Saturday, 31 March 2012

NOW I SEE YOU

Leidsin ühe vana video :)

Thursday, 29 March 2012

KES VASTUTAB MINU LAPSE EEST

Tundub et koos kella keeramisega suveajale saabus suvi ise ka, õues on juba mitmendat päeva üle 20 kraadi sooja. Kui hommikuti ma veel tahaks kindaid kätte panna siis päeval mängib laps juba paljajalu liivakastis.

Peale seda kui ma eelmisel nädalal kondiväänaja juures käisin hakkasin end täitsa inimesena tundma. Valuvaigisteid ei pidanud enam võtma ja parem käsi otseselt enam valu ei valmistanud. Ma muidugi asusin kohe usinalt taas arvuti kallale, sorteerisin ja töötlesin fotosid ning postitasin paar blogi sissekannet, mis tegelikult ei olnud üldse tark tegu. Eile hakkasin taas valuvaigisteid neelama sest öösel oli valus magada ja parema käe muskel pingul. No ma ausalt ei tea kuidas ma küll suutsin ennast nii hullusti vigastada ja nagu rebestuste, venitustega (või kes teab millega) ikka, võtab nende paranemine pikka aega....hurrraaaa....hüüan ma sarkastiliselt. Hea vähemalt et laupäeval läheme taas konte väänama ja kui eelmisel nädalal ei julgenud ta mu kallal liiga palju tööd teha siis sel korral ma loodan et  ehk saab peasüüdlane kehast välja ragistatud.

Aga nüüd tänase teema juurde
Suve lähenemisega algavad meie ajakirjanduses ja raadios-tv arutelud koolivaheaegadest ja laste koolist varem äravõtmise teemadel. Ma ei tea kuidas Eestis aga meil siin tõusevad koolivaheaegadel puhkuste hinnad mitme, mitme kordseks. Nii et kui pere tahab koolivaheajal, näiteks, 10 päevaks Türki puhkama minna maksab ta selle reisi eest enam-vähem £3000  rohkem. See siis siin vaid üks näide milline võib hinna vähe olla aga vahet ei ole kuhu lendad või mida teed koolivaheaegadel on hinnad alati palju kallimad. Seoses sellega võtavad paljud vanemad omi lapsi koolist ära kooliajal et puhkusereisiga raha kokku hoida või siis et võimaldada üldse perele reis kuskil soojal maal (või talvel külmemale maale). Kui mingi aasta tagasi selline koolist puudumine veel kuidagi vabandatav oli siis nüüdseks on koolid väga rangeks läinud ja lapsed puududa ei tohi. Paljudes koolides on isegi kehtestatud trahvid. 
Riiklikud andmed näitavad et eelmisel aastal puudus pea 40 000 last koolist seoses perekondlike puhkusereisidega ja kolmveerand nendest juhtumitest ei olnud koolidirektori nõusolekul. Statistika kohaselt kehtestati 2010/11 aastal 32 641 trahvi. Trahv on £50 kui maksad selle 28 päevaga ja £100 naela kui hiljem. Ma olen kuulnud et mõnes koolis on see trahv tunduvalt suurem aga ju siis keskmine on £50. Arvata võib et need trahvid aastatega suurenevad kuna kui sa kooli ajal pukusele sõites säästad üle tuhande naela siis see 50 naela trahvi ei ole selle kõrval midagi (raadiost kuulsin veel et kuskil on see 50 naela vanema kohta, seega kahevenema pealt £100). Ma rõõmuga maksaks £50 (100) naela ja säästaks tuhandeid kui vastupidi. 
(Mainin siin veel ära et suvevaheaeg algab Inglise koolides juuli keskel.)
Ma otseselt ei tea aga arvata võib et nooremate laste puhul ollakse koolide poolt ehk vastutulelikumad samas taas kui reeglid lähevad rangemateks siis ei saa ka nemad enam armu. Ma ei tea kuidas teistes koolides aga kui mina koolidega lähemalt kokkupuutes olin siis ma küll ei näinud et midagi erilist õpiti paar nädalat enne suvevaheaega (seda siis 5-7 aastaste laste näol). Enamus lapsi olid juba nii väsinud ja väljalülitunud et ka kõige parema tahtmise juures ei oleks nende pead midagi tarka sisse lasknud. Nii nad seal lihtsalt istusid ja ootasid päeva lõppu et saaks minema. 


