Tuesday, 8 October 2013

SCOTNEY LOSS

Nüüd natuke 'reisijuttu' taas. 
Ega seda eriti reisiks ei saa nimetada, kuna kui koht kodust vaid alla tunni autosõidu kaugusel asub, siis on pigem ikka tegu täitsa oma tagaaiaga ja reisist jääb asi kaugele.

Nimelt on see postitus järg meie glamuurse telkimise postitusele, mis toimus septembri alguses. Kui me olime oma asjad kokku pakkinud ja oma sinisetriibulise telgiga hüvasti jätnud seadsime suuna Scotney Lossi poole. Valisime selle koha taas suvaliselt paljude teiste losside ja mõisate seast välja ja pean tunnistama, et me tegime väga hea valiku. Kohe nii hea, et kui mu ema ja tädi siia kaks nädalat hiljem külla tulid siis viisime ka nemad seda ilu  nautima.
Ma ei teagi otseselt miks mulle see loss nii väga meeldis. Õigemini oli tegu koguni kahe lossiga, vana ja uuega. Ma arvan, et asi ei olnudki nii palju lossis endas, kuivõrd selles kus see loss asjus ja milline oli nende kahe lossi ajalugu. Erilise atmosfääri andis ka see, et kuigi eelmisel päeval oli õues üle 30 kraadi sooja, siis päev hiljem oli sooja vaid 13 kraadi ja meie lossi külastuse ajal tibutas isegi natuke vihma. Olime peaaegu ainsad külastajad, kõik oli vaikne ja rahulik ning oli kerge ettekujutada kuidas mitu sajandit tagasi elu sellises kohas välja võis näha. 

Kui päike paistab tundub ju kõik nii ilusana ja elu kergena, aga kui ilm on selline natuke sombune ja ümberringi on rahu ja vaikus siis ma ei tea kuidas teistel, aga minul on küll sellise ilmaga kergem lossimüüride sosistamist kuulda. Saab rahus igas toas või varemenurgas seisatada ja mõtiskleda kuidas seal vanasti inimesed võisid ringi liikuda, ilma et keegi külastajatest su mõtisklusi oma sealolekuga segaks. Igal juhul oli see meie jaoks üks romantilisemaid losse mida me üle pika aja külastanud oleme. 

Kõigepealt tuvusime uue lossiga. Ma ei hakka peensusteni ajaloosse laskuma, aga mainin nii palju, et loss ehitati ajavahemikus 1837-1843. Loss ehitati liivakivist (oletan, et sandstone seda eesti keeles tähendab) mis kaevati välja maja lähedal olevast kivimurrust. Hiljem rajas majaomanik sinna kivimurdu ilusa aia, aga sellest näete pilte juba natuke hiljem.
Majas elas läbi ajaloo igasuguseid tgelasi, aga viimased elanikud seal enne kui see anti National Trust organisatsiooni valdusse olid Mr ja Mrs Hussey. Mister Hussey sai selle lossi päranduseks oma onult ja 1936 aastal kolis värskel abiellunud paar lossi elama. Mr Hussey oli Inglismaal väga tuntud ajakirja 'Country Life' peatoimetaja. 
Nagu näete ei midagi erilist või jalustrabavat, ajalugu nagu ajalugu ikka, aga mis minu jaoks selle lossi huvitavaks tegi oli see fakt, et selles lossis elas ikka veel Mrs.Hussey kass.

Mrs. Hussey oli suur kasside armataja. Seda lossi kutsutaksegi laste jaoks praegu Kassi Lossiks, kuna Mrs Hussey kass Puss-Puss elab lossis edasi. 
Mrs Hussey leidis selle kassi täiesti juhuslikult lossi juures hulkumas. Tal hakkas kassist kahju ning ta otsustas võtta hulkuva kassi lossi elama. Nendest said lahutamatud sõbrad.
Huvitav on see, et kuigi Mrs Hussey oli SUUR kasside sõber siis tal endal oli vaid üks kass. Lossis aga on igas toas sadu  kassipilte, kassidega iluasju, kujukesi, patju, vaase jne.

