Monday, 27 May 2013

NATUKE MÄNGU JA NATUKE TÖÖD

Ütleme nii, et hullemas mänguhoos näeb me maja välja selline.
Õnneks söögituba jääb tavaliselt ikka mänguasjade vabaks aga mõnikord ei mahu kogu mäng ühte tuppa ära ja seega liigutake sujuvalt teise üle. Pildi tegemise hetkel oli küll mäng juba läbi saanud seega pildile jäi rohkem segadus aga ega seal suurt vahet ei ole kuna mängu ajal on seis enam vähem sama. 
Olen seda siin juba vist 100x maininud, et Greta kõige lemmikumad mänguasjad on Playmobil-i omad. Ning kuna need ka nii mulle kui Petele väga meeldivad siis on neid raske mitte osta :) Seda enam, et neid on tõesti nii mitmes erinevas hinnaklassis, et isegi 1.99 eest saab juba korralike tegelasi.
Tegelikult on aga Gretal ka üks teine mänguasi millega ta ei väsi mängimast. Puidust hobune koos vankriga millega tulevad kaasa ka puidust pulgad, kuigi sellel pildil neid ei ole näha.
Proovisin internetist õiget pilti leida (praegu ei viitsi meie oma pildistama hakata) aga ei leidnud ühtegi sellist kus ka need ilusad puupulgad juures oleks olnud.
Photo internetist
Nägime seda kord suvel, mitu aastat tagasi, Eestis nukupoes  ja Greta hakkas juba seal poes kohe nende pulkadega mängima. Osta seda aga sel korral ei raatsinud kuna hind oli üsna kallis (vist oli 22 eurot). Järgmine kord kui me sinna poodi uuesti läksime leidis Greta selle taas kõikide teiste asjade hulgast ülesse ja hakkas sellega mängima. Noh, olgem ausad, need pulgakesed meeldisid ka mulle hullupööra seega tagasi Inglismaale läksime juba koos hobusega :)
Kui ma algul kartsin, et võib olla Greta mängib sellega mõne aja ja siis jääb asi soiku siis nüüd võin ausalt öelda, et ta on tõesti sellega viimased 2 aastat pea iga nädal mänginud. Mul on muidugi väga hea meel selle üle. Meil on sellele lisaks ka üks Eestist ostetud puidust auto ja traktor ning need võetakse ka alati mängu. Nii, et mänguväljal on meil alati plastmass käsikäes puiduga :)


Mõnikord mängitakse meil ka tähemänge. Mul tuli meelde, et üks mu sõbranna kunagi väga, väga ammu andis mulle Montessori tähtede karbi. Ta õppis Montessori õpetajaks ja tal oli vaja üks selline karp ise teha. Otsisingi selle pööningult ülesse ja näitasin Gretale. Greta sattus kohe hasarti ja hakkas tegutsema. Kui aus olla siis mina ei ole Gretale ühtegi tähte õpetanud. Seda mitmel põhjusel aga üheks peamiseks on olnud see, et inglise keelsete tähtede hääldamist on nii hirmus keeruline õpetada (seda enam kui see ei ole mu emakeel). Eesti keele tähtede õpetamisega ei oleks mingit probleemi AGA kuna nii mõndagi eesti keelset tähte hääldatakse inglise keeles täiesti teistmoodi siis ei ole ma tahtnud hakkata last segadusse ajama. Vähemalt mitte enne kui ta inglise keeles lugemise selgeks saanud on (kuskil nii järgmise aasta kevad-suveks kui mitte juba varem), või ise eesti keele lugemise vastu huvi näitab.
Noh kas või näiteks tähte A hääldatakse 'ei', 'ä' või 'a'. Täht E on nii 'i' kui ka 'e' jne. No ja siis veel ju loetakse erinevate tähtede kombinatsioone täielikult erineva hääldusega seega mulle on see täielik müstika kuidas nad need lapsed siin üldse nii varakult lugema suudavad saada. Eesti keeles lugema õppimine on ikka selle kõrval lausa käkitegu :)
Seega mina talle mingeid tähti kodus ei õpeta rohkem kui mõnikord möödaminnes. Sama kehtib ka Pete kohta. Oma nime tähti ta teab ja oskab kirjutada ja ettekirjutatud teksti järgi kirjutada samuti aga rohkem mingit treenimist või õpetamist siin toimunud ei ole. Eile aga hakkas Greta mingi hetk telekast erinevaid tähti välja hääldama ja minu suureks üllatuseks teab ta neid rohkem kui ma uskunud oleksin. Siinkohal saan ma taas laulda kiidusõnu ta lasteaiale. Kõik need teadmised tulevad ju sealt ja kuna ma tean, et seal mingit intensiivset lugema-kirjutama õpetamist ei toimu siis seda enam on see imestama panev, et Greta nii palju tähti tunneb. Selline meetod laseb tõesti igal lapsel areneda just nii palju kui ta selleks valmis on. Neile lihtsalt avatakse nende ümber olev maailm ja nemad siis võtavad vastu selle mis neid huvitab või milleks nad võimelised on. Näiteks üks Greta vanune tüdruk oskab ka juba paljusid sõnu puidust tähtedega laduda (võimalik ka, et kirjutada aga seda ma pole oma silmaga näinud) ja üks Greta headest sõbrannadest, kes isegi sel aastal veel kooli ei lähe, teeb juba liitmise ja lahutamise tehteid kirjalikult. Keegi teda sundinud ei ole. Ta on ise selleks valmis olnud, kasvatajad on seda märganud ning talle selle võimaldanud. Oh, oleks kõik lasteaiad ja koolid sellised :)

