Monday, 30 January 2012

WADDESDON MANOR

Vanu fotosid sorteerides leidsin paar albumit pilte mida mul on kunagi olnud plaanis blogisse panna aga aja nappuse tõttu on asi ära jäänud. Mõned kohad on siiski väga ilusad ja postitust väärt seega hakkan neid siia ajapikku lisama.
Waddesdon Mõisas käisime me 9 juulil 2011. Mõis asub Buckinghamshire maakonnas, meist umbes tunni ja poole autosõidu kaugusel. See oli meile juba teine käik sinna mõisasse (viimati olime seal 2007 aasta oktoobris) ja ka see kord ei pidanud me pettuma. Mõis ise on võimas aga veel võimsam mõisa taga-aed. Lastemänguväljaks saab samuti 10 punkti ja restoranis maitsev söök normaalse hinna eest seega igati väärt koht külastamiseks. Aga vaadake ise...







Selline nägi aed välja 2007 aasta oktoobris













Sunday, 29 January 2012

PÜHAPÄEVA HOMMIK SÜNNITUSMAJAS (mitte päriselt)

Pühapäeva hommik. 
Pete läks autot pesulasse pesema, mina istun arvuti taga (nagu alati) ja Greta mängib. Kui nii umbes pool tundi on mööda läinud ja Greta ei ole ikka veel kordagi mind torkima tulnud peatan korraks oma tegemised et piiluda mis toimub. 
Tuli välja et laps juhatas sünnitusmaja. Põrandale oli laotatud terve hunnik 'tablemats', mis olid voodid kus beebid magasid. Kui te nüüd neid pilte vaatate ja arvate et sünnitusmajas on vaid kolm beebit sündinud (jänes, mõmmi ja koer) siis te eksite. Beebisid on nii palju kui palju on voodeid ja jänkud-mõmmid-koerad on vaid beebide kaisuloomad. Sünnitusmaja juhataja, Greta, käis ise tähtsa näoga ringi, piimapudel käes, ja toitis näljaseid imikuid.
Siis vahepeal luges üle et kõik ikka kohal ja et keegi ei ole kogematta voodist välja kukkunud. 
See ei olnud minu järeldus vaid seda seletas Greta mulle kui ma küsisin et mis siin toimub.

Paarkümmend minutit hiljem haarasin uuesti kaamera kui nägin et Greta kõndis ringi pitsaama pluus üles tõstetud ja hüüdis 'Plop, plop, plop'. Niimoodi sündisid uued beebid.
Kui beebisid sündis rohkem kui voodeid oli siis joosti ruttu söögituppa ja toodi voodeid juurde.
Vahepeal istuti siiski ka maha ja loeti beebikasvatus juhendit aga kohe varsti hakkati taas toimetama. Mänguga käisid kaasas pikad monoloogid ja vahepeal dialoogid ning mingi hetk oli hirmsasti issit vaja et ta mingeid tiigreid taga ajaks ja nad kappi kinni paneks.
Vat selline hommik on meil täna siin Rüütli Lossis.

Saturday, 28 January 2012

ESIMENE JUUKSURIS KÄIK

Greta on meil siin juba mitu kuud juuksuri juurde küsinud. Kui ma lõpuks üks päev pakkusin et mis oleks kui läheks siis tuli ruttu vastuseks üks suur EI. Ta olevat ümber mõelnud ja et ta ikka ei taha minna.
Paar päeva tagasi võtsin siiski end kokku ja broneerisin talle aja lastejuuksuri juurde. No ma lihtsalt ei suutnud enam vaadata seda väikest kolli ja ta juukseid mingisse viisakasse soengusse meelitada.
Täna hommikul seadsimegi sammud esimesele lõikusele. Ma olen vaid korra ise ta juukseid selle peaaegu 3 aasta jooksul lõiganud, kord Eestis olles ja nii umbes sentimeetri võrra. Enne minekut nägi laps tagant vaadates selline välja.
Juuksurisse jõudes võttis Greta kogu protseduuri väga tõsiselt. Keskendus teine kohe nii sügavalt et piiksugi ei tulnud välja. No kui aus olla siis mis seal ikka piiksuda. Juuksur ikka imestas et oi kui tubli laps ta teil on, et isutub nii ilusti ja ei tee mingit tsirkust (siis lõikamise ajal), et kui vana ta teil on? Ega me mingit tsirkust või nutu või vastupanu osanudgi oodata seega imestasime vastu et kas selline käitumine on siis harukordne või.




