Thursday, 31 January 2013

Wednesday, 30 January 2013

AASTA 2012 RAAMAT

Eelmise aasta loetud raamatute hunnik oli siiski kahjuks palju väiksem kui see hunnik raamatuid mis sel aastal lugemist ees ootavad. Lugemiseks leian ma vaba aega enamalt vaid enne magama minekut. Siis on hea ja rahulik loetud sisse hingata ja seda nii kaua seedida kui uni võimust võtab. Eelmisel aastal sai loetud palju 'Minu' sarja raamatuid ja Anne Tyler-i kirjutisi. Viimaseid lugesin küll natuke sundkorras kuna tahtsin need enne läbi lugeda kui heale sõbrannale Itaaliasse saatsin. 
Nagu te nagunii juba näinud olete siis on mul ka eraldi leht loetud raamatutega siia blogipeatsisse pandud, aga ma tahaks sellegi poolest siin eraldi natuke raamatu juttu rääkida. 
Aastaraamatu tiitli saab nende teoste seast
Aino Kallase raamat 'Londoni Võlus' (Väikesi kirju Briti saarelt).
Tõeliselt meeldiv üllatus minu jaoks. Siinjuures pean ma tänama ühte kommenteerijat, kes mu tähelepanu selle raamatule juhtis. 
Rahva Raamatu sisukirjeldus raamatu kohta on järgmine:

1921. aasta augusti lõpul pakuti Oskar Kallasele saadikukohta Londonis. Oskar Kallas kõhkles veel esialgu mõnevõrra, kuid Aino Kallas nägi kohe selle ettepaneku suuri võimalusi ja veenis abikaasat nõustuma: „Mis siis! – hüpakem siis ometi kord ookeani. Piisab tiikidest!“
Oskar Kallase kõrval sai Aino Kallasest tuntud isik nii Londonis resideerivate diplomaatide kui ka Londoni intellektuaalide hulgas. See oli Aino Kallase jaoks nii loominguline kui ka seltskondlik tippaeg. Käesoleva raamatu kaante vahele on kokku kogutud enam-vähem kõik, mida Aino Kallas on oma Inglismaa-aastate kohta mälestuskildude vormis avaldanud. 

Aino Kallase kirjutatud tekst lausa sulas mu suus nagu magus sokolaad. Ma nautisin isegi neid lehekülgi mis pikalt kirjeldasid mulle enamuses tundmatuid kirjandusega seotud tegelasi, nende elu ja tegemisi. Kallas kohe oskab kirjutada nii huvitavalt ja soravalt, et lausa lust lugeda.
Mis mind aga enam võlus oli see kuidas ma raamatut lugedes mõnikord unustasin, et tegemist on 1920ndates olevate aastatega ja mitte tänapäevaga. Näiteks oli raamatus üks peatükk pühendatud Royal Ascotile. Kõik need uhked kübarad, hobused, kõrgklassi inimesed, kõlisevad shampuseklaasid. Silmade ees näen seda kõike, olen ju isegi teleka kaudu korduvalt sellesest üritusest osa saanud, Kuninganna sinises kleidis tribüünil lehvitamas. Jätkan lugemist ja jõuan sellise lõiguni:
'Pasunad hakkavad puhuma, muusika kõlama. *God Save the Kingi' helide saatel kargavad kõik püsti. Aeglaselt liikuvas kuuehobusetõllas saabub Tema Majesteet Suurbritannia...KUNINGAS ja India keiser GEORGE V ...!!!!' KUNINGAS!!! Olin täiesti unustanud, et jutt käib ju eelmise sajandi algusest mil Kuninganna Elizabeth II veel troonilgi polnud. Selline mõnus väikene üllatus ja äratundmise moment. 

Mulle tõesti meeldis see raamat kohe mitu, mitu korda rohkem kui siin nimetatud teised Londonit kirjeldavad raamatud. Täielik nostalgia oli lugeda kirjeldusi kohtadest, tänavatest, majadest, inimestest ja inimsuhetest mulle tuttavas linnas aga pea 100 aastat tagasi. Veel jäi raamatust eredalt meelde Aino Kallase käigud Inglismaa lastekodusse, seebivabrikusse ja Cadbury sokolaaditehasesse Birminghamis. 

