Wednesday, 31 December 2014

ILUSAT UUT!!!

Istume siin Petega ja arutame, et vana aasta õhtu on üks imelik õhtu. Istume ja ootame et kell saaks 24.00. Rahulikult ei saa ka istuda, sest kellal peab silma peal hoidma, et uue aasta tulekut maha ei magaks. Pane või äratuskell helisema.  Ja siis ta saabub, kaks raketti taevas, ning me oleme õnnelikud et pääseme lõpuks magama.

Sel aastal juhtus aga nii, et meie OMA pere jõulud jäid vahele ja me otsustasime kingid hoopis vana aasta õhtul kuuse alla panna. Nii tore ju 1 jaanuari hommikul ärgata ja näha Greta nägu kui ta äkki kingi hunnikut kuuse all näeb. Greta puhul oleks tegelikult võinud vabalt kogu selle 'show' ära jätta, kuna tema on oma jõuluvana elamuse juba Eestis kätte saanud ja kinkidega ka väga rahul, aga meie Petega tahtsime ikka oma kingid kuuse alt kätte saada. 

Nii, et siia ei tule mingeid 2014 aasta kokkuvõtteid ega uue aasta lubadusi vaid üks jõululine pilt.


Ilusat Uut teile kõigile ja kohtumiseni aastal 2015!

Ho Ho Ho


VEEL ÜKS PÄEV VANALINNAS

Kuna viimasel korral vanalinnas käies oli meil kiire tagasi koju tulla, sest ma pidin emaga shoppama minema, siis otsustasime üks päev veel kord vanalinna minna ja kuskil restoranis ka süüa. Läksime jälle rongiga.
Kui ma selle pildi Gretast siia postitasin siis märkasin, et ta riided sobivad nii hästi omavahel kokku. Ma veel enne Eestisse tulekut mõtlesin, et mind üldse ei huvita mis värvi või kuidas Greta talveriietes välja hakkab nägema nii kaua kui on soojalt riides ja kõik vajalik olemas. Otseloomulikult ei tahtnud ma nädalase reisu jaoks kuskilt korralike suusariideid osta. Tavaliselt on meil alati häda just talvejalanõudega, sest aastaga kasvab laps ju nendest välja ja seega eelmise aasta omasid enam kasutada ei saa. Sel korral läks mul nii hästi, et täiesti juhuslikult leidsin heategevusepoest väga hea kvaliteediga paari talvesaapaid £3 eest. Suusapüksid olin talle ka juba paar aastat tagasi ette ära ostnud, sest kuna meil siin ju talve ei ole siis selliseid riideid tuleb ikka väga harva teisejärgu poodidesse. Kuna püksid maksid vaid £2.50 siis ei olnud mul midagi kaotada ja ostsin kaks aastat ette ära. Nagunii siis kui vaja on ei ole kuskilt võtta. Jope ostsin talle kunagi H&M odavusmüügist £5 eest.Ta on seda juba kaks talve kandnud ja kuigi jope suurus on 3-4 aastastele siis mahtus veel ilusti selga. Müts on ka juba mitu aastat vana, aga seda vähemalt saame me vahel ka siin maal kanda. 
Nii, et Greta talevjope, suusapüksid ja saapad läksid mulle kokku maksma £10.50. Nendele lisaks siis nüüd Eestist ostetud lumekindad 9 eurot. Kõik kokku alla 20 naela. 
Vanalinnas käik oli sel korral üsna vaevaline. Kohe kui vanalinna jõudsime hakkas Greta kurtma, et ta ei jaksa käia ja et tal jalad valutavad. Me Petega ikka utsitasime teda tagant, meelitasime ja keelitasime, isegi saime kurjaks vahepeal ja nii me siis sal edasi liikusime. Ma algul ei saanud aru milles värk. Arvasin, et võib olla Greta lihtsalt ongi viimase aja tegemistest ja paarist päevast nii pikalt värskes õhus viibimisest väsinud. Ka kahtlustasin, et võib olla väsitavad 'uued' saapad, mis talle veel nats suured on ja millega on ehk raske pikki maid kõndida. Ma muidugi ei osanud sel hetkel asja nii analüüsida, et Greta tegelikult ei  vingu KUNAGI et ta ei jaksa või taha kuskile minna või midagi teha ilma pädeva põhjuseta, sest ta ALATI tahab kuhugu minna ja midagi teha. Alles palju hiljem tuli välja, et Gretal päriselt kondid valutasid ja oli väike palavik.

Sellele hädaldamisele vaatamata tegime vanalinnale ikkagi väikese tiiru peale. Pete kandis vahepeal Gretat kukil ka nii, et polnud häda midagi.




