Monday, 30 July 2012

OLÜMPIA, KUNINGANNA JA LONDONI TEEMALISED LASTERAAMATUD

Soses selle aasta rohkete sündmustga Inglismaal on väljaantud terve hulk toredaid lasteraamatuid.






















Sunday, 29 July 2012

JALGRATTASÕIT

Täna käisime Londoni 2012 olümpiamängudel. Kui eile jäim meil meeste rattasõit nägemata siis täna tegime kõik et õigel ajal kohal olla ja naistesõidust pealtvaatajatena osavõtta. Ilm oli hommikul väga ilus aga kuskil 12 ajal hakkas hirmsasti sadama ja välku lööma. Selleks ajaks aga kui meie sündmuskohale jõudsime oli päike õnneks taas väljas. 
Võistluse algust jälgisime telekast. Hirmus raske oli Grete Treierit teistest ratturitest eristada. Kuigi tal oli pluusi peale Estonia trükitud siis kuna see oli nii kerges kirjas ei paistnud see üldse välja. Raskeks tegi asja ka see, et paljudel on ju sinise valge kirjud riided ja kui sul just kiivri peal ei ole suurelt EST trükitud siis on võimatu oma lemmikut suure grupi seest leida. Numbritest ei olnud suurt kasu kuna numbrid on ju kõigil ja väga raske on eristada kõiki numbreid kui kaamera püsib ühel kohal vaid minutikese. Kuna Grete kukkus üsna sõidu alguses siis õnnestus meil märgata, et tal olid sinised jalanõud ja see teadmine aitas natukene tema leidmisele kaasa.
 Kui sõit oli jõudnud poole peale lakusime kodust. Kaugele ei pidanud sõitma, vaid 5 minuti kaugusele. Kohale jõudes inimmasse veel ei olnud seega saime rahus endale hea vaatluskoha valida. Kui me Gretale ütlesime, et lähme olümpiamänge vaatama siis muutus laps eriti rõõmsaks. Ta totuke arvas, et me lähme neid kolle vaatama kes avatseremoonial olid. 



 Ma ei tea kuidas küll nii on juhtunud aga mul ei ole ühtegi normaalse suurusega Eesti lippu kodus. Pidime siis selle tillukese kaasa võtma, parem see kui mitte midagi, aga vaevalt Grete seda mööda kihutades märkas.
 Kõik turvatöötajad (neid oli käputäis) ja see üksik politseinik olid äärmiselt sõbralikud. Tulid ise pealtvaatajatega juttu vestma ja olid muidu ilusad :)
 Vahepeal jälgisime IPhonest kuidas võistlus kulges ja kaugel sõitjad meist olid.
 Vahepeal tuli üks auto kust valjuhääldajast anti teada kes hetkel võistlust juhivad.
 Ja siis, tadatataaa, saabusid politseinikud mootoratastel...



 ...ning siis esimesed ratturid. Nagu needus hakkas JUST siis kui ratturid meieni jõudsid hirmus kõvasti sadama. No kohe nii kõvasti, et raske oli näha ja veel raskem pilti teha. 
 Pildid loomulikult ei tulnud üldse hästi välja, eriti veel siis kui mul ei olnud aega nii kiire ilmamuutuse tõttu settinguid ümber seada (mitte, et ma nendest settingutest midagi palju üldse teaksin).
Hollandlanna Marianne Vos ja UK Lizzie Armitstead





 Ning meie oma Grete Treier
Ma andsin lapsele käsu, et kui ratturid lähevad mööda siis ta peab EESTI, EESTI hüüdma. Greta sai selle tööga ime hästi hakkama. Kohe nii hästi, et hüüdis Eesti kuni kõige viimase politseiautoni ja veel mõnda aega tühjale õhule ka. Ma ise ei pannud seda tähele enne kui Greta mu käest küsis, et kas nüüd aitab või kas ta peab veel edasi hüüdma. 






Müts maha kõigi ratturite ees kuna mina ei kujuta küll ette kuidas on võimalik 140km ühe jutiga maha sõita ning seda veel mitu korda mäest ülesse minnes. Box Hill on ikka korralik mäeke kust mul üleskäimine võtab juba higipulli otsaette ja seda mitte üldse kogu tee alt ülesse vaid üsna tipus olles tippu :). Suured sajuhood ja märg ning libe tee sellele veel lisaks. 
Kuna lindistasime kogu sõidu siis koju tulles vaatasime sõidu uuesti üle. Nii südantsoojendav oli näha tuttavaid kohti kus ma ise aastaid ja aastaid olen rattaga samu radu sõitnud. No tõesti, see olümpiavõistlus tundus küll toimuvat kui meie tagaaias. Kõik kohad olid tuttavad. 
17 koht Geter Treierile on igati hea saavutus. Palju Õnne talle!