Paljud siin elavad eestlastest emad ikka imestavad kuidas kohalikud koolilapsed sporditundides sügis-talve perioodidel staadionil poolalasti ringi jooksevad. Pole isegi sellisele küsimusele otsest vastust leidnud aga Aino Kallas seletab asja ilusti ära:
'Inglismaal aga on sport, nagu üteldud, lahutamatu osa kasvatusest enesest. Sellele antud koht koolide tunnikavades on niivõrd suur, et kõrvalvaataja hakkab mõnikord kahtlema, kas see ei toimu teoreetilise õpetuse arvelt.'
'Ka üldiselt kuulub kehaline karastus inglise kasvatusse. Need poisid, kellest kasvab Inglismaa tulevane ametnikkond, peavad juba varakult harjuma taluma niihästi külma kui kuuma, et nad võiksid hiljem välja kannatada kõige erisugusemat kliimat Briti riigi eri laiuskraadidel, nabapiirkonnast ekvaatorini.'
Tundub, et see on juba ajaloost sisse jäänud komme ja väga hästi veel põhjendatud. Kahjuks tänapäeval saavad sellisest sportlikust õppekavast osa vaid erakoolilapsed (eriti poisid). Tavakoolide puhul hea kui nende koolide juurde üldse staadiongi kuulub. Noh, poolalasti lapsi kohtab meil siin ju tegelikult iga külma ilmaga seega kes teab, võib olla siis need vanemad, kes erakooli oma lapsi rahaliselt ei jaksa saata vähemalt karastavad lapsi kuidas saavad ning valmistavad neid sedasi karmiks eluks ette :)

Ma ei julge öelda kas ka teistele 'Londoni Võlus' raamat sama meeldiva ja sügava mulje jätaks kui mulle, eriti veel neile kes ise Londonis ei ela ja kellele ei ole Londoni või Inglismaaga mingit seost, aga asjahuvilistel kindlasti soovitan lugeda.

PS. Aasta 2012 loetud raamatute seast teisele kohale jäi  'Varjuteater' (Viivi Luik). Raamat mis oli ilus ja nauditav nii seest kui väljast. Boonuseks veel see, et raamatul oli oma järjehoidja. Ma jumaldan raamatuid millel on köitega kaasas järjehoidja mis kunagi ära ei kao :)

Sunday, 27 January 2013

LUMI

Ma ei saa kuidagi siia mainimata jätta seda, et ka Inglismaal tuli meil 18 jaanuaril lumi maha. Sel korral  jäi maha kohe paariks päevaks, vahepeal sadas isegi juurde. Me eriti vaimustuses enam ei olnud kuna viimase paari kuu jooksul oleme lund juba nii palju näinud, et isu täis. Sellegi poolest oli lapsel lume üle hea meel. Ühel päeval kui mul ei olnud tahtmist õue lume sisse möllama minna tõin lapsele lume hoopis tuppa.





 Need pildid on tehtud paar päeva pärast lumesadu seega osa lumsest juba sulanud.








HINNAKIRI

Mul on see Disneylandi reisu kirjapanemine siin nii pikaks veninud, et lihtsalt sõna Disney toob juba tülpimuse peale. Mul ju ei ole kunagi aega, et jutt ühe korraga kirja saada. Päeval on mul siin suuremalt osalt väike segaja ja pidevalt mõtted teistele asjadele viib ja noh õhtul, kui aega nats rohkem, olen ma juba nii väsinud, et lausa venitan neid lauseid siia ritta.

Hindadest aga nii palju.
Nagu ma juba mainisin siis enne sõitu me veel igaks juhuks arvutasime, et palju läheks maksma Disneypakett ja sinna sõit Eurostariga (mitte Eurotunnel kuhu autoga peale minnakse vaid tavaline rong mis mere alt läbi tunneli sõidab.)
Rongipiletid oleks meile kahele maksma läinud üle £300 (€352), rongisõit alla neljastele on tasuta. Eurostarile oleks saanud ka pakkumisega odavamaid pileteid aga mitte aegadeks mis meile oleks sobinud. 
Kõige odavam Disney hotell koos päevapiletiga parki oleks maksnud £380 (€446). Seega kokku üle £700 (€821).
Dineyland-i on tihti erinevaid pakkumisi kus lapsed saavad tasuta või saad kaks ööd hotellis ja kaks päeva pargis tasuta, seda aga siis kui broneerid 4 öö ja 5 päeva pileti (makstes siis vaid 2 öö ja 3 äeva eest). Eks neid pakkumisi sinna ole igasuguseid aga igat pidi tuli hinnaks ikkagi vähemalt £700 naela aga sellise summa eest läheksime me juba nädalaks kuskile soojale maale.

Ise kohale sõites maksime:
Eurotunnel sinna ja tagasi kokku £104 (€122) (üks ots £52)
Maanteemaks kokku peaegu £36 (€42), (üks ots €21, peaaegu £18) Nii suurt summat ei oleks osanud oodata.
Hotell £56 (€65)
Hommikusöök Petele ja Gretale umbes £14 (€16)
Disneyland autoparkla umbes £13 (€15)
Piletid Disneyland-i 1 parki meile kolmele kokku £170 (€200)
Paak bensiini umbes £80 (€94)
Sellele lisaks veel suveniirid ja toit aga mul ei ole ühtegi kviitungit alles palju meil toidu peale seal raha läks
KOKKU £473 (€555)+ toit ja taskuraha.
Ikkagi üsna suur summa kuid siiski palju odavam ja vähem väsitavam kui rongiga kohale sõit ja Disney hotellis ööbimine. Sellele lisaks rorngiga minnes oleks pidanud ju kogu oma kraami terve päev seljas kandma. 