Samuti käisin ma eelmisel nädalal nende prantsuse keele tundi vaatamas. See oli hästi lahe. Õpetaja on prantslane, kes enamuse ajast räägib prantsuse keeles aga vahele ikka natuke inglise keeles ka. Minule, kes ma prantsuse keelest mitte midagi ei mõika tundus see tund üsna sisutihe aga lapsed käitusid küll nagu kalad vees. Kõik toimus muidugi laulu ja mängu saatel. Kõik lapsed oskasid prantsuse keeles 10ni lugeda, ja muud nipet näpet öelda.
Pärast Sveitsi reisi hakkasime ka meie kodus rohkem prantuse keelt Greta suust kuulma ja nüüd ma siis nägin kust see kõik alguse on saanud. No tõesti imestamist väärt kui kergelt lapsed keelt õpivad, või on tegu selles, et neid ei sunnita tuupima. Mul on kahju, et kui Greta sügisel kooli läheb siis tema vanuses lastel prantsuse keele tundi veel ei ole. Minu arvates võiks vabalt olla, kuna selline vabalt laulmine mängimine teeks kõigile lastele vaid head kui halba. Loomulikult on ka see võimalus, et ma Greta selle sama naise juurde peale kooli prantsuse keele tundi viiksin (ta annab nädala sees prantsuse keele tunde hommikust kuni kell 9ni õhtul) aga kuna Gretale on juba omajagu töö kindlasti koolis käimisega harjumine ja ta saab olema koolist tulles nii väsinud siis oleks hull teda veel ka kuskile ringi viia.
Kahjuks rohkem pilte ma siia panna ei saa kuna võõrad lapsed on peal.
Ja nüüd ongi seda lasteaia mängu Greta elus järgi jäänud vaid kuu ja poole jagu. Loodetavasti kodus mängimine ikka jätkub kuid siiski natuke kurb, et lasteaia elu siin maal nii lühike on. Samas olen ma väga ärevil ja ootusvalmis ka lapse kooli minekust nii, et ees ootab palju uut ja huvitavat (loodetavasti)!




Friday, 24 May 2013

KARU SAMPUS

Natuke laulu ka tänase vihmase ja külma ilma puhul. Greta laulab karu tarkuse asemel, et väike peake on karu sampust täis :)
Ja nagu ikka sellistel hetkedel kui lõpuks õnnestub last filmida (ilma, et ta lollitama hakkab) siis saab mu kaameral mälukaart täis. 

KUUMALAINE...

...kus sa oled????
Ma panin täna hommikul kindad kätte ja kui Gretale järgi lähen siis on plaan ka müts pähe panna. Ma ei ole siin elatud 20 aasta jooksul veel nii külma kevadet kunagi kogenud. Eelmisel aastal samal ajal oli pilt selline! Nüüd aga kütame ööpäeva ringselt maja ja kanname õues olles mütsi. Kusjuures sellele kütmisele vaatamata on meil ka majas ikkagi pidevalt külm. Mul oli plaan sel nädalalõpul talveriided pööningule viia. Arvan, et lükkan nädala võrra edasi kuna Pete kannab veel oma talvesalli hommikul tööle minnes. Ma ikka loodan, et ehk saan sel suvel kas või korra oma uut seelikut kanda...

