Monday, 30 September 2013

ÜKS VÄLJASÕIT SEPTEMBRIS

Blogis on olnud pea nädalal vaikust kuna mu ema ja tädi olid külas ning meil oli meeletult ringi kappamist. Hakkan nüüd ruttu taas blogima kuna on nii palju asju mida soovin siin teiega jagada. 
Kõige pealt alustan ühest meie väikesest väljasõidust mis toimus tegelikult juba kuu aega tagasi, septembris.

Kui kõik ausalt ära rääkida siis lugu algas sellest, et me tahtsime veel viimast oma 'vabadusest' võtta ja enne koolialgust kuhugile välismaale paariks päevaks minna. 
Jutt käib siis septembri algusest. 
Enne veel kui meil see mõte tuli, vaatasin ma sugulaste tarvis Tallinna Londoni lennupileteid ja selle käigus jäi mulle silma väike Malta lendude pakkumine. Nalja pärast klikkasin veebilehele ja kuigi pakkumine oli alles järgmiseks aastaks siis hakkasin Malta sõidule mõtlema. Võtsin ruttu mingi lennufirma lehe lahti ja täitsin kuupäevade osa ja ülejäänud vajaminevad lahtrid ning vajutasin otsingule. Ekraanile tuli hind £360. Wow, mitte üldse paha kolme inimese kohta! 

Maltal oleks ju ideaalne 3 ööd septembri alguses veeta. Soe päike, meri, lennujaam alla 10 kilomeetri kaugusel pealinnast (ei ole vajadust autot rentida), ning mis veel kirss tordil, seal asub Playmobil Park. Noh, midagi selle laadset nagu Legoland ainult, et Playmobil asjadega (kuigi mitte nii suurejooneline kui Legoland). Kõigele lisaks saab seal ka ekskursiooni teha Playmobil tehasesse kus sulle näidatakse nende mänguasjade valmistamist ja iga laps saab ise ühe Playmobile tegelase endale meisterdada. Selline asi oleks mitte ainult Gretale huvitav olnud, vaid ka meile Petega (sest ka meie jumaldame Playmobil asju).

Paari minutiga leidsin meile ka sobiva majutuse ja juba saatsingi Petele emaili mis algas 'Mida sa arvaksid kui me....'. Petelt tuli kohe vastus tagasi 'Book it!!!'.
Hakkan siis lendu broneerima, ise juba mõtetes rannaliivas. Klikkan nupule, et maksma hakata aga oma suureks üllatuseks näen hinda mis üle 1000 naela!!! WTF! 

Tuli välja, et enne olid nad mulle vaid ÜHE inimese hinda näidanud, mitte kolme inimese. Milline pettumus :( Hea vähemalt, et ma lennupiletite broneerimisega alustasin ja mitte majutusega. Üle 1000 naela Malta reis küll väärt ei ole.
Pete oli jõudnud juba suurest rõõmust kolleegidele teatada, et nad ilma temata hakkama saaksid paaril järgmisel päeval ja nüüd siis selline lugu. 
Meil on aga nii, et kui me kord oleme oma vaimu millegi nimel valmis seadnud siis meil on väga raske alla anda. 

Lahti läks meeletu lennupiletite jaht. Meil ei olnud enam vahet kuhu me lendame, nii kaua kui saaks vaid paariks päevaks kuhugi lennata. Kammisin läbi kõik nii odavlennu firmade lennud, kui ka kallimate omad. Mõistliku hinnaga ei olnud mitte midagi. Kõik lennud algasid £500 meile kolmele. Kuigi pooled koolid olid juba oma õppetööga alustanud siis lennufirmad küsisid ikka veel vaheaegade hindu. Ju nad siis teadsid, et meiesuguseid, viimasel minutil minejaid, on teisigi. Nädal hilisemad lennud olid enamus juba võileiva hinnaga. 
Leidsime vaid kaks kohta kuhu oleks saanud ka alla £500 lennata - Kopenhaagen ja Luksemburg. Sel hetkel need linnad meid ei meelitanud, tahtsime ju liiva, merd ja rahu, mitte linnakära. Seda enam, et Kopenhaagen on ju nii kallis linn veel kõigele lisaks.