Ühtepidi ma saan aru et koolireeglid on reeglid ja nendest peab kinnipidama. Kui on reegel et pead koolivormi kandma siis loomulikult ei lubata sind kooli koduriietega, kui on reegel et kool algab kell 8.45 siis on selge et see ei tähenda et võid oma lapse iga päev kooli 9.30 viia. Samas aga tundub see imelikuna et minule, kui lapsevanemale, ei ole enam antud  vastutust selle üle mida ma oma lapsega teen. Ma saan aru et ka koolil on vastutus et mu laps hea koolihariduse saaks. 
Nii jääbgi segaseks et kes siis lõppude lõpuks vastutab minu lapse eest - riik või mina kui lapsevanem?

Monday, 26 March 2012

COUNTRY LIVING AJAKIRJA KEVADLAAT

Country Living on üks meie kohalike ajakirju mida laialt ka mujal maailmas müüakse. Ma olen sellest ajakirjast siin ennegi kirjutanud (ei leia praegu ülesse kus täpselt) aga ütleme lühidalt et see on üks mu lemmikutest. Igal kevadel ja jõulude ajal korraldab see ajakiri suure laada kuhu tulevad kohale sajad väike-ettevõtjad oma nipet-näpet kaupa müüma. Ma olen tihti jõulude ajal sinna laadale tahtnud minna aga jõulud tähendavad mulle ju super stressirohket aega seega pole õnnestunud. Kui aus olla siis ma väga selle üle ei olegi kurvastanud kuna kui tegu ikkagi selliste imeilusate asjadega siis on kerge sinna laadale pool oma pangakontost jätta ja parem siis juba kogunisti sellist kohta vältida. Kui ma aga sel korral laadareklaami nägin siis ei saanud kiusatusele enam vastu ja otsustasin et on viimane aeg seal ära käia ja üritus oma silmaga ära näha. Isegi Pete oli seda kuuldes kohe nõus kuigi tegu siis rohkem naiste värgiga aga kui aus olla siis ta rõõmustab meil iga kord kui kuhugile minna saab- vahet ei ole kuhu minnakse nii kaua kui kuhugi minnakse (tegelikult tahtis ta hoopis päevaks Prantsusmaale autoga sõita aga ma arvasin et vaid üheks päevaks ei tasu sellist reisu ettevõtta).
Ootused olid mul suured kuna me oleme kaks korda käinud Ideal Home messil ja no see oli küll meie meelest jama. Londonis toimuva Country Living Spring Fair 2012 jäime aga väga rahule, isegi Pete ütles et tema tuleb järgmine aasta uuesti.

