Friday, 28 February 2014

PEAAEGU VIIESE JUTUD

Greta viskab meil ikka pidevalt mingeid väikeseid killukesi. Tegelikult on naljategemisest asi kaugel. Pigem ta lihtsalt arutab või mõtiskleb oma elu ja tuleviku üle, aga kuna tal puudub täielik arusaam (nagu ka meil endil suurem osa ajast ;) ning eesti keel on mõningaste lünkadega siis tulevad need tema jutud tihti naljakad välja. Tavaliselt need kõige 'deep' jutud toimuvad õhtul enne magama minekut.

Eriti päevakorrased teemad on endiselt laste saamine, suremine, abiellumine, looma omamine või lihtsalt meiega hakkama saamine.

Greta: 'Millal see beebi mu sees saab kasvama hakata? Kui suur ma pean olema?' 
Me räägime sel teemal. Greta ütleb jutu lõpus, et võib olla mu kõht kuulis seda juttu ja nüüd hakkab beebi kasvama, kuna ta teab, et ma seda nii väga tahan. 
Siis mõtleb natuke ja ütleb, et ja siis üks isa saab lastega mängida.
Mina: 'Sa mõtled nende beebide isa?'
Greta:' Ei see on nagu minu issi, aga keegi teine. Ma pean valima kellegi. Võib olla keegi minu koolist. Võib olla Noah? Kas sa tead Eva ütles, et mõned võivad naistega ka abielluda!!'

Greta mängib omas toas. Mina liigun toast sisse ja välja oma tegemisi tehes. Mängu käigus, nii möödaminnes, ütleb Greta mulle:
'Ma ei jaksa seda oodata kui ma olen suur.'
'Miks?'
'Siis ma saan lapse' 
Mõtleb natuke ja siis ütleb ise muiates 
'äkki ta hakkab lollust tegema'

Pete paneb Gretat magama ja Greta saab millegipärast Pete peale pahaseks. 
Greta: 'That's it , I don't want to live with you anymore, and I know how to open the window.'

Greta teab, et kui inimesed vanaks saavad siis nad surevad ära. Ta teab, et granni ja grandad on vanad. Üks vahe ta tihti enne magamaminekut küsis: 
'Kas granny ja granddad on veel elus?'

Eile õhtul magama minnes oli tal selline vestlus Petega:
Greta :'What happens when you're dead?'
'What do you mean?'
'Do dogs eat you?'

Hommikul ärgates jooksis Greta meie tuppa ja teatas:
'TIAD emme, ma nägin unes, et ma ütlesin cookile (kokale), et sina oled gluteen free. Et sina ei saa süüa gluteen.'

Mina Gretale:
'Kui sa kogu aeg valetad siis sa oled valevorst ja keegi ei taha olla valevorsti sõber.'
Greta: 'Ma ei taha olla vorst, ma olen ainult vale.' 

Telekast tuleb saade Aafrikas elavast lapsest (spetsiaalselt lastele mõeldud saade). Ütlen Gretalt et mõtle kui tore kui sul oleks selline sõber. 
Greta mõtleb, raputab pead ja ütleb:
'Ma ei taha seal elada, seal ei ole väga palju süüa.' 

'Tüdrukud minu pea sees aitavad mind. Panevad excersice minu sisse, et ma saaks joosta'

Greta filosoofilised mõtted:
'Tead, tegelikult me oleme mänguasjad ja keegi väga suur inimene mängib meiega ja liigutab meid.'
Mina: 'Ah soo, sa arvad, et on nii jah?'
G: 'Jah, see võib olla ju tõsi? See on nagu meie mängud.
Võib olla me oleme out of paper' 
Mõtleb mõnda aega selle üle mida ta just ütles ja siis lisab:
'Ma ei taha seda planet (peab silmas seda kus me oleme mänguasjad). Ma tahan real planet. Mis sina arvad, kas see on tõsi või ei ole, jah või ei?'

Greta: 'Sina oled nagu printsess'
Mina:'Ma ei taha olla printsess, tahan olla emme'
Greta: 'OK, oled nagu ilus emme... aga paks!'

Greta ja eesti keel. Mõnikord ta ütleb asju eesti keeles läbi inglise keele. Näiteks Greta ütleb mulle:
'Sa VAATAD nii ilus' (you LOOK so nice)
või
'Ma VAATAN nagu poiss' (I look like a boy)

Greta näitab mulle midagi ja mina ütlen imestades:
'Oh, sa poiss!'
Greta parandab:
'Oh sa tüdruk you mean!?'

Greta loeb eesti keeles:
'kaheksa, üheksa, kümme, ükskümmend üks, ükskümmend kaks, ükskümmend kolm…'

Greta jookseb kööki ja kutsub mind ärevalt teise tuppa:
'Tule emme vaata siin on üks elukene!'
Läksin vaatasin, tegemist oli väikese elukaga, täpsemalt mingi putukaga.
'Ma ei taha selle elukesega siin toas üksi olla'



Thursday, 27 February 2014

NATUKE KOOLIJUTTU TAAS

Vahepeal natuke koolist. 
Greta on koolis juba peaaegu 6 kuud käinud. Uskumatu, et juba nii pikalt. Talle meeldib koolis VÄGA. Pole olnud ühtegi hommikut, või nädalalõppu, või koolivaheaja viimast päeva kui laps oleks öelnud, et ei taha järgmisel päeval kooli minna. Läheb rõõmsalt kooli ja tuleb sealt ka rõõmsalt tagasi. 

Kooliga oleme endiselt väga rahul. Avastame uusi ja huvitavaid asju kooli kohta mida me enne ei teadnud. Näiteks seda, et alatest järgmisest aastast toimub igal (või igal teisel, ma hetkel enam ei mäleta) neljapäeval koolis kunsti-muusika-näitlemise 'tund'. See tähendab, et Year 1, Year 2 ja Year 3 lapsed jaotatakse omavahel gruppidesse (igas grupis on erivanuses lapsed) ja peale lõunasööki kuni kojuminekuni tegeletakse kunstiga. Oi kuidas mulle selline asi meeldib. Et siis hommikul õpivad paar tundi ja siis ülejäänud 3 tundi on loominguline. 

Sellele lisaks on ikka eraldi kunstitunnid ka. Kui aus olla siis ma ei teagi palju neil nädalas selliseid tavalisi kunstitunde on, või kas üldse ongi. Praegu joonistavad, kleebivad ja lõikavad nad asju vastavalt sellele mida parasjagu õpivad. 
Järgmisest aastast hakkab toimuma eraldi kunstiring kuhu saab lapse panna ja mis toimub pika vahetunni ajal ning peale kooli. Ei mäleta praegu kas selle eest peab maksma ka või ei, aga Greta paneme kindlasti ühte sellisesse tundi (panemine ei tähenda, et sunnime minema :)

Praegu toimub kord nädalas neljapäeviti pika vahetunni ajal prantsuse keele tund nendele kes sellest osa soovivad võtta. Selle eest maksame £50 veerandis.
Viimase veerandi kokkuvõte oli selline: 
INTRODUCTION: Every week we practice a few regular phrases such as: 

Greetings : Comment t-appelles-tu ? Je m’appelle .. Comment ça va ? (How are you ?) Ça va bien (Good) Ça va mal (Not so good) Comme ci, comme ça. (OK) Combien de filles/garcons (How many girls/boys) Bonjour/ au revoir (hello / goodbye), s’il te plait / merci (please / thank you)

FOR THE FIRST 5 WEEKS THIS HALF-TERM WE HAVE LEARNT:
Colours– Bleu, Blanc, Rouge, Jaune, Vert, Rose, Orange
Numbers 1-10 
La France – We talked a little about France , the French flag and the Euro, sang a song about la Tour Eiffel, and practiced colours and numbers at the same time.
Le Pont D’Avignon -we sang the song and learnt une fille, un garcon., rose, orange. We played a game to practice saying our names.
Valentine’s Day – We celebrated Valentine’s Day, learning how to say je t’aime I love you

FOR THE NEXT HALF OF TERM WE WILL BE COVERING THE FOLLOWING TOPICS:
L’Arc en ciel – We’ll sing about a rainbow, and pull colours out of a bag like a magician. 
Le sandwich – le jambon (ham), le fromage (cheese), la tomate, la salade, la baguette
Mardi Gras – We’ll learn about customs in France and there’ll be a pancake theme.
Mother’s Day We will celebrate Mother’s Day with games, stories and a card.
Easter - We will be playing games and learning vocabulary themed around Easter.

Everyone in the group is new to French, and we have been very impressed by their enthusiasm and good behaviour. We look forward to their progress over the rest of the Summer term.

Kuu aega tagasi hakati väikeseid lapsi harjutama üksi kooli tulema. Selle üksi kooli tulemise all pean silmas seda, et lapsevanemad kallistavad ja musitavad oma lapsed ära suure koolivärava juures ja siis lapsed kõnnivad ise oma klassi. See on ettevalmistuseks järgmiseks aastaks, kui nende klassid saavad olema koolimaja teisel poolel kuhu nad siis ise minema peavad. Enne viisid vanemad lapsed klassi ukse taha (selle mis hoovipeal asus), nüüd aga pole vanematel enam asja koolihoovile rohkem kui kojumineku ajal ja pean ütlema, et hommikuti on see minemine nüüd kõigil palju ladusam. Enne blokeerisid vanemad hoovi ja häirisid teisi lapsi oma klassi minemast. Siit vanalt pildilt on natuke näha autode juures olevat peaväravat mis käib päeval lukus ja kus me nüüd omi lapsi musitame hommikuti :)
Greta klass võitis kiituskirja kui klass kus kõige vähem lapsi oli puudunud.
Willow class won a certificate for best attendance throughout Reception classes, Year 1 & Year 2! Well done all.
Ma ei julge siin tegelikult seda kõva häälega öelda, aga Great ei ole päevagi koolist puudunud. Haige oli ta viimati suvel Eestis olles, kui tal tuulerõuged olid ja enne seda aasta tagasi aprillis. Ei ole tal olnud ei nohu ega köha. Minu jaoks üsna üllatav, kuna koolis käivad nad iga ilmaga vähemalt korra päevas õues (tavaliselt kaks korda) ja talvel vaevalt Greta ise endale vetsus käies särgi püksi toppis või kõik jope lukud ja nööbid kinni pani enne kui õue läheb. Pole ka kuulnud, et keegi Greta klassikaaslastest eriti haiged oleks olnud nii, et väga karastatud lapsed. Eriti vist need lapsed, kes ka 0 kraadi juures palja peaga või põlvikutega kooli tulid.