Vahepeal juba mõtlesime, et sitta kah, lendame siis juba Ameerikasse. Õnneks jäi Ameerika ikka mängust välja, aga Dubaisse lendamisest ei jäänud küll palju puudu. Olime peaaegu juba pileteid ostmas, kui mu hea sõbranna, kellelt hotelli soovitust küsisime, uuris, et kas me ikka teame, et seal on septembris tapvalt kuum. Sellele me muidugi ei mõelnud. Tuli välja, et isegi välisbasseini veetemperatuur tundus seal kui 40 kraadi, õhust rääkimata. Tore oleks olnud küll sinna kolmeks ööks kohale sõita ja siis kogu selle aja hotellitoas külmaõhupuhuri all mööda saata :).

Katsetasime veel Prantsusmaale, Marseille-sse sõitmisega, aga selleks ajaks olime me juba nii tüdinenud kõikidest otsingutest, et isegi Pransusmaa ei kutsunud enam, sellise kalli raha eest vähemalt küll mitte.

Olime pettunud, et plaanid luhta läksid, aga samas mis ei ole ettenähtud see ei ole ettenähtud. Pete ütles, et tema on juba vaba päeva mõttega nii harjunud, et kuigi me lennuplaanid läksid luhta siis võiksime kodumaa piires siiski kuskile sõita ja ööseks jääda. 
Oeh...minu jaoks tähendas see jälle otsimist ja mõtlemist ja internetis ringi kolamist...hirmus väsitav töö. 

Kõigepealt peab valima välja kuhu maakonda me üldse minna sooviksime. Tavaliselt teeme seda selle järgi kus midagi huvitavat vaadata oleks, aga neid vaatamisväärsusid on ju kogu maa paksult täis. Kui oled lõpuks piirkonna välja valinud siis hakkab ööbimiskoha jaht pihta. Sellepärast ei tasu küll siin Inglismaal kunagi muret tunda, et kuskile öömaja ei leiaks. Alati leidub mõni vaba koht kuskil, AGA meile ju kõik ei sobi. 

Kui Pete on juba päeva vabaks võtnud (ja rahast ilma jäänud) siis tahab ta sellest päevast viimast võtta ja seda täiega nautida. Me otsime alati midagi erilist ja meeldejäävat. Noh tavaliselt olen mina see, kes selle raske töö ära teeb ja põnevad kohad välja otsib. Sama lugu siis sel korral.

Äkki tuli mulle meelde, et kui me juulis Leeds Castle-s käisime siis me nägime seal ühte brosüüri erinevatest võimalustest nende lossivaldustes ööbida. Pakuti tavalist BB (Bed and Breakfast) stiili öömaja, aga ka midagi natuke erilisemat ;). Me juba siis mõtlesime, et see on kui loodud meile ja et me peaks seda kindlasti proovima. Kahjuks olid siis juba kõik nädalalõpud välja broneeritud ja sinna see asi sel korral jäigi...
Kannatust, kannatust, kohe varsti saate teada millest jutt ;)

Nüüd kui me taas olime situatsioonis, et ei teadnud kuhu minna või mida teha siis tuli mulle äkki meelde ööbimisvõimalus Leeds Castle-s. Uurisin asja ja tuli välja, et kuna tegu ei olnud nädalalõpuga siis neil on just üks vaba koht veel neljapäeva ööks. Juhheeii, problem solved :) Leidsime koha kuhu minna ja seda mitte £1400 eest vaid ainult £140 eest.

Kaks päeva hiljem seadsimegi suuna uuesti Leeds Castle-i poole. Ilm oli IMELINE! Lausa 30 kraadi (5 septembril) just meie väljasõidu päeval. Järgmiseks päevaks lubati küll juba palju külmemat ilma aga tühja sellest. 
Sel korral ei sõitnud me lossi ette olevasse külastajate autoprklasse, vaid läbi turvakontrolli lossi taha.
Sõitsime mööda autost mis kandis kuumaõhupalli korvikest...aga kuumaõhupallidega ei olnud meil mingit pistmist :)
Meie ööbimiskoht nägi kaugelt välja hoopis selline...
Nimelt läksime me Glamping-ule. Glamping tähendab inglise keeles 'Glamourous Camping' ehk siis glamuurset telkimist :)
Sel korral oli tegu siis ka veel Rüütlite glamuurse telkimisega :)
Telkimisplatsil oli kokku 8 keskaegset telki (mina kutsusin neid telke tsirkuse telkideks). Broneerides öö telgis saad sa vabapääsme lossi  ja lossi parki kogu päevaks (£21 pilet täiskasvanutele ja £13.50 lastele. Muuseas, lapsed saavad märja ilmaga tasuta sisse), kuigi telkide juurde lasevad nad sind alles peale kella 15.00. Saabudes telkimiskohale näidati meile kõige pealt kus tualetid ja dussiruumid asusid. 
Siis viidi meid telkide juurde
Meie Gretaga oleks punast telki tahtnud...
Saime aga sinise :) Õigemini, see oligi ainuke mis veel vaba oli. 