Nii armas ja natuke imelik oli käia majas ringi ja näha jälgi sellest, et Mrs Hussey päris kassi seal veel elab. Näiteks nagu tema söögikausid ja magamis korvikesed, tekikene tema lemmik toolil jne. Meile räägiti, et kui meil hästi läheb siis võime ka ise Puss-Pussiga kohtuda, aga tavaliselt ta ei jaksa kõiki külastajaid uudistama tulla ja põgeneb hoopis kuskile rahulikku kohta magama. 


Härra ja Proua Hussey olid õnnelikult abielus 34 aastat. Lapsi neil ei olnud ja seega olid nad juba varakult kokku leppinud, et kui nad surevad siis läheb loss National Trust organisatsiooni valdusse (see organisatsioon hoolitseb ajalooliste ehitiste eest)
Härra Hussey suri 1970 aastal 71 aastasena ja peale seda elas ta naine seal lossis 36 aastat üksinda! Kas te kujutate ette elada 36 aastat üksinda peale oma mehe surma? 
No tegelikult ma ei ütlegi, et keegi sellist asja ette peaks kujutama, aga ma ei tea, mulle kuidagi tundus, et 34 abieluaastatki on hirmus pikk aega juba...ja kui nüüd mõelda, et sinna otsa veel 36 aastat üksinda elamist...
Proua Hussey suri aastal 2006, natuke enne oma 100 aasta sünnipäeva. 
Tegelikult ei olnud tal see elu seal lossi midagi nii üksik. Tal oli palju sõpru ja alati oli maja külalisi täis. Samuti olid tal mõned abilised ja ärgem unustage, et tal oli ju ka ta KASS :).

Ja nüüd kujutage ette seda vaest (tegelikult ikka rikast) kassikest, kes on viimased 7 aastat olnud selle lossi peremees (või perenaine, ma enam ei mäleta kass vist oli ikka naissoost). Et inimene kellele ta on kuulunud on ammu surnud aga tema elab täpselt samas kohas, täpselt samamoodi edasi. Isegi ühtegi tooli või muud mööblieset ei ole terve maja peal selle aja jooksul liigutatud (Ok võib olla kahte tooli siiski on :)
Minu jaoks tegi selline seik selle lossi eriliseks. Ei olnud tegemist lihtsalt taas ühe sellise 'koomas' oleva mõisa või lossiga, mis on peale omanike siit ilmast lahkumist magama pandud. Lossil oli kassi näol täiesti elu sees.
Lossis olid sel korral hästi toredad töötajad (toavalvurid). Tegelikult on enamus sellistest töötajatest toredad inimesed kuna see on vabatahtliktöö siis vaevalt keegi sinna 'tööle' tuleb, kes seda tegelikult teha ei taha. 
Lastele loomulikult pakuti taas neile mõeldud tegevuste-ülesanneteleht, kus nad pidid igas toas ühe mõitatuse ära lahendama ja siis vastavalt selle mõitatuse vastusele üles leidma mingi putuka (ja kasse).
Greta kõnniks ja vaataks selliseid mõisaid ja losse ka ilma nende tegevuslehtedeta hea meelega, aga selline lähenemine lastele on väga hea viis nende huvi ajaloo vastu äratada. Sellele lisaks oskab enamus töötajaid igas toas lastele mingeid huvitavaid fakte ja lugusi maja kohta rääkida, mis laste tähelepanu köidab ja neile huvi pakub. 
Kui üks töötaja kuulis, et mina Eestist olen (õigemini kuulis ta, et Greta kahes keeles rääkis ja tundis siis huvi mis keelega tegu) läks ta nii hassarti. Tema oli Eestit kahel korral külastanud ja tal on plaan sinna uuesti tagasi minna. Rääkis mulle kus ta kõik oli käinud ja mida teinud. 
Mees kuulutas kõigile teistele töötajatele ka, et majas on eestlased ja siis olid kõik nagu parmud me ümber. Tegelikult olid nad Greta ümber, kuna nende arvates oli see nii uskumatu, et nii väikene laps kahes keeles rääkida oskab. Noh, tore kui selline asi kellegi päeva nii rõõmsaks teeb :)
Muideks kui maja peale mister Hussey surma osaliselt juba National Trusti valdusse läks (mis sest, et majaproua veel ise majas elas) siis rentis National Trust osasi lossivaldusse kuuluvaid alasid välja. 
Ühte lossi korterit kasutas Inglise peaminister Margaret Thatcher ajavahemiskus 1970-1980, et seal nädalalõppudel Westminster elust välja puhata.
Maja avati rahvale vaatamises alles aastal 2007. Aasta peale majaproua surma.