Varsti hakkavad vist ujumistunnid ka pihta. Need siis kuuluvad tunniplaani juurde ja kõik lapsed saavad vähemalt korra nädalas ujuda.

Ma vist ei ole sellest siin veel kirjutanud, et jõululaadaga koguti kokku £6667!!! Kust see raha küll tuli ma ei tea? Laat ise ju kestis vaid paar tundi. Samas meie ju jätsime ka laadale pea £150 ja tundub, et Greta kooli lastevanemad tõesti toetavad kooli ja panustavad palju koolile.

Saadud raha eest on juba ehitatud uued aiakastid kooli juurviljaaeda. 
Juurikaaiale lisaks (mis neil oli juba enne, aga nüüd lihtsalt laiendatakse seda) võetakse kooli ka kanad. Paar viimast koolipäeva on Gretale eriti sündmusrikkad olnud. Nimelt on nende klassis 11 muna kust kohe, kohe tibud on välja koorumas. Ma ei tea miks need munad kolmest reception klassis just Greta klassis on, aga nii on ja lapsed on väga elevil. Iga päev jälgitakse kuidas munad end liigutavad ja kuidas koorele ilmuvad mõrad. Greta ütles täna koolist tulles, et kolm tibu olid välja tulnud ja hiljem leidsin ma kooli veebilehelt selle pildi
Ma nüüd ei teagi, kas tegu nende tibudega-kanadega kes hiljem kooli jäävad või on nad lastele vaid vaatamiseks toodud. Homme saame nädala uudistelehest kindlasti täpsemalt lugeda millega tegu ja eks ma siis kirjuta siia täpsustuseks. 
Üks päeva käisid lapsed birdwatching. Oli vist mingi üle riigiline linnuvaatlus päeva ja siis mindi lastega loodusesse linde uurima. Sattus hirmus vihmane päeva ja Greta pärast ütles, et nad nägid vaid paari lindu :)

Praegu sain just emaili õpetajalt kus anti teada, et järgmisel nädalal kui on Pancake Day, hakkavad lapsed koolis pannkooke tegema ning paluti kahte vanemat appi. Saab näha mida nad Gretale välja mõtlevad. Pannkooke saab ta teha küll, aga süüa mitte. Kuna Greta õpetaja ei saa samuti muna süüa siis ma arvan, et ta muretseb ise midagi mida nemad kahekesi siis saavad süüa. Mul ei tasu ennast jahu sisse appi pakkuma minna.

Enne koolivaheaega oli Greta klassi kord läbi viia Assembly. Nimelt on siinsetes koolides alati hommikuti nagu väikesed aktused kus kool saab kokku ja räägib mingil teemal, lauldakse või erinevad klassid esinevad lühikeste kavadega. Sinna tavaliselt vanemad ei lasta välja arvatud kui on avatud assembly. Kestab umbes 15 min.

Paar nädalat tagasi oli Greta klassi kord seal esineda ja meil, vanematel, lubati ka vaatama tulla. Kuna juba mitu nädalat olid esimeste klassidel teemaks olnud loomad siis Greta klass esines kavaga 'We are going to the Zoo' mis oli enam vähem selle raamatu põhjal tehtud etendus.
Greta oli sel korral ahvi rollis. Pidi tegema väikese tantsu  ja ütlema paar lauset ning kõigiga koos laulma. Filmi kahjuks siia panna ei saa aga paar pilti küll. 
Vaatajateks oli peale Greta klassi vanemate veel ka teised esimesed klassid, Year 1 ja Year 2. 
Me, vanemad, ei suutnud ära imestada kui hästi kõik lapsed kes pealt vaatasid käitusid. Keegi ei lobisenud või lollitanud. Istusid ja vaatasid show, mis kohati üsna ühelaadseks muutus (tegu ju ikkagi väikeste laste etendusega :), ning plaksutasid ja elasid väikestele kaasa. Selle kooli juures ongi see tore, et kogu kool töötab selle nimel, et kõik lapsed tunneks ennast kui ühe suure pere liikmed. Väikesed austavad suuri ja suured väikeseid lapsi. Klasse segatakse omavahel, et kõik kõigiga koduselt tunneks ja sõbrad oleks. Ma näen mõningasi vilju juba praegu, aga eks aeg näita kui hästi või halvasti see tegelikult välja tuleb. Vähemalt kõrvalolijana tundub küll see meetod selles koolis hästi toimivat (mina ei ole ainuke, kes seda on märganud. Nii mõnigi vanem valis kooli just sellepärast teiste koolide hulgast, nagu minagi).


Järgmisel nädalal saame tunnistuste moodi asjad ja toimub järjekordne lastevanemate koosolek. Siis saame esimest korda korralikult kuulda ja näha kuidas Greta on koolis arenenud. Hetkel võin öelda, et laps tuleb tihti koolist mingi tarkusega mida siis minuga jagab. Lugema on ta samuti vaid kooli abiga õppinud, kuna meie ei tee temaga kodus midagi muud kui vaid loeme raamatuid mis talle koolist lugeda antakse. Greta teab kuidas hääldatakse erinevaid häälikuid ja tähekombinatsioone ja mul vaid hea meel, kuna mul endal ei jätkuks kannatust oma last õpetada. 
Mul on paar videot ka olemas Greta lugemisest, aga millegipärast ei õnnestu Petel neid youtube-i laadida. Nädalalõpul proovime uuesti.

Siit ka üks pilt erakooli lastest. Greta kooli juures asub üks erakool ja ma tihti pargin nende värava ette. Lapsed on minemas kuskile. Tavaliselt sel ajal tuleb neile buss järgi ja viib nad spordiväljakule tundi, aga sel korral mulle tundus nad läksid kuskile mujale. Igal juhul ilusad punased sukad ja seelikud on neil.
Ja siit taas üks pilt ratsutajatest. Ma alles nüüd avastasin, et see kiri mis ühel ratsutajal seljal on ei ole mitte POLICE vaid POLITE, ehk siis ole viisakas möödasõites :)

Wednesday, 26 February 2014

JÄRJEKORDSED JOONISTUSED

Paar kuud on taas mööda läinud ja aeg uus kunstinäitus siia ülesse panna.
Nägu näha siis vikerkaare värvid on endiselt päevakorras.
Õige kuupäev oleks detsember 2013 Greta 4a 9k

Greta 4a 10k
Ma tõesti ei tea kust või miks Gretale tuli mõte selline kahe näoga inimene joonistada, aga teda ennast ajas see hullult naerma :)
Detsember 2013 Greta 4a 9k
See pilt on joonistatud Greta hetkel lemmiku multika Peter Rabbit põhjal. Pildil kolm peategelast Pete Rabbit, Benjamin ja Lily. Kui ma õigesti mäletan siis Greta pani multika ajal teleka 'pausi' peale ja siis joonistas ekraanile vaadates tegelased paberile.
Sellised näevad need tegelased päriselt välja :)
Väike näide kuidas Greta meil posimehele kirju kirjutab ja kasse palub endale saata. Nimelt on tal suur soov endale mingit looma saada ja tema arvamist mööda vist on see postiljon kes kasse ja koeri lastele toimetavad. 
Greta tekst siis järgmine:
'Postman plis kan I haf a cat. Can yoo gif mi a cat'
(Postman please can I have a cat. Can you give me a cat)
Kõik allolevad pildid tehtud kui Greta 4a 10k




 I laf yoo emme
(I love you emme)

Greta on hetkel suur karikatuuride joonistaja. Seltskonnas võtab iga inimese ette ja joonistab temast karikatuuri. Kusjuures, ei ole sugugi nii, et need tema joonistatud inimesed siis oleks enam vähem ühte nägu või tegu. Kõik ikka väga erinevad. Kas ka joonistatud inimese nägu, see on loomulikult vaieldav ;)
Mul kahjuks ei ole siia teile näiteid eriti panna, kuna ta kingib need pildid tavaliselt teistele ära.
Piltidele on üha rohkem ilmuma hakanud pisi detaile. Näiteks eraldi olevad jalalabad ja käelabad. Silmade ümber igasugu erinevat stiili ripsmeid. Erinevat tüüpi ninad, suud ja riietusesemed. Kust ta ideid saab või mille järgi joonistab ma ei tea, sest meie teda ei suuna ega joonista eriti ise midagi. Sõprantsidel on ka täiesti erinev joonistamise stiil nii, et ju siis puhas fantaasia.
Eriti meeldivad mulle ta kaneelisaiakeste kujulised siiruviirulised kõrvad.