Kui me ei oleks oma minekuga nii palju kiirustanud ja teinud natuke rohkem eelnevat uurimistööd siis oleks meil õnnestunud üsna palju raha säästa.
Näiteks oleksime saanud tellida pargi piletid internetist ja oleksime säästnud -£40. Meie arvates £170 selle pargi eest oli ikka hullult kallis. 
Kui oleksime tähelepannud, et hotellis on meie kasutuses köögiosa siis oleks võtnud kõik omad söögid kaasa ja söögi peale ei oleks olnud vaja kulutada pennigi. -£14
Samuti oleksime saanud parema ilmaga jätta auto hotelli parklasse ja säästnud Disneyland-i autoparkla maksu -£13
Seega reis oleks tulnud koos säästudega KOKKU £406 (€476)

Kui me reisi oleks aga teinud vaid ühe päevaga siis oleks see summa langenud £363 (€425)(siia sisse kuulub autoparkla maks)

Lisan SIIA ka hea veebilehe kus palju informatsiooni kõige kohta mis Disneyland-i puudutab.
Pilt võetud siit.

Saturday, 26 January 2013

VABANDUST...

Panin üks päev kommentaarid üheks ööpäevaks kinni, et vältida spämmi, mida üha enam sisse tuleb. Muidugi unustasin hommikul kommenteerimise võimaluse uuesti tagasi panna. Nii, et vabandan nende ees kes kommenteerida on tahtnud :)

Thursday, 24 January 2013

DISNEYMAA (osa 2)

Järgmise päeva hommikul ärkasime varakult. Õues sadas õrna lund. Otsustasime kohe, et kui lumesadu peaks taas õhtuks hullemaks minema siis jääme samasse hotelli ööseks ja sõidame tagasi järgmisel hommikul, kui õues vähemalt valge. 
Mina olingi hommikul vist ainuke kes ärevil oli. Mitte üldse sellepärast, et ma mingi suur Disney fän oleks vaid pigem sellepärast, et näha kuidas me selle päevaga hakkama saame. Greta, ma arvan, lihtsalt ei osanud väga ärevil olla kuna tegelikult ta ju ei teadnud mida see Disneyland endast kujutab. Petel oli see seitsmes kord Disneyland-is olla seega tema oli vana rahu ise. Nimelt töötas Pete kunagi ammu Eurostaris kust ta sai tihti tasuta pileteid Disneyland-i ja mõnikord korraldati neile seal lausa õppepäevi. Sellest hoolimata ei mäletanud ta palju kus täpselt midagi on, kuna siis ei olnud tal ju peret ja ta ei vaatanud kohta lapsevanema pilgu läbi. Siis oli peaeesmärgiks ikka vaid Ameerika mägedest alla sõitmine :).
Hommikusöök ei kuulunud hotellitoa hinna sisse aga seda sai 16 euro (umbes £13) eest eraldi osta. Alla 4 aastased lapsed said tasuta. Me siis veel ei teadnud, et meie hotelli lähedal on ka ostukeskus muidu oleks läinud ja ostnud oma hommikusöögi (ja lõunasöögi) sealt. Mina jätsin hotelli hommikusöögi vahele kuna mulle seal nagunii ei oleks palju midagi süüa olnud. Praadisin hoopis toas kartuleid ja sõin muna ning beaked beans (mille ma kodust kaasa võtnud olin). Hotellitoas oli kõik vajalik söögitegemiseks olemas. Telekast tuli parasjagu ka üks prantsuse film mis osutus väga heaks. Prantsuse keelest ma muidugi ei taibanud mõhkugi aga samas nagu sain kõigest aru :)
Kui olime söönud ja talveriided selga pannud alustasime sõitu Disneyland-i mis asus hotellist umbes 5 min autosõidu kaugusel (lumiste oludega natuke kauem). Tavalistel päevadel käis hotelli ja pargi vahet ka spetsiaalne buss, aga kuna oli nii palju lund siis jäeti see buss sel päeval ära. Meil vahet ei olnud kuigi kui me sama sõidu uuesti teeksime siis jätaksime auto hotelli, et vältida Disneyland autoparkla maksu (15 eurot, £12.50 päev).
Disneyland avati hommikul kell 10 ja suleti õhtul kell 18.00, mõnel päeval ka 19.00. Nädalalõppudel on park lahti laupäeviti kella 21.00 ja pühapäeviti kella 20.00. Täiesti võimalik, et kevadel ja suvel on teised lahtiolekuajad.
Kohale jõudes oli parklas vaid paar autot. Koht tundus inimtühjana. Natuke edasi kõndides veendusime, et inimesi siiski oli, aga enamus toodi parki bussidega. 
Disneyland koosneb kahest pargist: Disneyland Park ja Walt Disney Studios Park. Nende veebilehelt saavad asjahuvilised ise täpsemat infot. Nende kahele pargile lisaks on veel Disney Village (kus asub kino, kontserdiruumid, restoranid ja baarid jne). Siin on Disneylandi kogu kompleksi map kus ka Disney Hotellid on kirjas.
Siin on map Walt Disney Pargist, mis mõeldud rohkem vanematele lastele.
Walt Disney Studios Park

Walt Disney Studios Park
Ja siin Disneyland Park map, mis mõeldud rohkem noorematele lastele ja kus meie käisime.