Eriti miilenki näoga
Arvata võis et kui tegu on lastejuuksuriga siis ei puudu ooteruumis ka mänguasjad. Küll aga ei osanud ma oodata et kogu juuksurisalong nägi välja nagu mänguasjade pood. Õigemini küll rohkem kui heategevuspood kuna korralik disaini puudus sellel salongil täielikult. No aga lõppude lõpuk see ei ole üldse tähtis, tähtis et lastel on lõbus ja koht kuhu nad hea meelega tagasi tahavad tulla....kuigi minus ärkas kohe disaini tuluke ja ideed kuidas kohta palju hubasemaks muuta.

Esimese lõikuse puhul sai Greta tõendi sellest et on nüüd taas inimese nägu.
Samuti pandi paar lokikest eraldi kotikesega mälestuseks kaasa

Thursday, 26 January 2012

EELMINE NÄDAL

Eelmisel nädalal oli meil mu väga hea sõbranna Itaaliast külas. Tutvusin temaga umbes 8 aastat tagasi läbi töö ja juba esimesest päevast peale oleme olnud lahutamatud. Ok, see lahutamatu olemine tähendab siiski seda et kuigi vahemaa meie vahel on suur siis sellele vaatamata oleme nagu seotud mingi nabanööriga mis meid koos hoiab ja meid toidab, seda ka siis kui suhtlemine piirdub mõnikord vaid paari telefonikõne ja paari emailiga aastas. Tema ongi see tegelane kes minu ellu Paul Auster-i ja nii mõnegi teise huvitava kirjaniku toonud on. Asi ei ole piirdudnud vaid kirjanikega kuna tänu temale armusin ma ka Londonis igal aastal toimuvasse rahvusvahelisse Mime Festival-i. Nimelt toimub Londonis igal aastal Jaanuari kuus Mime Festival. Olen juba mitmel aastal sellest festivalist osavõtnud ja mulle väga meeldib. Show-ed on erinevad, mõni täielik jama, mõni nii super et sööbib aastaiks mällu. Mu sõbranna on igal aastal hirmsasti tahtnud Mime Festivalile tulla aga kuna lapsed on liiga väikesed olnud siis on see vaid unistuseks jäänud...kuni siis selle aastani. 
Oeh, ma ei mäletagi enam millal ma viimati 3 õhtut järjest teatris käisin, seda veel Londonis, ning ühe terve päeva täielikult shoppingu nime all veetsin. 
Väga mõnus olin KUIGI Londonis käimine on NIIIII väsitav ja ka kallist. Ma ei ole nii ammu rongiga või metrooga Londonis sõitnud et pileti hinda nähes hakkasin nagu tõeline vanainimene targutama et vat kuus aastat tagasi oli hind veel selline. Aga tõesti viimati kui mina travelcard-i Londoni ostsin maksis see kas £4 või £5 ja nüüd pea £9. (Lodonis oleme iga aasta käinud küll aga seda autoga). No see selleks, mõnus oli ikkagi ja kuigi ma ei kujutaks ette iga päev tööle ja töölt koju rahvast täis metrooga sõita siis see paar õhtut nautisin seda täiega. Paar pilti tegin oma vana, tavalise, kaameraga aga kuna ma ei ole nii pikka aega sellega pildistanud siis ma ei tea kus mu mälukaardi lugeja on ja seega ma ei saa pilte arvutisse - aga ega seal midagi erilist nagu nii olegi seega pole hullu.