Väikeseid poekesi oli kolm korrust täis







Ma üha tihedamini märkan et Gretal on väga hea maitse. Mitme leti juures vaimustus ta asjadest mis ka minule silma esimesena jäid. Teine asi mis aina sagedamini viimasel ajal esile on tulnud on see et Gretal on hea riiete taju. No kuskil riidepoes tavaliselt hakkab ta nagunii kohe riidepuul olevaid riideid korrastama ja neid liigitama (siis tema kõrgusel olevaid riideid) sellise ilme ja tegutsemisega nagu ta oleks üks töötajatest. Seekord sama lugu. Kui Greta seda allolevat väljapanekut nägi siis tormas ta kohe lillasid püksikuid lilla pluusi juurde panema ja roosasid roosadega ning kui värvid juba klappisid siis kohendas ja sättis riidepuid niisama. Poeomanikud vaid naerisid. Kui ma siis talle ühte lillat kleidikest näitasin ja küsisin et kas mõõdame siis ta kiirelt vastas et oota, oota las ma valin ise ühe ilusa. Vaatas siis tähtsa näoga kõik erinevad värvid üle ja valis roosa välja. Vaatas tegumoodi ja katsus materjali ning teatas kindlalt et vot see on see õige. Loomulikult me ei ostnud seda aga kord kui me seal leti juures juba nii kaua aega veetsime siis ma pidin ju vähemalt mingit huvi asjade vastu välja näitama. Mitte ostmist vabandasin sellega et lapsel on juba nii palju riideid et rohkem ei mahu (mis on ka tõsi). 
Õnneks et meie preili kodus nii valikuline oma riiete puhul ei ole (no vähemalt enamus ajast küll).
Poolel teel koju jäi meile War Museum ette ja ma arvasin et Gretale meeldiks seal natuke lennukeid ja tanke vaadata. Peatasimegi auto ja hüppasime läbi. Eks see muuseum ole rohkem poiste värk aga kuna see on tasuta siis tasub korraks ära ka tüdrukutele. Õigemini on see muuseum rohkem siiski täiskasvanutele mõeldud kuna lennukid ja tangid on vaid üks osa väljapanekutest. Ülejäänud on ikka rohkem sõjale pühendatud ja näiteks Hitleri koonduslaagreid käsitlevasse osasse ei lasta alla 14 aastasi üldse sisse. See koonduslaagrite värk on ikka väga jube küll aga samas ma olen sellest nii huvitatud. Ma ei teagi otseselt miks. Ühtepidi ma nagu tahan kuulata neid inimesi kes seda õudust mis nad läbi on elanud teistega jagada tahavad. Et kuigi see on ju nii jube ja õudne et parem oleks kui me selle üldse unustaks ja sellele ei mõtleks (et ennast säästa) aga samas mul on tunne et me võlgneme selle nendele kes need kannatused üle elas või kellelt elu võeti. Ma tunnen et see on ainuke asi mida ma nende kannatatute heaks saan teha - neid kuulata. Vaid kuulata kuna vähemalt minu mõistus küll ei küündi seda mõistma kuidas selline asi ülde meie ajaloos toimuda sai. Kahjuks ei ole mul kunagi küllaldasel aega olnude et seal neid ajaloolisi videoklippe ja fotosi rahus vaadata või tekste lugeda aga ma ei usuks et ma selles õuduses seal nagu nii lõpuni vastu peaks seega ehk ongi hea et sinna pikemalt ei ole kunagi aega jääda.(no see jutt tuli küll siia väga konarlik ja mitte üldse nii nagu oleks tahnud aga kell on juba nii palju ja olen väsinud et ei suuda sügavamalt teemast mõelda veel vähem sellest kirjutada)



 Kui me muuseumi tiiruga olime lõpetanud oli Greta nii väsinud et jäi autos Peppa pig ajakirja lugedes kohe norinal magama.
