvitsa nägusi meeldib teha küll. Saage tutavaks,Greta ja issi meisterdatud Pumpy

MONTESSORI LAPS

Mul on tunne et Greta on nüüd lasteaiaga ära harjunud. Talle on seal algusest peale meeldinud, aga sinna minemine valmistas talle natuke raskusi. Igal lasteaia hommikul oli ta sellise näoga nagu läheks eksamile. Nädalakese aitas see, kui ma hommikuti temaga lasteaeda sisse läksin ja seal natuke olin ning siis lahkusin, aga varsti hakkas ta nõudma et ma kauemaks jääksin. Otsustasin oma tööalased kasvatusmeetodid käsile võtta ja halva harjumuse kiiremas korras ära lõpetada ning muuta see millegiks positiivseks. Ma teadsin et Gretal on üks nukk mida ta tahtis jõuludeks saada. Pakkusin talle sellise variandi, et kui ta hommikul ISE rühma läheb, siis peale lasteaeda sõidame kohe mänguasjade poodi ja ostame talle selle nuku. Gretal läks nägu kohe särama ja oli plaaniga nõus. Ma algul küll arvasin, et kindlasti järgmise päeva hommikuks on see võlu kadunud ja ta hakkab taas nõudma, et ma temaga kaasa läheksin, aga õnneks oli laps endiselt väga õhevil oma uue nuku saamise mõttest.
Kõik läkski plaanipäraselt ja hiljem läksime mänguasjade poodi. Järgmisel päeval lubasin talle veel ühe vidinat mis beebiga kaasa kuulus ja taas õnnestus hommikune lasteaeda jäämine ilma probleemiteta. Loomulikult ei olnud mul plaanis talle kolm korda nädalas midagi auhinnaks osta, vaid lihtsalt halb harjumus ühe korraga positiivselt muuta ning see meil ka õnnestus. Samas tõestas see mulle, et tal ei ole otseselt sinna jäämisega probleemi ja et ta saab sellega emotsionaalselt hakkama seega minu juuresoleks oleks pigem olnud piduriks kui gaasiks. Tänu sellele eksperimendile meil hommikuti enam eksamile ei minda, pigem on probleemiks ta sealt pealelõunat koju saada.
Tal on õnnestunud isegi endale üks sõbranna juba soetada. Juba peaaegu üsna lasteaias käimisest peale on ta rääkinud ühest 4 aastasest tüdrukust Libbiest ja eelmisel nädalal ütles kasvataja et nad on suurteks sõpradeks saanud ja mängivad tihti koos ning Libbie oli öelnud, et temal on kurb meel, et Greta peale lõunat koju läheb. No ma ei tea kuidas teiste emadega, aga mul on igatähes küll suur rõõm kuulda, et mu laps on võimeline sõpru looma, kuna see teeb ju elu palju rõõmsamaks ja värilisemaks.

Esimesed märgid Montessori õpetusest on ka juba ilmunud. Montessori üheks eesmärgiks on lasta lapsel oma valikud teha ja otsused langetada ning olla nii iseseisev kui võimalik. Täiskasvanute osa ei ole last pidevalt suunata ja taga kiirustada ning nende eest asju ära teha. Me valisimegi selle lasteaja just sel põhjusel kuna meie olime Gretat nendel eesmärkidel juba ise kodus kasvatanud ning soovisime talle keskkonda kus seda soositakse. Iseseisvuse üle ei saa me kurta. Praegusel hetkel on meil kodus nii iseseisev laps, et meil nagu ei jäägi palju muud teha kui imetleda....ning tihti ka hambaid kiristada.

Üks päev demostreeris Greta meile kuidas tema ise endale jope selga paneb. Ma proovisin sama meetodit talle õpetada kevadel, aga siis ei võtnud veel vedu. Küsisin Gretalt, et kuidas ta seda teha oskab mille peale Greta ütles, et temale oli üks tüdruk seda lasteaias õpetanud.
Mainin ära et selles filmis teeb ta seda juba kolmandat korda. Esimesel korral läks kapuuts ka kohe pähe, aga siis ei olnud mul kaamerat käepärast. Teisel korral oli küll kaamera, aga ma ei vajutanud nupule õigel ajal seega kolmandal korral õnnestus kõik kuigi Gretal võttis rohkem aega jope jälle õigesse asendisse põrandale saada.
No ja nüüd on see juba täiesti tavaline nähtus kui Greta oma jopet näiteks restorani põrandale laotab, vaatamata selelle et seal vaevalt ruumi on, ning inimesed peavad omi toole liigutama, et talle seda tegevust võimaldada (õnneks mitte nurinaga).

Kuigi enamuselt tuleb iseseisvad tegemised ikka kasuks, siis on ka kordi kui see mind hulluks ajad. Näiteks rääkisin üks päev telefoniga kui kuulsin poole kõrvaga et Greta veab tooli köögis ringi ja et külmutuskapi uks paugub. Mõtlesin et no las olla, et ega tal sealt midagi palju nagunii võtta ei ole. Järgmine asi mida ma 5 minuti pärast kuulen on see, et mingi vedelik voolab kõrgustest veranda põrandale. Läksin siis kiiruga vaatama ja nägin et Greta oli piima TALDRIKU peale kallanud ja kõndis sellega mööda verandat ringi, samal ajal piim taldrikult alla voolamas. Seda kuidas ta piima kapist kätte sai seda kujutasin ette, aga kust ta taldriku leidis seda ma ei tea (köögis ei olnud sellest mingit jälge, et keegi oleks külmkappi rüüstamas käinud - piim oli kapis omal kohal ja kork peal). No igal juhul oli vaatepilt üsna piimane, aga kuna mina ei saanud kõnet katkestad,a siis andsin talle teada, et ta peab nüüd selle oja ise ära kuivatama.
Kui ma mõne aja pärast piiluma läksin, siis avanes mulle selline vaatepilt.
Loik oli ära kuivatatud ja Greta oli endale põrandale laua katnud ning sõi lusikaga piima
Seekord läks õnneks aga teades Greta söögiisu siis külmutuskapile peab vist küll mingi alarmi külge monteerima et ta seda meile iseseisvalt tühjaks ei söö.

Sunday, 30 October 2011

ORANZ

 






Oranž värvus muudab inimesed positiivsemaks ja aitab 

vabaneda hirmudest.

Ilusat nädala algust

Thursday, 27 October 2011

'ELEKTRILÖÖGID'

Juba mõnda aega on meil kodus olnud selline väike vidinake. Nimelt on see meie ööpäevaringset elektri kasutamist mõõtev gadget. Tänapäeval saab seda nii ehituspoodidest kui ka toidupoodidest osta või tasuta oma elektrifirmalt. Kui meile see koju saadeti siis olin mina see kes väga õhinas oli. Tore ju näha mis masin kui palju elektrit kasutab ja mis see kõik meile maksma läheb. No seda viimast on tegelikult üsna keeruline korrekselt näha kuna elektrinäitude arvutamine on meie maal kui teadus omaette. Sinna masinasse peaks sisse programeerima mis hinnaga elektrit sa kasutad aga kuna see hind ei ole üks iga ühiku eest vaid arvutamine käib teadtud hulga ühikute eest on üks hind ja peale seda teine siis oli see asi nii mulle kui Petele nii keeruline et me ei hakanud sellega jamama. Otsese hinna teadmine ei olnudgi meile nii tähtis kuna elektriarve eest maksame ju ikka seda mida me kulutanud oleme siis sellest ei olnud lugu. Küll aga olin ma huvitatud jälgima mis kodumasin siis elektrit kõige rohkem kasutab ja jälgida kuidas nool diagrammil alla langeb kui ma tulesid vähemaks kustutan või mõne masina välja lülitan.