See pilt VIST joonistati issist või mingist mehest kellel seeliku?? alt paistab noku ja ninast jookseb tatti. Oh seda nalja...
Siit pikk ja üsna igav video kunstnikust tööl. Panen siia kuna sobib teemaga kokku ja Vanaemal kindlasti meeldiks näha :)

Tuesday, 25 February 2014

AITÄH EESTI

Lugesin täna hommikul vara, vaikuses ja varajase linnulaulu saatel, eilset presidendi kõnet. 
Mulle läks väga hinge. Kohe nii, et lõpus kiskus silma märjaks.
Ma ei ole Eestis üle 20 aasta elanud ja mul puudub õige arusaam Eesti elust (välja arvatud vaid minu enda vanemate ja tuttavate näol), aga eestlus on eemalolekuga pigem paisunud kui vaibunud. 
Mida aeg edasi seda suuremaks see tunne kasvab, sest mida aeg edasi seda kaugemale ma Eestist jään
Tunnen uhkust su üle Eestimaa!
Armas Eesti rahvas, siin saalis ja oma kodudes, Eestis ja üle maailma!
Me oleme vabad, ja sellega harjunud. Nii harjunud, et oma endastmõistetavuses muutub vabadus igavaks, kui mitte rahulolematust tekitavaks. Ometi näitavad viimased 10 päeva meie kunagiste saatusekaaslaste seas Kiievis, kui eksitav ja uinutav see endastmõistetavus võib olla. Ukrainlased on meile oluliselt lähemal – ajas, ruumis, saatuses – kui me sageli oleme valmis tunnistama.
Mõelgem siis täna, oma iseseisvuse sünnipäeval, ka nendele, kes iseseisvuse ja vabaduse nimel surevad, ja hinnakem kainelt meie enda endastmõistetavat rahulolematust.
Astudes sellesse ametisse julgustasin tollal veel kodanikuühiskonna nime all tuntud vabakonda võtma suuremat rolli meie elu küsimustes. Iseseisvuse taastamise päeval kuus ja pool aastat tagasi palusin inimesi mitte oma liistude juurde jääda, vaid osaleda aktiivselt poliitilises debatis.
Sestap, kui loen ühel nädalal juba kahte mitme allkirjaga üleskutset poliitilisele reformile, ja kui meil avaldatakse meelt leppe vastu, mis allkirjastati esmakordselt pea 10 aastat tagasi, võin rahul olla, et kodanike aktiivsus meie elu küsimuste arutelus on nende aastatega märgatavalt kasvanud.
Mul on ka hea meel, et aktiivsed Eesti inimesed, kes on kaua aega pigem vaadelnud ja kommenteerinud me riigi arenguid, on otsustanud ka ise poliitikasse tulla, et selles protsessis osaleda. Juba Aristotelese päevil sai meie kultuuriruumis selgeks, et inimene on poliitiline loom.
Eestis on vaba meedia, on kirju ja manifeste, on valitsus ja parlament ja opositsioon. Kõikjal käib oluliste probleemide üle pidev debatt, mis ei ole ka kodanike seas kuidagi sumbunud. Mõni võib ise osalemata küll arvata, et Jääkeldris alustet arutelu oli mõne nukumeistri poolt orkestreerit, aga ka rahvakogu debati tulemused on saanud seadusteks.
Praegu käib juba teist aastat valimiste pikamaajooks. Meie igapäevane diskussioon keskendub aina lähenevatele valimistele, olgu aasta 2013, 14, 15, 16 või 17. Alles aastal 2018 ei pääse me kordagi valimiskasti või e-valimiste ekraani juurde. 2019. aastal pääseme aga koguni kaks korda. Eesti poliitika sõrmed on pidevalt valijaskonna pulsil.
See endastmõistetav rahulolematus, alaline arutelu ning iga-aastased valimised annavad põhjust ütelda, et Eesti demokraatia ei ole ohus; meil ei ole vaja sümboolseltki oma suid kinni kleepida. Hoidkem selliseid relvi selleks ajaks, kui neid tõsiselt vaja peaks minema. Ka teistele me ümber on oluline, et sõnavabaduse ja demokraatia mõisted ei muutu peenrahaks.
Süveneb suutmatus viia ellu suuri reforme
Hinnates Eesti diskussiooni ja ostustamisvõimalusi kõrgelt, osutan teisele, vähem märgatud probleemile: süvenev suutmatus viia ellu suuri reforme. Suuremaid, võimulolijailt rohkem julgust nõudvaid ümberkorraldusi lükatakse pidevalt edasi, sest alati on kohe-kohe tulekul uued valimised ja valijate valmidust muutuseks kiputakse alahindama.
Olgu debati teemaks haldusreform või haridusreform, pikemaajalised plaanid ja strateegiad jäävad taas eelseisvate valimiste tõttu tahaplaanile. Lihtsam on viljelda asendustegevusi, mille käigus bürokraadid kasvatavad bürokraatiat enese ja üksteise olemasolu õigustamiseks.
Või juhtida tähelepanu tõsistest küsimustest eemale, lavastades valimiskampaania palagane, mida Iuvenalis 2000 aastat tagasi nimetas leivaks ja tsirkuseks
Mu daamid ja härrad!
Valitsused võivad vahetuda, ja vahetuvadki. Keegi saab raha juurde ja üks mure on jälle mõneks ajaks murtud. See on igapäevane poliitika. Need on iga-aastaste valimiste teemad. Aga meie suur mure – kas me suudame kesta ja millistena? – ei muutu ühe ega teise valitsuse tuleku või minekuga. See on meie enda teha, ja mitte järgmiste valimiste eel, vaid iga päev. Mitu, mitu aastat.
Täna keskendun hoopis meie rahvuslikule taristule ja tarkvarale. Mitte Tallinna-Tartu neljarajalisele maanteele ega e-riigile, vaid sellele, mida meil tuleb pikaajaliselt üles ehitada. Et me oleksime piisavalt tugevad, vastupidavad ja sitked, et seista vastu juba nüüd etteaimatavaile väljakutsetele ja ohtudele nii inimeste, ühiskonna kui ka riigina. Et me oleksime mitte ainult vabad, vaid ka kestlikud.
Tervis, haridus ja julgeolek
Kolm kõige olulisemat tingimust Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade on inimeste tervis, haridus ja Eesti julgeolek. Ma kordan: tervis, haridus ja julgeolek. Kõik ülejäänu – majandus, sotsiaalne turvavõrk, kultuur – sõltub neist alustaladest.
Me oleme muretsenud oma väikese ja kahaneva rahvaarvu pärast oma rahvusliku eneseteadlikkuse tekkimisest saadik. Meid painab ikka, kas saame nii väiksena hakkama. Ado Grenzstein arvas, et mitte, ja läks ära. Jakob Hurt, et saame – aga eeldusel, et oleme ise targad.
Rahva vaimline suurus pole tänapäeval enam pelk kultuuriküsimus. Euroopa tervikuna seisab vananeva, kahaneva elanikkonna probleemi ees. Meie tunnetame seda paremini kui meist suuremad, kes on probleemi alles hiljaaegu tuvastanud.
Mida siis teha? Ka siis, kui Eestis sünniks palju rohkem lapsi – mida ei juhtu –, poleks selle mõju kuni 2040ndate alguseni väga tunda. Vahepeal väheneb oluliselt nende inimeste hulk, kelle töö ja maksud aitavad ülal pidada aina kasvavat gruppi kaasmaalasi, kes enam ei tööta. Aga igasse Eesti perre ei hakka sündima nelja-viit last. Eesti naised nagu nende õed ülejäänud Euroopas lihtsalt ei pöördu tagasi 19. sajandi «Kinder, Küche, Kirche» mudeli juurde.
Vaadakem numbreid: 2011. aasta rahvaloenduse järgi on 15,4 protsenti meie rahvast alla 15-aastane. See üsnagi tavaline näitaja pole eriline Eesti hälve. Saksamaa, Venemaa, Jaapan ja Hiina on meiega samal pulgal.
Kuidas siis toime tulla? Vastus on kibe: peame peremudelite, ühiskonna ja maailma muutumisele julgelt otsa vaatama. Ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserändeta kindlustada on töötada kauem.
Kas tõsta pensioniiga? Aga võib-olla mõne aja pärast üldist pensioniiga ei olegi?
Kui meil on tulevikus piisavalt tervist, siis ehk soovimegi kauem ühiskondlikult tegusad olla. Aga selleks tuleb aegsasti valmistuda.
See on valik, mis seisab kogu Euroopa ees, selle eest pole kuhugi põgeneda. Mõned on valinud ühe lahenduse – tööjõu sissetoomise. See aga, nagu me näeme, toob mõne aja pärast vastureaktsioonina kaasa populismi laine, ja mitmeid muidki kõrvalnähtusi.  
Rootsi, seistes samade küsimuste ees, on tõstnud pensioniiga ning vähendanud poole võrra tulumaksu neil, kes pärast 67ndat eluaastat tööle jäävad. See on kogenud, pika aja jooksul oskusi omandanud inimestele stiimuliks edasi töötada.
Mistahes on meie lahendus, vältimatute muudatuste edasilükkamine laenatud raha abil oleks meie laste suhtes süüdimatu tegu.
Eesti peab muutuma tervemaks
Mu daamid ja härrad!
Me esimene ühiskondliku taristu võtmeküsimus on meie enda tervis. Kui kaua me elame, veelgi enam, kui kaua me elame tervena, kui kaua me töötame muutuvais tingimusis. Ehk: Eesti peab muutuma tervemaks.
Alustame Eesti rahva oodatava elueaga. Tõsi, see on iseseisvuse taastamise järel tunduvalt tõusnud, kuid jääb ikka tublisti alla näitajaist, mida me paremal järjel naabrite juures näeme.
Meie oodatav eluiga on 76 aastat. See on parem kui teistel ekskommunistlikel riikidel, ent viis aastat madalam kui neis riikides, kellega me end ise võrdleme.
Meil kisub keskmist vanust alla just meeste oodatav eluiga, 71 aastat. See jääb oma 7-10 aastat maha Soomest ja Rootsist. Kuid suurimast madalseisust on Eesti meeste eluiga 20 aastaga oma 10 aastat tõusnud. See annab lootust.
Paranemine pole aga tulnud sellest, mida me tavaliselt nimetame tervishoiuks. See, mida oleme harjunud nimetama tervishoiuks, pole tervise hoidmine, vaid ravi. Tervise hoidmine sõltub suures osas meist endist. Ravi maksab kinni haigekassa. Ärgem ajagem neid asju segamini.
Et mõista vastutuse jaotust, tuleb meil loobuda sõna tervishoid orwelllikust kasutamisest ja pöörata tähelepanu omaenda valikute ja riskikäitumise tagajärgedele. Läinud aastal põhjustasid 10 protsenti Eesti surmadest alkoholi tekitatud haigused. Selle hulka pole arvestatud masendavaid õnnetusi, milles samuti liiga paljud kaotasid alkoholi tõttu oma elu või tervise. Need kõik on välditavad surmad, mil pole mingit pistmist tervishoiuga. See on tõsine inimkaotus. Kordan, see on iga 10. surm!
Hoida tervist tähendab terveid eluviise, liikumist ja tervislikku toitumist. Tervise hoidmisest on aga raske rääkida, kui Eesti on alkoholi tarbimises inimese kohta Euroopas esikohal.
Me ei saa viidata õigustavalt rahvuslikele traditsioonidele ega pimedatele öödele, kui aastas juuakse Eestis inimese kohta palju rohkem alkoholi kui Rootsis, Norras ja Islandil.
Selle muutmine on meie enda teha, ja siin on oma vastutus on ka erasektoril. Kas on vaja müüa noortele kõrge suhkrusisaldusega alkohoolseid karastusjooke, mida mõned nimetavad alkohooliku stardipaketiks, sest noortes on alkoholisõltuvus palju kergem tekkima? Või kas luuakse küüniliselt tulevast turgu? Kas pole me kultuuriruum läbi imbunud alkoholi tarvitamist ülistavast reklaamist?
Kuna seisan praegu siin, ei tea ma, kuidas täna, kuid läinud aastal näidati ühes online-kanalis Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõttu ekraanil, mida mõlemalt poolt raamis inimestest kolm korda suurem viinapudel. Kas viinapudelid pidid sümboliseerima Eesti iseseisvuse sambaid?  Kas viin tõesti sümboliseerib vabadust või hoopis sõltuvust? Minu meelest on viinapudeli mässimine sinimustvalgesse piinlik ja solvav, isegi õõvastav.
Loomulikult vastutab me tervise hoidmise eest ka riik, kes korjab selleks maksuraha. Minu küsimus on: kas neid makse kasutatakse otstarbekalt?