 Et lõbusamal lainel lõpetada siis kevadlaadast veel niipalju et igale külastajale anti laadale sisenedes kott pihku. Igas kotis oli lisaks reklaamilehtedele üks raamat. Kuna meie oli kaks piletit siis saime kaks kotti ning kuna Greta ka oma käe välja sirutas siis pisteti tallegi kott käevangu. Seega kokku kolm raamatut.
Kui me aga laadalt lahkusime siis enne väljumist võis igaüks veel nii mitu kotti endaga kaasa võtta kui ise soovis. Seda siis eelkõige sellepärast et kuna täna oli laada viimane päev siis tuli välja et kotte koos raamatutega oli nii palju järgi jäänud et neid jagati lahkujate vahel välja. Õigemini siis võeti raamatud kotist eelnevalt välja ja me siis saime valida neid raamatuid mida meil veel ei olnud. No nagu te näha võite ma ei olnud tagasihoidlik ja tulin koju suure hunnikuga. Ma küll ei tea kui headeks need raamatud osutuvad aga ehk tasuta lugemist siiski väärt. Võtsin paar tükki ka topelt mõeldes sellele et ehk mõni sõbrants on huvitatud :) Kui on jamad siis viin lihtsalt heategevuspoodi uutele lugejatele.
 Lahkudes olin endaga väga rahul et suutsin end ilusti tagasi hoida ja mitte palju raha raisata. Küll aga ostsin paar asja. 
Sall  £8
 Ühel letil jäi mulle silma selline käevõru. Ei midagi erilist aga kuna maksis vaid 10 naela siis minu arust seda igati väärt ja mulle meeldis. Tuli välja et müüjal enamus asju allahinnatud kuna tahtis lihtsalt kaubast lahti saada (tegelikult ostis selle mulle Pete, tal olid süümekad et ta unustas mulle meie kohtumis aastapäevaks kaardi kinkida :)
 Samalt müüjalt ostsin ka sellise kaelakee
 Ja hiljem leidsin ühe teise müüja käest sellise käevõru mis kaelakeega hästi kokku sobib. (Hind £5)
 Pete sai endale koka käärid millega on hea vorstikesi ahjus ringi keerata või röstileiba rösterist välja võtta.(£3)
 Minu kõige kallimaks väljaminekuks oli see kutsuga kruus. Kohe kui ma seda kruusiriiulil nägin armusin sellesse. Ei teagi miks, koerte järgi hull ma ju ei ole. Maksis teine £14 mis ühe väikese kruusi kohta üsna kallis aga vot mul ei olnud üldse kahju seda raha selle tegija kätte jätta. Oli teine veel nii tore mees et rääkis meiega pea 15 minutit juttu. Pärast kodus vaatasin nende veebilehte ja tuli välja et kui ma internetist oleks tahnud seda kruusi tellida oleks see maksnud £17 pluss siis veel £7.50 postitasud. £25 naela eest ma ei oleks selle tassi poole mitte vaadanudgi nii et nüüd tundus et sain lausa odavalt. Täpsustan, kruus on minu ja mitte Greta oma :)
 Selle kotitäie ECOVER-i tooteid saime vaid £5 eest. Kuna me kasutame selle firma tooteis kodus siis teadsin et see on väga hea hind kolme pudeli ja pesulapi eest. Need väikesed punase korgiga nõudepesuvahendi pudelid anti igale möödaminejale tasuta kaasa. Kuna Pete sealt mitu korda juhtus mööda käima siis pisteti Gretale iga kord pudel pihku ja kui siis päeva lõpus kotti ostma läksime pandi paar tükki veel kotti. Meil hea neid reisudele kaasa võtta. Ongi alati probleem olnud et peab suure pudeli nõudepesuvahendit ostma nii lühikeseks ajaks kui tahad kuskil renditud majas või siis kui me Tenerifel olime nõusid pesta.
Selline oli siis meie pühapäev. Laupäev oli samuti tegemist täis aga sellest juba hiljem.

