Wednesday, 31 October 2012

KÕRVITSA PIDU

Halloweenitajad me tegelikult ei ole kuigi täna läheme väikesele Halloween party-le. Kõrvitsa näokesed aga meeldivad meile küll. Sel korral jäi meil päris kõrvitsate lõikamine ära kuna liiga kiire oli aga ühe paberi kõrvitsaga saime hakkama aga küll. 
Tegu siis taas Montessori õppematerjaliga. Kõrvitsa kasvamise kaardid, 'Pumpkin Life Cycle'. Montessori õpetuses räägitakse palju Life Cycle-st. Ma täpselt seda teooriat ja selle tähendust veel ei tea aga lasteaiajuhataja lubab mul lahkelt nende õpetuskaustasi lugeda ja koopiaid teha seega kui ma lõpuks aega saan ja need läbi loen siis kirjutan siin Montessori põhimõtetest natuke täpsemalt.
Kõrvitsat aga tegime nii.












Gretal on nüüd selge ülevaade kuidas kõrvitsa elu algab ja kui kevad tuleb siis paneme kindlasti kõrvitsa seemne mulda ja jälgime kuidas seemnest kasvab kõrvits. 

Kui kellegil on soovi siis siit saate neid kaardikesi välja printida

Tuesday, 30 October 2012

TOUR DE LONDON

Mäemamma ütles nii tabavalt et tal oli ajuvabalt imeline nädalavahetus. Tabavalt sellepärast, et meil oli täpselt samasugune nädalalõpp. Seda ajuvabadust pakkusime me oma kallitele külalistega küllaga, eriti neid mööda Londoni tänavataguseid ringi vedades. Vahepeal oli juba oht, et me ei pääsegi Londonist enam kunagi väja kuna Pete mobiil jooksis energiast tühjaks ja nagu välja tuli siis ilma sateliidita ei olegi nii lihtne Londonis ringi sõita. Me vist nüüd iga kord kui üle London Bridge sõitame mõtleme mäemammale ja papale ja kerime nende auks autoaknad all :)
Ning kujutage ette, meil õnnestus peaaegu terve päev ilma Gretata mööda saata. Mitte, et meil midagi Greta vastu oleks aga sellist pikka lapseta olemist ei ole meil viimase 3,5 aasta jooksul kordagi olnud. Laps oli esimest korda Pete vanematega terve päeva ning nemad panid ka lapse õhtul magama nii, et meie saime rahus oma külalistega Londoni tänavatel ringi jalutada, naljakaid mütse pähe proovida, restoranis süüa, teatris käia ja siis veel rongiga koju sõita. Laps õnnelik, meie õnnelikud. Nüüd teame, et selline asi on täiesti tehtav :)
Südame kujuline kana miinus kartulid mis saabusid alles siis kui me oma arve juba maksnud olime
Lapse aga võtsime järgmisel päeval Londonisse endiga kaasa. Alustas teine päeva kuulsas Harrods kaubamajas ja lõpetas pubis õlleklaasi taga (klaas küll ei kuulunud talle :) Oli kohe kindlasti ainuke 3 aastane seal aga ise hirmus õnnelik.
Nii toretat (ja kiiret) nädalavahetust ei ole meil pikka aega olnud. Jalad küll veel natuke surisevad suurest käimisest aga südamed löövad nurru!
Aitäh tulemast :)


Thursday, 25 October 2012

PETE SÜNNIPÄEVA TÄHISTAMINE

Lõpuks siis olen jõudnud nii kaugele, et meie üleeelmise nädalalõpu väljasõidust paar rida kirjutada ning suure portsu pilte ülesse panna. 
Nimelt sai kogu lugu alguse sellest, et Petel oli sünnipäev tulemas. Me olime kokkuleppinud, et mingeid suuri kingitusi ei tee vaid lihtsalt midagi väikest, et Gretal oleks mida issile kinkida. Ma ise tegelikult mõtlesin, et imelik ikka lihtsalt mingi nipet näpet asi anda kuigi samas sain aru, et ei ole mõtet niisama midagi kallist ka ostma hakata seda enam, et meil praegusel hetkel ei ole tõesti midagi vaja. Minu õnneks aga potsatas mu mailbox-i ühel hommikul üks ime hea pakkumine. Ma olin ennast kunagi kuskil lehel registeerinud kus igasugu erinevaid pakkumisi tehakse ja neid mulle pidevalt saadetakse. Tavaliselt kustutan ma need kohe ära ilma, et isegi eelnevalt läbi loeksin aga sel ühel korral tegin lahti ja mida ma nägin. Pakkumine oli kaks ööd koos hommikusöögiga Stoke Rochford Hall hotellis hinnaga £89.  Piltide pealt nägi hotell igati hea välja ja asus Lincolnshire maakonnas, meie kodust nii umbes 2,5 tunni autosõidu kaugusel, seega täiesti sobilik koht. Mõtlesin kohe, et vot sellise kingituse üle oleks Petel kohe kindlasti väga hea meel. Mõeldud tehtud, helistasin hotelli ja broneerisin meile toa ära. 
Sõitu alustasime reedel kella 3 ajal. Pääsesime liiklusummikutest ning kõik läks libedalt. Paar kilomeetrit enne hotelli oli maastik selline.