Thursday, 23 May 2013

NATUKE KUNSTI...

... 4 aastase lapse sulest (aprill-mai 2013).










kuus kassi


Monday, 20 May 2013

SHOPPAMAS

Sattusin eile linna poodidesse. Ma tean seda juba ette, et kui linna minekuks läheb siis ega raha kulutamisest ei pääse. Aga kuna mul oli vaja paar kingitust osta siis ei saanud ka minemata jätta. Linna all ma mõtlen siis seda kohta kus ostukeskus on, mitte seda, et me ülejäänud aja kuskil maal elaksime :)
Tegelikult oli mul vaja minna ühte poodi endale pluusi ostma. Poes aga selgus, et see pluus õnneks ei sobinudgi mulle nii hästi kui arvasin ja rõõmustasin, et ei pea raha raiskama. Enne poest lahkumist aga lihtsalt huvi pärast proovisin ühte teist pluusi selga ja ühest pluusist sai kaks ja kolm ja siis veel ühte kleiti jne. Lõpptulemus oli see, et ma veetsin seal poes pea 45 min ja lahkusin 4 asjaga. Tegelikult maksin küll vaid kolme eest, kuna just sel nädalalõpul oli pakkumine kus ostes kolm asja saad kolmanda tasuta. Sellistest pakkumistest on poele kohe kindlasti kasu kuna just sellepärast ma ju üldse midagi ostma hakkasingi ja poest lahkusin 4 mitte vaid kolme asjaga.

Linnas asju ajades, ei saanud ma kuidagi ka mööda minna ühest mu lemmik poest nimega White Stuff. Iga kord kui ma sinna lähen leian ma sealt midagi meeltmööda. Õnneks ei ole seal hinnad just kõige odavamast klassist ja seega suureks shoppamiseks kergelt ei lähe aga mingi kaotuse ma oma pangakontole teen tavaliselt ikka. Kuna ma sel korral olin juba ühte poodi portsu raha jätnud siis lubasin endale, et Whit Stuff-is vaid vaatan mis uut ja huvitavat aga midagi ostma ei hakka. Pool tundi hiljem lahkusin poest seeliku ja salliga...
Lohutasin ennast sellega, et kindlasti kui kodus olen riideid uuesti selga proovinud siis avastan, et kõik ei sobigi nii hästi kui esmapilgul arvasin ning viin siis osa asju tagasi (meil saab 30 päeva jooksul enamus poodidesse asju tagasi viia ja raha tagasi saada). Kodus aga selgus, et kõik riided on kui valatud.
White Stuff asjad mulle väga meeldivad just sellepärast, et neil on alati väga huvitavad ja erilised mustrid ja nad pööravad igale väikesele ditailile tähelepanu. Mis mulle ostetud seeliku juures sel korral väga meeldis oli see, et seelikul oli luku asemel nööbid. Mul ei ole küll otseselt kaaluga kunagi probleemi aga mõnikord ka kõige väiksema kaalu kõikumise korral on osa seelikuid siis just 2 mm võrra ebamugavalt kitsad või enamus just nii palju suured, et ei istu enam ilusasti. Selline kaalu kõikumine võid toimuda kas või paari nädalase vahega ja tavaliselt ikka nii, et ma võtan kiire nädala jooksul just nii palju alla, et seelik lihtsalt keerleb vöökohast ja ei istu ilusti paigal. Seega ma ikka proovin osta pigem väiksemaid numbreid kui suuremaid kuna seeliku sisse ära mahtumisega on mul vähem probleeme.
Aga vahel oleks just vaja seelikulukku natuke lahtisemaks teha, et oleks peale suurt söömingut mugav istuda. Lukuga on aga see jama, et kui sa ta juba natuke lahti teed siis ka suure tõenäolisusega jookseb see mõne aja pärast täitsa lahti. Nööpidega aga seda muret ei ole. Avad ühe ning kui vaja siis ka teise aga seelik püsib ikkagi seljas.