Isegi õues võis kassi kujukesi leida

Kuna me käisime seal lossis kahel korral siis panen siia need pildid segamini mõlemast korrast. Vihmased ja külmemad pildid esimesest korrast ja soojemad siis kui tädi ja emaga seal käisime. 
Nagu ma mainisin siis tegu oli kahe lossiga. Eelmine jutt käis uuema lossi kohta. Siit on näha vaadet vanemale lossile mis ehitati juba aastal 1378. Uus loss ehitatigi nii, et selle akendest avaneks ilus vaade vanale lossile. Mingil ajal lammutas uue lossi omanik osa vanast lossist üldse ära, et muuta vaade veelgi romantilisemaks.
Mul on küll sellest väga kahju, aga pean tunnistama, et varemed näevad tõesti väga romantilised välja.


Enne kui me mäest alla, vana lossi juurde, jalutama hakkasime põikasime sisse lastele mõeldud 'Avastuste tuppa,' mis asus uue lossi kõrval. Tegu taas ühe fantastilise lastele mõeldud kohaga. Mulle jättis see igal juhul unustamatu mulje. Selline võiks välja näha üks loodusõpetuse klass. Lastega oleks saanud seal väikeses majakeses vabalt tunnikese mööda saata.

Seal oli nii palju huvitavat näha ja käega katsuda. Ma algul arvasin, et ruumis oleval telekaekraanil jookseb lihtsalt mingi film hiirtest, aga pärast lugesin, et tegu reaalajas toimuvate 'sündmustega'. Hea õnne puhul võisid sa sealt näha mutte, karihiiri ja muidu hiiri oma igapäevast elu elamas. Ma isegi nägi seal mingeid hiirekesi ringi jooksmas.
Hästi palju oli asju mida lapsed võisid katsuda ja millega eksperimentida.
Näiteks oli seal üks kummut mille sahtlites oli igasugu huvitavaid kollektsioone. Isegi päris tuvi tiivad ja sabad jne. See oli küll natuke rõve, aga samas teaduse nimel on ka tuvi tiibu ju vaja näha ja katsuda :)
Siia olid väljapandud erinevate loomade karvad. Lapsed said katsuda ja mõistatada kellega tegu. Vastust said kontrollida luugi all olevast nimekirjast. 
Mõeldud oli igas vanuses lastele. Igav ei hakanud kellegil, isegi mitte meil, täiskasvanutel.


Putukate hotell
Teel vana lossi juurde läksime mööda sellest kaevandus august kus uue lossi ehitus tarvis liivakive välja kaevati. 
Aiana näeb see välja midagi sellist. Eri aastaaegadel on pilt loomulikult erinev. Meil paluti tulla tagasi kevadel, siis pidavat olema lossi ümber täielik värviline õitemeri.
Tuli välja, et seal kaevanduse-aias on 100 miljoni aasta vanune dinosauruse jalajälg mis kaevamiste käigus välja ilmus. Meie kuulsime sellest alles siis kui lahkusime seega me ei viitsinud enam tagasi sinna aeda seda otsima minna, aga noh eks mõnel teisel korral siis otsime ülesse.