Saturday, 28 July 2012

MEIE OLÜMPIA

Eile saabus siis see kauaoodatud päev mida me siin juba mitu aastat oodanud oleme. Me Gretaga isegi magasime lõuna ajal ekstra pikalt, et suudaksime õhtul tseremooniat telekast vaadata. Greta pidas vapralt selle ajani vastu kui Eesti meeskond staadionile tuli ehk siis läks magama kella 11 ajal öösel.


Gretale avaldasid kõige suuremat muljet laval olnud hirmsad kollid ja Mary Poppinsid, keda tema nõidadeks kutsus ning Kuninganna ja Mr Bean (kelle suur fän ta on). Muret tegi aga see kui laval olnud suur puu välja tõmmati ja siis kuhugi ära viidi. No õnneks tuli see puu pärast ikka tagasi nii et lõpp hea kõik hea, vähemalt meie lapse jaoks. Kui ta hommikul ülesse ärka siis esimene asi mida ta mulle teatas oli see, et tema oli unes näinud neid kolle ja seda kuidas need nõiad lapsi magama panid (andes musi). Ma igaks juhuks kontrollisin, et kas tegu oli hea või halva unega  kuna ega meie ju ei osanud ette teada et tseremoonial lastele nii hirmutavaid kolle näitama hakatakse. Õnneks oli tegu olnud ikka hea unega.



Mulle meeldisid hirmsasti pilvekesed. Minu poolest oleks neid võinud rohkemgi lava kohal hõljuda. Kuninganna ja James Bondi kohaletulek oli samuti väga äge.




Eesti koondise riietuse kohta on igal pool ajakirjanduses küllaldaselt kriitikat tehtud. Kuna neid näidati nii lühikest aega siis ma ei jõudnud eriti süveneda mis neil siis õieti seljas oli aga seda märkasin küll, et kõigil olid paksud joped seljas nagu oleks tegu taliolümpiamängudega. Oli mis oli, peamine, et nad hästi võistleks.

Tuleb välja, et Kuninganna on samasugune küüne näppija nagu meie Greta. Ime veel et sõrmi suhu ei ajanud (võib olla ajas ka aga kaamera ei juhtunud pihta saama). 









Meile avatseremooni täitsa meeldis. Mulle tundus nagu oleks tegu olnud muusikaliga aga ainult väga suures skaalas. Algus oli väga suurejooneline aga lõpu poole hakkas igavaks minema. Ratastel olevad linnud olid paljutõotavad aga kui tuli välja, et nad staadionil vaid paar ringi teevad ja üks õhus ringi väntab siis olin nats pettunud. Paul McCartney oleks võinud minu pärast koju jääda aga olümpiatule süütamine oli taas minu arvates väga ilusasti lahendatud ja kujundatud. 



Nüüd on mängud juba täieshoos ja esimesed medalidki kätte saadud. Isegi meil õnnestus sündmuskohal kahel korral käia. Olümpiapileteid me ei saanud (ega ka tellinud) aga sellele vaatamata kimavad rattavõistlused meie kodu juurest mööda. Kohe nii lähedalt, et meil oleks võimalus neid jälgida mitmest erinevast kohast. Meil oli plaan küll võistlustest eemale hoida aga kui me täna hommikul hakkasime poodi minema siis jäi meile võistlusrada ette (kuna ratturid sõidavad meie juurest mitmest kohast mööda siis me enam ei teadnud mis teed on kinni ja mis lahti). Kuna olime kohal 2 ja pool tundi liiga vara siis keerasime otsa ringi ja läksime poodi teist teed pidi
Poes jäid silma sellised ilusad koogid


Poest tulles mõtlesime uuesti rattureid vaatama minna. Kui teel olles hakkas meile vastu tulema terve rida amatöör rattureid siis võisime järeldada, et professionaalid olid juba mööda sõitnud ja show läbi.

 Noh polnud hullu, homme sõidavad naised seda sama rada seega plaanime teadlikult varakult kohale minna ja need mööda vuhisevad ratturid oma silmaga üle vaadata.
Gretale ostsime poest sokolaadi medali. Ta on seda juba pikalt küsinud ja nüüd siis lõpuks ta soov täitus. Me oleme Gretale küll korduvalt õpetanud ja seletanud, et olümpiavõtjad saavad päris kuldmedalid siis meie laps on veendunud, et need on sokolaadist. Kuldmedalid küll aga sokolaadist. Kuigi ta ütleb, et jaa jaa, et on kuldmedalid ja need ei ole sokolaadist siis see tõsiasi, et ta sellele jutule ruttu lisab või küsib, et kas nad siis koju minnes tohivad need medalid ära süüa tõestab, et laps on ikka veel sokolaadi usku :)