White Stuff-i toodetel on alati ka väga omapärased sildid (nii hinnasildid kui ka riiete sees olevad sildid). Näiteks pea iga toode tuleb sellise hinnalipikuga kus kaasas kolm armast nööbikest. Mul on neid nööpe juba üksjagu ja kui ma oleks õmblejatüüpi siis vist oleks neile kuskil juba ka mingi kasutuse leidnud.
Sallil oli sel korral kaasas aga selline sildike. 
Ma alles hiljem märkasin, et see on tegelikult ju puzzle tükk. Järgmine kord poodi minnes uurin kas igal sallin on erinev tükk ja et kas see hull kes endale näiteks 6 salli peaks ostma saaks kokku panna väikese puzzle. Hull siis ikka heas mõttes ja sellepärast, et need sallid ei ole seal just odavad. Ma ei tea kuidas teiega aga ma ei raatsiks küll 26 euro eest endale rohkem kui ühe või äärmisel juhul kaks salli osta. Nüüdgi tilkus süda verd kui selle ühe soetasin. Seda enam, et ühe käe otsas oli mul ju juba üks shopping bag kõlkumas. 
Kui ma olin kodus uue seeliku ära proovinud ja hakkasin sellelt hinnalipikut eemaldama avastasin ma enda suureks üllatuseks sildikese mis teatas, et seelik on kahepoolne. See tähendab, et seda saab kahte pidi kanda. Mis omakorda tähendab, et mul on nüüd ühe seeliku asemel KAKS :) Kui geniaalne!
Kahjuks pean nentima, et White Stuff-i veebilehel näevad kõik riided kuidagi eriti jubedad välja. Ma ei olegi aru saanud miks või kuidas see saab nii olla aga näiteks veebilehelt ei kutsu mind üksgi asi ostma. Kui aga poodi sisse astuda siis tõesti pea iga asi paneb vesistama. Kahjuks on paljud riided seal ka minu jaoks hirmus suurte kaelaaukudega ja kehalt (just puusade kohalt) kuidagi laiad (näiteks kampsunid). Aga noh, eks need olegi disainitud keskmise inglase järgi vist ja nendel on ju palju suuremad puusad kui minul :)
Siit veel mõned sildinäited eelmistest kordadest.



Riiete teemadel rääkides siis meil on siin kodus ka üks väikene moedisainer. Greta meil küll tavaliselt mingit huvi oma riiete vastu ülesse ei näita aga kui tal tuleb see hoog peale, et ise ennast riidesse panna siis ta alati oskab valida riideid nii, et need värvi poolest omavahel kokkusobivad ja seda on ta teinud juba väga varajast east peale. Mina talle seda igal juhul õpetanud ei ole seega eeldan, et kohe sündides moegeenius :)
Imestama paneb mind sellistel juhtudel ka veel see, et ta on suutnud alati need riided riidehunnikute alt välja võtta nii, et mitte midagi ei ole segamini läinud. Isegi mul ei õnnestu see tihti.
Selle all oleva komplektiga läks ta õue jalgrattaga sõitma. Mina ei hakkanud ka midagi ära vahetama, ega mina ju temaga õue ei läinud :) ja Pete ei tea sellistest asjadest midagi, kuigi sel korral ta isegi vaatas mulle küsivalt otsa enne kui minekus läks.
dressipüksid, seelik ja kleit