Tegin nii mõnegi avastuse mis tegelikult loogilise mõtlemise juures  mingi ime ei ole aga millele lihtsalt igapäevases elus palju tähelepanu ei pööranud.
Kõige rohkem raha võtab teekannu keetmine. Õnneks me ei keeda kunagi vett täis kannuga vaid ikka alati paneme kannu just nii palju vett kui parasjagu vaja siis siiski oli see mulle üllatuseks kui palju näiteks minut veekeetmist maksab. Peale selle nägemist ma üldse ei imesta et Pete tööl tassi kuuma vee eest 20 penni küsiti kuna tõesti kui sul on suur kontor ja keegi iga natukese aja tagant teekannu keedab siis teeb see päeva lõpuks üsna kena summa.

Pesumasin aga näiteks võtab väga vähe energiat pesemisprotsessis aga palju tsentrifuugi tsükli ajal. Ma ei ole suur statistika tegija aga oleks olnud huvitav võrrelda kumb rohkem energiat võtab, kas 30 minutiline pesutsükkel või 2x teekannu keetmine?
Öösel tarbisime me elektrit 3 penni eest (see summa ei ole küll korrekne meie tegelikusele summale kuna nagu ma ütlesin siis ei pannud me oma elektri hindu sinna sisse). Arvatavasti võttis elektrit siis külmutuskapp, telefonid ja üks telekas, mida me ei lülita ööseks seinast välja, ning arvatavasti Pete suur arvuti mis on alati standby. Praegu hakkasin mõtlema et ma oleksin võinud korra proovida KÕIK elektrilised asjad korraga välja lülitada ja vaadata kas number oleks nulli läinud (nimelt praegu me seda masinat enam ei kasuta).
Ma arvan et tänu sellele vidinale olen ma nüüd rohkem tundlik vee keetmise suhtes. Tavaliselt olen ma keetnud näiteks vee enne kannuga valmis ja siis seda kasutanud riisi või pasta keetmiseks et kiirendada kogu protsessi ja hoida kokku gaasi aga ma ei tea kas see õigustab ennast.
Kuna meil kodus üleliigseid tulesid tihti ei põle (Pete ikka armastab neid põlema jätta aga mina kustutan ta järel alati ära), telekat vaatame ka ainult siis kui Greta magama on läinud seega peale 9 ning mikrokat või muid elektroonilisi asju peale arvuti-mobiili laadimise ei kasuta siis nagu ei ole kuskilt elektrit eriti kokku hoida.

Rääkides elektris siis paar kuud tagasi vahetasime just oma gaasi ja elektrifirmat. Nimelt kasutame me alati seda teenust mis võimaldab elktri ja gaasi hinna aastaks või rohkemaks külmutada, mis tähendab seda et kui siis selle aja jooksul peaks elektri hind tõusma või langema (seda nüüd vaevalt) siis meie maksame ikka sama hinda. Gaasi ja elektri eest maksame iga kuu sama summa mis on reguleeritud vastavalt meie kulutamisele ja see tavaliselt toimib siis nii et kui me talvel peaksimegi külmaga rohkem makstust kulutama siis suvekuudel kasutame vähem ja seega miinustesse läinud summa tasakaalustub. Vist iga 6 kuu tagant kontrollitakse ja reguleeritakse seda hinda et see realistlik oleks ja et pärast mingeid suuri miinuseid ei oleks.

Kui me nüüd viimati oma gaasi, elektrifirmat vahetasime pidime me neile andma oma viimased näidud. Saatsin need Petele emailiga et ta nad firmale edastaks. Firma tuli tagasi ja ütles et kuskilt on üks number üle või puudu ja et palun saatke uued. No läksin jälle kappi näite vaatama ja saatsin samad näidud uuesti.
Paari nädala pärast hakkab Pete uurima et kuidas seis on ja et kas me peame neile juurde maksma või ei. Onuke ütles et tal ei ole küll praegu veel lõplikut arvet käes aga tundub et me oleme maksnud üsna suure summa rohkem kui vaja oleks olnud ja et me võime tagasimakset oodata. Petel loomulikult väga hea meel, eriti veel kui mees oli öelnud et oleme kohe mitme saja naela võrra ettemaksnud. Pete juba hõõrus käsi ja hakkas plaane pidama kus seda sülle langenud raha kõige paremini ära kasutada.
Paar päeva hiljem helistab ta neile uuesti et uurida kas raha on juba tulemas kui uus onu ütleb talle et mis rahast te räägite, et meie olevat hoopis NEILE pea 800 naela võlgu!
See muidugi oli suur shok Petele ja kuigi ka mina ei suutnud uskuda et kuidas nad on suutnud sellise suure vahemiku meie maksetes tekitada siis samas ma nagu ei imestanud. Kui ikka terved päevad kodus olla ja kolm korda päevas sooja toitu süüa ning maja talviti ka päeval kütta ning iga nädalalõpp ahjuroogasid teha siis ehk ei ole ime ka. Kindlasti on ju sel juhul arve suurem kui nendel peredel kes keset päeva kodus ei ole ja kes hommikul näiteks vaid võileiba või maisihelbeid söövad.

Pete hakkas siis asjaga lähemalt tegelema kuna ta ei suutnud uskuda et see summa õige on. Tegi firmaga kurja häält et nad ei olnud meie kuumaksu vastavalt suurendanud kui me kulud nii suured olid...
Päeva lõpuks tuli hoopis välja et MINA olin andnud gaasimõõdu asemel elektrimõõdud ja vastupidi ning seega kasvatanud meie gaasi arve AASTA VÕRRA SUUREMAKS.
Kui numbrid õigeks keerati siis saime hoopis mingi 3 naela tagasi.

Jälile saadi tänu sellele et uus firma keda kasutama hakkasime tuli koju algnäite võtma ja nende arvud ei klappinud vana firma omadega.
Oh, LÕPP HEA KÕIK HEA järgmine kord olen eriti hoolas et kõik numbrid õigest kohast õieti välja loen.

MIDA 7 AASTANE LAPS PEAKS TEADMA

Pööningul olevaid kaste koristades leidsin oma vanade töömaterjalide seast väikese kausta kus kirjas mida peaksid erinevas eas olevad lapsed siinsetes koolides õppima ja mida teatud eas teadma ja oskama.
Need andmed on küll vanad (aastast 2000) aga ma ei usu et need palju muutunud oleks või siis et tase madalamaks oleks langenud.

Vaatasin mida siis üks 7 aastane laps peaks juba teadma mõeldes sellele et Eestis lähevad ju lapsed enamuselt 7 aastaselt kooli. Ma ei mäleta palju oma esimesest klassist aga võib olla oskaks keegi kommenteerida kas see ühtiks mingil määral ka Eesti koolide esimese klassi eesmärkidega.
Ma vabandan kui mu tõlge konarlik tundub kuna ma tõesti ei tea kuidas mõnda asja eesti keeles kutsutakse aga arvan et saate kõigesti ilusti aru. Mõned, vaid inglise keelele omased eesmärgid, jätsin siit loetelust välja

MIDA 7 AASTANE LAPS PEAKS OSKAMA
Lugemine
Oskama anda omapoolse arvamuse või idee sellest mida nad lugenud on
Lugema kõva häälega ja arusaama millest on jutus juttu.
Oskama rohkem kui ühel viisis proovima arusaada tundmatust sõnast.