See roosa lossi moodi maja on kuulus Disney Hotel, 3 minuti jalutuskäigu kaugusel Disneyland sissepääsust.
Kohe selle hotelli taga on Disneyland-i peaväravad. Piletite ost ja here we go :)

Pileti järjekorras seisma ei pidanud ja sisenedes avanes meile selline vaade. See on peatänav koos poodide ja paari söögikohaga. Kõik poed loomulikult müüsid Disney tegelastega seotud kraami. Pileti ostsime vaid Disneyland Park-i. Meil nagunii ei oleks olnud aega Walt Disney Studio Parki minna ja kuna Disneyland Park oligi rohkem noorematele lastele mõeldud siis piirdusime sellega. Pileteid sai osta eraldi igasse parki või mõlemasse korraga. Korraga kahte parki pileteid ostes tuli maksta vist mäletamist mööda vaid 10 eurot rohkem, igal juhul kindlasti palju soodsam. Ma teen hindadest eraldi kokkuvõtte pärast. Kassas öeldi meile, et kahepäeva pileteid enam ei müüda. Ma ei teagi kas see kehtib vaid talvekuude kohta või on nad täielikult kahepäeva piletite müümise lõpetanud. Pärast internetist vaatasin, et seal müüdi küll ka kahe päva pileteid seega võib olla, et lihtsalt väravast ei saa enam kaheks päevaks sooduspiletit osta. 




Kuna jõudsime parki kohe peale avamist siis õnnestus meil ära näha ka Disney 20 aastapäeva rong. Ma ei teagi kas see on midagi sellist mis vaid kord päevas seal ringi sõidab või ka mõnel korral keset päeva aga meie seda igal juhul rohkem sel päeval ei näinud.



Greta tundus algul olevat kui puuga pähe saanud. Kõndis ringi segase pilguga. Ma alles pärast sain pihta, et tema eesmärgiks oli Lumivalgukest näha ja seega kõik muu mis enne 'ette jäi' ei läinud otseselt korda. Samuti oli tal raske otsustada millele tähelepanu pöörata kuna ta oli samaaegselt ka lumest väga vaimustatud :) 
Millegipärast tulid kõik siia pandud videod nii halva kvaliteediga kuigi telefonis on nad tip top, aga noh tean, et vanaema teevad sellelegi vaatamata õnnelikuks :)


See oli tegelikult minu viga, et ma seda Lumivalgukese juttu Gretale ajama hakkasin. Ma olin kodus enne kuskilt pildilt näinud pöialpoisse ja Lumivalgukest ja olin kindel, et nad siin kuskil siis ka on. No tegelikult oli seal isegi täitsa Lumivalgukese 'ride' (eesti keeles siis vist sõit) olemas aga Lumivalgukese riietuses tädikest ei jalutanud küll kuskil ringi (kevadel ja suvel kindlasti jalutab kuigi need tegelased tegutsevad seal graafiku järgi. Kohapeal olles peab lihtsalt küsima keda kus ja millal näha saab).
Uinuva Kaunitari loss

Alustasime Fantasyland-iga.
Enamus nendes väikestes majakestes olid restoranid. Hommikul olid kõik kinni, aga vist lõuna ajal avati osa nendest. Kuna praegu ei olnud seal ju kõrghooaeg seega loomulikult palju vaiksem ja paljud söögikohad suletud.
Meie Gretaga kutsusime seda torni Rapunzeli torniks. Rapunzel filmi ostsime Eestis olles ja see on praegu meie pere lemmikfilm (Gretal Lumivalgukese filmiga samal kohal).



Selles Tuhkatriinu restoranis süües sai kohtuda vist ka printsessi endaga. Meie seal ei söönud, jalutasime vaid õue peal ringi.


Lumivalgukese sõit oli minu meelest väga mage ja peale selle ka üsna hirmutav. Greta hoidis pea kogu sõidu ajal käsi silme ees kuna igal pool oli näha vaid kurja nõida oma hirmutava näoga. Lõpus vaid paar minutit Lumivalgukest koos Printsiga. Sellel tablool öeldakse, et ooteaeg on 10 minutit, tegelikult ootasime vaid 2 minutit.