Kas poleks parem suunata rohkem sellest rahast haiguste ennetusele ja terviserikete varajasele avastamisele? Nii kahaneks ehk vajadus keskenduda ülikallist ravi vajavaile haigustele, millest paljud olnuksid välditavad?
Me peame olema nõudlikud oma e-tervise programmide suhtes. Need on OECD ja teiste poolt õigustatult hinnatud parimaks süsteemiks Euroopas, aga meid see ei rahulda. Nagu äsjane riigikontrolli uuring näitas, töötaks meie haigeravi süsteem tunduvalt tõhusamalt, kui täies mahus rakenduksid digiregister, digilugu ja digipilt.
Selge on aga, et kui me ise ei hakka enese ja lähedaste eest rohkem hoolt kandma, kui me ise ei hakka andma oma lastele toitumise ja eluviiside kohta paremat eeskuju, kui me ise ei võta vastu kergelt kättesaadavat terviseteavet, ei saa me ka loota, et jõuame Põhjala tasemeni. Need muutused ei ole kerged. Aga nad on võimalikud.
Arvutiseerimine kui Eesti võtmeküsimus
Head kuulajad!
Ligi 20 aastat tagasi jõudsin järeldusele, et üks Eesti võtmeküsimus ja võimalus on olla teistest ees hariduse, elu ja teenuste arvutiseerimisel. Tänu meie andekatele inimestele olemegi seda suutnud.
Need saavutused, kuhu teised pole sageli veel jõudnudki, on aga kergesti nopitud viljad. Oleme lihtsalt ära teinud asju, mida ka teistel on võimalik kiiresti ära teha. E-valimised, digiretsept ja digiallkiri on mõne aasta pärast või varemgi kõikjal Euroopas olemas.
See on olnud ühe põlvkonna kestnud Eesti eduloo osa. Ent me seisame uue ajastu äärel, kus informatsioonitehnoloogia maailm hakkab veelgi enam seniseid elusid ja elukäike mõjutama.
50 aastat tagasi esitas arvutiteadlane Gordon Moore tõdemuse, mida tuntakse Moore’i seaduse nime all ja mis tänini kehtib: arvutiprotsessori võimsus kahekordistub iga poolteise aastaga. 50 aastaga ongi arvuti võimsus kahekordistunud 33 korda.
Meenutagem siinkohal legendi, mida iga malesõber teab: male leiutaja küsis tasuks mängu leiutamise eest igale järgnevale malelaua ruudule eelmisega võrreldes kahekordset riisiterade hulka. Alguses oli see tasu maksvale keisrile kerge: 1, 2, 4, 8, 16. Ent 32. ruuduni jõudes läks asi raskeks ja lõpuks muutus vajaliku riisi hulk juba täiesti mõõtmatuks.
Tähendab, see muutus, mis seisab ees järgmise poolteise aasta jooksul, on kaks korda suurem, kui viimase poolteise aasta jooksul toimunu.
Arvutivõimsuse kahekordistamine 40 aastat tagasi tõi meile lihtsa kalkulaatori. Seitsme-kaheksa aasta eest nutifoni. Läinud aastal juba autojuhita autod.
Muutus, mida tehnoloogia Moore’i seadust järgides kaasa toob, viib riigid ja rahvad varsti olukorda, kus maailm jaguneb kahte leeri: ühel pool inimesed ja ühiskonnad, kes suudavad tempot pidada, ja teisal need, kes jäävad maha.
Siin ühiskonnad ja riigid, kes tulevad toime muudatustega, mille käigus suur osa praeguseid töökohti kaob või tundmatuseni muutub, ja seal need, kes sellega toime ei tule.
Nagu kunagi kadus vajadus voorimeeste ja hiljaaegu masinakirjutajate järele, nii on väga palju meie praegusi elukutseid tulevikus hoopis teistsugused või võtavad masinad need tööd sootuks üle.
See pole ulme. See on me ülehomne reaalsus, oht ja ühtlasi võimalus. Me näeme juba praegu, kuidas kaua teistest ees olnud riigid ja ühiskonnad jäävad aina rohkem maha ja teised, varem viletsaks ja mahajäänuks peetud riigid, sealhulgas ka Eesti, kerkivad esile.
10 aasta eest olid nutifonid ja tahvelarvutid mõne targa innovaatori unelm, täna on need vallutanud kogu maailma. Sama protsess, arvutiseeritud arstiabist hooldekodudeni, tehaste robotitest arvutiseeritud puidutööstuse ja põllumajanduseni, on selgelt nähtav tulevik ja osalt juba olevik. Veel ei ohusta juhita autod autojuhtide töökohti. Aga mis toimub 10 aasta pärast?
Töökohad hakkavad jagunema kahte lehte. Alles jäävad suuresti need, enamasti madalapalgalised tööd, mida tarkmasin veel teha ei saa. Just madalapalgalised. Teisalt jäävad, või hoopis tekivad, kõrgelt tasustatavad töökohad, mida täidavad haritud, loovad ja oskustega töötajad, ilma kelleta tarkmasin kunagi hakkama ei saa.
Siin on pikaajaline väljakutse meie riigile, haridussüsteemile ja lapsevanemaile. Tark riik hoolitseb selle eest, et meie haridussüsteem võimaldaks inimestel uues keskkonnas toime tulla. Et on võimalik omandada tuleviku töökohtadel vajalikke teadmisi, näiteks infotehnoloogiaalast juriidilist või meditsiiniharidust.
Mida enam inimesi maailmas toetub aina võimsamale infotehnoloogiale, seda enam peame ise sellega kohanema. Tulevikus pole enam lihtsalt juriste, arste, turvatöötajaid, geneetikuid; isegi mitte rahvaluule kogujaid ja paljusid oskustöölisi. Kõigi nende erialade esindajad on ühtlasi ka infotehnoloogia spetsialistid.
Eesti edu võti on valmisolek õppida uusi oskusi
Multiditsiplinaarsusest saab hea töökoha saamise eeldus. Valmisolekust uusi oskusi õppida, neid oskusi omavahel ühendada ja vajadusel juurde või ümber õppida saab edu võti. See kehtib nii meie lastele, kui ka neile, kes on juba mõnda aega tööturul olnud.
Käimas on suur ajalooline muutus nii meil kui kogu maailmas, mille kokkuvõte võiks olla: «Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.» See ongi tänase Eesti mure. Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii.
Daamid ja härrad!
See eeldab ka, et me lapsevanematena adume vajadust õpetada lastele varakult arvutiteadusi. See on meie enda huvides. Kui vaatame PISA testi tulemusi, siis on Eesti seis ikka päris hea. Kuid kuhu me stardipositsioonist edasi läheme?
Siin muutub õpetajate roll senisest veelgi tähtsamaks. Tasu ja tunnustus peab innustama andekaid noori sellesse rolli pürgima. Me peame mõistma, et õpetajate madalatel palkadel ja haridusreformile vastusõdimisel on tagajärjed. Et õpetaja kohti on raske täita.
Ka kõrgharidus muutub. Meil õpetatakse informatsioonitehnoloogiat, nagu poleks see juba praegu kõige muuga läbi põimunud – ehkki sellealane kirjaoskus on peagi võrreldav lugemisoskusega. Sellest sõltub ka edasiminek teistes valdkondades.
Nutifonide meeletu edu näitab, mida silmas pean. Kuni mobiiltelefone loodi puhtalt tehnoloogiast lähtuvalt, seestpoolt välja, oli nende areng ühesuunaline. Neist said lihtsalt paremad telefonid. Kui aga Steve Jobs pööras selle protsessi pahupidi ja hakkas ehitama toodet väljastpoolt sisse, kasutaja soove ja vajadusi arvestades, siis toimus täielik revolutsioon. Nutifon pole ammu enam lihtsalt telefon.
Tark inimene, pere, ühiskond ja riik mõtlevad ette ja hakkavad vastavalt tegutsema enne, kui etteaimatavad muutused juba kohal on. Seni pole me arengust maha jäänud, veel mõnda aega püüame tempos püsida. Aga oluline on ette jõuda. Olla ees. Jäädagi ette.
Head kuulajad!
Jätkan julgeolekuga. Maailmas käib alati võimuvõitlus. Võitlus väärtuste ning samuti inimõiguste ja demokraatia määratluse pärast. Nagu viimaste nädalate verised sündmused Ukrainas kinnitavad, käib see võitlus ka Euroopa sees.
Eestile annab see selge sõnumi: meie huvides on praegusest paremini toimiv Euroopa Liit, tugevam NATO.
Eesti koht peab püsima kummagi alliansi otsustajate lauas. Seepärast tahaksin, et aastal 2018, Eesti 100. sünnipäeval ja Euroopa Liidu eesistumise aastal oleks nii meil kui teistel Euroopa Liidu liikmesriikidel selgemad ühised sihid ja rohkem kindlustunnet homse ees.
Eesti suudab välja töötada homse euroopluse ainest
Euroopa on kuus aastat tegelenud finants- ja majanduskriisist väljumisega. Kriisist, mis tekkis vähemalt euroalas tänu ebapiisavale sitkusele. Euroopa Liidu tulevane struktuur ja juhtimine vajab hoopis uut mõtlemist. Just ajalooliste vintsutuste kiuste jalule tõusnud Eesti suudab pakkuda selliseks aruteluks pinda ja töötada välja homse euroopluse ainest.
Meie tundlikkus oma keele, kultuuri ja rahvuse säilitamise küsimusis on ilmselt suurim Euroopas. Rääkigem selgeks, mis on meile oluline ning kuidas seda olulist saavutada ja kaitsta. Mul on hea meel, et ärksad ettevõtjad, õigusteadlased, vabakond ja ametnikud on selle arutelu juba algatanud.
Arutelu Euroopa Liidu tulevikust peab jõudma igaüheni, olema aus ning vaba hirmudest narmendunud klišeedest ja eelarvamustest. Peame koguma ideid, kuidas ühtaegu muuta Euroopa Liitu tugevamaks ja ühtsemaks ning samal ajal kaitsta keeli, rahvusi, õigusi ja vabadusi.
Ka riigikaitse vallas tuleb teha jätkuvalt tööd. Paralleelselt tendentsiga, kus enamik Euroopa riike panustavad ühisesse julgeolekusse leigelt, süveneb oht, et NATO viies, ühiskaitse artikkel muutub sisutühjaks sätteks, mis garanteerib liitlaste sõjalise turvalisuse vaid paberil.
Seetõttu hämmastab mind ka mõne meie oma poliitiku aeg-ajalt esitatud argument: «Ah, ei juhtu ju midagi hullu, kui poole vähem kaitsesse investeerime. Kui mõned teised ei panusta, siis miks peaksime meie?» See kõlab nagu lapsik väide «aga teised teevad ka», õigustamaks omaenda halba käitumist.
Selline mõtteviis on lühinägelik ja ohtlik. NATO tõsiseltvõetavus kestab seni, kuni on liitlasi, kes on tõsiseltvõetavad ja vastutustundlikud. Seni, kuni jätkub riike, kes suudavad anda oma panuse ka siis, kui nende enda elulised huvid hetkel kaalul ei ole.
Lõpetuseks.
Ma keskendusin täna pikaajalistele küsimustele – tervis, haridus, julgeolek – vaid ühel põhjusel: katkematu valimiskampaania käigus on kergem keskenduda lühiajalistele otsustele.
Ent küsimused, mis pärinevad agraarajastust või laenatud rahaga loodud illusoorsest heaolust, ei või pärssida meie mõtlemist tulevikuprobleemide üle. Millele keskenduda, millesse investeerida, millesse mitte?
Küsimus, milline probleem on väike, milline suur, saab selgemaks, kui mõtleme sellele, mis seisab meil paratamatult ees.
See ei tähenda teps mitte, et ma näen tulevikku mustades värvides. Vastupidi. Tehnoloogia küsimustes on Eesti ja eesti ühiskond teistest tublisti ees. Nii hoida. Ja teha veelgi rohkem.
Kui me suudame ajakohastada oma ühiskondlikke arusaamu tööst ning vastutusest omaenda tervise eest, ei näe ma põhjust, miks tulevik ei oleks meie paindliku, haritud, targa, tööka, terve ja kaitstud rahva päralt.
Kui mujal on oht, et ei suudeta muutustega kaasa minna või ollakse kinni aegunud lahendustes, siis Eestis on meil võimalusi enam kui kunagi varem.
Eesti pole lihtsalt maja. Ta on meie kodu, mida me alles ehitame ja mida me jääme ehitama.
Kodu, millest võib lahkuda kasvõi selleks, et hankida veel uusi teadmisi, et seda paremini üles ehitada. Aga ta jääb, erinevalt mistahes majast, kohaks, kuhu me saame alati tagasi tulla ja kus me ikka tahame olla.
Elagu meie Eesti kodu!
Elagu Eesti!
/Foto: presidendi kantselei/
Jäägu see kõne mulle siia mälestuseks. 
AITÄH EESTI, ET OLEMAS OLED!