Saturday, 24 March 2012

TORE PÄEV

Käisime täna ühes suures ja vägevas mõisas. Mõisas sees tehti tunnine tuur giidiga ja minu suureks üllatuseks nautis Greta seda täiega. Peale seda jooksime looduses ringi, vaatasime pargis olevaid suuri dinosauruseid, ekslesime labürindis, käisime väikese lasterongiga sõitmas, turnisime vägeval lasteväljakul ning lasime ilmatu suurest liumäest mitu, mitu korda alla. 
Õhtul kui me Gretat magama panime küsis Pete Gretalt et mis sulle tänase päeva juures kõige rohkem meeldis. Greta vastas: ' SÖÖMINE'!

Friday, 23 March 2012

LEMMIK

 Ma võin vist tunde selle puu all istuda ja seda ilu nautida.
Magnolia



VEEL ÜKS HOMMIK

Tavaliselt algavad meil hommikud nii et kui Pete on kella 6 ajal tööle läinud siis kuskil 7 ajal (või nats hiljem või varem) ärkab Greta. Ärkamine käib nii et hüütakse mind ja mina pean siis tema tuppa talle järele minema. Kui Greta võrevoodis magas siis oli selline hommikune voodisse järgi minemine ehk veel vabandatav (kuigi Greta oskas sealt ka ise välja ronida) aga kui me voodil ühe külje lahtiseks tegime ja laps ikka ei nõustunud ärgates ise ennast meie tuppa lohistada siis hakkasin plaani pidama kuidas väikest inimlooma ümber treenida. Ma ei tea kuidas teiega aga minule meeldib hommikuti peale ärkamist veel natuke aega voodis lesida ja aeglaselt silmad lahti teha ning mitte sealt pool segasena keset sügavat und äkki püsti karata ja teise tuppa joosta. 
Plaanisin mitu päeva väikeste reward chart (mis iganes see siis ka eesti keeles oleks) tegemist kui siis hoopis jäi poes ette juba valmis tehtud varian - kiisu, kutsu kleepekatega veel peale kauba.
Seletasin Gretale et igal hommikul kui ta ärgates ise meie voodisse tuleb saab ta ühe kleepeka ja kui tal on kokku saanud 6 kleepsu siis saab ta auhinnaks väikese jänku sokolaadi. Joonistasin pildid ka paberile et lapsel ikka meeles püsiks et mis auhinnaks saab olema ja mida ta selle heaks tegema peab kuigi teadsin et vaevalt et ta sokolaadi saamist ära hakkab unustama.  Süsteem töötas hästi ja võin öelda et laps on meil nüüd treenitud. Täna hommikul õnnestus tal isegi nii vaikselt mu voodi juurde hiilida et ma lausa ehmatasin kui äkki silmad lahti tegin.
Kuigi meil nüüd üks mure murtud siis sellele lisaks on kohe ka teine. Nimelt kohe kui Greta on meie voodisse tulnud siis hakkab ta nõudma et me allakorrusele läheksime. Vanasti oli et tahtis kohe süüa. No tegelikult tahabgi ta alla minna et süüa saada. Mul häda et jälle olen olukorras kus ma pean kiiruga voodist välja tormama ja last teenindama hakkama. Mõnedel hommikutel mul siiski veab kuna ma käsin tal ise alla minna ja seal mängida niikaua kui ma end riidesse panen. Mõnedel imelistel hommikutel ta seda ka teeb, eriti nüüd kui õues on valge. Sellistel kordadel ma siis kuulen kuidas ta oma väikest tooli mööda kööki ringi lohistab ja endale süüa otsib. Tavaliselt saab ta banaani kätte või seemnete koti kust ta endale siis ohtralt seemeneid kallab. 
Ühel hommikul (küll juba mõnda aega tagasi) avanes mulle alla tulles selline vaade. Beebi emme oli endale kilepõlle ette pannud (ma isegi ei tea kust ta selle leidis kuna me juba ammu ei kasuta neid) ning oli sahtlist puhta köögirätiku võtnud et siis steriilselt oma beebi mähet vahetada.




Kui olin need pildid ära teinud läksin taas omi asju tegema. Kui ma siis mingi aja pärast märkasin et Gretat enam allkorrusel ei ole aga et ülevalt kostab veevulinat läksin ruttu vaatama. Tuli välja et emme pesi beebi täis pissitud kombekat.







Pärast oli radika peale kuivama ka pannud aga siis ma ei viitsinud enam kaamerat tooma hakata. Tegelikult on meil selliseid pikki hommikuid nädalas vaid kaks kui me kusagile varakult tormama ei pea. Hommikuti tulevadgi tal kõik mängud kõige paremini välja ja loomulikult just siis kui kuhugile peab minema on alati kõige põnevam mäng käsil. Täna hommikul näiteks aga ei olnud allakorrusele minekust piiksugi. Laps tuli, ehmatas mind peaaegu surnuks ja siis läks tagasi oma tuppa kus ta üle poole tunni raamatuid vaatas samal ajal kui mina voodis shokist toibusin.

Wednesday, 21 March 2012

P.O.P

Viimasel ajal on nii mitmesgi blogis riiete teema läbi jooksnud. Täiesti arusaadav sest kevad on tulekul ja on aeg sulgi taas vahetama hakata. 
Õnnelikud võivad need inimesed olla kes on sündinud nõel ja niit kätte ja kellel on käkitegu (jube imelik sõna kui mõtlema hakata ei teagi kohe kas kokku või lahku kirjutada) mõni seelikuke või kleidike kas õmmelda või kududa. No, ma tean et ega minagi täiesti 'õmblusmasinast' mööda ei ole kukkunud aga selline entusjastlik käsitöö tegija ma küll ei ole. Õmblusmasin on mul täitsa olemas, samuti nõelad, niidid, vardad ja kastitäis materjali NING PALJU IDEID aga tegudeni ei jõua ma kunagi. Eks üheks süüks ole ikka ka see et ma ei ole andekas sel alal ja kui lihtsalt teha siis see tundub mulle pigem higi ja vaevana kui mingi mõnuna. Peale selle tuleb tihti välja et ise tehtud asjad tulevad hinna poolest vaat et  kallimad kui sama asi poest osta ning nende tegemine võtaks aega, minu puhul kindlasti aasta. Seega kuigi ise tehtud riided mulle meeldivad siis ise tehutd riideid meie majas ei näe rohkem kui kellegi kingitud või mu ema poolt õmmeldud.
Kasutatud lasteriideid aga on meil küll. Olen ise ostnud nii ebayst kui heategevuspoodidest ja paar asja Pete õe käest saanud. Heategevuspoodides on väikestele lastele valik üsna suur ja kvaliteet tihti väga hea, mitmel korral on asjadel veel originaal lipikud küljes. Palju need beebid ikka jõuavad riideid kanda või määrida seega alla aastastele on välik kohe väga suur, kahestele hea aga kolmestele juba kesisem. 
Olen nii mitmesgi blogis (eelkõige Eesti omades) lugenud taaskasutusest ja kui populaarne see on. Tihti on aga nii mõnegi kommenteerijal või siis ka blogi enda autori arvamus selline et uute riiete ostmine on üks suur raha ja looduse raiskamine ja nende inimeste poole kes asju uutena ostab vaadatakse natuke viltu. Loomulikult kui sul on suur pere ja sissetulek väikene siis on väga raske osta riideid ja jalanõusi kasvavatele lastele uutena. Noh kui aus olla siis Eestis on lasteriided minu arvates nii kallid et pole suurt peret vajagi et rahast napiks jääks. Samas aga ma ei saa aru kust nende suurte taaskasutajate arvates need kasutatud asjad tulevad kui keegi neid algupäraselt uutena ei ostaks!?