Telgid olid üksteisele küll üsna lähedal, aga kuna järgmine telk oli seljaga meie poole ja pilliroost seinaga eraldatud siis oli olemine üsnagi privaatne. Meie väikeses aias kasvas isegi ploomipuu.

Kuna õues oli sel päeval üle 30 kraadi sooja siis võite ettekujutada kui kuumaks telk seest oli köetud. Ma ei tea, suvel oleks seal olnud küll täielik piin magada. Meil õnneks vedas, kuna septembri ööd on juba üsna jahedad siis selleks ajaks kui magama mineku aeg käes oli, oli ka meie telk juba maha jahtunud. Ma ütleks, et öösel oli isegi külm. Teki all küll mitte aga mu nina oli küll kergelt jääs. Tegelikult oli telgis külmade ilmade tarvis väikene ahi mida me oleksime saanud vastavalt vajadusele kütta. Meil siiski asi nii hulluks ei läinud :)

Greta, nagu alati, tundis ennast uues 'kodus' nagu kala vees. Pakkis oma koti lahti ja hakkas endale voodit tegema. Talle nii meeldib uutes kohtades magada. Mulle ka ainult selle vahega, et ma ei maga kunagi kuskil paremini kui oma enda kodus oma voodis. 


Telkide juures oli grillimisplats. Puud ja grillimisriistad olid kohapeal juba olemas, toidu pidid inimesed ise kaasa võtma. Me oleksime hea meelega seal endale õhtusöögiks liha grillinud, aga kuna ilm oli nii soe, oli meil võimatu toorest liha terve päeva kas siis autos või telgis hoida. Peamajas oli küll ka külmutuskapp, aga sinna ei lubatud 'health ja safety' reeglite tõttu inimestel oma toitu panna. Noh, meil ei olnud sellest lugu kuna olime eelnevalt juba lossi restoranis endale õhtusöögiks laua broneerinud.

Õhtuni oli aga veel aega seega jalutasime taaskord lossi külastama. Jalutuskäik viis meid läbi viinamarjakasvanduse.


Greta oli labürinti nähes nii rõõmust, et lausa kargas õhku. Tema pettumuseks jätsime sel korral labürindi vahele. Ma ei julgenud uskuda, et Greta sama kiirelt ka teisel korral tee keskpunkti leiaks ja mul ei olnud mingit tahtmist seal mitu tundi ringi jalutada. Seadsime sammud hoopis lossi poole.





Leeds Castle juures on väikene koerte kaelakettide näitus. 

Greta oli koeri nähes eriti happy :)

Enamus koerte 'kaelarihmasid' nägid välja sellised. Suurem osa olid sellised okkalised

Eelmisel korral kui lossi külastasime ei jäänud meil aega paadisõiduks. Sel korral aga küll. Kuna oli neljapäeva õhtupoolik siis oli lossis ja lossi ümbruses nii vähe inimesi. Vahepeal tundus nagu oleks kogu koht vaid meile kuulunud :). 