Kui me oma sõidu olime ära teinud, siis oli järjekord selline. Ühesõnaga järjekorda ei olnud pea üldse. Kuigi Lumivalgeke on Greta kõige lemmikum tegelane, siis see oli ainuke sõit mida Greta enam uuesti teha ei tahtnud. 
Buratiino sõit oli minu arvates samuti üsna mage, lühike ka veel kõigele lisaks. 
Dumbo sõit oli üks vähestest sõitudest mis lageda taelva all toimus (õigem oleks vist öelda, mida meie lageda taeva all tegime). Taas selline tavaline üles alla lendamine. Meil siin kodu lähedal olevas lõbustuspargis on samasugune 'karusell' ainult, et Dumbo asemel on roosad elevandid :) Järjekorda ei olnud, seega sõitsime kaks korda järjest ilma vahepeal isegi välja tulemata. 

Uinuva kaunitariga kohtus Greta ühes väikeses lossikeses. See oligi mõeldud nii, et seisad järjekorras ja siis saad ühe printsessiga privaatselt kohtuda. Lossis (tegelikult majakeses) oli kaks eraldi ruumi. Sina pääsesid sinna tuppa mis parasjagu vabaks sai. Ette teada ei olnud kes nendes tubades on, kuigi korravalvuri mees, kes järjekorra eesotsas seisis ja inimesi juhatas, küsis Greta käest kes tema lemmik printsess on. Kahjuks Lumivalgukest ei olnud sel hetkel kummaski toas muidu see mees oleks teinud nii, et Greta oleks ta juurde saanud. Mul oli sellest niiiiiii kahju kuna see oleks Gretale nii palju tähendanud kui ta oleks tema kõige lemmiku tegelase, Lumivalgukesega, rääkida saanud. Tema jaoks on ta ju ka päriselt olemas mitte ainult üks muinasjutt. Selle asemel sai ta näha Uinuvat Kaunitari, kellega tal tegelikult on kõige vähem mingit sidet. Pärast saime teada, et teises toas oli Belle (Kaunitar ja Koletise filmist). Seda filmi on Greta näinud ja see oleks talle ehk rohkem meelt mööda olnud, aga vahet ei olnud. Mulle meeldis see, et keegi ei keelanud ise pilti teha kuigi üks tädikene tegi kohapeal ka professionaalseid pilte, mida pärast võisid kalli raha eest poest osta. 
See printsessidega kohtumine oligi ainuke koht kus me kõige kauem, nii 10 minutit, ootasime. Ma kujutan ette, et nädalalõppudel ja koolivaheaegadel on seal metsikult pikk järjekord. Vähemalt ukse juures oli silt, et siit alates on ooteaeg umbes 45 min. 





Rapunzel, Rapunzel lase alla oma juus.


Tüdrukute WC silt
Minu arvates oli suurem osa sõite selles pargis nigelad, aga IT'S A SMALL WORLD nimeline sõit meeldis meile kõigile. Sõidad väikese paadikesega mööda erinevate maade rahvustest. Sõitsime selle sõiduga kohe mitu korda. Esimene kord vaatasime nukusid paremalt poolt ja teisel korral vasakult poolt. Hästi tore oli.








Muusika oli neil kahjuks jäetud jõuluprogrammi peale. Tavaliselt laulavad kõik tegelased laulu 'It's A Small World After All', mille viis on nii nakkav, et pärast on oht seda laulu terve päev laulda.

