Saturday, 30 August 2014

...

Appi, me upume vaarikatesse.

Thursday, 28 August 2014

HETKI EESTIST

Nagu ma juba ühes postituses minisin, siis sel korral oli Gretal Eestis olles eesti keel väga lahti. Ta lausa otsis igal pool lapsi kellega eesti keeles suhelda. 
Kord poes käies jäi talle silma üks umbes tema vanune tüdruk, kellega nad siis omavahel mõnda aega vestlesid. Me olime tegelikult juba oma ostud teinud ja olime valmis poest lahkuma, aga kuna lapsele ikka selline eesti keelne kõnepraktika nii tähtis siis ma lihtsalt seisin kaugemal ja ootasin ning lasin neil seal lobiseda.
Kui ma lõpuks Greta ära kutsusin siis ütles laps väga inglaslikult tüdrukule (inglaslikult siis ses mõttes, et ta tõlkis teksti mida ta kasutaks Inglismaal oma sõpradega suheldes eesti keelde, aga ma ei usu, et Eestis paljud 5 aastased sellist viisakat vabandavat vormi oma kõnes kasutaks ;)
'Oo, vabandust, ma pean nüüd minema. Võib olla ma näen sind mõni teine päev. Ma lähen nüüd. Tsau-tsau.'

Wednesday, 27 August 2014

MIS MAA SEE ON?

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge, 
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge 
Ja kummalised nende laululood.




Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida,
Ja millega ta seda teeb ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida,
Kuid ometigi endaga mind veab.

Monday, 25 August 2014

SUVISED BOGIJATE 'KOKKUTULEKUD'

Ma siin mõtlen just, et suvel saan ma Eestis olles rohkem kokku teiste blogijatega kui oma sugulastega :) Oli see juba nii eelmisel aastal ja sama lugu ka sel suvel.

Kõige pealt kohtusime Ritsikuga Pärnus. Ritsik kirjutas mulle kunagi blogisse, et tal oleks mulle mõned oma laste vanad lasteraamatud pakkuda. Olin sellest pakkumisest väga liigutatud ja sel suvel siis õnnestus lõpuks Ritsikuga ka näost näkku kohtuda. Ritsikul on väga tore blogi (mitte ainult blogi vaid ta ise on ikka ka väga tore inimene :). Ta kirjutab alati väga huvitavatel ja mõtlemapanevatel teemadel. Kohe nii hästi, et ma tihti ei oska isegi midagi kommenteerida, kuigi ma naudin igat ta postitust. 

Meil oli tore väikene koosviibimine millest jäi väga soe tunne südamesse. Lapsed ka väga lahedad tegelased. Kahju, et vanema tütar jäi nägematta.  
Kuidagi möödus aeg nii ruttu, et ma täiesti unustasin selle aja jooksul pilti teha ja alles siis kui Greta paar päeva hiljem hakkas suurest koerast ja ühest tüdrukust ning kitarriga poisist rääkima avastasin, et polegi ühtegi pilti neist. 
(Ma siia ei oleks küll nende perest pilti pannud, küll aga nende ilusast koerast :) 

Raamatuhunnikust ka hetkel pilte ei ole panna, kuna osa tõin endaga siia kaasa ja need mis sel korral kotti ei mahtunud jätsin Eestisse. Igal juhul suured tänud Ritsikule toreda õhtu eest ja selle eest, et ta meie peale mõtles. 

Juba järgmisel hommikul kohtusime Tikriga. Esimest korda meie Eestis oleku ajal sadas hommikul vihma. Mõnus kergendus pikale kuumusele, aga ega seda mõnu kauaks ei jätkunud, paari tunni pärast oli päike taas väljas ja palavus tagasi.
Tikriga saime ka eelmisel aastal kokku. Sel korral viis ta meid ja oma ema Keskkonnaharidukeskusesse. Tegelikult oli meil algul plaan minna linna lastefestivalile, aga kuna sadas vihma siis muutsime plaani.

Kes Keskkonnahariduskeskuses veel käinud ei ole siis soovitan soojal. Väga mõnus koht ning väga huvitava arhitektuuriga maja.




See märgikogu seinal tõi mulle meelde mu lapsepõlve. Nii nostalgiline. Mul oli ka seinal väike vaibake kuhu ma neid märke sedasi kogusin. Lapsena tihti vaatasin ja imetlesin neid ja nüüd taas ühe sellise vaiba ees seistes tulid igale tuttavale märgile vaadates rodu mälestusi meelde. 
Praegu mõtlengi, et huvitav kuhu need märgid meil said? Vaevalt, et keegi ära viskas?