Ja siit jõuamegi siis tänase postituseni. Nimelt kuigi Gretal on riideid hullult palju siis mul on siiski väga raske end mõnikord tagasi hoida ja mõni asi poodi jätta. No mis sa teed kui osatakse nii ilusaid asju teha ning enamalt ka väga hea hinnaga. Raskemaks läheb asi aga siis kui tegemist on poega kus asjad ilusad aga hind mitu korda kallim. Eriti raskeks läheb asi siis kui selline pood juhtub olema su lemmik pood....


Minu puhul on siis tegu tuntud Rootsi firmaga Polarn O Pyret ehk siis POP-iga.
Juba mitu aastat on meie kohalikus ostukeskuses olnud nende pood kui siis ühel päeval kuulsin et nad kolivad sealt ära. Ma olin nii kurb et ma ei teadnud alguses isegi kellega seda muret jagada (õnneks leidsin Greta lasteaias üks lapsevanem kes mulle sama muret kurtma tuli kuna tema on ka POP-i järgi hull). Tuli välja et selle poe rendilepingut ei saadud praegu enam pikendada ja nad pidid välja kolima, õnneks küll vaid nii kauaks kui uus vaba koht neile leitakse aga kes teab kui kaua see aega võtab.
Kui POP-i poes oli lõpumüük siis käisin seal ruttu viimaseid asju ostmas. Arvasin et POP-iga on nüüd lõpp AGA ma unustasin et kuna olen nende maililistis siis emailid ja pakkumised ei lõppe ju. 
Ja nii juhtusgi et kui ma olin juba et peaaegu oma kurbusest üle saanud ja asja unustanud tuli mulle äkki neilt e-mail 20% allahindlusega. Läksin loomulikult kohe nende lehele uudistama, siis NIISAMA uudistama ja mitte ostma kuna Gretal ju riideid palju, AGA kord kui ma seal olin siis juhtusgi nii......
Maksma läks HIRMUS palju. Ma küll tellisin paar asja ka lihtsalt sellepärast et proovida kord kui sain postitasu tasuta aga pärast tuli välja et asjad olid nii ilusad et ma ei raatsinud neid enam tagasi saata. Tegelikult ma lohutasin ennast sellega et nii Pete ema kui ka üks teine tädike andsid Gretale kingitusele lisaks ka raha ja ma tahtsin siis selle raha eest ikka midagi korraliku osta ilma et see niisama oleks igapäeva väljaminekutega kaduma läinud ja midagi sellist mida ma saan neile pärast näidata ning neid selle eest tänada. Seega osa rahast oli kingitud ja osa raha oli Greta ühe kuu lapsetoetus mida ma riigi poolt saan ja tavaliselt tema peale kulutan ning siis panin ma veel nats oma raha ka veel sinna hulka. Hinna võttis nats väiksemaks ka 20% allahindlus osadel asjadel aga kokkuvõttes tuli ikkagi üsna korralik summa.
Kui pakk koju tuli siis oli mul vaja ju proovida kas asjad sobivad, et siis ülejäägid poodi tagasi saata. Noolisin lapse ära ja lubasin talle mida iganes ning alustasime riietamisega. Poole peal hakkas Greta mingeid imelikke nägusid tegema. Ma ei teinud algul välja, kartuses et keelates ta üldse keeldub riideid proovimast seega kannatasin ära. Ühel hetkel aga hakkas juba närvidele käima ja küsisin ta käest et miks sa nii teed. Greta siis seletas et aga seal poes ju see laps tegi nii...
..Greta pidas silmas seda plakatit mida ta POP poes on näinud.


