Saturday, 29 November 2014

LASTEVANEMATE KOOSOLEK

Lõpuks jõuan nii kaugele, et kirjutada novembri algul toimunud lastevanemate koosolekust koolis. Ühesõnaga tulemas taas üks väga pikk kooli teemaline postitus. Nendele kel pakub huvi head lugemist ja nendele kellele ei võite vabalt lugematta jätta :)

Enne kui ma sellest kirjutama hakkan panen siia ühe pildi mille ma kooli twitteri lehelt võtsin. Tegu siis Remembrance Day-l toimuva 2min leinaseisakuga. Iga aasta 11 novembril kell 11 päeval toimub üleriigiline leinaseisak. Kõik jääb sel kellajal kaheks minutiks seisma. Ma küll ei tea kui KÕIK on kõik, aga ütleme nii, et töökohtades ja koolides kohe kindlasti. Töökohtade alla käivad ka ostukeskused, toidupoed ja polikliinikud. Liiklus vist seisma ei jää, kuna see oleks liiga ohtlik, aga mina olen reisinud bussis mis leinaseisaku ajaks peatas ja mootori välja lülitas. 

Loomulikult tähistati seda päeva ka Greta koolis. Vanemad lapsed olid seda teemat kajastanud nii ajaloo kui kunstitunnis, väiksematele kindlasti räägiti asjast väikeste laste tasemel. Greta igaljuhul teab väga hästi mida punane moon tähendab ja miks seda päeva tähistatakse. Kell 11 seiskus kogu kool andes 2 minutit oma elust langenud sõduritele mõeldes…

See pilt siin all on ka hea näitamaks kui paljud lapsed novembris veel koolis paljasääri ja isegi lühikeste varrukatega käivad. Minu eelmine postitust 'paljastest' lastest käis ilma kohta kui õues oli 1 kraadi sooja. Sellel pildil on ilm ikka 'väga' soe meie mõistes. Nii kuskil 7 kraadi ringis :)
Kui me kooli koosolekule läksime siis oli saali välja pandud kõikide nende laste koolivihikud kelle vanemad sel päeval koosolekule tulid. Koosolekuteks pakuti kahte erinevat päeva ja oma aja õpetajaga rääkimiseks sai broneerida eelnevalt internetis. 
Saalis on alati väljas laste kunstitööd. Sel korral jäi mul kohe silma just see alumine väljapanek. Mäletate ma kunagi kirjutasin siin sellest, et lapsed proovisid koolis Cezanne stiili järgi teha. Siit siis näide kuidas nad oma tööga hakkama said. Ma juba mainisin, et lapstega kasutatakse koolis palju filmimist ja pildistamist ja siit on näha, et lapsed tegid algul kaameraga erinevatest kompositsioonidest pilti ja pärast maalisid. 
Praegu tutvuvad nad kunstitunnis Malevichi stiiliga ja proovivad ka ise ühe jõulupildi selles stiilis teha.
Koridoris jalutades tegin pilti riiulist kus hoitakse laste lugemisraamatuid. Iga värv kastil esindab erinevat lugemis astet. Lapsed ise teavad mis värvi astmes nad on ja käivad seal ise iga päev oma lugemis raamatuid vahetamas. Igal lapsel iga päev erinev raamat. Lugemisest kirjutan natuke hiljem uuesti.
Siin siis Greta koolivihikud mis meile saali vaatamiseks välja oli pandud.
Üksvahe õppisid nad koolis keltidest (celts). Õigekeelsussõnaraamat ütleb, et keldid on indoeuroopa hõimud. Pean ausalt tunnistama, et ma ei oska kelte kuidagi Eesti poolt vaadatuna kuhugi paigutada või midagi nende kohta kosta. Arvatavasti lihtsalt sellepärast, et ma ei ole eesti keeles neist kunagi midagi kuulnud või õppinud. Siin maal aga on celts osa ajaloost ja seega õpivad lapsed nendest juba varakult koolis.
Tavaliselt on neil koolis nii, et kui on mingi teemat siis see katab pea kõiki ained. Noh, et ajaloos õpivad kuidas keldid elasid ja mida sõid, mis ajastul eksisteerisid jne, muusikatunnis kuulavad keltide muusikat ja õpivad vastavaid laule, kunstitunnis meisterdavad keltide prosse, arvuti tunnis kujundavad Paint programmiga keltide kindluseid, emakeeles räägivad ja kirjutavada keltide jumalatest jne. Sellele lisaks tuli kooli keegi ajaloolane kes lastele keltide teemalise workshopi tegi. Lastele korraldati õues arheoloogilised kaevamised. No nii huvitav, et ma hea meelega läheks ja istuks ise ka nende tunnis ja kuulaks seda juttu ning saaks natuke targemaks :)
Siis kui nad selle teemaga lõpule jõudsid, siis oli väikene etteaste vanematele, kus lapsed ka meile tutvustasid keltide elu. Muidugi laulu ja tantsu saatel. Gretal oli ka oma osa mida ta pidi ette lugema. Ma kahjuks siia jälle ühtegi videot või pilti panna ei saa, kuna palju võõraid lapsi peal, aga lapsed nägid väga vahvad oma kostüümidega välja. Siin üks pilt Gretast oma parima sõbrannaga keldi stiili riietuses. 
Üks laul oli hästi vahva. Muusikaks oli Europe 'Final Countdown' aga sõnad olid sellised:
Siit siis ka mõned näited mida nad Cetidest õppisid.
Ma juba hoiatan ette, et ega siit palju midagi lugedes aru ei saa. Enamus juttu on kirjutatud häälduse järgi ja siis ei jätnud Greta veel ka sõnadele vahesid.
Õpetaja aga ütles meile vestlusel, et Greta on oma arenguga just seal kus ta olema peab ja tal ei ole Greta kohta midagi muud öelda kui vaid kiidusõnu. On innukas õppija/kuulaja, sotsialiseerub hästi, räägib grupis kaasa ja peamine-naudib kooli. 
See, et nad sedasi kirjutavad käib asja juurde ja et meile ei tasu ehmatada. Tema on harjunud ja oskab selliseid laste tekste lugeda. Kõige tähtsam on et lastel on indu ja tahtmist kirjutada. Õigekiri ja kõik muu sinna juurde kuuluv õpitakse tasapisi sinna juurde ilma et lastel kirjutamise indu ära võetaks. Õpetaja mainis vaid seda, et sõna vahede pidamist võiks Gretale natuke rohkem meelde tuletada ja seda just sellepärast, et Gretale meeldib väga kirjutada ja ta kirjutab huvitavalt ning sõnavahedega oleks seda teksti lihtsalt kergem ja selgem tal endal pärast lugeda. 