Mu sõbrants on ikka korralik itaalane kellel on alati aega ja kes kunagi kuhugi ei kiirusta. Kui kellake teatris kuulutab et on viimane aeg saali minna siis tema suures rahus joob veel oma teed ning hakkab aeglaselt oma riideid ja kotte kokku korjama ning aeglaselt saali poole jalutama, vaatamata sellele et saal teises maja osas asub :). No täiesti teine maailm nende jaoks kes on igapäevevase kiirustamisega harjunud. Mul võttis ikka paar päeva harjumist. Samas ma pean tunnistama et ma hakkasin seda 'aeglust' täielikult nautima kuigi mul on tunne et vaid itaallastel tuleb see hästi välja kuna kui mina asju rahuga võtan siis mina jään alati igale poole vähemalt 30 minutit hiljaks. 
Aeglus aegluseks aga mu sõbrannal on ka komme omi asju selle suure 'rahu pilve peal' ringi liikudes igale poole unustada või kaotada. Sel korral õnnestus tal oma rahakott koos raha ja ID kaardiga poe riietusruumi jätta. Seda muidugi märkas ta mitu, mitu tundi hiljem, kui olime juba teatris ja etendus kohe algamas. Õnneks, kuna tegu oli kallimat sorti poega, oli lootust et inimesed ehk ei jookse leitud kotiga ära ja et saame selle ilusti kätte. Peale paariminutilist paanikat, piletikassa onu interneti kasutamist ja telefoni kõne poodi õnnestus meil teada saada et rahakott on leitud ja seifi pandud ning et saame selle järgmisel päeval ilusti kätte. Lõpp hea, kõik hea. Isegi etendusega ei alustatud enne kui me tagasi saali tulime, me ise olime kindlad et peame nüüd showed ukse taga olevast telekaekraanilt vaatama (showed olid  nii umbes tunnised ja ilma vaheajata).

Teine suur sündmus mu sõbrannale peale Mime Festivali oli heategevuspoodides käimine. Nimelt jutu järgi Itaalias selliseid poode samal kujul ei eksisteeri ja tal on nende järgi tõeline puudus. Alustasime ühest kus on vaid mänguasjad ja lasteriided. Me olime seal vist küll mingi tund aega. Sõbrants oli täielikus kaifis. Virn puzzlesi ja mänge mida ta soovis osta aina kasvas ja kasvas. Mina vaid seisin seal ja laiutasin käsi ning imestasin et kuidas ta kogu selle kupatuse Itaaliasse saab. No teda selline PISIasi üldse ei huvitanud. Kuna tegu ju ikkagi itaalasega kes ennast väikeste muredega ei vaeva ja kui ei saa siis kuidagi ikka saab ja milleks sellepärast närve kulutada. Kui me ei oleks pidanud Gretale lasteaeda järgi minema siis ta vist oleksgi sinna poodi jäänud ja kogu poe tühjaks ostnud. Lisan siia seletuseks et kuna tema on nagu minagi terapist kes väikeste lastega töötab siis on meie töö juures vajalik seda tüüpi materjal millega lapsi testida, neid õpetada ja mida kasutada kui reinforcement (ma ei oska seda sõna tõlkida). Kõik mängud ja mänguasjad ei sobi seega otsime alati sobivaid kust saame ja võimalikult odava hinnaga. Mainin ka ära et tegu ei ole mingi ime poega kuna seal on ka palju jubedaid asju. See sõltub mis kaup parasjagu väljas on ja mida otsid.
Lahkusimegi poest 2 SUUUUUUURE (no sellise Ikea sinise koti suuruse) kotiga mis olid täis raamatuid ja mänguasju. Kokku läks see tal maksma £19 mis on piinlikult väike summa võttes arvesse et nii mõnigi raamat ja mäng oli tuli-uus ja oleks Itaalias ainuüksi juba 30 eurot maksnud. Ok, sellele lisaks pidi ta £11 maksma easyjetile, et oma käsipagasile lisaks ka check in kott lisada aga siiski täielik võit.

Mängudele lisaks ostis ta siit kaasa ka hunniku raamatuid ja DVDsi (neid siis ka heategevuspoest). Ma tema mänguasjade ja raamatute hunnikutest pilti ei teinud aga minu saak on siin (tema nii palju raamatuid ei ostnud kuna kotis ei olnud enam ruumi aga vähemalt 6 DVD küll)
Mõned raamatud siin on küll sellised 'lihtsad' raamatud, mis oma sisult ei ole suurt asja rohkem kui kerge meelelahutus (näiteks Lesley Pearse omad) mille eest £6.99 ma ei maksaks küll aga £1, mõned aga väga hinnatud. £14 naela eest sain 14 raamatut, raamatupoest ostes oleks vaid 2 saanud.
Nii et tulge aga meile Inglismaale heategevuspoodi raamatuid ostma :)
Lisan jälle et kuigi meil Inglismaal on neid heategevuspoode pea igal pool ja kasvõi ühel peatänaval 5 või 6 tükki siis nende sisu oleneb ka palju sellest kus linnas nad asuvad. Mõned on täis vaid tõelist rämpsu (sõna otseses mõttes) samas mõnest leiab alati midagi huvitavat. Oleneb muidugi mida keegi otsib.