Kirjutamine
Oskama kirjutada jutte alguse, keskosa ja lõpuga
Oskama kasutada kirjutamist erinevaks otstarbeks nagu näiteks nimekirjad ja juhised
Kasutama huvitavat sõnavara mis läheb kokku teemaga
Oskama valida sõnu ja detaile mis huvitaks kuulajat
Oskama kirjutada lauseid kasutades suuri tähti lause alguses ja punkte lause lõpus
Omama head käekirja

Matemaatika
Oskama lugeda ja kirjutada numbreid kuni 100 ja panna neid õigesse järjekorda
Oskama lugeda edasi või tagurpidi ühe või kümne haaval alustades erinevatest numbritest
Oskama öelda has number on paarisnumber või parity
Teadma peast kõike lahutusi ja liitmisi kümne piires (4+6= 10, 10–6=4, 4+2=6 jne)
Teadma kümneseid numbripaare mis moodustavad 100 (30+70=100, 50+50=100 jne)
Oskama korrutada peast 2 ja 10nega

NATUKE ROHELIST

Kurtsin üks päev möödaminnes Petele et ma unustasin jälle poest värsket peterselli osta. Mulle meeldib toitu valmistades värskeid maitseaineid kasutada.
Täna tuli meil koju meie iganädalane mahekast. Mul ei olnud aega kasti päeval tühjaks teha seega seisis see veel köögis kui Pete töölt saabus. Tegin parajasti süüa kui Pete hakkab rõõmsalt hõiskama: 'Vaata kui tore! Sa just üks päev ütlesid et tahad värskeid maitseaineid ja nüüd nad ongi selle siia kasti pannud.  Mis asi see ongi, kas petersell või mis asi? Pane seda kindlasti tänasesse toitu!'
Kui ma pea keerasin et vaadata mis segast juttu ta seal ajab tabasin ma ta peaaegu porgandilehti maitsemast.

Wednesday, 26 October 2011

UNITED COLOURS OF BRITAIN

Täna tuli Greta lasteaiast koju kaardiga kus ta soovis meile Head Diwalit. Diwali (Deepavali) ehk Valguse püha on riiklik püha Indias, Nepaalis, Sri Lankal, Malaasias, Singapuris ja veel mõnel maal mida ma ei hakka siia kõike ülesse kirjutama. Selle tähistamine algab oktoobri keskelt kuni novembri keskpaigani ja nagu ma aru saan siis erinevatel maadel erinevatel põhjustel. Ma proovisin küll lugeda selle püha kohta täpsemalt aga see oli nii pikk jutt ja läks nii keeruliseks et ma parem ei hakkagi proovima seda siin ümber seletama. Kuna Inglismaal elab palju indialasi siis tähistatakse seda püha nende poolt ka siin riigis. Tavaliselt taipame meie et see püha on kätte jõudnud kui õues hakatakse järsku rakette laskma. See rakettide rohkus oleneb sellest kus linnaosas sa elad ja kui suur on sealne indialaste rahvastiku arv. Kui me vanasti oma üürimajas elasime siis seal oli diwali ajal just kui uus aasta algamas aga praegu oleme vaid korra rakette kuulnud.
Rangoli on traditsiooniline India rahvuskunst. See on usu ja kultuuri uskumuste sümbol ja sellega kaunistatakse Hindu festivalide ajal põrandaid ja sisehoove ning uskumus on et see toob head õnne. See on selline lühikokkuvõte. Ma hea meelega oleks kuulanud mida kasvatajad lasteaias lastele sel teemal rääkisid sest ma ei tea mida 2 ja 3 aastane laps sellest aru võiks saada kui ta just ise Indiast pärit ei ole. 
Mul ei ole midagi selle vastu et lastele eri rahvuste kombeid õpetatakse küll aga on mul imelik mu oma lapselt saada kaart mis soovib mulle Happy Diwali. Mis mõte sellel on?!?

CHANGING ROOM

Eks ole, see on ju nii tore kui laps on iseseisev ja oskab ise endale riided selga panna ja need ära võtta kui vaja. Meie peres on see asi just nii AINULT ilma selle kui vaja osata. Juba mitmendat kuud on Gretal mingi pitsaama hullus kallal. Mulle tundub et iga kord kui ma talle selja pööran on ta endale suutnud pitsaama selga panna. Näide sellest: hommikul tulema alumisele korrusele ja Greta paneb endale ise riided selga. Mina olen üllatunud ja kiidan last. Läheb mõni aeg mööda (hommikusöök, koristamine, mängimine) ja oleks nagu aeg õue hakata minema kui ma äkki märkan et lapsel on ööriided seljas. Ise mõtlen veel et võib olla mul on tõesti mälus nii suured lüngad et ajan päevad sassi. 
Selline ootamatu riiete vahetamine toimub mis tahes ajal aga enamasti juhtudel kui talle kuskil pitsaama ette jääb. Näiteks läheb ta midagi endale sahtlist võtma ja volaaa seal ootab ees Peppa pitsaama. Kaks sekundit ja lapsel ongi jälle uus kostüüm seljas. 
Kord panin ma päeval musta pesu masinasse mille hulgas olid ka Greta mustad pitsaama püksid. Õhtul kui ma Gretale voodi äärel unejuttu loen märkan äkki et TULE TAEVAS APPI Gretal on ju jalas need mustad püksid mis ma päeval pesumasinasse panin. Mul ei olnud õrna aimugi kuidas ta teadis neid sealt otsima minna, miks tal üldse oli neid vaja kui sahtlis terve hunnik teisi ning millal ta seda tegi.
Siin on eriti hea stiili näide kuna ta on endale ka kingad jalga pannud
Kui enne oli veel nii et kui ta natuke kauemaks näiteks ülemisele korrusele kadus siis võis arvata et taas on käsil riiete vahetamine aga viimasel ajal toimub kõik väga ruttu ja märkamatult. Ta ise teab ka et kui ma teda enne teolt taban siis saab ta minupoolse karjatuse osaliseks ja et sel juhul ta pitsaama konfiskeeritakse seega ju ta on olnud sunnitud olema kiirem ja kavalam et minu eest pääseda. All oleval pildil olen ma just avastanud et ta on kuramus jälle suutnud riideid vahetada. Endal tal on ülimalt rahulolev ja õnnelik nägu et sai oma plaaniga enne hakkama kui mina silmapiirile ilmusin.
Praeguseks on õnneks pitsaamad enam vähem rahule jäetud. Küll aga on hakatud vahetama pükse. Seda siis kas või mõnikord kolm korda päevas. Pükste vahetuse vastu mul otseselt midagi ei ole nii et kui me just kuskile minemas ei ole siis minu poolest vahetagu nii palju kui tahab. Mis mind aga imestama paneb on see kui märkamatult ta taas seda teha suudab ja kui maitsekalt ta valiku teeb. Sellepärast ma tihti ei panegi tähele nii ruttu et jälle uues püksid jalas kuna riided on kõik õiges värvitoonis ja kuskil mingit segadust ka ei ole. No tõesti imestama panev kuidas ta suudab suure virna alt välja otsida riideid ilma et see virn ümber ei läheks või ilma et riideid kastist välja ei loobita. 
Kuigi see ajab mul tihti karva nii turri kui kas või näiteks 5 minutit enne magama minekut on laps jälle kõik oma riided ära vahetanud ning siis keeldub pitsaamat selga panema kuid niipea kui taas rahu majas kõkutan ma tasakesi naerda. 