Panen siia video ka sellest laulust. Klip on Ameerika DisneyWorld-ist mis on paljude arvates palju vägevam kui Pariisi oma (ma ühtin selle väitega kuigi Ameerika oma olen vaid video ja piltide pealt näinud)
Kui olime selle sõiduga lõpetanud, siis oligi juba lõunasöögi aeg käes. Enne veel kui söögikohta otsima saime hakata teatas Greta meile, et ta jalad on märjad. Ja olidgi. Kuigi tal olid talvesaapad (snowboots) jalas, siis ei olnud need sobivad sulailmaga väikestes veeloikudes kõndimiseks. Jumal tänatud, et ta üldse meile seda ütles, et jalad märjad kuna see oleks nii temalik olnud märgi jalgu mitte üldse tähele panna. Ma ei tea kaua ta juba nende märgade jalgadega ringi oli käinud, aga vähemalt saime teada enne kui õhtu käes. Mina, kui ettenägelik ema ikka, olin kodust lahkudes autosse igaks juhuks meile kõigile talvesaabastele lisaks ka veel ühe lisa paari jalatseid kaasa võtnud. Pete tööks jäi vaid kiiresti joosta autoparklasse ja Greta kummikud autost ära tuua. Enne läksime kõik koos ühte toidukohta kus mina meile süüa tellisin samal ajal kui Pete mööda Disneyland parki ringi jooksis. Ümbes 20 minuti pärast oli mees hingeldades ja peaaegu hinge heitmas tagasi, aga kummikud tema käes olid täiesti teistsugused kui need mis mina autosse olin pannud. 
Pete rääkis mulle kuidas tema oli parklat otsinud ja ühe töölise käest prantsuse keeles juhiseid küsinud, kes ta siis mingi bussi peale oli juhatanud. Pete kuulas sõna ja sõitis selle bussiga kuhugi täiesti teise kohta kui sinna meie autoparklasse. Kui ta lõpuks oli sama bussiga siis tagasi punk A-ss jõudnud kartis ta, et me Gretaga läheme seal restoranis ootamisest hulluks ning otsustas, et jookseb hoopis poodi ja ostab Gretale uued kummikud ning paari sokke. Õnneks valis ta üsna kobeda komplekti välja ja parajalt liiga suured ka, et kesta pikemat aega. Ma küll veel  ise mõtlesin, et sel korral mingi nänni peale raha Disneyland-is raiskama ei hakka ning mingit kiusatust ei olnud ka, aga ikka läks teisiti. Ja loomulikult olid need kummikud koos sokkidega hirmus kallid aga mis teha :) Vähemalt jäid lapse jalad kuivaks.
Söögist nii palju, et kõikides kohtades väljaspool restorane oli söök ÕUDNE. Õigemine ka see koht mis meile esimesena ette jäi ja kus me sõime oli 'Toad Hall Restoran' Seal oli saada ainult rasvaseid friikartuleid kas kala või kanaga, mõnes kohas nägin, et oli ka mingit liha. Hirmus kallis veel kõigele lisaks. Väikest pulgajäätist alla 2.50 euro ei olnud võimalik saada. Ega ma tegelikult ei imestagi, kuna eks sellistes kohtades olegi ju kõik alati topelt hinnaga, samas olin ma millegipärast kindel, et vähemalt on võimalik valida ka midagi tervislikku kui vaid rämpstoit. Minule ei olnud seal midagi süüa, kuigi peale uurimist tõi üks tädike mingi spetsiaalse külmutatud toidu mulle näha. Paki peal ütles, et lihapallid ja ma siis ütlesin OK, maksin 7 eurot selle eest ja kui paki lahti tegin siis viskasin selle otsejoones prügikasti. Midagi nii rõvedat ei olnud ma veel enne näinud. Noh polnud hullu, sõin omi pähkleid ja banaani ning olin lõbus edasi. Pete ja Greta sõid kala ja friikaid ja olid samuti rõõmsad, eriti Greta kes pärast ka veel jäätist sai. Selle toiduga tuli vist ka üks imepisike topsikuke puuvilja kaasa. Siit pilt ühe restorani menüüst.
Korralikes restoranides, ma usun oli toit ikka palju kobedam, aga me ei tahtnud raha ja aega restoranis istumise peale raisata, eriti veel kui väiksema kui 100 eurose arvega ei oleks me sealt kindlasti lahkunud. 
Tegelikult vaatasin just 'Pizzeria Bella Notte' menüüd ja seal saab täiesti normaalse hinnaga nii pastasid kui pizzasid ja kõik muud itaalialiku. 
Kõhud täis ja jalad kuivad liikusime Mickey Mouse maja poole kus oli võimalik hiire endaga kohtuda.
Majas oli suur saal kus näidati klassikalisi Mickey Mouse multikaid sel ajal kui sa järjekorras seisad.
Üsna hea vaheldus neile, kes pidevalt pikas järjekorra peavad seisma. Pildil olevad käsipuud ääristavad olematut sinka vonka järjekorda. Meie ajal seal ei olnud järjekorrast haisugi, aga vaatasime natuke Mikit sellegi poolest. Me mõlemad Petega tunnistasime, et meile Mickey Mouse klassikalised filmid meeldivad. Ma ei ole neid küll kes teab mis ajast näinud, aga heameelega vaataksin üks päev uuesti.
Miki-Hiirega kohtumine oli taas privaatne, pilti sai ise teha ja pilti tegi ka professionaalne fotograaf. Greta natuke häbenes seega issi hoidis alguses käest kinni.

Miki midagi küll ei rääkinud aga tegi käte ja peaga ennast arusaadavaks. Näitas Gretale oma tuba ja tegi talle ühe mustkunsti triki.













Nagu te juba eespool toodud kaardi pealt näha võisite, siis Dineyland Park on jagatud eraldi osadeks. Kõik eelpool toimunud sõidud ja meelelahutused toimusid pargi Fantasyland osas. Seal oli veel erinevaid atribuute ja sõite, aga ma ei teinud kõigist pilte.
Lisan siia ühe hea lingi kus on kõikide Fantasylandis olevate atribuutide ja restoranide kohta kasulikku infot (ooteajad, vanusegrupid, restoranide menüüd koos hindadega). Mina leidsin selle lehe alles nüüd, aga sellest oleks palju kasu olnud kui ma seda enne reisi oleksin uurinud.

Edasi liikusime Discoveyland osasse.  
Head lisainfo selle osa kohta saate siit
Seal olid osad sõidud kinni, kas halva ilma või lihtsalt remondi tõttu, ning osa sõite tundusid nii Gretale kui meile mitte eriti kutsuvad seega selles osas me palju aega ei kulutanud. 

Selliste rakettidega aga käis Pete ja Greta küll kohe mitu korda sõitmas.
'Eh, something is wrong, I can't do my seatbelt up!'
Excusez-moi...  