Wednesday, 25 January 2012

MADE IN....

 Hommikul lauda koristades jäi mulle üks Greta mänguasjadest pihku. Hakkasin seda juba korvi poole lennutama kui äkki peatus silm beebi tagumikul. Tavaliselt on enamus seda tüüpi vidinaid Hiinas valmistatud, see beebi aga...

Monday, 23 January 2012

WHAT I'M LISTENING - JANUARY

Kuna praegu ei ole aega täpsemalt kirjutada viimaste päevade sündmustest siis panen teile siia natuke muusikat kuulata.
Eriti hästi kõlab see volume-i nupp põhjas ja pimedas. 
Minu Jaanuari kuu lemmik

Wednesday, 18 January 2012

PIPARKOOGI MAJA

Paar nädalalt peale jõule jõudsime lõpuks nii kaugele et saime oma piparkoogi maja meisterdamisega hakkama. Saime selle majakomplekti tädi Liina käest kingituseks ja  terve jõulude eelse aja lubasin Gretale et paneme selle kokku. Jõulud tulid, jõulud läksid aga maja oli ikka veel karbis. 
Siis aga avanes selle valmistuseks ideaalne võimalus. Nimelt pidime ühel pühapäeval Pete vanemate juurde lõunale minema kus samal ajal oli Pete õe pere ja veel paar inimest. 
 
Gretal oli nii rõõmus meel ja kõik teised olid vaimustuses, mina samuti rahul. Kõigile maitses hästi. Aitäh Liina :)

Monday, 16 January 2012

TÜDRUK KAARDIL

Sain sünnipäevaks ühelt tuttavalt sellise kaardi. Kui Pete seda  koju tulles nägi kamina peal seismas siis hüüdis ta et oot oot kuidas ta (siis saatja) sinu pildi kaardi peale sai. Mina ei saanud aru millest jutt. Pete vaatab kaardi uuesti ja ütleb et see oled ju sina kui sa väike olid, et tema on täpselt samasugust pilti minust näinud. Mina naeratasin visakalt ja tõdesin et näeb jah natuke minu moodi välja. Sinna see asi jäi. Õhtul telekat vaadates ütleb Pete uuesti et no kuule meil on selline foto sinust täitsa olemas. Palusin siis tal selle üles otsida
Minu mees, kes tavaliselt MIDAGI ÜLESSE EI LEIA, ilmus mõne aja pärast selle fotoga.

Sunday, 15 January 2012

KIIDULAUL PAUL AUSTER-ILE

LÕPUKS jõuan siis selleni et see kaua plaanitud ja lubatud postitus on siin.

Ma olen selline inimene kellel on väga raske vastata küsimustele nagu kes on sinu lemmik näitleja, lemmik laulja, lemmik bänd, lemmik kirjanik jne. Raske sellepärast kuna mul ei ole kunagi VAID ühte lemmikut vaid pigem mitu. Kuidas ma siis ütlen et 'see' on minu lemmik kui neid kes meeldivad on veel terve rida. Ühe bändi muusika meeldib teatud hetkel, teise oma teisel. Ühte on hea kuulata, teine on ideaalne taustamuusikana, kolmandal on huvitav hääl, neljandal huvitavad sõnad ja nii see ainus lemmik kadunud ongi.