Tuesday, 25 October 2011

NÄDALALÕPP PÖÖNINGUL

Kuna eelmine nädalalõpp oli meil ainuke täielikult tegevuste vaba nädalalõpp kuni vist jõuludeni siis alusatsime pööningu soojustamisega. Soojustamine ise on väike töö aga pööningul oleva kraami alla toomine, sorteerimine ja uuesti ülesse viimine täiesti omaette ooper.
Pete käis 3 korda B&Q (ehitustarvete pood) vajalikke materjale ostmas. Algul ostis liiga vähe, siis liiga palju ja kolmandal korral viis jäägid tagasi. Tööd tegi maskis ja kaevurilambikesega. Iga kord kui Pete pööningult alla tuli jooksis Greta suurest hirmust tema eest ära ise hüüdes et issi on hirmus koletis selle maskiga. Tal taandus issi hirm alles päeva lõpuks kui Pete oli töö lõpetanud ja taas iseenda moodi välja nägi. Kuigi soojustamine ise oli väike töö ja võttis vähe aega siis loomulikult ei saanud asjad minna ilma viperusteta. Nimelt avastas Pete äkki et mingi toru oli hakanud vett tilkuma ja paak vett üle laskma. Toru parandas ta küll kohe ära aga mingi paagi vidina pärast pidi taas poodi sõitma. Olukord oli korraks üsna ärev kuna ma ei teadnud kas peame hakkama nädalalõpul nüüd mingit torumeest kuskilt otsima või saab Pete ise tööga hakkama. Ülevalt kostis kogu selle aja hirmsat kirumist mis Gretale loomulikult veelgi rohkem hirmu nahka ajas kuna Pete hääl oli tänu maskile selline moonutatud.

Õnneks said kõik torud parandatud ja pööning soojustatud AGA kraam mis sealt alla tuli oli võimatu kahe päevaga ära sorteerida. Kuna meil on neid kaste seal nii palju ja alati on häda et midagi ei leia ülesse kui vaja (seda juhtub küll enamalt Pete-ga aga viimati ei leidnud isegi mina omi päevitusriideid ) siis sel korral otsustasin teha eriti lollikindla süsteemi. Nimelt nummerdada kõik kastid ja teha pilt kasti sees olevast kraamist. Homme on teisipäev ja mul on ikka veel terve hunnik kaste mida pean nummerdama. Terve ülemine korrus on kila ja kola täis ja ma nii vihkan kui igal pool selline segadus on ja me selle segaduse sees elama samal ajal peame. Magamistoas olev segadus häirib mind eriti kuna ma ei saa rahus voodis magada kui mu töö mulle kogu öö vastu vahib.

See on küll uskumatu kui palju kraami võib ühe beebi sünniga kaasa tulla kuna mul on tunne et kogu pööning ongi täis just enamalt Greta beebiriideid, beebitarbeid, beebi mänguasju ja raamatuid, vanker, vann, söögitoolid jne jne jne. ning minu tööalast materjale. Paberitööle ja failidele lisaks on kastide viisi puzzlesid ja mänge ja muud värvilist kraami. Siin on näiteks vaid ühe pappkasti sisu. Neid kaste on sellele lisaks veel vähemalt 4. 
Gretal veab, temale on tegemist kuni umbes 6 aastaseni välja, seda siis juhul kui keegi on meist nõus aeg ajalt pööningule minema kastidesse sobrama. 
Kui me siis olime oma väsitava pühapäevaga ühele poole saanud ning õhtul kell 12 lõpuks voodisse laskusime ei läinud mul kaua et une ja ärkvel olemis piirile jõuda. Korraga aga tõstab Pete pea padjalt ja ütleb:' Kas sa kuulsid seda?' 
Ma ei olnud algul kindel mida kuulata aga kui siis mingi väikene koputus tuli hüüdis Pete uuesti 'Kas kuulsid?'. No me siis kuulasime ja proovisime arvata kas see hääl võiks olla üleval pööningul tilkuv toru või ei. Kuna õues oli kõva tuul siis mulle tundus see rohkem et tuul midagi loksutas aga kui Pete ütles et tilkuv toru oli olnud just meie voodi kohal siis ma ka ei oskanud midagi tarka välja pakkuda. Ma teadsin et ega me enne magama ei saa rahus jääda kui Pete pööningule läheb ja asja uuesti uurib.  Nii ei jäänudgi vaesel mehel muud üle kui taas tirida välja pikk redel ja pähe panna kaevuri tuluke ning roomata lae alla.....Loomulikult ei olnud seal mingit tilkuvat toru aga vähemalt jäi süda rahule ja me saime lõpuks magama jääda.
Nüüd oleks mul veel vaja super energiat et peale pööninguga lõpetamist kogu maja saepurust ja tahmast puhtaks küürida ning magamistoa lagi ära värvida.

Saturday, 22 October 2011

OH ÕUDUST

Ma tavaliselt ei julge teistele raamatusoovitusi teha kuna inimeste maitsed on nii erinevad ning minule tavaliselt üldse sellised populaarsed ja palju kiitust saanud raamatud ei meeldi (näiteks nagu 'Söö palveta armasta') aga ma lõpetasin just ühe
huvitava raamatu mis mulle mingil imelikul moel hinge puges. Raamat köitis mind eelkõige oma välimuse poolest. Nimelt suvel Eestis olles nägin seda raamatut täiesti juhuslikult Rahvaraamatu vitriinil. Tavaliselt ma ei pööra vähematki tähelepanu võõrkeelsetele raamatutele Eestis aga ma arvan et märkasin seda raamatut just tänu kaanekujundusele ja sõnale CHILDREN. Nimelt on tegu Ransom Riggs raamatuga 'Miss Peregrine's Home for Peculiar Children'. Kuna laste teema on mulle alati südamelähedane olnud, eriti veel lastekodusid puudutavad raamatud, siis loomulikult haarasin selle raamatu sealt riiulilt kohe enda valdusse. Mul ei olnud aega teksti lugeda aga fotod mis raamatus olid olid nii lummavad ja samal ajal nii 'creepy' et ma olin kohe täielikult sellest raamatust võetud. Kuna Eestis on raamatud nii kallid siis olin kindel et saan selle palju odavamalt Amazon-ist seega sinna see raamat sel korral jäigi. 
Pärast kummitasid mind need pildid veel pikka aega. Sõna otseses mõttes kummitasid kuna tegemist oli selliste piltidega mis natuke õudsad (võib olla õigem sõna oleks  häirivad). Ühe sõnaga creeeeepy. Mainin siin ära et ma kohe üldse ei ole mingite õudusfilmide või raamatute fän ja minu teada ma ei ole kungi lugenudgi mingit õudus raamatut. 
Mitu nädalalt hiljem Inglismaale naastes tellisingi selle raamatu kohe ära. Seisis teine mõnda aega virnas enne kui ma  tundsin et nüüd on see õige hetk seda lugema hakata.