Monday, 24 February 2014

TERETULEMAST KEVAD

Kõige pealt oleks kohane Eestile palju õnne sünnipäevaks soovida, kuigi meie seda kodus ei tähista. 

Ma hommikul küll mainisin Gretale, et Eestil on täna sünnipäev ja proovisin seletada mis või kes see Eesti on, aga me ei jõudnud selle teadmisega eriti kaugele. Ma ise jäin ka hätta seletamisega. No kuidas ma teen lapsele, kes hetkel pikkisilmi oma kohe saabuvat sünnipäeva ootab, mis see Eesti sünnipäev endast kujutab?  Ma proovisin seletada, et Eestil, sellel maal kus vanaema elab, on sünnipäev, aga kui Greta selle peale tegi suured silmad ja küsis, et kas vanaemal on sünnipäev siis ma andsin alla. 
Täpsustan igaks juhuks, et Greta küll teab, et Eesti on olemas ja et ta minuga eesti keelt räägib, aga ta väike aru ei suuda küündida selle konspetini, et Eestil võiks olla sünnipäev. Ega ta (Eesti) ju inimene ei ole :) Seda enam, et Inglismaal ju sellist asja ei ole nagu Inglismaa sünnipäev.
Aga, see selleks. Eks me järgmine aasta proovi uuesti. 

Tegelikult tahtsin ma hoopis kirjutada sellest, et kevad on saabunud. Õues on nii mõnus kevadine päike ja õhk. Hommikul ärkan linnulaulu peale. Teeäärtes õitsevad sajad  krookused. Greta kooli lähedal on neid veel eriti palju igal pool. Nii ilus ja mõnus…

Natuke tahtsin ka kirjutada olümpiamängudest, sest meie Sveitsi sõidu tõttu jäi mul see postitus vahele.
Vaatasime kogu perega avatseremooniat. Ma ei tea kuidas teistele, aga mulle meenutas see küll väga palju Londoni suveolümpiamängude algust. Et kogu show oli nagu reis läbi riigi ajaloo. Ma täitsa huviga ja natuke hirmuga ootasin, et kuidas nad seda USSR lagunemist siis ka kujutama hakkavad, aga õnneks ei hakanudki. Samas oli kuidagi kodune ja nostalgiline kuulata Venemaa hümni (Petele see väga meeldib) ja kuulata «Пусть всегда будет солнце» laulu :)



Ei tea mitu inimest vallandati või maha löödi selle apsaka pärast? 
See apsakas küll kasutati kohe kiiresti majanduslikult kavalat ära ja hakati müüma sellega seotuid suveniire. Lõpuseremooniale oli see üks kinnine rõngas ka ilusti oma koha leidnud nii, et täitsa omapärane apsakas. 
Paar pilti ka ajaloo tarbeks





Me küll mingid suured spordi fännid ei ole, aga meie perele meeldis telekast taliolümpiamänge jälgida. Mäletan veel ise neid talviseid nädalalõpupäevi kui lapsena kodus olles telekast suusavõistlusi või iluuisutamist sai vaadatud. Ilma nendeta ei olnud talv see õige talv. Need lausa kuulusid talve juurde. 
Seega mul oli nii hea meel, et ka meie laps neid mänge telekast suure huviga jälgis. Ja ta tõesti jälgis neid. Isegi mängimine jäi tihti katki, kuna kõik need suusahüpped ja laskesuusatamised jne pakkusid talle nii palju huvi.


Nende suusahüppete ja free style suusatamisvõistluste vaatamisega kaasnes ka väike probleem. Nimelt paar päeva enne Sveitsi sõitu hakkas Greta üks õhtu magama minnes rääkima, et tema ei taha enam suusatama minna. Pisarad voolavad ja laps on kindel, et talle ei meeldi enam suusatamine. Peale mõningast mõtlemist saime aru milles probleem. Nimelt arvas Greta oma väikese kana aruga, et Sveitsi päris lumele suusatama minemine tähendab, et ta peab seal hakkama samasuguseid trikke ja õhukukkerpalle tegema nagu telekast näidatakse. Kui me talle siis seletasime, et seda küll pole vaja karta ja, et tema lumel suusatamine ei erine palju tehislumel suusatamisega siis ta rahunes maha ja hakkas jälle uuesti suusatamist armastama.

Kahjuks mul ei olnud aega olümpiamängude lõputseremooniat telekast vaadata. Telekas küll mängis, aga ma koristasin samal ajal pööningut ja tegelesin muude asjadega. Mingi aeg märkame, et pole nagu Gretat pikka aega jalus nihverdamas näinud. Tuli välja, et teine vaatas suurima huviga lõputseremooniat. Eks see oli natuke nagu teater ja eks sellepärast haaraski Greta tähelepanu. Ta on meil ju teatri ja muusika hull. 

Nüüd aga võib vist väita, et selleks aastaks on talverõõmud läbi ja kätte on jõudnud aeg bikiinid kapinurgast välja otsida. 
Ilusat kevade algust ja PALJU ÕNNE EESTI!!

Sunday, 23 February 2014

SVEITSI, SÕBRAD JA SUUSATAMINE

Talvel Sveitsi sõitmise mõte tuli meil juba eelmisel aasta kevadel Mäemammal külas käies. Mõtlesime, et kuna nad ju elavad suusamäe jalamil siis milline ideaalne võimalus Gretale natuke suusatamise pisikut sisse süstida. Meie peres olen hetkel vaid mina potensiaalne suusataja (ja sedagi mõnigaste piirangutega) seega kuskile korralikule suusapuhkusele minek oleks üsna mõtetu ja meeletult kallis meie jaoks.
Plaanid olid meil head, aga me Petega tegelikult olime peaaegu kindlad, et seda plaani me ellu viia kahjuks ei saa. Kuna Greta meil ju koolilaps siis teadsime, et koolivaheajal reisimine väga kalliks läheks ja Pete ei tea ju kunagi nii pikalt ette kus firmas ta üldse töötab ja kas just koolivaheajal töölt ära saab. Polnudki midagi muud teha kui jätsime selle ilusa plaani lihtsalt õhku rippuma ja oma aega ootama.

