Thursday, 25 April 2013

NII...

...oleme täitsa elus. Mina küll poolsurnud aga õnneks siiski veel hingan :) 
Greta haigus sai teisipäeval otsa. Peaaegu 5 päeva kestis tal see kõrge palavik. Temal endal loomulikult polnud viga suurt midagi, ta on meil kõrge palavikuga tavaliselt väga lahke ja armas laps. Seda siis kohe kui rohi on mõjunud ja palavik langema hakanud. Kui ikka palavik taevas siis ta sonib läbi une ja on rahutu aga ega ma tal ei lasegi kunagi kaua kõrge palavikuga olla seega kohe kui rohtu saab siis muutub selliseks eriti armsaks ja kaisukaks inimloomaks. Kusjuures 38.6 on näiteks tema puhul üsna madal palavik ja kui ei teaks, et ta haige on siis ei saaks üldse arugi. 

Nii, et lapsel ei olnud häda suurt midagi, või vähemalt ei kurtnud ta erit millegi üle. AINUKE ASI mille üle ta PIDEVALT kaebas oli see, et tema tahtis SÜÜA. Olete te kunagi sellist hullu last näinud kes haige peaga süüa nõuab? Ok, kui ikka palavik laes oli (kindlasti üle 40 C) siis ta söögi peale vist ei mõelnud. Meid aga ajas see pidev söögi nõudmine HULLUKS kuna kuigi ta tundis, et tahab süüa siis haige peaga ikka iga asi ei kõlvanud küll. Küll me pakkusime talle igasugu kraami mida vähegi oleks võimalik ühel elusolendil süüa aga tihti saime nina krimpsutuse ja pea raputuse osaliseks. Kui rohtu sai siis ikka sõi natuke pastat ja näris leiba aga ülejäänud aja oli menüüs vaid Nurofen ja Calpol (palaviku alandajad), sokolaad ja mahlajäätis. 

Mulle kui emale on aga sellised haigused nii väsitavad. Pean ju teda kogu öö valvama, iga 4 või 5 tunni tagant palavikualandajat andma (esimesed paar päeva) ja siis veel kuskil tunnikese ootama, et tal kõik tekid ja üleliigsed riided eemaldada kui ta higistama hakkab. 
Ma tegelikult ei ole suur muretseja ja saan nende Greta palavikudega ilusti hakkama aga alguspäevadel on ikka alati natuke hirm sees, et äkki on tegu meningitis-ega (keegi kindlasti teab öelda mis selle eesti keelne nimi võiks olla :) või siis nüüd leetritega. Meil ju siin Londonis nüüd suur leetrite epideemia ja Greta ei ole ju vaksineeritud.  
Vähe siis sellest, et Gretat siin ööpäeva ringselt põetama pidin murdsin ma ka ühe oma hamba ära. See on üks hullemaid karistusi mulle, kelle hambad nagunii juba sünnist saati sitad on olnud. Ma olen natuke seda usku, et kui midagi väga head juhtub siis kindlasti järgneb sellele ka mingi pauk. Ma siis vist nüüd saan karistada selle eest, et Greta sinna heasse kooli sisse sai. Oma lapse nimel olen valmis kannatama seega kui ma eile kosmeetiku juures kulme wax-imas käisin ei imestanud ma üldse, et ka sealt tulles mu karistus jätkus. Nimelt kuna mul ei ole olnud aega paar kuud oma kulmude eest hoolitseda siis oli tädikesel üsna palju kulmu katkumist. Terve öö veetsin hullult valuliste kulmudega ja isegi hommikul oli veel nahk paistes sealt kohast kus enne üleliigsed kulmukarvad olid. Ma juba mõtlesin, et pean paar päeva päikseprille kandma aga õnneks praeguseks on kreem juba imet teinud ja mu näo tagasi andnud.