Ma ei taha siin palju sellest raamatust üldse rääkida juhul kui kellegil on kunagi plaanis seda ise lugeda. 
Mis ma leidsin selle raamatu juures eriti hämmastavana oli see mis tunde mulle raamatus olevad pildid enne lugemist avaldasid ja kuidas nad oma olemust täielikult muutsid kord kui ma olin raamatu läbi lugenud. Tegemist ei ole mingi õudusjutu kui sellisega nii et ei tasu karta. Mu ainus kriitika oleks see et raamat lõpupoole natuke lastekaks (õigemini noortekaks) läks. Midagi tarka ja philosoofilist sellest raamatust ei leia nii et need kel selle järgi nälg kindlasti pettuvad. Minu raamaturiiulile aga see raamat jääb kindlasti, juba kas või nende müstiliste fotode pärast.


 Kohe kui ma seda raamatut lugema hakkasin meenutas ta mulle ühte õudusfilmi mida ma nii umbes aasta tagasi nägin ja mis mulle üllatavalt VÄGA, VÄGA meeldis. Ma ei tea kuidas aga mul on tihti nii et kui ma näiteks poes riideid käin ostmas siis mõnda asja riidepuudelt haarates tean ma kohe et just see on see õige. Ostan sellistel juhtudel asja proovimatta ära ja 99% kui mul selline magneetiline tõmme toimub on mul ka õigus. Ma ei käi endale tihti riideid ostmas aga kui see õige asi mind kutsub siis ma seda hüüet ka kuulen.
Tihti on nii ka raamatutega olnud ja siis nüüd selle filmiga. Ma ei mäleta kuidas ma selle filmini üldse jõudsin (võib olla keegi soovitas) aga ju siis oli mingi tõmme et ma selle kohe ka internetist endale tellisin. Ma juba mainisin et tegelikult ei olen ma kohe üldse õudusfilmide vaataja. Kui aus olla siis ma lihtsalt ei näe neis mingit mõtet (jah ma ei ole enam mingi murdeealine kes oma peika kallistuse saamiseks peaks kinno õudusi vaatama minema).
No nii aga vot seda filmi oli mul millegi pärast suur vajadus vaadata. Mäletan et tegin seda keset päeva ja iga kord kui olukord hakkas liiga äärevaks minema siis panin hääle vaikseks et mingi äkiline karjatus mind ei ehmataks. Vahepeal panin üldse pausi peale ja hingasin natuke. Film tegelikult ei olnudgi nii õudne aga ma kartsin et on. Kui ma teist korda seda filmi Petega vaatasin siis ma juba täielikult nautisin.
See tundub küll imelik öelda aga kui ma olin filmi lõpu ära näinud siis ütlesin ma Petele et see oli nii ilus film, isegi Petel olid silmad natuke märjad (ja seda mitte hirmust :).
Filmiga oli sama lugu nagu viimati loetud raamatuga et alguses, pealt poolt vaadates, on tegu millegi natuke creepy-ga aga kui filmi lõppu näha siis kõik see creepyness on kui seletatud ja loomulik ning muutunud millegiks ilusaks.
Noh sellised tunded jättis vähemalt mulle see film. Eks igal ühel ole oma arvamus juhul kui teil üldse kunagi on julgust seda filmi lõpuni vaadata :).

PS. Film on muideks hispaania keeles nii et teksti tuleb lugeda alt. Algul arvasin et see rikub filmielamuse ära aga teglikult andis hoopis juurde. Filmil ei olnud sellist Hollywood-i maitset juures.

Thursday, 20 October 2011

UNE MATI TEEMA JÄTKUKS

Kuna see Une Mati jutt siin nii populaarseks osutus ning mind ennast see asi üha rohkem ja rohkem huvitama hakkas siis tegin veel natuke uurimistööd. 

Nimelt võib olla neile inimestele kes lapsepõlves Tallinnas ei elanud ja Soome telekat ei näinud ei ole ka Une Mati nii populaarne. Minule, kes lapsena alati Soome telekast õhtuti sellist lastesaadet vaatasin nagu Pikkukakkonen (fotol selle saate embleem mida vähemalt osa mu lugejates kindlasti ära tunnevad), on just tänu sellele saatele sügavam side Une Matiga. Saade algasgi alati sellega kuidas Une Mati tuli kas rongi, saani, hobuse (iga kord erineva trantspordivahendiga ja olenevalt millise maa laste juurde ta läks) ning istus siis lastega koos teleka ette unejuttu vaatama. See oli selline väikene sissejuhatav multikas Une Mati tulekust. Siis hakkas saade mis oli kui unejutt ja kui saade sai läbi siis näidati taas seda Une Mati multikat kus une Mati jättis lastega hüvasti, lapsed läksid voodi ja Mati puistas neile uneliiva ning lapsed jäid rõõmsalt magama. 
Nagu näha kui ma pea iga õhtu sellist toredat saadet vaadatasin siis ei ole ju ime et Une Mati ka täiskasvanuna veel minu elus väikese osana eksisteerib. 


Võib olla just tänu sellele saatele on eesti keelde ilmunud Une Mati? Võib olla Eesti ajaloos (muistendites, legendides) ei olegi tõesti enne olnud midagi selle sarnast? Tänu Gretale hakkasin ma sellele kõigile mõtlema ja asi muutus minu jaoks üha huvitavamaks.


Une Mati multikas on tegelikult Saksa päritoluga. Kes soome keelt lugeda oskavad need saavad selle kohta lugeda siit.
Rohkem infot ma eriti Soome kanalite pidi internetist ei saanud aga kui ma SANDMÄNNCHEN Amazon raamatu otsingusse panin siis tuli mulle lahti terve rida lasteraamatuid. Nii et Saksamaa lastel peaks Une Matist täiesti selge ettekujutus olemas olema.
Just selline nägigi selle multika Une Mati välja, üsna pakapiku või jõuluvana moodi, kuigi ta kandis ka teist värvi riideid.

Lisaks selle multika raamatutele oli ka terve rida lihtsalt une Mati raamatuid.

Lagrits, kui sa seda siin lugema juhtud siis anna teada kuidas olukord Saksamaal on? Kas Une Matid lastel käivad või ei ja kas raamatud on populaarsed?
Kahjuks ma saksa keelt ei oska aga olen kindel et kui ma Amazon-ist Une Mati raamatu telliksin siis pildid räägiksid ise enda eest ja Gretal oleks kohe selge pilt Une Matist.


PS. Amazon on ikka tõesti üks imeline internetipood. Isegi postikulusid ei pea maksma et üks nendest raamatutest võileiva hinnaga kätte saada.



