Wednesday, 29 February 2012

OEHHHHHhhh...

Tahaksin meie mini holiday-st kirjutada AGA pole aega KUNA ma pean hoopis Greta sünnipäevapidude organiseerimisega tegelema.
Tulin siia vaid korraks et karjuda I HATE PARTY BAGS!!!!...

Tuesday, 28 February 2012

OLEME TAGASI

...meie mini holiday-lt!

Thursday, 23 February 2012

Meil on õues +16 kraadi :)

Wednesday, 22 February 2012

OXFORDI LUGU

Nagu ma juba mainisin siis eelmisel suvel käisime Oxfordis. Oxford ja Cambridge ongi Inglismaal ühed tuntumad ülikoolilinnad. Cambridge-is olen ma isegi paar aastat paar päeva nädalas töötanud aga seda kas ma ka Oxfordi tänavatel kunagi jalutanud olen seda ma enam ei mäleta.  Arvatavasti siis ei ole või kui olen siis rohkem kui 15 aastat tagasi.
Kuna mu ema on meil Inglismaal juba korduvalt külas käinud ning palju erinevaid kohti näinud siis me ei oskanud nagu eriti enam millegi huvitavaga välja tulla. Mõtlesime siis et mis oleks kui läheks Oxfordi. Mõeldud tehtud ainult selle vahega et meil võtab hommikul majast lahkumine hirmus palju aega. No lõpus siiski saime lõuna ajal kõik autosse ja asusime teele.
Kuna mõte Oxfordi minna tuli viimasel minutil siis ei olnud meil aega mingit eeltööd teha, et mida koha peal vaadata või kuhu minna, ja seega otsustasime lihtsalt ringi kolada.
Esimene ja viimane mulje Oxfordist oli et linn oli PAKSULT rahvast täis. Siis sõna otseses mõttes paksult. Vaata et hullem veel kui Londoni südalinn. Eriti palju oli välismaalastest keeltekooli õpilasi kes oma ranitsate ja loiu kõnnakuga igal pool teid ummistasid. Pidime end pidevalt inimmassist läbimurdma. Vaene minu ema, kes iga tänavanurgal oleks pilti teha tahnud, pidi meiega jookstes sammu pidama et ta inimeste sekka ära ei kaoks. Jooksma pidi ta ka sellepärast et meie puhul on see nii tüüpiline et kodust lahkudes olen mina viimane kes sööb ja selleks ajaks kui me kuskile kohale jõuame ja oleks nagu aeg vaatamisväärtustega tutvuda on Pete-l ja Gretal juba nii suur nälg et ilmtingimatta on vaja kohe kuskile sööma minna. Siis me kakleme selle üle kuna mina ei taha aega raisata söögikoha otsimise peale, eriti kui mul endal veel nälga ei ole, aga Pete ei saa enne midagi nautida kui kõht täis on. No tavaliselt ta siis proovib veel mõnda aega vastu panna ilma toiduta aga näost on näha et ega ta midagi eriti sellises olekus ei naudi ja nii me siis olemegi sunnitud kuhugi sööma minema, joostes siis. Selleks ajaks kui tal kõht täis ja tuju rõõmus olen mina juba väsinud ja tüdinud ja varsti ka näljane ning siis läheb jälle vaidluseks lahti ning kogu tähelepanu sobiva toidukoha otsimiseks kus ka minusugusele 'erivajadustega' sööjale midagi söödavat leiduks. Nagu näha ei saa mu ema meiega koos tavalist turisti mängida :)
Õnneks meil siiski õnnestus nii Oxfordi muuseumis käia, mis imekspandavalt pea inimtühi oli aga samas üsna huvitav, kui ka imeilusa Magdalen kolledsiga tutvuda.