Sunday, 19 May 2013

VÕITLUS KONSERVKARPIDEGA

Pean teile tunnistama, et ma olen tõeliselt hädas konservkarpide avamisega. Mainin kohe ära, et ega me neid konservkarpe nii metsikult siin kodus ei avagi aga vahel tahaks ikka tuunikala või baked beans süüa. Õnneks on tänapäeval enamus plekkpurke nii disainitud, et nende avamiseks ei lähegi mingit eraldi riista vaja aga siiski leidub ka veel neid mis purgiavajaga lahti käivad.
Vot, ja just selle avajaga mina hakkama ei saa. Kui ma veel üksi elasin siis oli mul selline avaja. 
Sellega ei olnud mul mingit probleemi, kõik konservid ja plekkpurgid said avatud.
Kui ma Petega kokku kolisin ja hiljem abiellusin siis kasutasin usinalt oma välimuselt küll juba kulunud avajat edasi ja oli õnnelik kuigi mees tõi majja sellise tehnika vidina.
Pete küll alati naeris mu üle kui ma oma vana avajat kasutasin ja ta mitmel korral proovis mind tema avajausku pöörata aga mina olin põikpäine ja keeldusin tema õpetusi kuulamast. Tegelikult ma isegi paaril korral proovisin sellega salaja (kuid tulemusteta) konserve avada aga üsna pea andsin alla. No ei saa mina aru mis pidi see vidin sinna konservipurgi peale käib. 
Ma arvan, et see segadus, et mis pidi see avaja konservikarbi peale käib tuleb sellest, et mingi osa elust olen ma ka sellist avajat kasutanud ja sellega avades peab selle avaja küljega avatava karbi-purgi külge haakuma.
Kord (mitu, mitu aastat tagasi kui ma veel Pete ei tundnudgi) valvasin ma paar päeva oma tuttavate kodu ja nende kassi ning kui ma ühel õhtul seal otsustasin endale süüa teha ning mingit konservi avada (arvatavasti tuunikala oma) lõppes see peaaegu sellega, et ma oleks oma sõrmest ilma jäänud. Otseloomulikult oli ka neil kodus selline moodne avaja mida ma siis proovisin esimest korda elus kasutada. Küll ma nuputasin mis pidi see vidin karbi peale käib. Aina pöörasin seda oma käes üht ja teist pidi ja katsetasin. Suure katsetuse peale õnnestus mul kaane sisse üks väikene auk sisse saada ja sealt tuunikala lõhna tunda. Edasi aga läks täielikuks sõjaks. Vot enam kuidagi ma seda auku suuremaks ei saanud aga kala lõhna tundes kasvas nälg ja viha minu sees. 
Varsti ei olnud kalalõhn mitte ainult mu ninasõõrmetes vaid ka mu riietel, köögikappidel ja põrandal, ning isegi seintel. Te võite siis ettekujutada kui vihane ma oli, seda enam, et see tuunikala ei olnud mitte veega vaid õliga. 
Lõpuks läks asi nii kaugele, et ma otsisin välja haamri ja kruvikeeraja ning proovisin sellega konservikarbilt kaant maha taguda. No mis mul üle jäi, inimene tahtis ju süüa. Lõpuks oligi nii, et augu sain küll natuke suuremaks aga sõrmest pidin peaaegu ilma jääma. Proovisin seda kala siis lõpuks seal väikesest avast välja imeda aga õnneks tuli mõistus ikka enne koju ja keel jäi mulle tänu sellele alles...
Peale seda juhtumit ei ole konservide avamisega mul probleeme olnud kuna olen alati kasutanud oma väikest antiikset avajat kuni selle päevani kui see järsku ära kadus. Ma siiamaani kahtlustan, et Pete selle salaja prügikasti poetas, kuigi ta ei ole seda mulle veel ülesse tunnistanud ja tavaliselt tal ei ole kombeks valetada (ta ei oskagi valetada). Õnneks küll selleks ajaks olid levinud juba sellised purgid mida sai ka ilma avajata avada aga nii paarilgi korral olin ma olnud sunnitud naabrimehe uksele koputama kui Pete kodus ei ole olnud.
Vahepeal õppisin isegi selle modernsema avaja kasutamise ära ja tundus, et see avamise teema on sellega end ammendanud... KUNI eelmise nädalani. Nimelt sattus mulle kätte taas selline tuunikala purk mille avamiseks läks avajat vaja. Kõik oleks ilusti lõppenud kui ma ei oleks kogematta seda paganama konserivkarpi valetpidi avama hakanud. Nimelt panin ma ta lauale alumine osa ülesse poole ja haakusin kohe oma avajaga karbi taguotsa külge. Loomulikult ei sujunud avamine siis enam nii ladusalt kui tavaliselt. 
Neid, kel see töö käpas, ei oleks kindlasti see väike pisiasi heidutanud ja karp oleks saanud sekunditega avatuks, aga minusugusel äpul hakkas siit kõik taas allamäge minema.
Ütleme nii, et vahepeal pidin riideid vahetama, kuna mingi hetk purskas karbist mulle nii näkku kui riietele kalavett koos kalatükikestega. Kuidas see üldse võimalik oli ma aru ei saanud aga haisema hakkasin küll kohe.
Lõppuks pidin ikkagi noa appi võtma, et poolikult avatud karp kas või natuke lahti kangutada, et mitte nälga jääda.
Ma olen ikka täiesti lootusetu tegelane. Nagu näha siis vanasõnal 'Vanale koerale uusi trikke ei õpeta' on ikka tõetera taga küll. Ma võin sellest vaid järeldada, et ma olen vana...ja seda siis vist juba üle 10 aasta :)
Oeh...