Sama käib ka kirjanike kohta.
Üks minu lemmikuid kirjanike (noveliste) on Paul Auster kellest see postitus siin tulebgi.
Ma arvan et kui Austeri loomingut lühidalt iseloomustada siis kindlasti oleks hüüdlauseks depressiivsus. Tema raamatud on täis valu ja kannatust, kaotust ja kurbust. Ei ole nendes ei vaimukaid metafoore ega elutarkuse teri, lihtsalt üks suur masendus. Ei tundu just eriti kutsuvana eks ole? Aga selles see võlu ongi et vaatamata kõigile sellele tumedale ja suurele masendusele elavad tema raamatud kuidagi eriliselt pikalt sinus edasi ja seda mitte üldse halvas kuues. Ma ütleks et minule on ta raamatud nii suurt mõju avaldanud et kuigi ma lugesin neid mitu, mitu aastat tagasi siis oma raamaturiiulile pilku heites on just tema raamatud need mis seal ikka veel mingit erilist kiirgust välja õhkavad. Vähemalt minule on tema looming väga võluvalt mõjunud.
Austeri kohta on öeldud et sa kas armastad teda või vihkad. Natuke nagu Inglismaal kuulus Marmite - You will either love it or hate it! - ja mina olen see kes Auster-it armastab.

Minu Austeri armastus sai alguse mitu, mitu aastat tagasi (vähemalt kümme ma arvan) tänu mu itaalasest kollegile ja nüüdseks väga heale sõbrannale. Tema oli see kes mulle Mr Vertigo kätte surus ja ütles et loe seda. Ma ei tea, võib olla, aitas sellele Austeri armastusele kaasa ka see et sel ajal kui ma ta raamatuid lugema hakkasin oli mu enda elus parasjagu madalseis ning loetu pigem leevendas minu hinge kui et ärritas. Sel ajal ei kannatanud ma midagi 'roosilist' ja kaunist kuna minu elu ise seda mingil juhul ei olnud ja seega ei tahnud ma sellisest elust midagi kuulda. 

Teine asi mis mulle ta raamatute juures meeldib on see et Auster oskab story-st story-t teha. Ta alustab algusest ja juba 10ndal leheküljel on tunne et oled lugenud vähemalt 30 lehekülge. Iga lehekülg on nii sisutihe ja täis 'elu' (kuigi enamalt depressiivset :) et mitte kunagi ei ole võimalik tema raamatute juures ennustada mis sind järgmisel leheküljel ees ootab või kuidas raamat lõppeda võiks. Mulle, kes ma raamatuid lausa lugedes neelan, on sellise sisutiheda raamatu lugemine rohkem mõnu kui mõne sellise mille suudan juba päevaga läbi lugeda. Mida kergem mulle on raamatut lugeda seda valulikum kogu progress on. Ma ei teagi kuidas seda teile mõistvalt seletada aga sellisel juhul muutub raamatu lugemisest mulle nagu mingiks võidujooksuks. Et ma ei saa seda enne käest panna kui see on loetud (kuna see on nii põnev) ja siis kui see on läbi siis on nagu kuskile aukku kukkumine - et jooksed, jooksed et lõppu jõuda ja näha mis juhtub ja siis  on järsku raamat läbi ja järgi on vaid tühi auk.

Austeri raamatud on küll väga haaravad aga kuna nad on nii sisutihedad siis on väga kerge neid peale paari lehekülje lugemist kapinurgale asetada ja siis taas sealt haarata kui selleks sobilik aeg leidub. Minu jaoks on Austeri raamatud natuke nagu pudru hommikusöögiks, et sööd väikese kausi ära ja see täidab su kõhtu pikemat aega kui näiteks kausike helbeid piimaga või viil röstileiba.
Kuna tema raamatuid ei saagi võidujoostes lugeda (no vähemalt mina) siis ei ole nende lõppedes ka sellist auku kukkumise tunnet ja ehk sellepärast ongi neil võimalus minus veel pikalt peale lugemist edasi elada.

Paul Austeril on täiesti oma stiil. Mida rohkem ta raamatuid lugenud oled seda rohkem sa selle stiili ära tunned. Paljud ta raamatud on nagu puzzle, ainult selle vahega et neid on pea võimatu täielikult kokku panna ja seega lõpp- pilt jääb su enda välja nuputamiseks. Mõne raamatu puhul see häirib mõne puhul mitte aga kui häirib siis on Auster taas selle tulemuse saavutanud et ta raamat sinus peale lugemist päris pikalt edasi elab.