Taas need ranitsalised :)


Oxfordi ülikool on teine vanim säilinud ülikool maailmas ja vanim ülikool ingliskeelses maailmas. Ülikool koosneb 38 (39) kolledzist. Siin all oleval pildil on arvatavasti üks suurematest ja tuntumatest kolledzitest mis rahvale avatud aga kuna sissepääsu ees oli meeletult pikk järjekord siis kahjuks sinna ootama me ei jäänud. Pildil on näha taas neid keeltekooli õpilasi oma ranitsatega :)
Jalutasime siis niisama kolledzi ümbruses ringi ja läksime lihtsalt kuhu väikesed rajad viisid. Pettuma ei pidanud kuna vaated olid imelised ja pani pidevalt mõtlema kui võimas oleks ise sellises kohas õppida ning nendes ajaloolistes ehitistes ringi liikuda.



Selline huvitav värav jäi meile poolel teel ette. Huvitav sellepärast et sealt sai vaid korraga üks inimene läbi. Kõik sujus libedalt nii kaua kui sul ei olnud vankriga beebit kaasas. See oli täiesti omaette operatsioon saada vankrid sealt aiast läbi või siis enamal juhul üle. Kui just ei olnud soovi ümber keerata ja kogu pikk maa uuesti tagasi kõndida siis lihtsalt pidid oma beebi üles ajama ning vankri nii mitmeks väikeseks  osaks lahti lammutama kui võimalik või kogu kupatus üle aia upitada. Sellel pildil oleme pealtvaatajad aga kohe meie taga oli noorpaar oma paari nädalase lapsega keda me siis omakorda aitasime.
Väravast läbi pääsenuna viis tee meid täiesti juhuslikult välja Magdalen College juurde. See oli kui kirss tordil kuna tegemist oli äärmiselt ilusa ja huvitava kolledziga ja mis peamine, koht oli peaaegu inimtühi ning pilet väga odav.
Magdalen College asutati 1458 aastal. Kolledzis on praegu kokku 600 õpilast, nendest 400 üliõpilast ja 200 lõpetajat (undergraduates and graduates). Üliõpilasi õpetatakse enamuses üks ühele ning sellele lisaks võtavad nad osa loengutest ja praktikast. Kolledzil on 5 raamatukogu koos 800 originaal käsikirjaga mis kingiti raamatukogule 1481 aastal kolledzi asutaja William Waynflete poolt. Raamatukogus on enamus õpilastele vajalikud raamatud olemas ja kui sulle vajaminevat raamatut ei leidu siis ostab raamatukogu selle sulle. Nii et õpikute ja vajalikke materjaalide peale üliõpilastel raha eriti ei kulu.
Kolledzi Great Tower on umbes 48 meetrit kõrge ja on üks kuulsamais Oxfordi monumente. Torni nurgakivi laoti 1492 aasta augustis ja torni ehitamine võttis aega 17 aastat. Täitsa uskumatu mõelda et torni ehitamine võib nii palju aastaid kesta. 
May Morning (1 mai) on Oxfordis iga aastane suursündmus. See algab juba kell 6 hommikul kui Great Towerist laulab kolledzi koor kuulsat kirikulaulu Hymnus Eucharisticus, traditsioon mis on kestnud juba 500 aastat. Suur hulk inimesi koguneb Magdalen sillale seda kuulama. Paljud inimesed (enamuses õpilased) tulevad otse ööballidelt mida korraldatakse öö enne 1st maid ja seega võib kuulajate seast leida paljusid pidulikult riides olevaid noori. Laulmisele järgneb paar tundi pidustusi ning 80-ndatel aastatel traditsiooniks saanud Magdalen sillalt alla jõkke hüppamine. Kuna sillalt alla hüppamine on iga aasta endaga kaasa toonud üsna palju vigastusi, eriti nendel aastatel kui sademete hulk enne maid on üsna väike olnud ja vee tase jões madal, siis alates 2006 aastast on sild olnud alati May Day hommikul suletud. Seda viimast kuni eelmise aasta, 2011, maini. Mind jätab see informatsioon natuke segadusse kuna leidsin You tube-ist nii münegi video klipi sillalt hüppajatest erinevatel aastatel kui info järgi pidi sild kinni olema!? Siit üks klipp teile näiteks kuidas see hüppamine päris elus toimub.