Kohalik kirik

Kellegi suure aiaga suur maja :) 

Mainin siin kohe ära, et ilm oli seal võrreldes Londoni lähistega kohe tunduvalt külmem. Greta kurtis kõigil kolmel päeval pidevalt, et tal on külm kuigi omaarust olin talle küll soojad riided kaasa võtnud, isegi kindad. Haige ta ei olnud ja haigeks ka ei jäänud seega ju tal siis tõesti oli lihtsalt külm.
Meie hotell asus hirmus suurel maalapil. Sõitsime hotelli taga olevas väikeses külakeses natuke ringi ja kui ma neid suitsevaid korstnaid nägin siis tuli mulle kuidagi eriti hubane ja romantiline tunne. Ma nii kujutasin, ette kuidas keegi külma ilmaga seal majas ahju kütab ja siis aurava teekruusiga villase vildi all kamina ees tugitoolis istub, võib olla mingi kutsu veel varvaste peal lamamas.




Tagasihoidlik värav aastast 1834
Meie hotell-loss ise nägi välja selline. Ütlen siin etteruttavalt ära, et välimus väljastpoolt on mitu korda parem kui seest poolt. Kui meid meie tuppa juhatati (mis ei asunud peahoones vaid talli osas mis selliste suurte hotellide puhul on täiesti tavaline nähtus, et osa ruume on peahoonest eemal) siis ma kirtsutasin natuke nina. Ma ju teadsin, et ega £89 eest ei oleksgi vist võimalik midagi eriti luksuslikku üheks ööks saada, seda vähem veel kaheks, aga siiski oleksin tahtnud midagi natuke modernsemat. Tegu oli ka 3* hotelliga seega see tuba oli täitsa seda moodi. Meil oli võimalus upgrade-ida ehk siis maksta £60 öö eest juurde ja saada mansion tuba peahoones aga kui me seda vaatama läksime siis ei tundunud meile see tuba seda lisa raha väärt.  Nägi teine täiesti tavalise hotellitoa moodi välja ja seega meie tallituba tundus isegi hubasem. Ma nüüd kahetsen, et ma toas pilti ei teinud aga kuna me saabusime juba pimedas ja kord kui me sinna sisse kolisime oli kogu tuba meie asju täis siis lihtsalt ei olnud sobivat momenti pilte teha. 
Muideks, hotelli veebilehel olevad pildid on üsna petlikud. Eriti nende basseini ja jõusaali omad aga sellest täpsemalt natuke hiljem.

Tegelikult ei olnud toal viga midagi ainult, et voodi madrats oli vilets. Kohe nii vilets, et hommikupoole ööst ärkasin mina seljavaluga. Meil on Petega alati reisides see häda, et harva on võõrastes kohtades voodites sellised madratsid mis meie selgadele haiget ei teeks. Me oleme kodus nii harjunud sellise kõvema poolse ortopeedilise madratsiga millel on nii hea magada, et võõraste kohtades ei ole uni kunagi sama magus kui kodus. Parima madratsi auhinna võime aga anda Soomes Muumimaal ühes öömajas olevale madratsile (mis oli vist kuivatatud heintega täidetud) ja Bovey Lossis olevale madratsile (no aga see oli ka väga posh loss seega üldse ei imesta)




Õhtul saime teada et 2005 aastal põles suur osa hotellist elektrivea tõttu maha. Me nägime sellest pilte. Uskumatu, et midagi nii kahjustatud on võimalik taas uuesti püsti ehitada. See võttis küll 3 aastat aega ja läks maksma üle £12 miljoni aga kui ei teaks ei oskaks kahtustadagi et lagi ja seinad kõik aastast 2005 ja mitte 1850. Minu mäletamist mööda võttis ainuüksi tellingute üles panemine juba 6 kuud aega kuna ehitajad olid sunnitud need maha sementima kuna varemetes lossiseinad olid liiga haprad, et nende najale midagi kinnitada. Kui tellingud püsti saadi siis tõmmati kogu kupatusele kilekatus peale ning see võttis aasta aega enne kui loss oli kuivanud ja ehitustööd võisid alata. 

Teisel meie seal viibimise õhtul olid lossis pulmad. Kui me õhtul lossi baari sööma läksime siis nägime õues ka pulmapaari ära. Päeval valmistati pulmapeoks ette.