Austerile on ka omane raamatu peateemale (story-le) kõrvalt teisi harusi moodustada mis tihti üsna suure osa raamatust enda peale võtavad, moodustades peaaegu teise peateema (second storyline). Tihti ei oma see teine teema mingit tähtsust vaatamata sellele et ta nii suure osa raamatust enda peale võtab. Mõnikord on see teine teema nii igav ja nii kuiv et ma loen seda automaatselt ilma eriti süvenematta. Ma arvaks et võib olla mõni inimene, kes Austeriga allest tutvust teeks, lõpetaks raamatu lugemise lausa poole pealt kui talle mõni eriti igav second storyline ette jääks. Samas aga neile kes sellisest secondary storyline-ist juba teadlikud on ei tunnistaks raamatut Austerlikuks kui seda seal ei oleks. See siin on küll vaid minu tähelepanek ja seda praegu, peaaegu 10 aasta hiljem, tema raamatutele vaadates aga kui te selle tähelepanekuga nõus ei ole või Austerit lugedes teil teised tunded on tekkinud siis ma oleks väga rõõmus kui te neid minuga jagaksite. Paul Auster-il on suur fanclub ja internetis mitu lehekülge kus tema raamatute üle arutatakse. Ma isiklikult ei ole nendele suurt tähelepanu pööranud, kuigi olen üks fännidest, just sellepärast et ma kardan ära kaotada seda võlu mida mina olen enda jaoks tema raamatutest leidnud. Võib olla kunagi hiljem kui ma tema raamatuid veelgi suuremaks soovin 'kasvatada' lähen ma interneti lisa mõtlemisainet otsima :)

Nii nüüd tuli pikk jutt ja on aeg mõnda ta raamatut tutvustada. 
See miks ma siin üldse Austeri juttu ajama hakkasin tuli kõik sellest et paar kuud tagasi lugesin (mäemamma soovitusel ) Jostein Gaarder-i raamatut 'The Solitaire Mystery'. Millegipärast hakkas see raamat mulle kohe algusest peale meenutama Austeri 'Mr. Vertigo'-t. Ma ei oskagi öelda miks kuna sarnasust kahe raamatu vahel on vaid nii palju et peategelaseks on mõlemal väike poiss. Millegi pärast ei saanud ma seda Austeri hõngu raamatust ära ja otsustasin Mr. Vertigo kohe peale Gaarder-i raamatu lõpetamist uuesti läbi lugeda....
Ma arvan, ja seda üsna tugevalt (strongly), et Austeri armastus oleneb ka sellest millisest tema raamatust sa lugemist alustad. Ma olen peaaegu kindel et kuna minu esimeseks raamatuks sai 'Mr. Vertigo', mis mulle väga erilise ja müstilisena tundus, siis just tänu sellele äratas see minus uudishimu Austeri ülejäänud loomingu kohta. Mainin siin et Mr. Vertigo on 'mildest' ehk siis kõige vähem sellist õiget Austeri stiili raamat. Seda esimesena lugedes ei hirmuta see kedagi ära, kas siis oma depressiivse sisu või lahendamata mõistatuslikkusega. 

Austeri teine kergema sisuga raamat on 'Moon Palace'. Minu mäletamist mööda on see just selline raamat kus üle kahe lehekülje võib nii palju toimuda et tundub nagu oleksid lugenud juba 20 lehekülge. Lugesin ka selle raamatu peale pea 7 aastat uuesti läbi ja taas ei pidanud pettuma.