Ülikooli niinimetatud ühiselamutuba maksab natuke alla £20 naela päev olenemata toa suurusest, seega ühe veerandi hinnaks tuleb üle £1000. Hinna sisse kuulub nii küte, elekter, telefoni ja interneti ühendus kui ka koristamisteenused ja iga- nädalane puhas voodipesu. Esimese aasta üliõpilased saavad toa väljaspool kolledzi ehitust, nii umbes 3 minuti jalutamiskäigu kaugusel. Järgnevate aastate õpilased aga asuvad elama juba kolledzis asuvatesse tubadesse millest nii mõnigi võib olla maast laeni ulatuvate akendega ja kus on küllalt ruumi et jalgpalli mängida. Kuna on tegu ikkagi ajaloolise ehitisega ja mitte mingi kaasaegse ühiselamuga siis loomulikult on suurem osa tubadest erinevat nägu ja erineva suurusega. Reegel aga on see et kui sul on ühel aastal olnud üks väiksemaid ja viletsamaid tubasid siis see on karanteeritud et järgmisel aastal saad sa esmajärjekorras kõige parema toa omanikuks. Kui aus olla siis mina isiklikult vist ei ihaldaksgi sellist suurt maani akendega tuba seal elamiseks vaid eelistaks midagi natuke väiksemat ja hubasemat aga samas taas kui on võimalus elada mõlemat tüüpi toas siis oleks kuritegu seda võimalust mitte kasutada. Ma arvan et võrratu vaade aknast on igal pakutaval toal olemas. Ahhh, ma hea meelega veedaks paar ööd seal ülikoolis kui turist...


Ja nii, kallid lugejad, söövad enamus kolledzi õpilastest hommiku, lõuna ja õhtusööki. Hõbe lauanõud ja nelja eri sorti joogiklaasi :) Tavaliselt söövad õpilased kas selles vägevas saalis (Hall) või siis vanas köögi baaris (Old Kitchen Bar), kus samuti kerget lõunat pakutaksekaks, üks või kaks korda päevas ja ülejäänud eined valmistavad oma kolledzi üürikorteris kus neil on oma kööginurgake. Söögi päevaraha on umbes £9 päev, seega ühe veerandi (kokku 59 ööd) toidurahaks läheks vaja umbes £530. Mul oli au seal köögis oma lõunasööki süüa. Köögitädid oli ÄÄRMISELT lahked. Üks nendest oli seal töötanud juba üle 20 aasta ja ta jutust ja olekust lausa hiilgas seda armastust mida ta oma töö ja kolledzi õpilaste vastu tundis. Tädi jutust tuli välja et kolledz on turistidele avatud aastaringselt ja keegi ei takista sul seal ringi liikumast sama aegselt peentes frakides üliõpilastega. Kuna meie sattusime sinna siis kui kõik õppetööd olid suveks juba lõppenud siis meie neid väärikaid üliõpilasi kahjuks enam ei näinud. 







Kuna sinna kolledzisse minnes ei olnud meil selle kohta mingit informatsiooni (kohapeal antavaid brosüüre ei ole meil kunagi aega kohe läbi lugeda) siis alles nüüd kui ma siin seda juttu kirjutan ja sealt saadud infolehti loen tunnen kuidas ma tahaksin sinna uuesti tagasi minna ja neid üliõpilasi oma silmaga näha. Võib olla võtame sõidu uuesti ette kui õues visteeriad õitsema hakkavad kuna see oleks kindlasti omaette imeline pilt näha kolledzi hoonet lillas õitemeres. 
Siit paar pilti Oxfordi värvilistest majadest.

Monday, 20 February 2012

OXFORD

Taas üks ilmumata sissekanne. 23 Juulil 2011, kui mu ema siin oli, veetsime päeva Oxfordis. Praegu paar pildimosaiiki, jutt tuleb hiljem eraldi sissekandena.