Tuesday, 18 October 2011

KÜLALISED SAKSAMAALT

25 Septembril käisid meil külalised Saksamaalt (tegemist eestlastega). Tegu oli nimelt nii mõnelegi blogilugejale tuttava Lagritsaga ning osa tema perest. Tegelikult oli see juba nende teine visiit meie juurde. Eelmisel suvel, ehk siis nats rohkem kui aasta tagasi, oli meil esimest korda au neid kaks päeva lõbustada ja sel aastal siis taas. Nagu ikka kordadel kui midagi väga ootad siis kindlasti midagi juhtub mis ei lase sündmust 100% nautida. Nii ka sel korral. Nimelt just öö enne külaliste tulekut tõusis Gretal kõrge palavik ja laps oli rivist väljas. Mul oli lausa häbi kuidas Greta iga asja pelae vingus ja virises ega ei tahtnud oma mänguasju väikese Supsikuga jagada ning oma käitumisega külalistele külas olemise kindlasti mitte just eriti meeldivaks ei teinud. Samas aga saan ma täitsa aru kui vastik võib olla palavikuse pea ja nohuse ninaga ning väsimusega kahe aastasel lapsel olla, eriti veel kui peaks samal ajal eakohasele MINU perioodile külalistega omi lemmik mänguasju jagama. Greta saab andeks ning ma loodan et Supsik nendest võitlustest traumat ei saanud ja on ikka nõus meid kunagi veel nägema. 
Eelmisel aastal oli Greta natuke titekas aga Susikuga said nad väga ruttu ühisele lainele. Ütleme et isegi nii ruttu et neil võttis vaid sekundi et meie tähelepanu puudumise hetkel kahekesi trepist ülesse ronida (asi mida me Gretal veel 1 aastaselt üksi ei lasknud teha) ja üleval toas kahekesi toimetama hakata. 
Ma arvan et aasta pärast ehk on Greta sellest beebi east lõplikult väljas ning saab hakata nautima teiste lastega koos mängimisest.
Neid pilte vaadates on vist küll raske uskuda et sel lapsel palavik on aga noh ega ta siis kõik 2 päeva ka ei jonninud ja kakelnud. Vahepeal käis ikka ka Lagritsa kingi jalga proovimas ja Pippi Pikksukka mängimas.
Kui tavaliselt olen mina see kes ikka kogu aeg fotokas käes ringi kõnnib siis sel korral oli asi vastupidine. Nimelt saime me Petega suurepärase demostratsiooni sellest kuidas piltide tegemine vanasti käis. No tõesti täiesti omaette imeline maailm. Modellitööd saime samuti harjutada ja pean tõdema et see ei ole just kergemate vallast. Järgmisel kohtumisel saame siis tulemusi näha et kas suutsime õigel ajal ilma silmi pilgutamata olla voi ei :)
Pärast pildistamist käsitleti filmi sellises vägevas telgis. Pete ütles seda nähes et kui ei teaks millega tegu on siis seda pilti nähes võiks arvata et keegi vahetab mingi erilise nakkushaigusega beebi mähkmeid. 
Need inimesed kes Lagritsat veel ei tea ja ei tunne siis võin öelda et tegu on eriti andeka ja hakkaja inimesega (nime järgi loomaga - ehk siis imeloomaga). 
Muusikale lisaks on ta äärmiselt andekas käsitööinimene kelle käe läbi sündisid näiteks Luksemburgi Eesti Seltsi Mudilaskoori laste rahvariided mida oli võimalik pealtvaatajatel imetleda sel aastal Laulupeol. Minul õnnestus ka neid riideid näha küll mitte laulupeol vaid fotodelt ja ma olin nendest täitsa võlutud. Mulle meeldisid need riided isegi nii palju et panin lausa tellimuse sisse et Gretale selline imeline kleit kunagi saada. Ning kujutage siis ette kui SUUR oli mu üllatus ja rõõm kui ma avasin kingikoti mis mulle (meile) ulatati kui külalised saabusid NING ma selle seest leidsin midagi NIIIIIII IMELIST!!!!


Ma olen tõesti nii liigutatud sellisest kingitusest. Vaevalt Greta ise oskab hinnata seda tähtsust mida see kleit endas hoiab aga mulle kui Eestlasele on see kui oma juurte edasi andmine Gretale ja lihtsalt seda vaadates ja sellele mõeldes teeb see mu silmad märjaks ja ajab eestlase suled uhkelt püsti. Nüüd on mul siin kodus üks korralik Eesti juurtega tüdruk kellel on üks korralik Eesti kleit olemas...ja seda kõike tänu Lagritsale. 
Gretal on lasteaias Jõulupeo kuupäev väljakuulutatud ja mul ei ole vaja ta jõuluriietuse pärast mingit muret tunda. Kui teda just mingisse jeesukese kostüümi ei riietata siis selle kleidiga võtab Greta jõulud vastu nii lasteaias, külas kui ka kodus.
PS. Vabandan et kleit ei ole pildil triigitus


Jutu lõpetuseks pean veel midagi ära mainima. Nimelt kiitis Lagrits oma blogis meie pakutud vorstikesi samas aga ei maininud ta sõnakestki sellest KUI JUBEDAT TEED ma talle korra pakkusin. Nimelt oli tegu mahe vanilla maitselise valge teega. Kuna mul ei ole õnnestunud poest leida kõige lihtsamat ja tavalisemat teed, sellist kuhu ei oleks lisatud mingit lagritsa juurt või sidrunit või mida iganes. Pärnaõie või liivanurme teest võin ma siin vaid und näha. Lõpuks leidsin siis selle valge tee kus peale vanilla midagi muud ei olnud kuigi mul ei olnud õrna aimugi mida see valge tee endast kujutab. Pakkusin seda  lahkelt Lagritsale enne kui olin saanud aega seda ise proovida. Paar päeva pärast seda kui külalised olid läinud tegin tassikese ka endale JA OH ÕUDUST. Ma ei ole midagi nii jubedat vist kunagi enne joonud. Mul aitas paarist longsust et pärast veel mitu tundi okse refleksi all mööda saata. 
Ma loodan et Lagrits seda viisakusest ära ei joonud vaid taipas selle kraanikausist alla kallata :)
Seda teed ei soovita ma kellegil osta
Lisan siia et kuna Lagrits oma blogis ei kasuta õigeid nimesid ja ei pane fotosid oma perest siis sellepärast ei pane ka mina siia liiga avalikustavaid pilte. Küll aga tahaksin ma reklaami teha Lagritsa poolt sisse lauldud CD nii et kui sa kallis Lagrits seda juttu siin loed ja loa annad siis ma hea meelega lisaksin siia lingi sinu muusikale.


Muusikat saab natuke kuulata siit. Mulle ta CD hirmsasti meeldib kuna see on mõnusalt rahulik ja seal ei ole ühtegi laulu mis närvidele käiks või millest peale mõnda aega kuulamist ära tüdineks. Meie kodus on see mänginud nüüd juba üle aasta ja ikka veel läheb sama hästi ja rahustavalt peale.

Monday, 17 October 2011

KAS KEEGI TEIST ON NÄINUD UNE-MATIT?