Algupärane plaan oli, et käime vanalinnas söömas, siis lähevad Greta ja Pete Solarisse kinno lastefilmi vaatama ja mina naudin samal ajal Apollo raamaturiiulite vahel raamatuid lehitsedes. Lõunat sõime restoran Peppersack-is.

Pete toit nägi välja selline
ja minu selline
Greta sõi friikaid ja viinereid lastemenüüst, nagu Eestis ikka tavaks :)


Solarisse jõudes ja juba kinopiletite sabas seistes tuli välja, et Greta eelistas filmi vaatamisele hoopis raamatupoodi minemist. Läks teine kohe hassarti kui nägi Apollo poodi ja kuulis, et mul plaan sinna minna. Egas midagi, kuna Greta oli ikkagi veel väsinud olekuga siis otsustasimegi, et teeme vaid väikese tiiru poes ja siis läheme tagasi koju. Kuna ma ikka veel kahtlustasin, et Greta jalgade väsimuse põhjuseks on talvesaapad siis võtsin ma tal need jalast ära ja lasin tal raamatupoes sukkis ringi kõndida. Sel ajal ma juba hakkasin kahtlustama, et võib olla on ta hoopis haige, sest tundus natuke kuum.
Natuke aega vaatasime ringi, ostsin paar raamatut kiiruga, ühe laulupeo cd ja siis otsustasimegi lahkuda. Ma muidugi oleks palju kauem seal olla tahtnud, aga südametunnistus ei lubanud nii Pete kui Gretat pikemalt piinata. Kui Solarisest välja astusime sadas õues väga imelikku lund. Vist oli tegu rahega. Selliseid teri oli pärast maa paksult täis. 
Sõitsime taksoga Balti jaama ja meie rong oligi kohe ees. Koju sõit läks seega väga kiiresti. Selleks ajaks olime me kõik juba üsna väsinud. Sellel pildid Pete haigutab mitte ei karju kaasreisijate peale :)
Kui me koju (vanaema juurde siis) jõudsime oli mul plaan Gretat kraadida, aga kuna laps käitus nagu poleks tal viga midagi ja hiljem sõi ka normaalselt siis mul läks kraadimine meelest ära. Alles magama minnes tundus laps kuumana ja ma siis igaks juhuks ikka kraadisin. Meie lapsel on ju kombeks normaalselt käituda ka väga kõrge palaviku juures (välja arvatud kui peab pikki vahemaid kõndima), silmad vaid läigivad rohkem kui palavik on. Kraadiklaas näitaski 37,8 mis Greta puhul on üsna väike palavik. Andsin ööseks siiski rohtu ja hommikul ei olnud lapesel enam midagi viga. Õue ma tal muidugi minna ei lubanud ja sellest oli meil kõigil kahju. See tõttu jäi meil üks päev lumemõnusid vähemaks meie niigi lühikese Eesti visiidi ajal, aga kuna kogu reis oli nii super ja meil olid nii mõnusad jõulud Eestis siis see üks päev ei mänginud enam mingit rolli. Me olime rahul, et meil üldse õnnestus lund näha, oleks ju võinud  vabalt ka mustad jõulud sattuda.

Gretal endal oli aga kõige kurvem meel selle üle, et tänu oma palavikule, ei saanud ta enam väikest beebit katsuda ja süles hoida. Meie jätsime ka viimasel päeval musitasime ja beebi väntsutamise ära, sest kartsime pisikuid levitada. 
Ega ma ei teagi mis siis Gretal lõpuks viga oli, sest peale selle väikese palaviku ei olnud tal ei tatist nina või valusat kurku, ei köhinud ka nii et arvata võib, et lihtsalt võitles mingi pisikuga ja sai sellega ühe päevaga jagu.
Midagi peab ju ikkagi alati meie reisidel natuke aia taha minema, sest ega emad ei tohi ju täiega midagi nautida ;)

JÕULUÕHTU 2014

24 detsembri hommik algas meil lumememme tegemisega. Õigemini olid tegijad siiski Pete ja Greta, kes juba hommikul vara (UK aja järgi siis vara) õue kibelesid.

Lumi kahjuks enam nii hästi kokku ei hakkanud kui eelmistel päevadel, kuid sellele vaatamata suutsid nad ühe memmekese kokku 'lappida'


Mingi aeg tuli Greta tuppa, aga Pete ehitas aga edasi ja tund hiljem oligi veel üks lumemees vanaema aias seismas. 