Lastel oli kohe algusest peale hea klapp ja keskuse külastamise ajal nägime neid vaid aeg ajalt kuskil ringi jooksmas või laua taga joonistamas.  



Kas ei ole imeline tapeet?


ESTCube-1
Pärast möllasid lapsed veel õues ja oligi aeg päevaga edasi minna. Ma tegelikult ise olin hirmus väsinud sel päeval, kuna eelmisel õhtul juhtus meil sugulasega üks õnnetus ja ma olin pool ööd üleval. Vaevu suutsin silmad lahti hoida. 


Tikri ema juhtus meie sealoleku ajal just Tikrile tagasi tooma ta lapsepõlve asju ja nende hulgas oli ka paar nukku. Gretale hakkas üks nukk meeldima ja Tikri ema väga lahkelt kinkis selle Gretale. Greta mängis nukuga mitu päeva ja õhtuti võttis kaissu. Kuna ma teadsin, et pean septembris taasi Eestisse tulema siis me seda nukku sel korral kaasa ei võtnud, aga täna just Greta küsis, et kus see nukk on, et tema tahab sellega mängida. 
Mul oli selle üle hea meel, sest Greta sai tõesti meeletult palju igasugu kingitusi sel suvel Eestis olles, ka täiesti võõraste inimeste käest, et ma kartsin juba, et ta ei oska enam seda kingihunnikut hinnata ja kõik jääb lihtsalt hetkeliseks rõõmuks, aga hetkel paistab, et siiski vist mitte :)
Järgnevaks sain kokku blogijatega Itaaliast (ma ei hakka siia linke panema, kuna neil on kinnised blogid). Eelmisel aastal kohtusime ka, aga sel korral olid issid, need päris itaallassed, ka pundis. Ainult meie issi puudus, aga noh, tema pole ju itaallane ka, kuigi ta oleks väga tahtnud nende meestega itaalia keeles vestelda. Ta muideks hakkab järgmisest nädalalast itaalia keele eratunde võtma.
Läksime kõik koos Energia Avastuskeskusesse.
Lapsi oli meil kamba peale 6 ja oi kui ilusasti kõik rääkisid eesti keelt. Minu Greta oligi pundis vist ainuke, kellest sai aru, et ei ole puhas Eesti tõug, teiste puhul ei oleks küll osanud arvata, et nad tegelikult Eestist eemal elavad. 

Öeldes seda siis tegelikult oli ka Greta eesti keel sel suvel suurepärane. Sel korral ei olnud enam sellist üleminekuperioodi kui tavaliselt on olnud, et võtab mõned päevad aega enne kui laps saab aru, et kõik inimesed tema ümber räägivad eesti keelt ja mitte ainult mina ja vanaema. 
Alustasime kohe laste kloonimisega. 



Koht oli iseenesest täitsa OK. Tore, et ka Eestis on hakatud tegema muuseume ja kohti kus laste peale rohkem mõeldakse ja laste jaoks asju huvitavamaks tehakse. 
Samas kui vaadata piletite hindu siis ma ei saa aru kuidas saavad inimesed vinguda selle kallal, et Lottemaa piletid kallid on, kui ainuüksi selle muuseumi pilet juba täiskasvanule 9 eurot ja Gretale 3 eurot maksma läks, plus siis palnetaariumi pilet meile mõlemale eraldi 3 eurot. Kokku seega 18 eurot. Minu arvates oli see pilet väga kallis võrreldes sellega mida seal selle raha eest tegelikult teha sai. Lottemaa pakub oma 15 euro (30 euro) eest ikka kohe kindasti tunduvalt rohkem tegevust ja seda terveks päevaks. 