Magdalen College, Oxford
Asutatud 1458

Sunday, 19 February 2012

BEDTIME

Saatsime Greta ööriideid selga panema. Laps kuulas kohe sõna ja jooksis rõõmsalt toast välja. Meie Petega tegelesime päevasündmuste kajastamisega. Mõne aja pärast ilmus Greta tuppa sellisena...
Kell oli pea pool 9 õhtul ja tema oli end ööriiete asemel riietanud vihmale vastu minemiseks. Oleks vist kilepüksid ka jalga pannud kui ta vaid oleks teadnud et tal need sahtlis peidus olid.
Kui me talle siis teatasime et vihma öösel ta toas sadama ei hakka ja et ta peab oma vihmavarju kokku pakkima siis vajusid suunurgad kohe alla.
Nii alla vajunute suunurkade järgi aga teadsime et tegu on pigem näitlemise kui tõelise pettumusega.

Friday, 17 February 2012

VEEL MÄNGUASJADEST

Käisime eile poes Greta sünnipäeva kingitusi ostmas. Õigemini siis Greta ja Pete ajasid omi asju samal ajal kui mina kingitusi ostsin ning pärast läksime restorani sööma.
Kui ma Early Learning Center poes Gretale pasunat ostsin (mida Greta sünnipäevaks tahtis) siis juhtus seal olema jälle mingi allahindlus (mulle tundub et seal ainult allahindlused ongi kogu aeg) ja silma jäi paar asja. Early Learning Center on Inglismaal hästi tuntud mänguasjade pood mis müüb nii nimetatud lapsi arendavaid mänguasju. Ma ise otseselt hull selle poe järgi ei ole kuna enamus mänguasju selles poe siiski plastmassist (mis sest et sellisest kestvast) ja mina eelistan puitu aga paar asja meil siiski kodus on ja oleme nendega väga rahul.
Muideks nendele kes veel ei tea siis Eestis on väike osa sellest poest Mothecare-i poes Roccal Mare ostukeskuses. 
Sebin siis seal poes riiulite vahel ja otsin mida osta, kuna mul oli lapse sünnipäeva puhul saadetud 20% allahindluse kupong ja oleks nagu soovinud seda kuidagi kasulikult ära kasutada. Varsti jäigi silma selline vägev saksofon mille saab ise kokku panna just sel moel nagu ise heaks arvad. Haarasin karbi kohe kätte, seda enam et hind poole odavam, kuna minu arvates super lahe idee endale sedasi pasunaid ehitada. Teadsin et kui ma selle Gretale sünnipäevaks kingiksin siis ta oleks pettunud kuna ta ootab sellist klassikalise kujuga pasunat, kuigi samas tean et talle väga meeldiks ka ise oma pasun kokku panna. Haarasin siis selle karbi kaenla ja otsustasin et mõtlen asja üle nii kaua kui poes ringi käin et millist pasunat siis lõpuks osta.