Juhtus aga nii, et mingil ajal enne jõule hakkasin ma huvipärast EasyJet lennupiletite hindu vaatama ning lennukuupäevadega mängima. Avastasin, et kui me Greta saaksime koolist tunnikese varem ära võtta (viimasel koolipäeval enne vaheaega) siis säästaksime üle £100 ja asi oleks täitsa tehtav.

Veel tuli välja, et omakorda üle £200 säästaksime kui kasutaksime ühe meie siinsest toidupoest (Sainsbury) ostetud ostudelt kogutud Nectar punkte. Me tegelikult väga harva käime Sainsbury poes, aga üle aastate oli meil neid punkte ikka omajagu kogunenud ja kuna punkte saab ka selle toidupoeketi bensiinijaamadest bensiini ostes ja meie elektrifirma teenust kasutades, siis eks paari aastaga oligi selline ilus summa kaardile kogunenud. 
Kogutuid punkte saab kasutada väga paljudes kohtades ja neid arvutatakse erinevalt. Seega samade punktide väärtus võib olla erinev olenevalt kus kohas sa oma punkte kasutada soovid. Neid erinevaid kohti kus punkte kasutada saab võite näha siit kui huvi. 
Tavaliselt oleme neid punkte hoidnud meile külla tulnud külaliste jaoks, et nad saaksid siin olles raha kokkuhoida ja tasuta näiteks meie lähedasse lõbustusparki või Legolandi minna. Oleme ise ka nende punktide eest Legolandis käinud kui Greta väiksem oli. 
Igal juhul oli meie punktide väärtus EasyJeti 'rahas' umbes £240 ja seega oleks me lennupiletid Sveitsi meile maksma läinud üle £400 asemel vaid mingi £80 (sinna lisaks küll ka veel autorent ja kohvrite maksumus). Selline avastus oli loomulikult väga teretulnud ja ega me enam kaua ei mõelnudki. Ostsime piletid ära ja hakkasime veebruari ootama. Hurraaa…

Mulle tundus see pileti ostu seletus siin vajalik juhul kui muidu on teile jäänud mulje, et meil on raha jalaga segada ja me muud ei teegi kui vaid reisime :) Eelmine kord käisime me Mäeperel Sveitsis külas kooliajal ja siis maksime me oma piletite eest kokku vaid  £117.

Aga nagu ikka kõikide meie reisidega, siis ega ka sel korral ei pääsenud me seiklustest. See on alati kui mingi karistus mulle. Mul ei ole kunagi enne reisule minemist ärevust või suurt ootust sees, kuna reisule minemine tähendab mulle alati meeletut pakkimis ja organiseerimist. Ma küll alati proovin sättida nii, et viimasele minutile ei jääks palju midagi teha ja et ma saaks öö enne reisi õigel ajal voodisse, AGA iga kord juhtub ikka midagi mis mult viimasegi energi röövib.

Sel korral oli siis selline lugu, et öö enne lendu ärkasime me Petega kella 4 ajal hommikul kõva alarmi peale ülesse. Üldse aru ei saanud, et kust hääl tuleb. Pete läks aknast vaatama, et äkki on üks meie autodest. Ei olnud. Oli hoopis maja alarm, kuna elekter oli ära läinud. Teatavasti olid meil siin Inglismaal meeletud üleujutused ja tormid ja mis iganes. Meie kandis mingeid üleujutusi või muid probleeme õnneks ei olnud, aga arvata võib, et kuskil midagi oli kas tuule või vihma tõttu siiski nässu läinud ja nii meie kui ka paari meie naabri maja ilma elektrita jätnud. 
Ma nüüd ütlen teile seda siin saladusekatte all, et kuigi meil on majas alarm siis meie sellest alarmist midagi ei tea ja kasutada seda ei oska. Kastike on maja välisseina peal, vilgutab tulukesi ja peletab huligaane eemale, aga see on ka ainuke viis kuidas ta meid petlikult kaitseb (õnneks meil on mõlemal pool sellised naabrid, kes iga päev kodus on seega meil on väga hästi töötav naabrivalev ;)

Seisime siis hommikul kell 4 esikus alarmikasti ees ja ei teadnud mida teha. Elektrit ju ei olnud ja seega ei olnud ka alarmikastil ühtegi numbrit näha. Väga võimalik, et elekter oli juba varemgi ära läinud, aga kella neljaks hakkas lihtsalt alarmi aku tühjaks saama. Kui aus olla siis me isegi ei teadnud kas tegu on meie või meie naabri alarmiga ja nagu hiljem selgus siis seisis ka naabrimees just samal ajal oma esikus alarmikasti ees ja mõtles samu mõtteid, sest ka tema ei teadnud oma alarmist midagi. Nii palju ta siiski teadis, et kuskil olid mingid juhtmed mida ta püüdis kastist välja rebida ja kas siis sellest, või lihtsalt alarmi aku tühjaks saamisest, lõppes see meeletu kisa lõpuks ära. Uhh…
Minu puhul ei tulnud magamisest enam midagi välja. Tunni aja pärast kobis Greta ka veel meie vahele ja varsti oligi aeg laps äratada ja kooli viia. 
Egas midagi, elu läheb edasi. Lootsime, et ehk ikka enne meie ära minekut tuleb elekter tagasi. Aga ei tulnud. Tore küll kodust ära minna ja tagasi tulla haisva külmutuskapi ja ülessulanud külmikuga koju. Musti nõusi täis olevast nõudepesumasinast rääkimata. 
Pesemisest ei tulnud ka midagi suurt välja kuna meil on Power Shower mis töötab elektriga ja kuna elekter läks ära öösel siis ei olnud ka piisavalt sooja vett või survet, et seda külmagi vett dussist välja suruda. Õnneks siiski meie gaasipliit töötas (kuigi pidime selle tikuga süütama) seega sõime kõhud täis, läksime Gretale kooli järgi ja sealt otse lennujaama.
Kõige rohkem aga kartsime me seda, et mis siis kui me oleme ära läinud ja elektri tagasi tulles me alarm taas huilgama hakkab...

Oeh, ma olen juba nii pika romaani siia kirjutanud, aga Sveitsi ma oma jutuga ei ole ikka veel jõudnud. Pidage vastu. Käige ja tehke endale vahepeal väikene tassike kohvi või teed ja sirutage jalgu :)

Ilm oli meil selline. Ei mingit märki suurest tormist, vihmast või üleujutustest. Ütleme nii, et järgmisel õhtul, peale meie äralendu, oli meie kandis taas üks suur torm ja paljud lennud tühistati.
Lennujaama sõit oli ilma seiklusteta ning lennujaamas oli vähe rahvast. Koolivaheaeg ei olnud ju veel ametlikult alanud.
Lennujaamas jäi mulle silma selline huvitav masin. Mul on tunne, et ma olen ka enne sellest juba siia blogisse pildi pannud aga noh, topelt ei kärise. Maksad väikese summa ja saad oma telefoni vastavasse 'kapikesse' luku taha laadima panna.
Lend Genfi on nii lühike ja mõnus. Tund aega möödus nii kiiresti, et vavalt jõudsime oma snackid ära süüa kui juba oli aeg korjata oma kodinad kokku ja lennukist lahkuda. Saabusime Genfi kohaliku aja järgi kell 20.00.
Lennujaamas ruttu rendiauto järgi ja suund Mäepere poole. Sõit ei kestnud kaua, aga ma ei naudi eriti võõras riigis, võõra autoga pimedas sõitmist. Mina muidugi ise ei juhtinud, aga valges sõitmine on siiski vähem väsitavam ja põnevam. 

Selle sõidu ajal tuli välja, et meie seiklused selleks päevaks ei olnud veel sugugi lõppenud. Olime sõitnud, ehk nii 15 min, kui hakkasime märkama, et taga olevad autod nagu vilgutaks meile tuledega. Algul ignoreerisime neid, aga kui üks meist möödasõitva auto juht ka juba näpuga meie peale hakkas näitama siis hakkasime vaikselt paanitsema. Peatasime auto, et uurida kas meil mitte kuskilt tagaluugist mingi laip välja ei ole rippumas. Kahjuks Õnneks siiski selles probleem ei olnud. Me hullud lihtsalt sõitsime pimedal kiirteel tuledeta!!! See juhtub siis kui su autodeks on tavaliselt Volvod milledel tulevad alati automaatselt tuled peal. 
Parandasime vea, hingasime kergendatult ja vurasime edasi. Hingamine kiirenes aga taas korraks, kui sõidu ajal saabus sõnum Mäemammalt hoiatusega ettevaatlikult sõita, kuna nende kandis on hakanud lund sadama. Meil Petega tuli korraks kananahk ihule. Kujutasime juba ette, et ees saab ootama midagi sellist mis meiega Disneylandi sõites juhtus.
Kohale jõudes aga oli lumesadu juba lõppenud ja lumi ise ka jõudnud juba ära sulada. Kallid, musid, tass teed ja voodisse.
Hommikul ärgates vaatasid meile vastu juba tuttavad vaated. Meie suureks rõõmuks natukene isegi valged.

Greta ei jõudnud ära oodata, et saaks õue lund katsuma.

Mäepere suuremad liikmed läksid reede hommikul tööle ja väiksemad kooli seega lõbustasime endid sel päeval paar tundi ise. Koht oli meile juba nii tuttav, et otsustasime kohe sõita lähedal olevasse linnakesse. 





Taaskord ei suutnud ma ära imestada kui palju viinamarja istandusi igal pool on. 
Gretat tõmbas vaid lumi, lumi ja veel kord lumi. Palju seda tänavatel ei olnud, aga õnneks just nii palju, et last natukenegi rõõmustada. Ta oli enne Sveitis tulekut juba terve portsu lumeteemalisi pilte valmis joonistanud nii, et ootused olid suured.







Greta kõndiski nii lund käes hoides mööda linna ringi kuniks see ära sulas.
Linnas oli reedene laadapäev

Neid kukeseeni oleks ma küll sealt tahtnud koju kaasa osta.