Ma tihti unustan Gretat magama pannes, et ei tasu mainida midagi Une Matist kuna see ajab Gretale  hirmu peale. Täiesti arusaadav kuna kes ikka tahaks, et mingi mees pimedas tasakesi sinu voodi juurde hiilib ja sulle liiva silma puistab.
Aga mulle on kui sisse programeeritud, et kui lapsed magama lähevad siis peab alustama mingit Une Mati tuleku juttu.
Täna siis jälle. Greta rahmeldab ja räägib kõva häälega kui on aeg juba vaikne olla. Mina proovin last maha rahustada ja hakkan rääkima kuidas nüüd peab vaikselt olema, kuna naabrilapsed on voodis ja tahavad magama jääda ning kõik inimesed on kodudes ja hakkavad magama minema ning mina ja issi läheme samuti kohe magama jne jne jne...kuni jälle suutsin ma oma jutuga endale märkamatult Une Matini jõuda.
Kohe kui olin öelnud, et oleme nüüd vaikselt siis saab Une Mati tulla, kui Greta paaniliselt hüüdma hakkas et tema ei taha et Une Mati tuleb ja temale ei meeldi Une Mati. Ma siis ruttu, nagu alati, lisasin et ok, ok Une Mati ei tule kui sa ei taha. Greta mõtleb natuke ja siis küsib:'Kus Une Mati on?'
Ma hakkasin talle rääkima, et Une Mati on selline väikene mehike kes lastele uneliiva toob mis neid magama paneb ja neile ilusaid unenägusi toob. Ma valisin sõnu hoolega, et mitte ütelda, et Une Mati seda liiva lastele silma puistab. No kui nüüd mõtlema hakata siis kui sa just ei ole vanasti näinud seda sokuhabemega NukkuMattit iga õhtu Soome TVst siis mingi jutt mehest kes pimedas su juurde tuleb ja veel kõigele lisaks liiva silma loobib võib ju tunduda täieliku õudusunenäona.
Kui ma olin öelnud et Une Mati toob liiva siis läks Greta kohe elevile ja hakkas seletama:' I love liiva. Then I have kaks liiva (pidades silmas et üks liiv on õues liivakastis ja teine siis tema voodis). Liiv siin minu juurde voodisse.'
Ma kahjuks nüüd enam ei mäleta tema täpseid sõnu aga tal oli pikk jutt kuidas ta siis seda liiva pärast voodist ära pühib ja hobuseid unes näeb ja mida kõike...
Oma 15 minutit läks selle Une Mati pärast raisku ja kogu liiva jutu pärast oli laps pärast nii elevil et ma juba kartsin, et ta käsib mul õuest ämbri ja kühvli voodisse tuua.

Pärast kui Greta magama oli jäänud läksin kohe Youtube NukkuMatti filme otsima. Paar tükki leidsin aga ei ühtegi selle kohaga kus ta liiva lastele silma riputab ning nad sedasi magama paneb. Kui aus olla siis on see Soome (tegelikult Saksa) Une Mati natuke liiga palju jõuluvana moodi ja minu arvates hirmuäratav seega ma ei ole kindel, et ma neid klippe Gretale tahan näidata.
Hakkasin siis mõtlema, et oot oot kas eesti keeles ei olegi siis mingit raamatut Une Matist. Üks raamat 'Une- Mati, Päris -Mati ja Tups' vist kunagi eksisteeris aga mina isiklikult ei ole seda kunagi lugenud. No täitsa lõpp, kuidas ma siis Gretale seda Une Mati asja selgeks saan teha kui kuskil ei ole vastavat materjaali.
Ma ei tea võib olla tänapäeval enam ei räägitagi lastele Une Matist? Võib olla Une Matit ei olegi tegelikult olemas :)

Aga kuidas teie perega on, kas teil käib veel õhtuti Une Mati külas?

KUI VANA?

Küsisin Gretalt kui vana ta on
Greta ütles: 'Pool ja kaks'


Küsisin siis et kui vana ta beebi on, mille peale vastas et üks ja pool. Saa sa siis nüüd aru kes on vanem, Greta või beebi?

Sunday, 16 October 2011

ADDICTED TO THE ARTS

Eelmisel nädalalõpul õnnestus meil Petega esimest korda üle PIKA, PIKA aja teatris käia. Mõtlesin Pete üllatada ja talle sünnipäevaks teatripiletid osta. Kuna meist nii umbes 10 min autosõidu kaugusel avati paar aastat tagasi uus teater siis arvasime et on aeg kätte jõudnud kui võiks jälle teatriskäikudega algust teha. Kuna selleks ei pidanud me Londoni sõitma siis ei olnud see mingi probleem Gretat 3 tunniks Pete vanematega jätta. Nädalalõputi on kavas kaks etendust, üks kell 2.30 ja teine õhtul. Valisime päevase etenduse et säästa Pete vanemaid ja Gretat õhtusest magama minekust mis kindlasti oleks üsna raskeks katsumuseks osutunud.
Etenduseks oli Oscar Wilde 'The Importance of Being Earnest'. Jäime tükiga väga rahule ja kuna Gretal mingit probleemi koju jäämisega ei olnud siis kindlasti läheb käik tulevikus uuesti kordamisele.
Sel nädalalõpul oli aga Greta kord teatrimõnusi nautida. Kogemata avastasin kuskilt lehest et Peppa Pig-il on uus show välja tulnud. Kiire uurimistöö ja tegutsemine ja mul õnnestusgi imekombel saada paar viimast piletit teatrisse mis taas meist mitte väga kaugel. Greta oli muidugi seda uudist kuuldes õnnega koos ja ei jõudnud laupäeva ära oodata.
Päev jõudisgi kätte. Etendus pidi algama kell 10 hommikul seega panime kella tirisema 7-ks et hommikul jääks piisavalt aega süüa ja riidesse panna. Meie suureks üllatuseks magasime sisse ja ärkasime alles kell 8. Loomulikult läks siis hirmsaks sagimiseks. Suure kiiru ja lärmiga saime kõik söödud ja riidesse ning ma viskasin veel korraks pilgu piletitele, mida kotti hakkasin panema, NING mida ma nägin! Piletitel oli selgelt kirjas et show algab kell 1 päeval (kuna etendusi oli päevas 3 tükki ning vabu pileteid vähe siis mul arvatavasti läks segamine mis kellasele show-le ma lõpuks piletid ostsin ja mälle jäi et päeva esimesele). Õnneks ei avastanud me seda teatriuksel vaid oma kodulävel nii et muutsime ruttu plaane ja läksime hoopis õhtuste külaliste tarvis poest süüa ostma. 
Kella 1 ajal olime ilusti teatris kohal ja väga elevil. Teater oli uus ja ilus ning kõige toredam oli see et iga laps võis endale saada ilusa punase plastmassist toolikõrgenduse mille abiga oli mõnus oma toolit showed jälgida.
Olime ühed esimesed kes saali läksid seega fotodel on näha palju vabasid toole tegelikult oli aga saal pärast paksult rahvast täis. Show oli super. Hästi palju muusikat ja kaasa laulmist ning Pete ei olnud üldsegi mitte ainuke issi kes kõva häälega kõik laulud kaasa laulis. Enamus laule olid meil juba enne teada ja peas nii et lõõritasime nagu lõokesed seal toolidel reas.
Kuna seekord ei olnud millegi pärast piletid nii kallid kui eelmisel korral siis raatsisime Pete ka endaga kaasa võtta. Noh eks nad olid ikka kallid ka aga noh Peppa Pig on seda väärt ja piletid ostis Greta oma raha eest seega võisime endile seda lõbu lubada.
Rahulolev issi

Thursday, 13 October 2011

PALUN KANEELIRULLIDE RETSEPTI

Kas kellegil oleks minuga jagada ilma munata kaneelirullide retsepti?
Mul üks on kus koostisosade nimekirjas muna ei ole aga juhendis kuidas teha on öeldud et sega jahu, muna suhkur jne kõik kokku. Ma nüüd ei teagi kus on viga kas koostisosades või õpetuses.