Friday, 17 May 2013

KUIVAD ÖÖD

Reisu postitustele vahelduseks ka nüüd natuke igapäevast juttu.
Panin üks päev pesu kuivama ja näppu jäid Greta sukapüksid. Silm peatus sukkpükste sildil kust ma enda suureks üllatuseks lugesin suuruseks 1-2 aastat!! Teadsin, et need tal taguotsast natuke alati alla vajusid aga ma automaatselt arvasin, et tegu pigem sellega, et laps vöökohalt kõhn. Nimelt ta Gap-is ostedud aluspüksid suuruses 2-3 aastat püsivad tal jalas vaid tänu sellele, et nende peal on kas teksad või sükkpüksid. Suvel kleitidega ta neid kanda ei saaks kuna need lihtsalt kukuvad tal seistes maha. Väiksemat suurust aga Gap-is ei eksisteerigi. Samas Greta on täiesti tavalises suuruses laps, ei ole liiga kõhn ega  paksuke aga noh see on küll natuke liiast talle 1-2 aastase lapse sukkpükse jalga ajada :)
Pükste jutuga edasi minnes võin nüüd kõva häälega kuulutada, et lapsel on ööd kuivad. Ma võin öelda, et see juhtus tõesti vaat et öö pealt ja KOHE kui Greta 4 aastaseks sai. Ta ei ole MITTE KUNAGI enne kuiva mähkmega hommikul ülesse ärganud (välja arvatud need mõned korrad kui ta kõrges palavikus on olnud) aga kohe kui 4 aastat sai täis nii see juhtus.
See on hea näide sellest, et kui laps on selleks valmis siis ta on ja kui ei ole siis ei aita mingi treenimine. Pean siis silmas  öist kuivaks saamist. Päeval ju on vanematel võimalik lapse käitumisel silma peal hoida ja lapsel endal ka kontrolli pidada millal potile vaja minna aga öösel on seda kontrolli ikka väga raske hoida nii vanematel kui lapsel. 
Küll me proovisime teda mitmel korral öösel potitada või lihtsalt eemaldasime mähkmepüksid ja lasime tal märjas voodis magada. Mitte midagi ei olnud sellest kasu. Pigem ainult kahju kuna öised pissitamised rikkusid me mõlema unerutiini ja märja taguotsaga magamine põhjustas pigem nohu. 
Nüüd aga potitan ma ta ühtul kuskil kella 10-11 vahel ja sellest aitab, et ta hommikuni vastu peaks. Tavaliselt ei ole tal ka hommikul kohe vaja vannituppa joosta vaid mõnikord alles pärast seda kui on hommikusöögi ära söönud.
Eks mõnel ööl siiski veel juhtub ka õnnetusi (kui ta näiteks on õhtul soolaseid oliive söönud ja siis mingi aeg kell 11 ajal vett juua nõuab) aga seda on väga harva. Reisul käies oleme siiski veel igaks juhuks mähkmepükse kasutanud kuna hakka siis kuskil hotellis või teiste kodus märja voodiga jamama aga eks seegi on mööduv. 