Väike tants
ja siis alustasime piparkookide meisterdamisega. Oli ju vaja need enne valmis teha kui jõulutoit ahju pidi minema. Piparkoogi tegemist alustasime minu taignast. Kui ma selle lauale olin pannud ja rullima tahtsin hakata siis murenes see miljoniks väikeseks tükiks. Ma oleks peaaegu nutma hakanud. Ma nii ootasin, et saan ka jõuluõhtul teistega koos piparkooke süüa ja nüüd siis siin laual mingi puru vaid. Minu suureks üllatuseks aga kohe kui ma taignarulliga purust üle olin käinud muutus see täiesti normaalseks. Kujud sain ka sealt ilusti välja lõigatud. Uskumatu!
Kui minu piparkoogid olid ahjus ära käinud siis oli Greta kord piparkooke tegema hakata. Ma pidin ju selle eest hoolitsema, et minu omade peale kuskilt mingit jahutolmu ei lendaks, või keegi väikene oma jahuste käppadega neid katsuma ei pääseks, seega sellepärast siis ka tegin enda omad esimesena valmis ja panin eest ära.
Greta on meil väga osav piparkoogimeister. Poest ostsime talle eraldi värvilist tuhksuhkrut, et ka tema koogid kaunistatud saaksid. Nendel valmis glasuuridel on ju muna sees. Muideks me olime väga vaimustuses sellest värvilisest tuhksuhkrust, isegi ostsime mitu pakki koju kaasa. Kahju, et neid vaid väikestes karbikestes müüakse. Me oleks hea meelega ühe suurema koti endaga Inglismaale kaasa vedanud. Vaimustuses olime siis sellepärast, et sellel tuhksuhkrul oli mõnus hapukas maitse ning pärast juba UK kodus rohelist glasuuri tehes, oli sellel veel mingi natuke õunamaitseline mekk juures.

Minu omad
Ja teiste omad

Vanaema oli meil see kes kogu jõulude ajal vaid vaaritas. Pärast veel pesi ise kõik nõud ka ära :) Eks me ikka natuke vist aitasime ka, aga ikkagi sai tema suurema tööga hakkama. 
Mul õnnestus korraks kamina ees paar minutit istuda, samal ajal kui Pete ja Greta pimesikku mängisid. Me küll tavaliselt lapsega selliseid mänge ei mängi. Peitust ja pimesikku mängib Greta ikka tavaliselt oma sõprade või sõbrannadega, aga kuna Pete oli puhkusel siis korra ju võis.
Üks väike pilt jõululauast (verivorstid ei ole vist veel lauale toodud)
Kaks pere pisemat (Greta ja minu vennapoeg)
Väike Robert

Kui jõulusöök oli söödud algasid ettevalmistused jõuluvana tulekuks. Greta muidugi nendest ettevalmistustest midagi ei teadnud. Tema teadis vaid, et jõuluvana mingi aeg tuleb ja selle teadmise üle oli tal väga hea meel.
Kui aus olla siis nii minu, kui ka mu venna ning vennanaise jaoks on see jõuluvana 'tegemine' üks väga naljakas ja lõbus ettevõtmine. Paikka pannakse täpne plaan, kes kus mingi aeg olema peab ja kellele kust uksepealt märku antakse. Kõike seda ikka suure saladuskatte all ;) Kui siis kõik ettevalmistused olid tehtud utsitasime Greta aknale vaatama et kas jõuluvana on juba meie aeda jõudnud või ei. Meil on alati selline traditsioon, et jõuluvana teeb tiiru ümber maja, lehvitab meile, paneb kotid ukse taha, annab kella ja läheb (jookseb:) minema. Traditsiooniks on ka saanud, et meie jõuluvana tuleb alati suure sinise IKEA kotiga :)
Kui te oleks vaid Greta rõõmuhõiset kuulnud kui ta jõuluvana aknast nägi. See tuli nii südamest ja oli nii ehtne rõõm, et selle kõrval tasusid meie ülikallid lennipiletid igati oma hinda ära. 
Mul on nii kahju, et ma pildistamise asemel kogu sündmust ei filminud. Oleks mälestuseks võrratud emotsioonid saanud.

Kui uksekell oli ära helisenud tormas laps nagu välk uksele ja nagu sellelt allolevalt pildilt võite näha, toimus kõik järgnev nii kiirelt, et ühtegi selget pilti ei õnnestunud jäädvustada.
Kingituste hunnik oli suur. Aga kui võtta arvesse, et kinke oli seitsmele inimesele kolme pere poolt siis täiesti normaalne. Isegi kassile oli kaks kingitust :)
Enne kingituste avamist veel paar raketti

Ja siis läks kingitrall lahti. See on juba tava, et Greta meil alati automaatselt jõuluvana rolli astub ja iga inimese kingid temani toimetab. Õnneks kingi eest laulmist või luuletuse lugemist meie suguvõsas ei nõuta. Naudime niisama ja avamise käigus täname teineteist…ja loomulikult ka jõuluvana :)