Lossi raamatukogu oli omaette nähtus. Seal oli kõik neli seina täis selliseid peaaegu laeni raamaturiiuleid mis olid täis raamatuid mida külastajad endale lugeda võisid võtta. Ma muidugi käisin kohe kõik riiuliesised läbi aga õnneks (õnneks siis sellepärast, et mul nagunii ei oleks olnud seal olles aega lugemiseks) midagi huvitavat ei leidnud.



Naljakas seik oli siis kui me hakkasime Gretat magama panema. Nimelt võtsime talle kaasa beebide reisivoodi. Me oleme seda mitmel korral kasutanud aga viimati siiski pikka aega tagasi. Kui me selle lahti tegime ja Greta sinna sisse ronis siis tuli välja, et laps on nii palju kasvanud, et jalad enam voodisse ära ei mahtunud. Õnneks oli hotellil meiel üks lahtikäidav voodi anda. Tegelikult juhtus kuidagi nii, et Greta oli meiega üldse tasuta kaasas. Pakkumine oli vaid kahele inimesele. Kui ma hotelli helistasin ja meie pakkumis diili broneerisin siis mainisin, et meil on kaasas kolmeaastane ja kas teda tohib selle diiliga kaasa võtta. Nad ütlesid, et teevad meie broneeringule vastava märke. No ma ei tea tavaliselt peab lisavoodi eest maksma ja kohe kindlasti ka hommikusöögi eest mille hinnaks oleks muidu olnud 12 naela aga Greta magas meil kaks ööd ja sõi kaks korralikku hommikusööki täiesti tasuta (kui mõtlete, et palju see laps siis ikka sööb siis no meie laps sõi ikka kohe 3 käigulise hommikusöögi).
Järgmisel päeval käisime kohalikke vaatamisväärtustega kohtumas aga kuna need olid nii huvitavad ja väärivad täiesti eraldi postitust siis siin nendest pikemalt rääkima ei hakka. Pigem panen mõned lossiaia pildid.




























Hotelli ukse ees oleval peenral märkasin sellist huvitavat taime. Ma ei oskagi öelda kas tegu on põõsa või lillega aga lehed näevad natuke nagu vahtralehed välja.


Alati kui me juhtume Petega kuskil hotellis ööbima siis esimene asi kuhu me minna tahame on SAUN (ja Gretal bassein). Siin hotellis olid mõlemad täitsa olemas aga kui tavaliselt asuvad need hotelliga samas majas siis selle koha puhul pidime lausa autoga basseini sõitma. Oleks ka kõndida saanud aga ma ei kujutanud ette kuidas me sealt pärast külma ilmaga märgade juustega väsinutena tagasi jalutama oleks hakkanud. Hotelli veebilehel nägi basseini pilt igati normaalne välja kui me aga kohale jõudsime tundus mulle nagu me oleksime kuskile vanasse kooli ujulasse sattunud. Bassein oli katusega välisbassein ja seal ruumis oli esiteks õhk jahe ja nii paksult auru täis, et ühest basseini otsast oli võimatu teise näha (25m bassein kui mitte isegi väiksem). Vesi oli küll soe ja ma loodan, et ehk ka puhas kuigi ma ei ole just eriti kindel kuna kloori lõhna küll kuskilt tunda ei olnud. Vahet ei olnud kuna ma nii ootasin, et saada ujuma seega sukeldusin kohe vette. Kui Greta kooli läheb siis ma tahan kindlasti regulaarselt ujumas käima hakata. Mul lausa naudin ujumist ja seda tunnet mis sellega kaasneb. 
Riietusruumid olid samuti nagu eelmisest sajandist ja muuseas dussiruumi eesruumis oli seinas tapeet AGA saun on aus. Leili visata ei saanud aga temperatuur oli 90ndates. Tavaliselt on siinsed saunad alati minu jaoks jahedad kuna ega inglased ju ei tea midagi õigest saunaskäimisest ja seega nad lihtsalt istuvad soojemas ruumis (ja võib olla imestavad, et mis mõte selle saunal üldse on :). Nii, et kuigi koht nägi välja nagu mingi vana koolivõimla ja ujula siis ujuda oli mõnus ja saunas käik samuti asja väärt. Seda ma alguses ei teadnud aga kuna Pete on meil selline mees kes kõigiga väga ruttu jutule saab siis ta kohtas riietusruumis ühte meest kes oli Printsess Diana õe autohooldaja ja tema ütles, et see hotell-loss kuulub Diana õe perele, Lady Sarah McCorquodale. Me pärast küsisime hotelli juhtkonnalt kas see vastab tõele ja kuigi naine proovis sellele küsimusele natuke ümaralt vastata siis lõpuks pidi ta seda ikka tunnistama. Kokkuvõtteks võin öelda, et me nautisime igati oma nädalalõppu seal aga uuesti sinna enam ei läheks.