Ma olen ise märganud, et kui Gretal kirjutamise tuhin kodus peale tuleb siis ta lihtsalt kirjutab. Kogu energia ja keskendumine läheb ideele ja tähtede hääldamisele ning seega sõnade vahed unustab ära. Kui ma peale satun siis ma alati tuletan talle seda meelde, aga tihti see siis ka katkestab ta kirjutamise'voolu'. Kodutööde juures, aga jäävad sõnadevahed rohkem meelde, kuna siis ei ole see kirjutamine nii loominguline. Mina ise ei muretse, kuna tean, et kui Greta on valmis siis laheneb see probleem iseenesest. Vaadates ta viimaseid kodus tehtud iseseisvaid kirjatöid ja joonistusi siis on sõnavahed igal pool olemas. 
Selle juurde kleebitud teksti on Greta kirjutanud oma õppepartneriga arvutitunnis. Oleks tahtnud neid kahte seal koos sõnu hääldamas näha. Oleks kindlasti väga naljakas olnud kuida kaks 5 aastast arutavad mis täht kuhu tuleb :) Ma isegi ei tea mida nad siin kirjutada on püüdnud.

Õpetaja poolt kirjutatud TP tähendab team point. Lapsed koguvad hea töö eest oma tiimile punkte.

Greta ja ta õpipartneri tehtud pilt keltik kindlusest arvutitunnis

Samal ajal kui meie õpetajaga rääkisime istus Greta meie selja taga. Oleme siis tema klassis. Tegin ühe pildi ja pärast  vaadates avastasin, et need värvilised kaardid seinal (Greta pea juures) ongi Team Points tabelid. Greta on rohelises tiimis ja väga lähedale zoomides nägin, et sel nädalal oli Greta juba 3 punkti oma tiimile kogunud. Ma algul ei teadnud kuidas see värk täpselt käib, aga nüüd siis olen natuke taas targem.
Sellelt paremapoolselt pildilt on näha ka natuke nende päevaplaani. Iga päev siis natuke erinev vastavalt mis tunnid neil sel päeval on. 
Ka on neil klassis teatud rollid mida lapsed läbi viivad. Näiteks ma avastasin, et Greta oli koosoleku nädalal Williamiga riietusruumi (koridori) kontrollija. See tähendab, et ta pidi vaatama, et kõikide kehalisekasvatusetunni kotid ja riided on ilusti nagi otsas ja mitte põrandal vedelemas. Need kotid ja joped on neil kohe otse klassiukse taga nagides ja kui nad koridoris liiguvad siis ikka mõni läheb kuskile vastu ja midagi kukub maha. Greta töö oli siis maha kukkunud asjad taas õige lapse nagisse panna. 
Book area monitors roll on kontrollida, et see riiul kus lapsed oma lugemisraamatuid vahetamas käivad oleks korras. Vaatavad, et kõik õiget värvi raamatud on õiges kastis kord kui kõik on omad raamatud ära vahetanud. 