Kuna Greta õppis juba mitu kuud tagasi ära endale hobusesaba tegemise ja nüüd pusib patsi punuda siis jõuluvana tõi talle sellise soengupea, mille abiga on patsipunumist hea harjutada. 
Loomulikult ei olnud meil võimalik kõiki meie kingitusi Inglismaalt Eestisse kaasa võtta, küll aga pidime hoolitsema selle eest, et need asjad mida Greta jõuluvanalt soovis ikka jõuluvanaga koos ka kohale jõuaks. Ega Greta ju teadnud, et me kodus veel ühe 'jõuluõhtu' korraldame. Õnneks ei palunud Greta jõuluvanalt midagi muud kui vaid laulvat lindu. Sellist asja siis
Eks tal oli ikka paar teist asja ka nimekirjas, mida ta soovis saada, aga enamus nendest olid sellised asjad mida siis sugulased ja tuttavad kinkisid ja ta teadis juba ette, et nemad seda teevad.
Inglismaalt võtsin veel kaasa ühe kampsuni jõuluvana kingikotti. Tegelikult oli Greta teadlik, et mina selle netipoest tellisin. Kuna nende kampsunite järgi oli suur nõudmine siis kohale toimetati see alles mitu, mitu nädalat hiljem ja ma siis otsustasin, et teen hoopis nii, et jõuluvana toob selle kohale. Teadsin, et Greta seda kampsunit väga ootas, sest ta vahel ikka käis küsimas, et kas kapsun on juba saabunud.
Veel võtsin kaasa ühe karvase koera. Koeraga oli selline lugu, et ta nägi seda üks päev heategevuspoes. Tal ikka õnnestub sealt alati leida selliseid täiesti uusi nunnusid koerakesi. Sel korral ma ei lubanud tal seda osta ja kuna tal sel ajal ei olnud ka enam taskuraha järgi siis jäi ta sellest koerast ilma. Oli loomulikult väga kurb, aga mina neid karvaseid loomi siia vabatahtlikult juurde ka ei hakka ostma. Pärast kodus hakkasin mõtlema, et tegelikult oleks see ideaalne kink jõuluvana kotti. Asi mida ta siis ka päriselt väga, väga tahab ja mitte midagi sellist mida ta lihtsalt on välja mõelnud, et mingi jõululist kokku panna. Läksin ja ostsin selle siis järgmisel päeval salaja ära. Võtsin Eestisse kaasa, aga unustasin ära, et mul see koer üldse olemas on. 
Kui me emaga shoppamas käisime siis otsisime Greta jaoks veel midagi väikest mänguasja jõuluvana kotti. Midagi sellist millega saab ilma reegliteta mängida. See osutus üsna raskeks. Hinnad Eestis on ikka meeletult kallid. Mitte, et ma ütleks, et kõik peaks odav olema, vaid minu arvates ei ole paljud mänguasjad sellist kallist hinda kuidagi väärt. Otsisin midagi asjalikku millest Greta ka reaalselt rõõmu tunneks ja millega hiljem mängiks. Lõpuks õnneks leidsime ühe väikese kotis oleva koerakese, mis oli pakkumisel ja maksis 10 eurot ja mis oli just Greta tüüpi asi. Mul tuli muidugi alles hiljem meelde, et mul ju oli talle juba üks koer, aga siis oli juba liiga hilja seda tagasi poodi viia (kui selline asi üldse seal poes võimalik oleks olnud).
Jutu lõpuks võin öelda, et see 3 naelane heategevuspoest ostetud koer oli Greta kõige lemmikum kingitus, kuigi ta iga kord lisab, et talle väga meeldib ka see väikene kutsu kotis.

Veel sai laps mälumängu raamatu teise osa. Esimene, mille ma suvel Eestist ostsin, osutus nii suureks hitiks, et palusin emal teise osa Gretale jõuludeks kinkida.

Vanaisa ja tädi Ivi kinkisid Gretale jõuludeks aga muinasjutu raamatu. Olin seda mitmel korral poes vaadanud, aga ostmata jätnud ja nii tore, et nüüd selle siiski saime

Veel sai Greta uue joogipudeli. See kingitus tuli õigel ajal, sest just paar päeva tagasi läks Gretal koolis praegune pudel katki ja mul oli talle kohe uus asemele anda.
ja natuke liiva :)


Palusin Gretal minust ja Roberdist pilti teha. Greta tegi siis sellise pildi meist. Noh, kõige tähtsam tegelane, Robert, on ju pildil ilusti olemas :)


Greta oli jõuluõhtuga ja kingitustega nii rahul, et kirjutas järgmisel päeval jõuluvanale tänukirja meie kõigi poolt. 
Oli tõesti üks toredamaid jõule!