Astusin siis sealt pasuna riiulil juurest ära järgmise riiuli juurde ja kohe hakkas silma selline asi.
Karbi sees vikerkaare värvi kellukesed. 
Karbi sees istusid värvilised kellukesed samal ajal kui minu peas helisesid Montessori kellukesed. Ma ei tea, kuigi tegu ei ole otseselt mingi Montessori materjaliga siis samas tean et nende kellukestega saaks nii palju asju teha ja mängides lapsele igasugu tarkust õpetada. Värvid, numbrid, kordinatsioon, muusika jne. 
Kellukeste üle ma nii kaua ei kaalutlenud vaid krabasin karbi kohe kaenlasse teadmisega et selle ma ostan. 15 naela eest ei oleks võib olla ostnud aga 7.50 on nad igati väärt.
Kellukestega oli kaasas ka laululeht aga sellega ei hakkama ma Gretat küll kohe alguses piinama. Ma jagan kellukeste kasutamise eraldi ettappidesse vastavalt raskus tasemele. Alguses teen talle eraldi kaardid kuhu  joonistan lihtsalt 2, 3 või 4 jne värvilist pallikest ja tema saab siis vastavat värvi kellukesi vajutada. Alustan paarist kellukesest ja suurendan nende arvu sujuvalt vastavalt sellele kuidas Greta ülesandega hakkama saab. Siis teen sama numbritega, et kirjutan numbrid kaardile ja Greta peab lugema ja vastava numbriga kellukesi vajutama. Peale selle teen võib-olla mälu treeningut, et mina vajutan kollast, punast ja rohelist ja tema samal ajal peab tähelepanelikult jälgima ja siis samas järjekorras järgi tegema. Taas suurendan kellukeste arvu vastavalt Greta võimetele olles ettevaatlik et ma ei hüppa näiteks kohe 3lt kellukeselt 5le. 
Kui need etapid on läbitud siis hakkan talle hoopis suuliselt ütlema et vajuta kollast või rohelist või sinist. Siis peab ta teadma mis värvist on juttu ja vastavalt sellele reageerima. Sama meetodit kasutades saan ta kuulmis mälu treenida üteldes näiteks  et vajuta sinist, kollast ja punast, suurendades värvide arvu vastavalt Greta võimetele. Ning siis taas sama numbritega. Kuna Greta minu teada numbreid kirjapildis ei tunne siis see oleks liiga raske ja pealetükkiv mäng talle mängimiseks aga samas jälle hea materjal numbrite õpetamiseks. Alles siis kui kõik need etapid on läbitud võin kindel olla et kui ma talle karbis kaasas olnud laululehe ette annan suudab ta sealt ilma raskusteta ilusaid lugusi maha mängida.
Nii et ühest karbist nii palju tegevust vaid 7.50 eest on minu arvates igati väärt ost. Või mida teie arvate?
Nagu piltidelt järeldada võite siis tulin koju kahe pasunaga, kellukestele lisaks. Neid asju me Gretale sünnipäevaks küll ei kingi kuna meil on talle juba kõik kingid olemas aga paneme need kappi õiget momenti ootama kord kui sünnipäeva möll on möödas. 
Pean vist homme poodi tagasi minema kuna need oleks head kingitused Greta sõpradele ja sõbrannadele. Hea hinnaga veel kõigele lisaks.
Kui keegi on huvitatud siis andke teada :)

Wednesday, 15 February 2012

PADISE KLOOSTER

Taas üks vana sissekanne eelmisest suvest Padise Kloostrist. Peatusime seal teel Haapsallu. Väga mõnusa atmosfääriga koht.





Meile Petega jäi see koht meelde kui üks ohtlikumaid vaatamisväärtusi mida oleme külastanud. Meil ei pääseks selline koht tänu health ja safety-le kuidagi turistidele ja muidu külastajatele avatuks. Pete kamandas meid kogu aeg kiiresti edasi liikuma kuna ta ei tahtnud et meile kuskilt hunnik lahtiseid kive pähe kukuks või et me kuskil katkisel trepil luid murraksime. 
Alla kukkumist ootavad kivid
Peasissekäigu ees oli selline auguga trepp. Kuskil mingit hoiatust ei olnud et sealt üks osa puudus ja mina kes ma kaameraga pidevalt pilte tegin pidin sinna peaaegu sisse astuma. Trepp ise oli üsna kõrge ja käsipuud kõrval samuti mitte just kõige kobedamad. Huvitav oleks teada mitu inimest sealt näiteks vihmase ilmaga on alla potsatanud. Kloostri torni viis samuti ligadi logadi trepp, ilma ühegi kaitsepuuta ja torni välja jõudes oli ääre osa vaevalt põlvini ja taas ei mingeid kaitsed äärtes. Mul käisid külmavärinad läbi kui ma nägin kuidas kaks 8 aastast last seal tornitrepil üksteist taga ajasid.
Pete pakkus et kloostri vastas olev mõis võik hoopis haigla olla kus müürilt allakukkunud saaks kohe kipsi panna. Mõis ise oli seest väga ilus ja toit restoranis samuti maitsev.



Paar päeva pärast seal käiku kuulsin raadiost et keegi oli kloostris kukkunud ja viga saanud. Ma üldse ei imestanud kuigi pärast tuli välja et tegu oli purjus inimesega kes seal öösel ringi kooberdanud :)