Paadisõit oli väga tore. Meid sõidutanud mees oli hea huumoriga ja rääkis meile lossist huvitavaid ajaloolisi fakte.  Sellise madala paadikese peal oli tegelikult väga mugav lössutada. Ega seal korralikult istuda ei saanud, pigem nagu lamasid. Päike paistis, vesi sillerdas, sooja 30 ringis, sina logeled ja kuulad huvitavat 'muinasjuttu'. Ma oleksin hea meelega kohe mitu ringi ümber lossi teinud :)
Paadimees rääkis, et algupäraselt olid Leeds-i lossimüürid kaks korda nii kõrged kui praegu. Loss ise on selle koha peal juba alates 1119 aastast seisnud, aga Henri VIII oli see mees kes lossimüürid madalamaks käskis lammutada kuna need varjasid ära ilusa vaate tema magamistoa aknast. See oli tegelikult üsna jabur käsk, kuna madalamad müürid muutsid lossi vaenlastele palju kättesaadavamaks ja ise ta peatus Leeds lossis vaid paaril korral oma elu jooksul, et neid kauneid vaateid nautida. 
Alumisel pildil olev väikene 'uksekene' oli vanasti kanalisatsiooni ava. Selle ukse kohal asus lossi ainuke tualett kus käies siis kogu kraam otse vette kukkus. Praegu kasutatakse seda ukseava tulekahju korral tagavara väljapääsuna. Seda kuuldes tuli mul naer peale. Et mis mõttes, põgenevad tule eest ja siis upuvad vees. Meie suureks üllatuseks aga tuli välja, et selles tiigikeses on vesi vaevu nabani. Kui seda ei teaks siis küll ei tuleks selle peale. Vanasti loomulikult oli tegu korraliku sügava vallikraaviga, aga kuna seda ei puhastata siis see lihtsalt kasvab kinni. 
Veel rääkis mees meile, et vanasti hoiti riideid    kemmergutes kuna koidele ei meeldinud sita hais. Riided jäid küll koide poolt söömata, aga haisema hakkasid küll. Mees ütles, et pruutpaari lillekimbu traditsioon ongi alguse saanud sellest, et vanasti kanti lavendri kimpu sita haisu peletamiseks :) Ma nüüd muidugi ei tea kui tõsi see on, aga nii see mees meile teadis rääkida.
Kuna me olime selle päeva viimased paadisõitjad siis näitas paadimees meile ühte kuningliku ujumiskohta mida ta tavaliselt oma tuuri ajal ei tee.
Et seda basseini näha pidime paadis endid täiesti pikali viskama, et ühe plangu alt läbi sõita. Basseini kohas oli üsna pime seega ei hakanud pilti tegema. Ega seal midagi suurt näha ei olnudki. Imelik oli mõelda, et keegi seal üldse kunagi ujuda oli tahtnud. Seda enam, et vees ujusid samaaegselt ju ka kakajunnid. Paadimehe jutu järgi moodustasid teenrid vette rivi, et siis seda kuningat junnide eest kaitsta. No aga vesi oli ju ikkagi sama, junnide või junniteta :)




Peale paadisõitu käisime tiiru lossis, mis sest, et alles paar kuud tagasi me juba olime seal.




Kella 19 oli meil restoranis laud kinni pandud aga kuna 19-ni oli veel palju aega siis jalutasime niisama lossi ümbruses ringi.






Mänguvaljaks oli täiesti meie päralt
Kui siis lõpuks sai kell 7 oli me laps nii näljane, et oli nõus isegi putru sööma, kui vaid midagi süüa saaks (tema sõnad). Nagu eelnevalt mainisin siis me olime restoranis kohad endale juba eelnevalt broneerinud. Greta ei pidanud õnneks väga kaua enda sööki ootama. Kuna restoran avati alles kell 19 siis meil ei olnud võimalik oma söömisega varem alustada ja seega sõime alles siis kui me laps tavaliselt hakkab kodus juba magama minema. 
Sellele vaatamata suutis ta restoranis eeskujulikult noa ja kahvliga süüa ja seda täiesti omalalgatusel. Mulle nimelt väga meeldib kui väikestel lastel on õiges kohas õiged lauakombed. Me ei nõua, et Greta kodus iga päev noa ja kahvliga sööks, aga meie eesmärk on, et ta seda seltskonnas teha oskaks. 

Kui kõhud said täis alustasime jalutuskäiku tagasi oma glamuursesse telki. Meile oli juba varem soovitatud taskulamp endaga kaasa võtta, seega õnneks me viinamarja istandusse ära ei eksinud. 

Õnneks oli telgis olev temperatuur õhtuks märgatavalt langenud ja kuumuse käes me piinlema ei pidanud. Pigem, ma ütleks, et öine temperatuur langes isegi nii palju, et ma kartsin, et mu nina jäätub ära. Tegelikult ma muretsesin suurema osa ööset selle üle, et Greta ennast ära ei külmetaks. Tema nimelt ei tunnista eriti tekki ja tahab oma jalad alati teki alt välja ajada. Seekord magas ta küll magamiskotis, aga selle lukk jooksis üsna kergelt lahti. 
No õnneks keegi meist ära ei külmunud ja seda päris külma aega oli vaid mingi osa ööst. Hommikul õues küll enam 30 kraadi sooja ei olnud. Päeva peale aga langes temperatuur kohati isegi vaid ainult 13-le kraadile. Uskumatu, et sellise väikese vahega võib temperatuur 17 kraadi võrra kõikuda. 
Hommikul toimetati meile hommikusöök vaat, et lausa voodisse. Mina seda kahjuks küll süüa ei saanud, aga see peekonisai lõhnas küll nii isuäratavalt, et ajas lausa suu vett jooksma. 




Ega me hommikul rohkem midagi ei teinudki kui sõime, pakkisime oma kodinad kokku ja sõitsime meie järgmisesse sihtkohta millest ma teile siin kohe varsti kirjutan.