Hurra, veel üks hunnik lund!
Greta on Sveitsi lehmadest väga vaimustatud. Juba eelmisel korral jätsid nad talle sügava mulje. Ta on lause eraldi teemana nendest nii lasteaias, kui ka hiljuti koolis rääkinud. Otse loomulikult valis ta siis ka suveniiri laualt oma puuloomade kollektsiooni uueks liikmeks Sveitsi lehma. 
Pete aga tahtis kohvi...
ja KOOKI!
Valentine päeva puhul olid koogipoed südamekujulisi koogikesi täis. Üks ilusam kui teine. Pete oli õnnelik. Mina isiklikult oleks tahtnud maitsata seda 'nuudli' kooki. Nagu ma aru sain siis tegu ehtsa 'pasta' tootega. Tundub rõve mõelda pastat vahukoorega süüa, aga ma olen kuulnud, et see pidavat väga maitsev olevat. Mul ei jää kahjuks muud üle kui seda vaid uskuda, kuna ise ma ei saa ei seda pastat ega ka seda kreemi süüa. No ja Pete ei oleks sellist kooki vist isegi raha eest ära söönud seega temast mul abi ei oleks olnud maitse tuvastamiseks.
Korra hüppasime sisse ka ühte mänguasjade poodi, sest meil oli vaja üle vaadata Sveitsis pakutavad Playmobil mudelid. Nimelt on igas riigis osa Playmobil mudeleid teistsugused. Sellised mida kuskilt mujalt osta ei saa kui vaid sellest riigist. Üllatus, üllatus, Greta valis endale väikese Sveitsi lehmakestega komplekti. Pärast soovis, et ma temast Playmobil kujukesega pilti teeksin.
Reede õhtul õnnestus meil siis ka lõpuks väikestele mäekollidele tere ütelda. Hommikul me veel magasime kui nad kooli läksid.
Kaks väiksemat nupsut
ja kaks natuke suuremat

Minge ja käige vahepeal pissil. Sirutage selga, jalgu. Uus tass kohvi-teed ja jätkame…

Käisime Petega poest mune ostmas. Me sööme tavaliselt kumbki hommikuti kolme munalised omletid ära seega otsustasime mäemamma munakogust oma munavarudega natuke täiendada. Häbi ka teiste mune hävitama hakata :) Petele jäid eelmisel päeval poes sellised värvilised munad silma. Ma pole veel kunagi kuskil enne poes valmis värvitud mune näinud! Huvitav kas need kes munadepühade ajal ei viitsi–oska–taha ise mune värvida siis lähed ja ostad lihtsalt poest? Või kleebitakse neile munadele mingid klepsud pühade ajal peale? Minu teada on see vastavate munakleepsude kasutamine Saksamaal kombeks (aga ega ma kindlat ei tea ka). 
Omletti nendest kahjuks teha ei saanud, kuna nagu hiljem välja tuli oli tegu keedumunadega :) :)
Laupäeval oli Greta esimene suusatund. Sellepärast me ju Sveitsi üldse lendasimegi…tegelikult sõitsime me sinna ikka oma sõprade pärast, aga noh sel korral oli see suusatamise värk ikka ka üsna tähtis.
Väike suusataja
Kella kümneks olime mäeotsas. 15 minutit Mäepere kodust ja olimegi kohal. Greta oli autos väga vaikne, aga kui ma küsisin, et kas ta pabistab siis ütles, et ei. Ma arvan, et suur ootus lund näha ja katsuda oli nii suur, et see mattis vähemagi närvi suusatunni eest.
Greta tormas kohe autost välja tulles lumehange ja kui me teda ei oleks sealt ära kamandanud siis oleks ta üli õnnelikult kõik meie seal oleku päevad nendes hangedes veetnud.
Esimene suusatund PÄRIS lumel võis alata.


Isegi paparazzid olid kohale tulnud seda tähtsat tundi jäädvustama :)

Kohalik kirjanik ja lumeskulptor 

Treeningmägi oli võrreldes meie tehislumemäega palju parema laskumisega. Meie 'mäed' siin on väga lühikese jooksuga ja palju järsemad, seega kui õpid siis saavutad sa kohe suure kiiruse aga sul, kui algajal, ei jää eriti palju aega selle laskumise ajal midagi teha või praktiseerida.
Siin aga sai ikka ilusti kiiruse sisse, aga jäi ka küllaldaselt aega mitmeid pöördeid teha. 
Nagu te näha võite siis ilm oli IMELINE! SELTSKOND KA :)! 

Õpetaja pani kõigepealt Greta kepi taha. Lasid sedasi korra mäest alla ja siis juba tuldi mäest korra sellise nööriga alla. 
Õpetaja harjutas Gretaga paar korda pizza pidurdamist, siis keeramist koos pidurdamisega ning esimese tunni lõpuks tuli laps juba ise keerates ja tasakaalu hoides mäest alla. Ski liftiga sai ka sõita. Algul õpetaja jalge vahel, aga pärast juba iseseisvalt ees ja õpetaja natuke kaugemal järel.
Siit väike video paarist alla laskmisest. Kahju, et mingid naised oma jutu ja naeruga video alguse ära rikuvad ;)
PS. Pange ka tähele üsna video alguses Greta taga sõitvat ema oma väikese lapsukesega.


Esimese suusatunni lõpuks oli Greta omadega üsna läbi. Ta vahepeal juba hakkas küsima, et mitu korda ta peab veel mäest alla laskma. Esimese korra värk. Emotsionaalne pool füüsilisele tööle lisaks. Tavaliselt on ta tunnid 30 min kestnud ja eks see uus keskkond, päris lumi ja 60 min trenni ikka väsitab väikese lapse ära ka. Samas seda oli silmaga näha, et Greta oli iseendaga väga rahul ja nautis suusatamist.
Kui tund läbi sai sõitsime tagasi mäejalamile, korjasime Mäepapa ja ülejäänud lapsed auto peale ning läksime järgmiseid mägesid vallutama. Vahepeal ikka kiire eine ka.

Meile oli see esimest korda selliste värkidega kõndida :)

Greta pani õhinal 'reketid' alla aga kõndis põhimõtteliselt just nii kaua kui ma selle pildi valmis sain klõpsatud.
Lapse ainuke soov oli LIHTSALT lumes püherdada, seda nautida ja SÜÜA! Saime ta õnneks ikka kõndima ka (ilma nende värkideta küll), kuigi teda tõmbas pidevalt just sinna kõige sügavama lume sisse. Loomulikult võttis sellises lumes liikumine kümme korda rohkem aega seega, et ülejäänud kambaga sammu pidada tirisime teda nendest hunnikutest üsna tihti välja :)



Vaated olid loomulikud imeilusad. Või oli see lumi mis asja nii muinasjutuliseks tegi?

Jõugu juht Pete käsklusi hüüdmas :)

Pete sai seal mäe peal täieliku trenni. Ta kandis kotile ja oma suuskadele–ķeppidele lisaks Greta suuski ja keppe ning vahetevahel võttis Greta ka veel kukile. Aga talle meeldis.



Mulle ka täitsa meeldis nende papudega käia, kuigi alguses oli see mulle üllatuseks kui rasked nad tegelikult jalas on. Samas korra kui saad kõndimise hoo sisse siis harjub ära ja kõndimine on vaid puhas nauding. Nii väikese lapsega, nagu seda on Greta, ei tulnud meil aga sellest kõndimisest palju midagi välja. Greta tahtis vaid lumes hullata. Tundus natuke valena teda keelata seda teha, seda enam, et laps näeb nagunii lund ju nii harva. Ta oli tegelikult juba nii väsinud ka, et ime üldse, et suutis ennast püsti hoida. Otsustasimegi siis, et me laseme Gretal parem lumes mängida, nii kaua kui teised matkavad.
Tegelikult me lumes raamatut ei lugenud. See pilt on spetsiaalselt tehtud kooli jaoks. Neil on järgmisel nädala koolis 'Book Week', ehk raamatute nädal ja neil paluti kooli tuua mõni foto kus nad loevad raamatuid ebaharilikes kohtades. Kuna ma sain selle emaili Sveitsis olles siis kasutasin kohe võimalust üks selline pilt siis ka seal lavastada.
Greta KÕIGE lemmikum tegevus


Kell oli vist kuskil 5 ajal kui me tagasi 'koju' sõitma hakkasime. Ma üldse ei imestanud, et kohe kui me Greta turvavöö kinni saime jäi laps magama. Pilt on tehtud ikka siis kui me juba kohal olime, sõidu ajal magas ikka autos püsti turvavöö vahel juhuks kui kellegil peaks tekkima selline küsimus :) Ma jäin temaga autosse istuma, et ta saaks natuke veel puhata, kuigi päev oli juba õhtus. 
Mul küll meie õhtust pilet ei ole siia panna, aga mainin ära, et igav meil ei olnud. Naerda sai nii, et kõhu- ja lõualihased olid valusad. Uskumatu, et kaks täiesti võõrast perekond on teineteise juurde sellisel kummalisel moel tee leidnud. Veel uskumatum, et me kõik nii hästi omavahel klapime. Sellist kombinatsiooni annab ikka leida.

Kuidas on? Kas hakkab juba uni peale tulema? 
Mul on kell 1 öösel praegu ja voodi lausa karjub mu järele. Ma siiski jätkan, kuna homme ei ole mul enam aega kirjutamiseks ja aeg aina lendab ning uued sündmused tulevad peale. 
Aken lahti, sõõm värsket õhku, väike näpistus põsest ja jääääätkame…

Järgmisel hommikul tervitas meid mäejalamil vihmane ilm, aga mäe otsas oli kogu öö lund sadanud ja suusatundi minek oli kui Narniasse sõit. 
Sel korral Greta juba teadis mis teda ees ootas seega oli võimeline kohe jätkama kust eelmisel päeval pooleli jäi. Lumi oli küll natuke kleepuv, mis takistas sujuvat libisemist, aga kord kui inimesed olid mäelt paar korda alla sõitnud oli liug juba täitsa OK.