Mulle jäi kaamera ette kolm armast vanakest pingil piknikut pidamas. Kahjuks ei tulnud ükski pilt ilusti välja. Kui me alla lossivaremete juurde läksime istusid nad seal ja sõid oma lõunat ning kui me, nii umbes tunni aja pärast, tagasi tulime istusid nad ikka veel seal ja ajasid juttu. Ah, milline elu, tuled lossiparki lõunat sööma, istud paar tundi pingil ja siis lähed tagasi koju.




Nüüd hunnik pilte vanast lossist


Vaade uuele lossile vana lossi aiast










Saage tuttavaks minu klounist abikaasa ja metslasest laps :) Igav juba ei hakka!



Kui me mu ema ja tädiga sinna läksime siis juhtus olema pulmalaada nädalalõpp. Rahvale näidati-reklaamiti-müüdi ideed seal lossis oma pulmi korraldada. Palju selline lõbu noorpaarile maksma läheks ma ei tea, aga minu arvates ei teinud nad seda müügitööd küll väga edukalt. Ma ei tea, see tundus kuidagi kuiv ja igav ning vana lossi sees olevad ruumid olid kaunistatud nii nagu oleks tegu hoopis matustega. Kirst oli vaid veel puudu.







Imelik mõelda, et keegi võttis 'haamri' kätte ja hakkas täiesti korraliku lossi lammutama vaid sellepärast, et oma tagaaeda romantiline lossivarem luua. Tulemus on muidugi ilus, aga oleks tahtnud ka näha kuidas koht enne lammutamist välja nägi.








Aastast 1591 kuni 1598 oli vana loss ühe preestri peidupaigaks. Lossis elas sel ajal katolik perekond Darell kelle valduse loss oli 350 aastat. Loss otsiti läbi paaril korral ja sel ajal oli preester peidus trepi juures olevas augus. Kui aus olla siis ma ei saa täpselt aru kus täpselt või kuidas see peidus olemine toimus. Trepi juures oli tõesti üks uks, mis väidetavasti oli preestri peidupaik, aga vaevalt ta nüüd nii avalikus kohas peidus oli. Võimalik ka, et see uks lisati sinna alles aastaid hiljem ja silmas peeti lihtsalt seda urgast mis selle ukse taga oli (võib olla oli enne selle ukse asemel lihtsalt sein).
Igal juhul mõlemal korral eemaldati perekond majast, kui läbiotsiti toime pandi (esimesel korral koguni kogu nädalaks). Teisel korral märkas majaproua, et preestri kuuesaba paistis peidupaigast natuke välja ja ta läks ja hoiatas preestrit, et ta selle sisse tõmbaks. Seda hoiatust aga juhtuti pealt kuulama. Samal ööl otsustas preester peidupaigast põgeneda. Tema teener tormas saali, kus tagaotsijad parajasti õhtust sõid, ja valetas, et vargad on talli sissemurdnud ja varastavad hobuseid. Samal ajal kui mehed talli jooksid põgenes preester üle müüri. Kohtus teisel pool müüri oma teenriga ja mõlemad mehed põgenesid.





Lisan siia ühe väikese video kohast

Uue lossi kõrval asus suur nii nimetatud maitseainete aed, kus kasvas igasugu juurikaid, lilli ning isegi kanad jooksid ringi.
















Selline jutt siis täna. Järgmine kord viin teid Kuninganna valdustesse.

13 comments:

Kersti said...

Oh ja ah, vägev!
Jään siis kevadisi pilte ootama :P
Oot aga kui vana see kass siis on?

ritsik said...

Tõesti muljetavaldav! Hämmastav, kui hästi National Trusti ühing töötab kõikide oma vabatahtlikega.
Aga ma ei saa aru neist uhketest kaminatest nii lossides kui elumajades. Enamasti on need ju vaid dekoratiivelemendid? Miks neid siis ei köeta ja mis süsteemiga üldse maju köetakse?

Alice said...