Meile jäi silma, et millegipärast oli selle muuseumi peal hirmus palju prügikaste. No tõesti, igas ruumis omad prügisorteerimiskastid, mõnes ruumis isegi kahes kohas. Ma juba vahepeal hakkasin mõtlema, et kas inimesed tulevad sinna siis piknikule või milles asi? Ma nagu ei oska ette kujutada mis suure prügihunnikuga keegi muuseumi tuleks, et konteinerid iga nurga peal olema peavad. Aga noh vähemalt olid olemas :)
Selle suure 'mulli' sees asus planetaarium. Igati vägev ruum, AGA no see 30 minutiline 'show' mille eest me kõik 3 eurot maksime oli nii igav ja veniv kui veel olla sai. Täiskasvanute jaoks liiga jama (ma eeldan, et enamus täiskasvanuid juba teavad kõike neid asju mida seal räägiti) ja laste jaoks samuti liiga igav ja pikk. Jäi mulje, et see neiu kes meile seal seda show-d tegi, luges teksti lihtsalt paberi pealt maha ja venitas sellega nii pikalt kui sai, et see lubatud 30 minutit ära sisustada, ise samal ajal arvutis slaide vahetades. 
Ei mingit entusiasmi mis teisi võiks innustada asjast huvitatud olla. Ma ei tea, võib olla sattus meile mingi 'kuiv' lugeja sinna, aga sellegi poolest võiks ju arvestada, et kuulajaskonna seas on ka väiksemaid lapsi ja neile midagi natuke lapsepärasemaks või põnevamaks teha. Mul oleks küll selle 6 euro ja 30 minutiga midagi targemat teha olnud.

Samas ma ei soovi siin küll oma jutuga kedagi ära hirmutada. See lihtsalt minu arvamus mu enda kogemuste põhjal. Te ikka käige ise ja vaadake oma silmaga üle, võib olla teile täitsa meeldib. 



Ega me seal väga pikalt ei olnudki, sest lastel läksid varsti kõhud tühjaks ja ma seadsime sammud tagasi maapeale. Kõndisime kalaturu juures asuvasse kohvikusse Klaus


Tegelikult nägi koht palju ilusam välja kui sellelt minu pildilt siin all näha võib.


Ma ei tea millega Greta siin oma sõbru lõbustab, aga arvata võib, et teeb mingeid ilmeid taas :) 

Kohvik Klausi kohta saan mina vaid kiidulaualu lauda, sest see oli esimene koht kus ma ei pidanud oma tellitud sööki tagasi kööki saatma (hiljem leidsin vanalinnast veel ühe võrratu restorani kus ma süüa sain). Mul piisas kui ma vaid ütlesin, et ma ei saa gluteeni ja piimatooteid tarbida kui juba mulle öeldi, et siis me saame sulle risotto teha ja et paneme sinna seda ja teist ja seda ja teist ei pane. Teate ma olin nii õnnelik. Ma lootsin, et ehk saan paar kurgi ja tomativiilu taldrikule, aga nema pakkusid mulle lausa risottot! Ka ülejäänud kamp sai endal kõhud ilusti täis. Toit serveeriti ka veel ühe kohviku kohta väga stiilselt, nagu oleks tegu olnud restoraniga.
Kui lastel said kõhud täis siis nemad suundusid kohviku ühte otsa mängima ja meie saime rahus kohvitassi kõrval jutustada. See pilt lastest on siis tehtud kui nad veel tiigri-kassi mänge ei mänginud ning põrandal ei roomanud ja üks teist mööda maad ringi ei lohistanud. Keegi haiget ei saanud, midagi ära ei lõhutud ja kõva lärmi ka ei tehtud, nii, et neil oli igati lõbus …ja meil ka.
Aeg möödus nii kiiresti, et varsti oligi mul aeg Gretaga edasi liikuma hakata. 
Suusi perega sain ma veel hiljem uuesti kokku, aga Riinaga jäi sel korral see kohtumine üsna lühikeseks. No aga kaugel see järgmine suvigi enam on :)
Meie õnneks suvitab Suusi Eestis olles oma perega täiesti meie vanaema kodu lähedal nii, et nende juurde põikasime me veel ühel päeval sisse. 
Mind tegelikult hirmsasti segab Eestis olles see kahe tunnine ajavahe. Me kaotame tänu sellele pool päevast ära. Nii raske on puhkuse ajal kuskil kella 10 ajal juba olla kui see meie aja järgi on alles kell 8 (tegelikult vaat, et veel 6.30, sest riidesse panek, pesemine, söömine ja linna minemine võtab ka vähemalt tunni aega). Kuna me olime Eestis vaid kaks ja pool nädalat siis ega meil ei olnudki neid vabu päevi nii palju, seda enam, et esimene nädal olime enam vähem kõik päevad kuumavangis. 
Õnneks siiski sai Greta veel korraks Suusi lastega mängida ja mina Suusiga lobiseda. Me muidugi oleks võinud vabalt pläkutada kuni õhtuni, aga õnneks-kahjuks ootasid ees juba teised kohtumised.
Lapsed tegid vaheldumisi nukuteatrit.