Wednesday, 12 October 2011

LONGLEAT -SAFARI

Kell 4 ootasime siis ilusti Safaribussi. Varsti sõitisgi ette ilus kahekordne zebra triipudega safaribuss ja inimesed ronisid sisse. Kui kõik olid oma istmekohad väljavalinud ja maha istunud hakkas bussijuht juhtnööre jagama. Meie jäime alumisele korrusele kuna õues oli ikka veel väga palav ja seega bussis eriti saunalik temperatuur. Kõikidele väikeste lastega vanematele anti kohe luba lapsed kuni aluspüksteni lahti riietuda ja paluti kõigil kohe teada anda kui kellegil peaks paha hakkama. Bussijuht luges ette terve rivi kuumarabandusega seotuid nähtusi ning vabandas et bussis ei ole jaheda tuule puhujat. Samuti palus ta inimestel oma kaamerad hoida bussi sees ja käsi mitte aknast välja pista, seda viimast eriti kiskjate teritooriumil.
Olnud kuulnud kõik need hoiatused ära vaatasime Petega üksteisele otsa ja soovisime head reisi. Tundus nagu läheme maailma lõpule vastu....NING kui bussijuht siis kuskil jutu sees veel mainis et sõit kestab 1 TUND JA 40 MINUTIT siis tahtsime sealt liikuvast bussist välja hüpata. Tagasiteed aga enam ei olnud.
No täitsa lõpp. Ma hakkasin loomulikult kohe ettekujutama kuidas mina saan see esimene olema kellel pilt eest ära jookseb ning seda kuidas kindlasti meie buss katki läheb ja lõvide küüsi langeb. Gretal tirisimegi kohe kleidi seljast ja jätsime ta aluspükste väele aga mul endal ei olnud midagi rohkemat ära võtta kui kaelakee, hea seegi vähemalt.
Pete kirus ja mina teda et ta siis ka ei uurinud mis Safari reisiga on tegu. Olla nii pikalt bussis kinni ja siis veel otsa sama pikk reis koju tundus täiesti piinana. Selle uhke Longleat majaga tuvumisest võisime vaid und näha kuna see pandi juba selleks ajaks kinni kui me oma, meie arvamist mööda, väikeselt loomaia tuurilt tagasi tulime.
Õnneks oli safarireisil ka üks 15 minutiline peatus, ja seda kohe üsna alguses, kus sai bussist välja tulla, kaelkirjakuid imetleda ning suveniiripoest suure kilekoti täis külma vett ja mahla kaasa osta. Kui aus olla siis need külmad joogid meid ehk päästsidgi. Kaelkirjakud olid loomulikult imetlust väärt. Minu ühed kõige suuremad lemmikud. 

Bussijuht oli õnneks väga humoorikas ja lahe sell seega sai palju naerda ja huvitavaid jutte loomadest kuulda. Samas aga kuna me ei ole otseselt loomade järgi hullud siis oli see meile piinaks seista nii pikalt iga looma-linnu piirkonna juures ja neid lõpmatult imetleda ja nende nimesi õppida. Muideks nimede juures oli see asi huvitav et igal aastal sündinud loomadele antakse sama algus tähega nimed. Näiteks selle aasta nimed algavad kõik P tähega (näide vaid kuna ma ei mäleta mis tähega tegelikult tegu oli). Sedasi on töötajatel kohe teada kui vana loomaga on tegu teades tema nime.
Ma kõikidest loomadest pilti ei teinud kuna bussiaknast oli seda raske teha ning mul oli nii palav et ma lihtsalt ei viitsinud. Kuna ahvid olid bussile väga lähedal siis nendest paar pilti ikka klõpsisin. Kui me ahvideni jõudsime siis ma olin tegelikult täitsa rahul et me selle bussisõidu ikka ettevõtsime kuna oma autoga me seda sõitu küll ei oleks tahtnud teha. Me oleme alati Petega naernud kui lollid võivad mõned inimesed olla kui oleme vaadanud telekast naljasaadet kus näidatakse kuidas loomad kuskil safaripargis inimeste autosi lõhuvad või nende autodesse sülitavad jne, ning oleme alati ütelnud et meil ei ole vähematki soovi ise kuskile sellisesse parki minna. Nüüd istusime siis bussis ja naersime kuidas need ahvid taaskord auto antenne ribadeks närisid.
Bussujuht rääkis et kojameeste ja vee välja pritsimis kohtade järgi on ahvid eriti hullud kuna aknaklaasi puhastusveel on alkohooli sees ja seda nad siis sealt kätte proovivadgi saada.


Ime kombel olid bussis olevad väikesed lapsed kõik väga vaiksed, arvatavasti kuumusest ometud, ja keegi ei protestinud ega tõstnud kisa. Korra keegi tegi kõva häält ja siis bussijuht ütles et kas lapsed teavad et kui nad korralikult käituvad siis sõidu lõpus ostavad vanemad neile jäätist. Tore lugu küll. Meil sellist plaani ei olnud ja peale selle olid kõik kohad juba nagu nii kinni kui me lõpuks autoparklasse jõudsime aga noh see trikk vist mõjus ja keegi ei teinud enam piiksugi. Gretal hakkas varsti igav kuna ega sealt bussist nii lihtne ei olnud neid loomi näha ja ega siis Greta igast linnust ja sokulisest ka huvitatud ei ole. Taas päästis meid IPhone kust Greta hoopis Peppa Pig multikaid vaatas ja oli väga rahul.
Tiigrite ja lõvide territooriumile sõites oli tunne nagu siseneksime me kuskile eriti salajasse ja sõjalisse teritooriumile. Mitmekordsed väravad ja kontrollid ja palju silte mis keelasid inimestel autodest välja tulema. Bussijuht rääkis kuidas kõikidele hoiatustele vaatamatta mõni eriti loll inimene ikka millegi ennekuulmatuga hakkama saab. Kord oli üks naine autost oma kaameraga välja tulnud ja hakanud lõvisid pildistama samal ajal avanud tagaukse oma väikesele poisile kes samuti autost välja tulema hakkas. Täpsustan siinjuures et  lõvid on teritooriumil lahtiselt ja kuigi nad on harjunud et neist autodega mööda sõidetakse siis kõigele mis on sellest tavalisest autosõidust kas või natukene erinev (näiteks aknast lehvitav käsi) reageerivad nad oma kiskjalise iseloomuga - tormavad kallale. Õnneks märkasid töötajad seda kohe ja sõitsid kiiresti Jeepiga nende juurde. Üks käskis röökides poisil kohe autosse minna ja uks kinni lüüa ning emal sama teha. Naine läks sellest nii närvi et hakkas sõimama et kuidas nad julgevad tema lapsele käsklusi jagada kui tema on lubanud tal puu alla pissile minna.... 

Õnneks meie bussile keegi kallale ei tulnud ja ellu jäid kõik reisijad. Bussis olid ka kaks vastsündinud last. Istusid ülemisel korrusel ja mõlemal oli teki sees karvane karu ka veel nii et ma tõesti ei tea mis nende vanemate arus oli et neid sinna bussi tirisid - seda enam et nii väikesed ei oska ju veel oma keha temperatuuri ise reguleerida. 
Meie sõitsime päeva viimase tuuriga. Ma ei oska isegi ettekujutada kui palav võis seal olla keskpäeval või siis suvel kuumalaine ajal.

Nüüd on meil vähemalt linnuke kirjas et oleme Safaris ära käinud. Uuesti ei ole soovi seda reisi ettevõtta ei Inglismaal ega ka kuskil päris Afrikas.