Ma ütleks et mu kõige lemmikum Austeri raamat on 'Music of Chance'. Ma olen tegelikult ise üllatunud et ma selle lemmikumaks tunnistan ja ma isegi olen endalt seda korduvalt küsinud et kas tõesti just see raamat aga peale pikka kaalutlust on vastus alati ikka JAH.
Olen seda lugenud vaid korra ja hiljuti proovisin uuesti lugeda, et kontrollida et kas ikka veel meeldib, AGA ei suutnud. Esimesed leheküljed tundusid nii rasketena ja igavatena lugeda ja lihtsalt ei olnud seda magnetilist tunnet SAMAS AGA jään ikka kindlaks et see on mu lemmikum Austeri raamat. 
Ma arvan et kui sa suudad vastu panna selle raamatu aeglasele ja detailsele sisule siis lõppu jõudes saad sa just selle Austeri võlu osaliseks millepärast sa ta raamatuid armastad...või siis vihkad. 
See ühtepidi nii lihtne teema (sisu) mässib sind enda sisse ja viib sind kuhugi sinna kus sa end ei oskaks leida. Ma ei tahaks siin sellest raamatust rohkem kirjutada kuna nagu ma mainisin siis ma lugesin seda väga pikka aega tagasi ja ma võin anda teile vale ülevaate. Mida ma mäletan on see et see raamat jättis mulle sügava elamuse ja ma arvan et see ongi tähtis mida mäletada. 
Hoiatan et kui teil on soov seda raamatut ise lugeda siis ärge jooksge internetist selle kohta (sisu) infot otsima kuna näiteks Wikipedia avaldab oma tekstis kogu sisu ja ka raamatu lõpu ära.
Teine põhjus võib olla miks mulle see raamat nii palju mõju avaldas on see et sellest on ka film tehtud. Täiesti juhuslikult leidsin selle kord supermarketi allahindlus kastist. Ma isegi ei teadnud et selline film eksisteeris seega ju kuskilt kõrgemalt mind sinna kasti juurde juhatati. Jäin filmiga väga rahule, peaksingi seda uuesti vaatama.
Ma ei taha tegelikult sellele raamatule siin nüüd nii palju reklaami teha kuna maitsed on ju erinevad. Minu puhul rikub selline 'lemmikuks' tembeldamine asja ära kuna siis on mu ootused alati loetava kohta nii kõrgele tõstetud et ma tahes tahtmata pettun kuna mulle meeldib igast raamatust midagi endale leida ja see mis on ühele see 'midagi' ei pruugi sama olla minule.

Vot see raamat on vist Austeri enam räägitud raamatutest. Seda raamatut ei soovita ma kindlasti tema loomingust esimesena lugeda. 'The New York Trilogy' kujutab endast kolme erinevat novelli mis kõik on omavahel mingit pidi seotud...ainult selle vahega et seda seost on pea võimatu leida. See raamat on üks suur puzzle ja väga erilist stiili (korraliku Austeri stiili :). Kui sa lepid sellega et suure tõenäolisusega sa seda seost ei leia ja sa saad sellele vaatamata edasi elada siis on see raamat ühtlaselt nauditav. Kui sa aga oled seda tüüpi et sul on kindlasti alati vaja puzzled kokku panna siis  good luck - sa kas saad peale raamatu lõpetamist kaua piinelda või leiad mõne rahuldava vastuse internetist (juhul kui seal üldse mingit vastust on). Mina proovisin aga andsin alla ja elasin edasi. Lugesin taas aastaid tagasi nii et on plaan uuesti proovida ja näha mida ma sellest raamatust nüüd arvaksin.
'Timbuktu' oli see väheseid Austeri raamatuid mille lugemist ma ei nautinud. Ma ei oska öelda miks kuna lugesin pikka aega tagasi aga mäletan et lugemine oli piinaks ja sisu ei erutanud.














Siit veel mõned Auster-i raamatud. Mul ei ole mõtet nende kohta eraldi kirjutama hakata kuna kes tahab täpsemalt lugeda saab seda teha Amazon lehelt või siis lihtsalt raamatut ennast lugedes.


Viimastest Paul Auster-i raamatutest olen lugenud 'Man in the Dark' ja 'Invisible' ('Sunset Park' on veel lugemata). Olles lugenud pea kõiki Austeri eelnevaid raamatuid tunduvad need väga magedatena. Küll temale omane stiil aga mitte enam nii elav ja terav ja üllatav. Ma arvan et olles kirjutanud nii palju raamatuid hakkab enamus kirjanike stiil korduma ja väsima ning tundub et Austeri on oma kõrgpunktist alla tulemas.

Vaatasin huvipärast et kas eesti keelde ka ta raamatuid on tõlgitud. Oraakli öö on Rahvaraamatus läbimüüdud, Auggie Werni Jõulujutt täitsa saadaval. See viimane on raamat mida ma veel tema loomingust lugenud ei ole aga mille kohta olen positiivset kriitikat kuulnud. 
Ma küll ei tea aga oska arvata kuidas Austeri lood eesti keeles 'kõlavad' kuna ise olen lugenud kõiki raamatuid vaid originaal keeles.
Nüüd jään huviga ootama kas keegi teist on samuti Austeri fan või vihkaja.