Teise tunni lõpuks sõitis me laps sedasi
Igal juhul me olime Greta üle väga uhked. 
Keha hoiak on veel üsna jäik ja tahapoole kalduv, aga arvan, et kui tal oleks olnud võimalus rohkem tunde saada siis oleks ta selle enesekindlamaks saades ise automaatselt ära parandanud. Tühja sellest :)
Me alles hiljem hakkasime mõtlema, et me oleks võinud meie kojusõidu hommikuks veel ühe tunni talle kinni panna, aga kahjuks tuli meil see mõte natuke liiga hilja. Olime ta suusad ja saapad juba ära andnud ja nende uuesti sobitamine oleks järgmisel päeval liiga tülikaks läinud. Noh, eks järgmisel korral oleme targemad. Esimeseks korraks täitsa aitas, kuigi Greta ütles koju mineku hommikul, et tema tahab uuesti suusatama minna. 

Ma siin kiidan oma last, aga see on nii võrratu näha kuidas väikesed, isegi mingid kahe aastased, seal mäe peal suuskadega ukerdavad (ja isegi suusatavad). See on kui osa nende käima õppimisest. Nii vägev on vaadata kuidas siis need tillukesed sealt mäest alla vuhavad. Kahju kohe, et nii paljudel lastel ei ole seda võimalust, et kas või korra elus suusamõnusid nautida. Kõik muidugi ei naudiks, aga kui ei ole võimalust proovida, ega siis ei tea ka kas naudiks või ei.
Mäemamma lastest ka natukene. Loodan, et Mäemammal ei ole siin midagi selle vastu kui ma ta perest siin nii palju räägin, aga no tõesti ta lapse on kõik nii nupsikud. Kassid ka :)


Kõik 4 last (Gretaga koos) on enam vähem kahe aastase vanusevahega. Greta ja Sten klappisid oma mängudega loomulikult kõige paremini. Õigemini oli sel korral mänguks see, et iga kord kui Sten Gretast mööda läks ei suutnud ta olla ilma, et ta kas Gretat oleks tõstnud või kaisutanud või taga ajanud. Kuna ta tegi seda, aga nii hellalt ja ettevaatlikult siis Greta nautis sellist tähelepanu ja kontakti täiega. 
Saskia on selle eest aga Greta suur eeskuju, autoriteet. Temaga ei olegi vaja otseselt mängida (kuigi koos mängiti ja räägiti ka, Saskia räägib väga hästi eesti keeles) aitas täitsa sellest kui Greta sai Saskia kõrval vaikselt söögilauas, autos, või sohval istuda. Juba aasta on olnud kõik Sveitsiga seotud jutud alati eelkõige Saskiaga seotud. Kõige ilusam ja armsam aga oli minu jaoks see, et tihti mängisid kõik 4 last koos. Anders juhtis neil vist mingit Greta kaisujänese mängu ja vaatamata sellele, et Greta nende seas ikka üsna titt oli, jäi mulje, et ka suuremad lapsed nautisid täiega sellist tite mängu :)





Sel korral Sveitis olles tajus Greta vist küll esimest korda mis tähendab õe või venna omamine. Ta nägi pealt kuidas kõik kolm Mäemamma last omavahel läbi said ja omavahel käitusid ning tänu neile, et nad ka Greta nii omaks on võtnud oli Gretal võimalus esimest korda elus tunda õe venna tunnet.
Viimasel ööl Sveitsis, kui ma Gretat magama panin, hakkas Greta minuga rääkima:
-'Emme kas sa TIAD ma päriselt nutan! Ma niiiii väga ei taha ära minna. Mulle niiii meeldib siin. Ma tahan siin olla. Siin minu voodis mis Saskia mulle tegi'

Mina vastu, et mina ei taha ka ära minna ja, et mulle meeldib ka siin väga, aga me kindlasti tuleme veel tagasi ja lapsed tulevad ka meile Inglismaale varsti külla.
Greta natuke rõõmsamalt
-'Kas Saskia saab minu juurde sleepoverile tulla?'
-Üks päev kindlasti.

Greta on vait ja mõtleb natuke, siis ütleb
-TIAD, ma tahan, et oleks emme, issi, mina ja veel üks laps. Üks laps kes käiks minuga samas koolis ja samas lasteaias. 
-Sa tahad endale õde või venda nagu Saskial on jah?
Greta on natuke vait ja siis lisab
-Aga see ei happen. Its not possible. Ma pean enne kasvama ja siis ma saan kaksikud, kaks poissi ja veel üks tüdruk. Nagu Saskia. Aga enne pean ma ühe poisi valima (Greta pidas silmas mehele minemist). Mis sa arvad kes see on? Kas sa arvad, et Noah? (üks tore poiss Greta klassist)
Andsin lapsele loa abielluda kellega ta iganes soovib ja ega ta enam kaua vastu ei pidanudki, uni murdis maha :)

Aga nüüd meie päevaga edasi, kuna tegelikult ju jäi jutt keskpäeva juures pooleli. 
Pühapäevane lõunasöök. Veel samal õhtul kui me Sveitsit koju saabusime tegeime täpselt sama toidu endale õhtusöögiks. Isegi viinerid ostsime Sveitsist kaasa. Nii nämma kui harva saab :) Kusjuures neid viinereid sain isegi mina süüa.
Peale lõunat põgenesime taas metsa. Sel korral võtsime lastele kelgud kaasa.
Oeh, seal oli niiiii mõnus, nii mõnus. See vaikus. See lume lõhn ja tekstuur. Need vaated. Ja otse loomulikult õnnelikud ja rõõmsad lapsed.
Saan aru, et Eestis elavad eestlased ei erutu eriti nendest talvepiltidest, aga kuna meie saame nii harva lund nautida siis ma kohe pean siia neid pilte ja videosid nii palju panema, et seda mõnu meie jaoks pikendada. 






Greta sõi seal olles pidevalt lund. Ma ei viitsinud eriti keelata ka, kuna ega ma ise palju parem polnud :) Ma ei oskanud nagu eriti karta, et mida see lumi ikka teha saab. On teine kui jäätis, ainult ilma suhkruta. Mägedes veel puhas ka nii, et lasku aga hea maitsta. Vahepeal, kui ikka see möödaminnes söömine liiga intensiivseks läks, me keelasime ikka ka, aga ega sellest palju tolku polnud.



Ma ei tea kust Greta seda energiat sai, aga ta ei väsinud lume sees sumpamisest, kelgutamisest ja mäe otsa tagasi jooksmisest. Kus vähegi võimalik siis ikka läbi kõige sügavama lume. Tihti ei olnud isegi meil võimalik selles sügavas lumes kõndida, kuna lihtsalt vajusime sinna sisse ja ainuke võimalus oli sealt ennast välja rullima.




Selle maja ees oli enne paks lumi. Meie sõitsime sinna rajad sisse. Kuskil seal lumehangede all on vist puuriit, kuna me leidsime paar halgu ja lapsed lõid enda paaril korral lume sees ukerdades ära.




Siit sai alguse üks suur lumesõda. Lõpuks olime me kõik lume sees pikali ja meil oli nii lõbus, et meil ei olnud enam õhku naermiseks. Isegi Pete ütles pärast mulle, et ta oli viimati poisike kui ta nii korraliku lumesõda maha pidas. Pilte sellest meie lumes ukerdamisest loomulikult ei ole, kuna ma olin ju ise ka käed ja jalad lume sees kinni. 

Koju tulles oli kõigil võhm väljas
Ja saabuski viimase päeva hommik. Pakkisime asjad, jõudsime veel koolist lõunaks koju tulnud lastele uuesti tere ja head aega öelda ning seatsimegi suuna taas lennuvälja poole.

Kogu tee lennujaama rääkis ja laulis Greta prantsuse keeles (nii palju kui ta seda oskas, enamalt korrutas samu asju). Nimelt alustati Greta koolis sel aastal ka Greta vanustele lastele prantsuse keele klubiga kord nädala. Eelmistel aastatel sai seda teha vaid vanemad lapsed. Kuna Gretal on juba lasteaiast prantsuse keele maik suus siis olime me selle uudise üle väga rõõmsad ja panime ta sinna klubisse kohe kirja. Gretale seal meeldib.
See reis oli hea võimalus Gretal prantsuse keelt harjutada ja näha, et sellest ka mingit tolku on. Loodetavasti motiveerivad sellised võimalused teda rohkem keelt õppima ja seda vabamalt kasutama. Eriti hea 'auhind' oli talle see, kui me lennujaamas sokolaadipoodi läksime vaatama (ostnud me nagu nii midagi ei oleks kuna kõik oli hirmus kallis) ja kui siis Greta täiesti spondaalselt ise tere ja head aega ütles ning poe tädile vastas kui see ta nime prantsuse keeles küsis. Gretale tegi nalja kui tädike teda mademoiselle Gretaks kutsus. Seda kuulis pealt ka kassas olev tädi, kes siis kohe Greta juurde jooksis ja talle väikese sokolaasi andis. Kindlasti jagati neid sokolaade seal ka aeg ajalt teistele inimestele, aga Greta jaoks oli see selge auhind selle eest, et ta prantsuse keelt tädiga kasutas. 

Samas oli naljaks vaadata kuidas ta Mäepere juures tihti ei teadnud kellega mis keeles parajasti rääkida. Kõik rääkisid ju läbisegi enam vähem kolmes keeles. Näiteks läks ta üks õhtu kööki mäemammale ja papale head ööd ütlema, aga kui kööki jõudis siis lihtsalt keksis seal ühelt jalalt teisele ja naeratas. Ta ei teadnud kuidas prantsuse keeles head ööd öeldakse ja seega ei taibanud, et teised saava nii eesti kui inglise keelest ka aru.

Tundus, et kui aga oli aeg koju minna siis läksid äkki prantsuse keele kanalid lahti ja last oli raske vaigistada. Sama asi muideks juhtus ka eelmisel korral kui me Sveitsis käisime, et lahkudes kasutas Greta paari prantsuse keelset sõna veel mitu päeva hiljem ja rääkis millegi pärast palju paremini eesti keelt ka.

Siit väikene näide. Natuke lavastatud, kuna kui ma spontaalselt teda lennujaamabussis filmima hakkasin siis pani bussijuht just mootori käima ja midagi ei olnud enam kuulda. 


Lõpetuseks paar pilti lennukiaknast



Vot selline reisijutt siis sel korral. Suur aplaus nendele, kes suutsid lõpuni lugeda. Kõige suurem plaus aga loomulikult Mäeperele võrratu vastuvõtu ja võrratu seltskonna eest.