Ritsik, National Trustil on ikka palgaltöölisi ka, aga need inimesed, kes erinevates lossides ja mõisates 'tube valvavad' (mõnikord ka kohvikutes või organisatsiooni poes töötavad) nemad on suuremalt osalt vabatahtlikud.

Enamuses teevad seda tööd vanemad inimesed kellel on palju vaba aega, kes on huvitatud ajaloost ja kellele meeldib inimestega suhelda. Nad ei tee seda tööd iga päev.
Igaüks annetab nii palju oma vaba aega kui ta soovib ja eks siis kõikide vabatahtlikute vahel pannakse mingi töögraafik kokku.
Kokku on National Trustil üle 50 000 vabatahtliku.
Kõrgematel kohtadel olevad inimesed on ikka palgal :).

Riigilt muideks ei saa see organisatsioon mingit toetust. Nad elavad ja teevad kõik hooldustööd ja mida iganes toetuste, annetuste ja liikmemaksudest saadud rahast. Liikmeid on sellel organisatrioonil 2011 aasta seisuga üle 4 miljoni. Meie oleme ühed nendest liikmetest :)

Organisatsioon mitte ainult ei hoolitse ajalooliste kohtade eest vaid nad ka ostavad selliseid kohti mis vajavad kaitset ja mis ilma nende vahele sekkumata läheks hukka.
2009 aastal näiteks koguti eraisikute, liikmete, firmade jne annetuste näol kokku 3 milj naela, et osta ära üks järjekordne fantastiline mõisa.

Paar aastat enne seda osteti taas üks maja. Annetajaid oli 50 000 eraisikut kelle abiga korjati kokku 3 miljonit natuke rohkem kui 3 kuuga. Sellele lisaks said nad 17,5 naelase kingituse ühelt ajaloo fondilt ja maja päästeti.

Idee selline organisatsioon luua sai alguse juba 1884 aastal ja oma nime National Trust sai organisatsioon aasta hiljem. 1895 aastal alustas tööd ning on kasvanud iga aastaga ainult suuremaks.

Kus juures National Trust on siin vaid ÜKS selline organisatsioon.
Sellele lisaks on neid organisatsioone veel mitmeid, kes samuti ajalooliste ehitiste, kindluste, aedade jne eest hoolitsevad (English Heritages, Royal Horticultural Society, The Landmark Trust, Historic House Association jne).

UK ei ole kohta kust sulle mingi võimas ajalooline asi vastu ei vaataks :)

Alice said...

Kaminad on ajaloolistes lossides ja majades ikka selleks, et nende abil ju köeti maja. Vanasti ju keskkütet ei olnud. Keskküte on küll hiljem lossidesse ja mõisatesse lisatud, aga ega siis sellepärast kaminaid ära ei lõhutud. Seda enam, et sinna sai ju jätkuvalt tuld teha ja kaminatule valgel õhtuid veeta.

Meil on ka kodus allkorrusel kaks kaminat ja seda sellepärast, et Inglismaal on paljud majad väga vanad ja sel ajal kui neid ehitati siis köeti tuba veel kaminatulega.
Samas mida vanem maja seda hinnalisem ta on teatud ostjate hulgas, kuna hiljuti ehitatud uued majad on nagu karbid.

Kui meil oleks raha ja saaks valida mis maja me järgmiseks ostaks siis viimasel ajal ehitatud maja kohe kindlasti mitte. Vanaaegsetel majadel on palju rohkem karakterit, nad on ilusamad ja ka tihti avaramad kui hiljuti ehitatud majad.

Söega loomulikult ahjusid enam ei köeta, aga meie kaminad on gaasiküttega ja kui me tahame siis saame õhtuti kaminatule valgusel istuda küll.