Loodan, et olen nüüd juba küllaldaselt peksa saanud ja võin eesolevaid päevi natuke ka nautida. Eetris tuleb väikene paus kuna järgmised paar päeva saavad olema väga kiired :)

Friday, 19 April 2013

EI OLE HEAD ILMA HALVATA

Ma ei ole ikka veel üle saanud sellest meeldivast shokist, et Greta meie lemmikusse kooli sisse sai. 
Eile tulid ka ametlikud paberid postiga koju seega viga kuskil olla ei saa :) Paberites oli tabel kus oli näidatud kuidas lapsed eri koolidesse ära jaotadud on. Palju on erivajadustega lapsi kuskile kooli vastuvõetud, palju õdesid-vendi, palju hoole all olevaid lapsi ja palju ülejäänud tahtjaid. Niisama tahtjate juurde oli ka märgitud iga kooli juurde kõige pikem vahemaa kust laps on kooli vastu võetud. Greta kooli selles tabelis ei olnud kuna Greta kool on meie naaberpiirkonna kool ning seega kuulub teise tabelisüsteemi (me nimelt elame oma piirkonna piiri juures seega saime taotleda kohta teise rajooni kooli, kuna see on meile lähedal).
Ma nüüd ei jõua ära oodata kooli poolt saadetavat kirja, et teada saada mida ma Gretale koolivormiks pean hankima ja kust ma seda teha saan. Seda ma küll juba tean, et koolivorm saab olema punane ja hall aga mida ja kust osta saab seda ma ei tea. Lunch bag-i olen aga küll juba välja valinud ja seda plaanin kohe varsti ostma minna.
Tegelikult aga ei olnud meil selle kooli uudise üle aega palju juubeldada kuna samal ööl jäi koolilaps haigeks. Järgmisel päeval pidi ta kõige parem sõbrants, kes praegu Lõuna Ameerikast siin on, külla tulema ja nüüd siis jääb Greta sedasi haigeks. Külla nad siiski tulid ja tüdrukutel oli tore üksteist näha ja koos mängida aga mingil ajal hakkas Greta kõht hirmsasti valutama ja nad läksid ära. Valu ja palavik kadusid kohe kui rohtu võtsime aga kui rohu mõju vähemaks jäi siis tuli valu taas tagasi. Kui algul näitas Greta, et valutab naba juurest siis üsna varsti hoidis ta paremalt poolt kinni ja ei saanud isegi liigutada. Õhtuks oli asi nii kaugel, et hakkasime pimesoolt kahtlustama. Kõhugripi või mingi teise oksendustaudi olime juba 'nimekirjast' kustutanud. No ja nagu alati selliste asjadega hakkavad need pihta just sel ajal kui oma arsti enam kätte ei saa. Lõpuks otsustasimegi südamerahu saamiseks haiglasse minna. Mul ei olnud mingit tahtmist kogu öö muretseda selle üle, et kas tegu on pimesoolega või mitte.

Haiglas saime diagnoosi, trapped wind, ehk siis pehmemalt öeldes puuksu peetus või gaas :) Kõhuvalu ei tekitanud palavikku aga kõht võis valutada ka sellepärast, et Gretal oli kõrge palavik ja ei joonud nii palju vett kui oleks pidanud. 
Noh, hea et kõik korras oli ja me saime öösel rahulikult magada.
Aru ma ei saa mis imelikud palavikud need on kus midagi muud peale palaviku viga ei ole. Ei ole nohu, ei köha, ei punast kurku ja alati tulevad nädal enne reisu. Reisupalavikuks ei saa ka tembeldada kuna ega Greta ju eriti kuupäevadest ja meie reisimistest täpselt ette ei tea. 
Noh on nagu on, loodetavasti läheb ruttu mööda.

Nüüd aga ei saa nädalalõpul taas kuskile ilusasse kohta minna. Me ei ole sel aastal korralikult loodusesse veel saanudgi. 
Sellest hoolimata luban teile, et varsti, varsti saan ma siia imelisi pilte, imelisest kohast postitada ;)

Wednesday, 17 April 2013

YEEEEEESSSSSS!!!!!

Täna kell 7 õhtul saime siis kätte selle tähtsa emaili kus meile anti teada kuhu kooli Gretale kohta pakutakse. Ma kogu päev ootasin seda emaili kuigi oligi kohe öeldud, et see saadetakse välja alles õhtu. Kella 6 ajal aga ei olnud meilist haisugi kuigi samal ajal lugesin Facebookist teiste tuttavate rõõmuhõiskeid soovitud kooli sissesaamisest.
Kui emaili ei olnud ka veel kella 7ks mu inboxi ilmunud siis hakkasin juba kahtlustama, et midagi on viltu....