Vahepeal tuli isegi päike välja. Temperatuur oli ehk kuskil 0 kraadi ringis. Vahepeal sadas tibake lund aga õnneks mitte tibatki vihma. Vihmaga oleks vist tõesti seal tülikas olla olnud, kuigi väga paljud sõidud koos järjekordadega olid katuste all.

Meie Disneyland-i KÕIGE lemmikum sõit oli Peter Pan's Flight. 

Sõit kujutas ennast õhus laevakestega lendamist. Hästi tore ja hästi ilus silmale. See vist oli ainuke sõit seal mille nimel ma oleks nõus 45 minutit järjekorras seisma. Me lendasime nende laevakestega lausa kolm korda järjest. Kui esireas istuda, siis on ka natuke närvikõdi, aga sellist mõnusat mis naerma ajab. 

Edasi liikusime Adventureland-i, mille täpsemat kaardi saate vaadata siit ja siit saate infot iga atribuudi kohta (mis vanusegrupile mõeldud ja kui pikk on ooteaeg)
Seal me väga kaua aega ei veetnud. Gretale hirmsasti meeldis see suur mereröövlite laev. Ta oleks seal vist päris kaua ringi jooksnud aga meil hakkas lõpuk igav. Käisime ka pealuu sees kus oli labürindi moodi käigud. Seal oleks natuke vanematel lastel hästi tore üksteist taga ajada kuna seal oli nii palju erinevaid nurgakesi ja ruumikesi kuhu ennast peita, luukered ja aardekastid sellele lisaks. Ma küll aga ei tea kui palju inimesi seal kõrghooajal sees tavaliselt on seega võib olla siis jooksmiseks ruumi ei oleks.





Aladdini käigud



Järgnevaks Frontierland
Täpsem info selle osa kohta siin.
Ütleme nii, et need kes on vaimustatud Wild West-ist nendele meeldib ka see osa pargist.
Selles õudustemajas me ei käinud, aga Pete-i jutu järgi pidi see väga vinge olema. Ma ei taha siin nende inimeste üllatust ära rikkuda, kes sinna sõita plaanivad seega ei ütle mis seal majas huvitavat juhtub. Mul oli küll suur kiusatus minna, aga üksi ma ei julgenud ja Gretat me sinna kaasa võtta ei tahtnud. 

Seal Wild West-i osas ei olnudgi palju midagi teha. Meil oli seal üsna igav. Tegime vaid sellise suure laevaga saarele tiiru ümber.

Tagasi peatänaval kus Pete ostis 'Caseys Corner' söögikohast endale kohvi ja Gretale friikad (midagi muud ei olnud lihtsalt lapsele süüa osta). Pete ütles, et kohv oli jubeda maitsega olnud. Kella 5 ajal pidi peatänaval algama suur Disney paraad. Meil olid suured lootused, et Gretal õnnestub vähemalt seal Lumivalgukest näha. 





Et aega parajaks teha käisime natuke ka poodides ja saatsime endale koju postkaardi. Meil on nimelt kombeks igalt välisreisilt Gretale kaart saata ja seda juba sellest ajast alates kui Greta väikene oli. Pool teksist kirjutan mina  tavaliselt eesti keeles ja pool Pete inglise keeles ning Greta kas siis sodib või joonistab (vastavalt eale) midagi lõpetuseks. Nüüd oskab ta juba ka oma nime kirjutada nii, et sodima enam ei pea :)


Kohe, kohe ilmub nurgatagant Disney paraad.


See paraad oli kahtlemata Greta sealoleku aja kõrgpunktiks. Teda ei huvita ükski sõit või lõbustus nii palju kui TEATER ise. Ta on meil täielik teatri fänn, tooge talle vaid Broadway koju ja me laps on kui seitsmendas taevas. Ta vist vahepeal unustas isegi hingata, kuna oli nii sellest kõigest sisse võetud. Ja oh seda rõõmu kui enamus tegelasi talle veel isiklikult lehvitasid ja suudlusi saatsid. Kuna rahvast oli vähe, siis ei pidanud me õnneks mitukümmend minutit varem teeäärde kohti sisse võtma ja seega seisime täiesti ees ning kõik saadetud kallistused ja musid ning lehvitused olid ka tõesti saatmise hetkedel Gretale mõeldud. 
Kõik oli ilus ja üllas, aga oh seda kurbust kui rongkäik läbi sai. Greta oli täiesti ahastuses ja nuttis suurte pisaratega isegi 20 minutit hiljem veel. Ta oli nii kurb, et show läbi sai ja et Lion King, tema suur lemmik, ei lehvitanudki talle ja, et tema tahab minna Lumivalgukest kallistama jne. Proovi siis lapsele seletada, et Lion King oli tegelikult vaid robot ja tal olid käpad mäe külge kinnitatud ning seega ei mingit lehvitamist. Lapse jaoks on ju see lõvi elus mis elus, ta on seda ise nii filmis kui muusikalis näinud ja sellist võimalust lihtsalt ei ole üldse olemaski, et see vaid mingi kuju oleks.
Lõpuks me suutsime siiski ta maha rahustada ja lubasime, et läheme mingi aeg Lion Kingi muusikali uuesti vaatama. Nagu näha siis teater pakub talle rohkem elamusi kui kogu Disneyland kokku :)
Selleks ajaks kui paraad läbi sai oligi kell juba kuskil kuue ringis ja me hakkasime ära minema. Oli ju veel vaja tagasi Inglismaale sõita. Ma alles pärast kodus lugesin, et iga päev kinni panemise ajal toimub selle suure printsess lossi juures üks igavesti uhke tuledeshow (Night Time Show). Seda oleks tahtnud küll näha, aga kuna sel päeval pandi park kell 19.00 kinni, siis me nagunii ei oleks tahtnud sinna nii kauaks jääda ja oma kojusõitu tunnivõrra veel edasi lükata. 