PS. Jah, ja õues on meil veel nii jahe, et käime mütsiga. Täna oleksin isegi kindad tahtnud hommikul kätte panna. Paar ööd tagasi oli isegi kuskil Wales-i piiril lund sadanud ja öösel -4 kraadi külma olnud. 
Tegelikult ma ei kurda kuna Pete autos on külapuhuja tuksis ja selle parandamine maksab üle 400 naela seega mida jäehdam õues seda vähem me autos higistama peame :) (Proovin asjale positiivset külge leida :)


VIIMANE PÄEV SVEITSIS - JÄRJEJUTU LÕPP

Ja oligi käes meie viimane päev Sveitsis. Hommik tervitas meid tibutava vihmaga. Hinges nutsime ka meie kuna pidime hüvasti jätma nii meie mõnusate sõprade kui ka meid ümbritsevate mägedega samas aga teadsime, et see ei jää meie viimaseks reisiks mägedemaale ja Mäepere tuleb ka kindlasti meile uuesti külla. Kui täpsem olla siis loodame nendega kohtuda juba sel suvel Eestis olles :)
Kuna meie lend tagasi Londonisse läks kell 6 õhtul siis oli meil veel terve päev aega mõne kohaliku väikese küla ja suurema linnaga tutvumiseks. Ühes kohas nägime selliseid toredaid Chaplini maju.
 Veetsime paar tundi ka Lausanne nimelises linnas. Nagu me rongijaamast mööda sõites teada saime siis kutsutakse seda linna Olümpia Pealinnaks kuna seal asub Rahvusvahelise Olümpiakomitee peakorter (ma ei ole kindel ka seda nii tõlgitakse aga midagi sellelaadset :)
 Parkisime auto parklasse ja jalutasime niisama natuke linnapeal ringi. Kuna meil aega ei olnud palju siis me ei hakkanud otsima kus see õige vanalinn asus. Sellega plaanime tutvuda järmisel korral.

Meie eesmärgiks oli leida mingi suveniiripood kust Greta endale Sveitsi lipu saaks osta. Nimelt on meil kombeks saanud, et igal uuel maal kus Greta reisib ostab ta endale väikese lipu kaasa ja saadab postkaardi koju. Selle postkaardi saatmisega tegime me algust juba siis kui Greta alles väike beebi oli. Algul ta muidugi ise nendele kaarditele allkirja panna ei osanud vaid tegi lihtsalt sotaputa, siis joonistas ja nüüd oskab juba ka oma nime kirjutada. Aastate pärast võib arvata kirjutab ta juba ka meie kirjutatud tekstile oma osa juurde. Loodetavasti on see midagi sellist mida tal kunagi vanemas eas on tore lugeda ja meenutada. 
Lipu otsimisega oli meil Sveitsis aga täitsa raskusi. Esiteks oli juba mingit suveniiripoodi raske leida, lipust rääkimata. Esimesel päeval lossis käies seal küll oli see täitsa olemas aga kuna me siis veel polnud õieti Sveitsi pinnale jalgugi maha saanud tundus kaardi ja lippu osta liiga vara. No ja nii me siis seal Lausannes ringi kõndisime ja otsisime turistidele mõeldud poodi. Jumal tänatud siiski üks meil õnnestus lõpuks leida ja veel selline kus lippe ka müüdi.


Raamatupoes tegima ka väikese peatuse. Seal oleks, minu ja Greta poolest, see peatus ka palju pikem võinud olla. 

Edasi sõitsime me Geneva poole. Geneva lähedal pidavat olema väike võluv linnake-külake munakivi tänavatega (midagi selle taolist). Lugesin seda Easyjet-i ajakirjast lennukis Sveitsi poole lennates ja mõtlesin, et sinn aoleks tore enne kojulendu minna, lennujaamast vaid 20 min kaugusel. Ma isegi rebisin selle koha sealt ajakirjast välja, et meelest ei läheks. Tom-tom viis meid ilusti sinna külakesse. Minu ettekujutavast armsast romantilisest vanaaegsest kohast aga ei olnud seal haisugi. Me sõitsime selle küla risti ja rästi mitu korda läbi kuna arvasime, et äkki me ei ole selle südames veel aga no ausalt enam magedamat ja igavamat kohta on vist terve Sveitsi peal raske leida. Ma lihtsalt ei saa aru miks sellist koha üldse seal Easyjet ajakirjas mainitakse. Võiks ju arvata, et sinna pääsevad vaid märkimist väärt kohad. Igal juhul täieli 'fail'. Kuna selle sõidu alla olime juba küllaldaselt aega raisanud siis ei tasunud meil enam ka Geneva-sse seiklema minna ja parkimis kohta ostima hakata. Sõitsime siis niisama ringi ja leidsime Geneva kõrgklassi ja lõpuks ühe väikese armsa külakese.