5 minutit hiljem käis piip ja see ülitähtispikkisilmioodatud email oligi kohal. Ma ei uskunud omi silmi kui ma lugesin, et Gretale pakutakse kohta meie esimeseks valitud kooli, sinna  kuhu me kõige rohkem tahtsime. See oli tõesti ime kuna sinna kooli oli palju tahtjaid ja see kool ei ole meie kodu lähedane kool. Need kes mu eelmist kooliteemalist postitust lugesid siis tegu selle 'kunsti-muusikakooliga'. 

Ma olin end juba nii ära harjutanud, et ta kindlasti ei saa sinna kunstikooli sisse ja just mõtlesin, et oma kodulähedasse kooli ongi palju mugavam hommikuti jalutada. Peale selle tuli välja, et see meie kodu lähedane kool on meie rajooni üks paremaid koole eelmise aasta tulemuste põhjal (kunstikool on teises rajoonis seega nad samas võrdlustabelites ei ole aga kunsti-muusikakool on veelgi paremate tulemustega) seega kui me oleks ka sinna sisse saanud oleksin ma rahul olnud. 
Aga nüüd loomulikult oleme me väga õnnelikud, et saime mida kõige rohkem tahtsime. Nüüd jääb vaid loota, et ka Greta kooli omaks võtab ja seda nautima hakkab. 

Tuesday, 16 April 2013

ÕHTUNE JALUTUSKÄIK





Temperatuuri poolest poleks mütsi olnud vaja pähe panna aga kuna laps ise tahtis siis ega meil ka midagi selle vastu polnud. Tegelikult oli õues üsna kõva tuul. Mul vahe peal oli lausa probleem, et pildid fookusesse saada kuna tuul puhus pildistavad lilled pidevalt fookusest välja. 






 Jalutuskäigul jäi meile ette ka üks selline huvitav aed. 






 Leidsime ka ühe alla kukkunud jõuluvana :)


Monday, 15 April 2013

SIPIKAD

Greta järjekordsel sipelgajahil. Ta ise kutsub neid sipikateks. 
Täna oli ta juba natuke osavam ja sai sipikate püüdmisega ise hakkama.


Tulevane loodusteadlane



 Osad sipelgad tõi ta tuppa ja mängis nendega kui imepisikeste kassipoegadega. Proovis neile sööta oma kurgi- ja porganditükke.



SUVI JÕUDIS SIIA

Eile oli siis selle aasta esimene tõeliselt suvine päev. Me olime nii väsinud, et ei viitsinudgi kuskile väljasõidule minna ja veetsime hoopis pärastlõuna kodus aiatöid tehes. Mina oleksin vabalt võinud ka terve päeva maha magada (kõik mu unevõlad tasa tehes) aga kuna ma tean, et mu D vitamiini tase on üsna madal siis vedasin end ikka päikse kätte :)
Gretal läks kohe suur sipelgajaht lahti. Küll ta proovis neid kinni saada, et oma suurendusklaasi purgikese sisse panna aga kuidagi ei õnnestunud. Iga kord kui mõnel sai sabast kinni lõppes see ju sipelga lömastamisega. Natuke raske ju nii väikest tegelast turvaliselt kahe sõrme vahele saada. 




Lõpuks ma siis aitasin teda meelitades sipelga puulehe abiga purki.





Pete tervitas päikest suure rõõmuga kuigi ilmade soojenemine tähendab talle nüüd orjatöö algust (muru niitmiste näol).







Enne töö ja pärast mäng


Söögi ettevalmistused viisime ka õues läbi kuna kahju oli  tuppa minna. Ma ei teagi mitu kraadi sooja täpselt oli aga mina pidin igal juhul pikkade varrukatega pluusi seljast võtma kuna sellega oli ebamugavalt palav. 
Piltidelt on näha, et kõik teised tegid tööd ja mina vaid pilte aga see vaid sellepärast, et Pete-le lihtsalt ei meeldi kaamerat käes hoida. Kui ta siis pika mangumise ja meelitamise peale paar pilti virisedes teeb siis on suur võimalus, et vaid üks 30st on postitamist väärt :) Noh, ega ma tegelikult palju ei kaeba ka kuna vähemalt ei keeldu ta ise kaamera ees olmisest.
Nüüd on vaja vaid paari sooja päeva, et tänavad õitsema panna. Üks päev vaatasin, et magnooliad on koh, kohe õisi avamas.