Kokkuvõttes läks meil väga hästi. Pidasime kõik ilusti 8 tundi õues vastu talvise ilmaga. Ma küll imestan, et Greta vahepeal kokku ei kukkunud kuna ta oli ju tegelikult juba eelmise õhtu seiklustest kindlasti väsinud, seda enam, et lõpuks voodisse pääses ta magama alles peale südaööd. Kõndis reipalt kõik need tunnid kuigi lõpu poole võttis Pete teda vahepeal kukile.
Ma olen väga rahul, et me selle reisi ettevõtsime. Kui nii ootamatult ei oleks läinud, siis oleks küll saanud natuke rohkem eeltööd teha ja ettevalmistusi (just toiduosas), aga kokkuvõttes ei oleks see midagi suurt muutnud.
Kevadise ja suvise ilmaga näeb see koht kindlasti palju ilusam välja ja sellest ilust jäime me küll ilma, aga samas  ei olnud kuskil rahvamasse ega järjekordi.
Pete ütles mulle pärast, et kas sa üldse aru ka saad, et sa said täiesti vale mulje Disneyland-ist. Tavaliselt sa seal muud ei teegi kui vaid seisad järjekorras, tahad vetsu minna- seisad järjekorras, tahad süüa- seisad järjekorras, tahad juua-seisad järjekorras ja siis veel kõik sõidu järjekorrad sinna otsa. 
Millest mul oli kahju oli see, et meie seal oleku ajal ei olnud seal liveshow-sid ja Disney tegelasi tänaval kõndimas. Gretale oleks just need suurt elamust pakkunud.
Kui ma Disneyland-ist lahkusin, siis ma ohkasin rahuldusega, et nüüd on see käik tehtud ja koht nähtud ning rahu majas. Uuesti sinna mineku isu ei olnud üldse kuna, kõik need sõidud on ka meil endil siin ukse ees olevas lõbustuspargis meile tasuta kättesaadaval ja kui aus olla siis suurem osa sõite olid ikka väga magedad. Kodus aga seda blogipostitust kirjutades ja rohkem uurimistööd tehes tuli suur tahtmine sinna uuesti tagasi minna.  
Uue sõidu võiks näiteks täitsa teha ka mõnel nädalalõpul,või isegi koolivaheajal kui rahvast rohkem, kuna kõikide 'karusellidega' oleme me ju sõidud juba ära teinud seega sõitma enam ei kutsugi, küll aga saaks näha rohkem tegelasi ja vabaõhuetendusi, ning niisama ümbrust nautida. Suvisemal ajal ei oleks ka probleemi lumetormidega seega oleks see sõit täitsa tehtav autoga ühe päevaga. Pargi piletite hinnad on küll kallid, aga etteostes saaks natuke odavamalt. 
Noh, eks aeg näitab kas me läheme sinna veel kunagi uuesti või ei. 
Koju sõidust vaid nii palju, et kohe kui Greta autotooli istus jäi ta silmapilk magama. Esimesed kaks tundi läks sõit kui lennates. Lund ei sadanud ja teed olid puhtad.  Seda rõõmu aga ei kestnud kauaks kuna meil oli jäänud veel 30 minutit sõita kui hakkas sadama paksu lund ja kogu tee oli minutiga lume alla kattunud. Sel korral oli sadu veel hullem kui tulles. Vahepeal ei olnud meil ei ühtegi autot ei ees ega taga, pilkane pimedus ja ees vaid lumi ja lumi ning meil ei olnud õrna aimugi kus teeäär algab ja kus lõppeb. Õnneks meil siiski õnnestus napilt jõuda plaanitud rongile ja kui me Inglismaale läbi tunneli jõudsime ei olnud seal nähtaval isegi mitte ühtainust lumehelvest.
Lõpp hea, kõik hea.

Järgmises postituses annan väikese ülevaate hindadest neile kel äkki huvi Disneyland-i Inglismaalt autoga minna.