Meil on tegelikult kamin läbipaistva materialiga kinni kaetud, kuna sealt puhub talvel palju külma õhku sisse ja beebi Gretale meeldis sealt alati neid musti kive suhu toppimas käia.
Kallis gaasi ja eletri hinna tõttu ei ole meil mingit isu seda kaminat ka niisama igal õhtul põletada seega meid see ei häiri, et me seda ei kasuta.
Näeb ilus välja ka kui me uuesti kolima peaks hakkama siis soov oleks, et ka uues kohas oleks samuti ilus kamin elutoas olemas :)

kati said...
This comment has been removed by the author.
Marmelaad said...

jah, ma küsin ka : kui vana see kass siis on?
kas ta üldse päriselt olemas on või on see selline "Oodates Godot`d":))

vanad mõisad on muljetavaldavad ka ilma kassita - see on fakt ja kõik need legendid vütsitavad elamusi veelgi.
mulle meeldib ka kujutada ette millised inimesed mingil ajastul ringi liikusid ja mis mõtteid nad mõelda võisid.
kui viljandi ordulinnuse varemetes käin, mõtlen sinna ka rüütlid ja rüütlinnad juurde:))

Alice said...


Kui aus olla siis ma ei tea kui vana see kass on aga seda ma tean kindlasti, et see kas on ikka täitsa olemas :)

Ma tegelikult isegi küsisin seal lossis kassi vanuse kohta, aga otseloomulikult ma enam ei mäleta kui vana ta siis oli.
No ma pakuks, et ehk mingi 14 aastat. Majaproua kaks soovi oli, et pärast ta surma jääks maja sellisena nagu ta on külastajatele vaadata ja, et tema armsa kassi eest hoolitsetakse edasi.

Ma muideks leidsin Facebookist Puss Pussi oma lehe. Sealt saate temast ja ta sõpradest pilte näha. Neid sõpru me isegi kohtasime seal :)
Facebooki leht on Puss the Scotney :)

luize said...

Sellised "preestriaugud" olid Inglismaal katoliiklaste majades väidetavalt päris levinud, sest anglikaani kiriku tagakius oli mingi aeg päris tõsine. Isegi viimases Bondi-filmis on see teema sees, seal oli küll üks pikem käik preestrile ka tehtud, et see põgenema saaks. Või siis mõeldi see filmi jaoks välja, sest no Bondil oli vaja selle kaudu põgeneda ju :)
Aga ega need peiduurkad ei saanud väga suured ka olla ja seda kasutati ikka ainult "läbiotsimiste" ajal ju. Siis võis väikeses kuubikus ka kükitada, ma arvan.

Alice said...

Jah, need preestri peidupaigad on tõesti osa Inglise ajaloost.
Kus suured, kus väiksemad olenevalt millises kindluses, majas, lossis keegi peidus oli. Ja eks maaalused käigud ja põgenemise tunnelid kuulu ju ka ilma preestriteta ühe õige kindluse juurde :)

Liilia said...

Meile meeldib ka perega siin inglismaal avastada kohti. Minu 2 ja 5 aastasele ka meeldib kui lähme uute kohta ja samuti need orud, mäed ja põlld, kus on veel need vanad kivimüürid :)Tihti nad ise nõuavad, et lähme jälle kuhugi, meil ka fotosid palju juba ja olen ka mõelnud teha inglise kohta blogi, et teistel oleks hea lugeda ja ka minna kohtadesse kus oleme käinud :)
Küsiks nüüd, kus need kaks lossi asuvad ?

Alice said...

Kui klikkad blogi sissekande alguses olevava sõna Scotney Loss siis avaneb nende leht kus ka lossi asukoht kirjas :)
Loss asub Kent-i piirkonnas seega teist vist natuke liiga kaugel.

Liilia said...

Pole hullu meile meeldib käija ringi üle inglismaa kui koht seda väärt on :)

Alice said...

Ärge nüüd minu jutu peale küll nii pikka sõitu ette võtke. Pärast olete veel võib olla pettunud. Maitsed on ju erinevad, kuigi meile see koht meeldis :)

Ilusaid kohti on siin Inglismaal ju nii palju. Me oleme käinud sadades ja ma arvan, et kuna me oleme näinud nii paljusid erinevaid siis just sellepärast tundus see loss millegipärast natuke teistsugusem ja jäi meile hinge :)