Sellise kleidi ostsin nii punase kui ka sinise. Sinise ostsin lihtsalt prooviks et näha kas see värv sobib. Hea oli et valisin numbri suurema kuna tagasi ma seda küll ei raatsi enam saata. 

Üldse POP-i riietega on see hea asi et need on nii disainitud et neid saab pikalt kanda. Näiteks paljudel pluusidel (ja ka püksidel) on üleskeeratud soonikuga varruka äärised mida saab lapse kasvades lihtsalt alla keerata ja tänu sellele saab pluusi kanda veel aasta võrra rohkem. Gretal on praegugi ühed püksid kasutusel mis on suurus 1-1,5 aastat aga sobivad ilusti. Seda teades ja arvesse võttes et Gretal praegu otseselt uusi riideid vaja ei ole ostsingi kõik asjad nats suuremad mis tähendab et ta saab samu asju veel vähemalt 2 aastat kanda. Kui asjale nii vaadata siis on riided igati oma hinda väärt (kvaliteedile lisaks)

Loomulikult kaasneb uute ja kallimate lasteriietega see mure, et kui soovid neid pärast kasutamist edasi müüa ja natukene kulutatud raha tagasi saada, siis peab hakkama valvama et riietele ei tule plekke või muid kahjustusi kasutamise käigus. Noh, väikese elava lapse puhul üsna raske ülesanne ning nii emale kui lapsele stressi tekitav seega kõiki riideid me Polarn O Pyretist lapsele ostma ei hakka.

Ps. Lisan siia ka et kuigi siin jutt taaskasutusest ja lasteriiete või tarvete edasimüümisest siis võin teile teatada et suur osa meile mitte vajalikulst kraamist leiab koha ka heategevuspoes ilma et me sellest mingit kasu tagasi saada prooviksime. Olen väga õnnelik et meil siin selline lihtne võimalus on olemas et seda teha ja et ma ei pea korralikke asju prügikasti viskama. 
Elagu taaskasutus käsikäes uute asjade ostmisega!

Tuesday, 20 March 2012

WORDPRESSI OMANIKUD

Millegipärast ei lase Wordpress mul enam teie blogisse kommentaare lisada nii nagu enne. Nüüd saab vaid kommida kas läbi Facebooki, Twitter, või siis Wordpressi konto ja kui ma läbi nende seda teha ei taha siis ei saagi. Mul küll eile õnnestus peale pikka pusimist mingil moel Mermaid-i blogisse üks kommentaar jätta aga pärast kui uuesti proovisin enam ei saanud.
Ma nüüd mõtlen siin mida teha. Mul tegelikult on Wordpressi konto juba olemas aga kuna see on paar katkenud blogi mida ma avalikustada ei taha siis seda kontot ma kasutada ei saa. Jama ka kui ma nüüd pean veel ühe uue konto avama vaid sellepärast et osades blogidess kommenteerimas käia ja siis kahe konto vahel end sisse ja välja loggida..... :( 


Mulle kohe üldse ei meeldi need blogide uuendused, iga kor tuleb nendega mingi jama kaasa :(


PS. Kirjutasin siia selle jutu ära ja siis loomulikult leidsin kohe lahenduse kuidas komme jätta- kasutasin oma kolmandat emaili aadressi ja asi kombes.

Sunday, 18 March 2012

JÄRJEKORDNE HOMMIKUTUND

Greta leidis laualt heegelnõela mis tuli ühe ajakirjaga tasuta kaasa

Haaras selle kohe enda valdusse ja hakkas tööle

Ma juba vahepeal mõtlesin et äkki oskabgi heegeldada

Pusis ja pusis aga midagi suurt välja ei tulnud

Ma 'süüdistan' lasteaeda kuna viimased paar kuud on ta koju tulnud selliste asjadega (pildil siis vaid paar näidet).