 Viimased jäätised ja hakkasigi vihma ladinal sadama.
Oli aeg lennujaama sõita. Check in toimus kiirelt, jäi just sobivalt aega veel natuke poodides ringi kolada ja pudelivett lennuki peale kaasa osta. Selle asemel, et aga tabloolt meie väravanumbrit näha seisis seal teadaanne,et meie lend hilineb 5 tundi. 5 TUNDI!!! Kella kuue asemel peale 11 õhtul. No ja kui veel arvesse võtta, et me olime ju lennuväljal 2 tundi varem siis oli seda ootamis aega kokku 7 tundi. Mind võttis see uudis vaiksel oigama. Olime just otsinud poodides Gretale midagi söödavat (üllatus, üllatus, me lapsel oli nälg) aga kui nägime kui kallid olid võileivad siis otsustasime hoopis lennukil midagi osta ja nii kaua oma snakidega hakkama saada ja nüüd nad siis ütlevad meile, et peame seal veel 5 tundi ootama. 
Peale mõningast uurimist saime teada, et Londonist tuleval lennukil oli mingi rike ja meile otsiti uut lennukit ja seega see hilinemine. Mingi aeg hiljem jagati meile ka 15 euroseid toidutalonge inimese peale. Me tegelikult olime selleks ajaks juba uuesti lennujaama kinniselt pinnalt lahkunud ja veetsime aega osas kus enne turvakontrolli saab olla. Veel enne kui me oma talongid kätte saime leidsime me mulle ühe mahekohviku, kus kõike värsket ja puhast müüdi ning kus ma endal kõhu ilusti täis sain süüa. Greta sai samuti oma igatsetud pasta portsu kätte ja Pete sõi restoranis talongide eest õhtusöögi. Ma arvan, et see ootamis aeg lennujaamas läks meil kõigil valutult kuna me olime pungil täis positiivseid emotsioone ja elamusi. Greta oli meist veel see kõige relax-im ja hea tujulisem. Sellele vaatamata, et tal oli juba ammu uneaeg oli just tema see, kes meid turgutas ja kes oma nii armsa käitumise ja ütlemistega rõõmustas. Kuigi tal ju oli ka juba terve pikk päev seljataga ja emotsionaalselt ja füüsiliselt kogu reisist solgutatud (on ju teine allest just 4-ne) siis ei kuulnud me talt kordagi ühtegi virinat ega kaebamist (välja arvatud see, et ta tahab midagi süüa :)
Mingi aeg pandi kõik poed ka kinni aga õnneks üks veel oli lahti kus Greta kaupa käis uudistamas. Leidsime sealt sellise suure Nutella purgi ja Oreo küpsise (karbi).
Kokkuvõtteks võin öelda, et Sveitsi on vist tõesti selline maa, kus on kõik Eesti paremad küljed koos Sveitsi omadega koos ja Eesti tagaigatsemiseks peale Rahva Raamatu poe (OK mõni asi ikka ka veel :) ei olegi nagu otsest põhjust. Talvel on seal lumi, kui mitte maas siis mägedes kindlasti kus suusatamas ja muidu talvemõnusid nautimas saab käia. On ilus loodus ja vabadus. Seal kus Mäemamma elab on just seda vabadust lastele mille järgi mina siin Inglismaal kõige rohkem Eesti järgi igatsen ja seda avarust millest ma Inglismaal tihti puudust tunnen. 
Meile meeldib ka väga Sveitsi poliitiline ja sotsiaalne pool, vähemalt siis see millest me siiamaani kuulnud oleme (ja mida omasilmaga näinud. Mäemamma, sulle pilgutan ma selle lause juures silma ;).
Samas, just nädal hiljem Belgiast koju sõites, tajusime me kui imeline siiski on ka Inglismaa loodus, ajalugu ja arhitektuur. Kui siin oleks ka seda vabadust lastele sel moel kui seda on Eestis siis oleksime veel eriti rahul aga ega siis kõike ka ei saa mida tahad. 
Võib olla sedasi ongi hea Eestit meie elus hoida elus, et sinna uuesti ja uuesti tagasi minna ja nautida neida asju millest me siin Inglismaal puudust tunneme. 
Mäeperele aga suured tänus selle eest, et nad olemas on. Sveitsi läksime me ikka eelkõige nende, mitte mägede pärast!