Matemaatika kohta ütles ka õpetaja, et see on nii klassikaline viga, et lapsed kirjutavad 3 ja 9 tagurpidi ja sellepärast ei tasu üldse muretseda. Kaob ise ära.
Õpivad nad asju intervallide kaupa. Näiteks üheks eesmärgiks on, et lapsed oskaks ladusalt kirjutada erinevaid viise kuidas moodustada 5, 10, 6, 7 jne. Õpivad seda nädalakese, kaks ja siis liiguvad edasi. Aasta jooksul tulevad sama asja juurde uuesti 4 või 5 korda tagasi nii, et saavad küllaldaselt praktikat. Algul arvutasid 20ne piires nüüd juba üle selle. 
Nad ei tee vaid arvutusi vihikusse vaid näiteks käivad klassis ringi ja mõõdavad asju mõõdulintide või joonlaudadega. Mõõdavad ka asjadega- kas raamat on pikem või lühem kui lauajalg, pliiats, uks jne. 
Eelmine nädal näiteks tegid selliseid asju: 
In maths we have continued adding and subtracting 1, 2, and 3 by counting on and back on a number line. We have also been adding 3 numbers by adding doubles or numbers bonds to 10 first then the final number
e.g. 6+2+6= or 3+7+4=
Problem solving this week has been deciding which 3 numbers to add to reach the target answer. 

Siit mõned näited septembrist:

Teadusetunnis (loodusõpetus) õppisid mingi aeg kes on kahepaiksed ja kes ei ole. Loomulikult taas väga huvitaval viisil. Mõõtsid erinevate loomade kehaosasid. Moodustasid ise väljamõeldud loomi kasutades erinevaid kehaosasid erinevatelt loomadelt. Kirjutasid misk nad just selliseid kehaosasid kasutasid (lepardi jalad, sest ta jookseb kiiresti) 



Iga kuu käsitlevad nad mingit väärtust. Novembri alguses rääkisid nad sõprusest. Mingi aeg tagasi alandlikkusest ja vabadusest. Lastega arutatakse mida mingi väärtus endast kujutab ja lapsed saavad näiteid tuua enda elust. Siin on pilt stendist kuhu iga laps on kirjutanud mida tema jaoks tähendab sõprus. 
Greta kirjutas kohe pikalt :)
I look after my friends. I help my friends when they have hurt themselves.
Ma ei teagi mis tunni alla need kirjutised käivad. Parempoolsel lehel nad õppisid tegusõnu. Vaskpoolsel lehel on Greta millegi pärast sõna GOOD väga imelikult kirjutanud. Ta tegelikult oskab 'good' kirjutada küll, aga kas ta siis kirjutamise hetkel ei olnud enam äkki kindel kas kirjutada K või G (Greta väike k näeb vahel R moodi välja kuna ta ei vea tippu küllalt kõrgele) või ta siis lihtsalt kirjutas kellegi pealt maha. Selles viimases ma tegelikult kahtlen, sest ta on küllalt enesekindel, et oma arvamust ja kirjutamist usaldada. 
Greta lugemisega on õpetaja väga rahul. Ütles, et iga kord kui ta Gretat lugemas kuuleb on ta edasi läinud. Nimelt käivad lapsed vastavalt oma tasemele erinevates lugemisgruppides kus nad erinevaid hääliku kominatsioone õpivad ja siis aega ajalt käivad oma klassiõpetajale lugemas, et õpetaja saaks nende arengut jälgida. 

Koju tulnud raamatut loeme me vaid ühel korral. Annan raamatu ette, laps loeb ära ja saadame kooli tagasi. Siit üks näide. Vabandan, et on üsna pikk video, aga ma ei viitsinud hakata seda hakkima, kuna mul on nii mugav otse kaamerast seda youtubi laadida. 
Kuna ma filmise ajal ei keskendunud raamatu algusele siis filmi lõpus arusaadavalt ei saanud ma pihta mis jutu mõte oli. Nii, et ärge pange mu segadust tähele :)
Selle video ajaks sattus üsna kerge raamat. Pole palju sõnu mida on keeruline välja hääldada. Mõnikord on neid sõnu ikka rohkem. Kuna Greta ise valib neid raamatuid siis ta tavalised teeb valikud raamatu pealkirja või piltide järgi ja ma ei tea kunagi milline tekst seal sees on ja ma tavaliselt nendest raamatutest pilti ei tee.
Praegu on tal selline raamat kodus

Üks päev oli Greta lugemispäevikus tempel, et Greta luges täna grupis. Tuli välja, et nad vahetevahel teevad ka grupi lugemist. Greta ütles, et siis nad kasutavad selliseid raamatuid kus igal lapsel on oma osa (ma millegipärast ei suuda praegu õiget eesti keelset sõna selle raamatu kohta leida)

 Siit paar näidet kodutöödest mida nädalalõppudeks antakse.

Eelmisel nädalalõpul tuli Greta koju selliste matemaatiliste ülesannetega. Kui ma seda alguses nägin siis ma õudusega mõtlesin, et appikene kuidas ma suudan Gretale õpetada kuidas nii suurte numbritega arvutada. Isegi arutasin seda ühe teise emaga (kelle laps ei käi Greta koolis) ja me mõlemad ei teadnud kuidas siin maal see õige õpetamine käib. Pühapäeval siis võtsin vihiku välja. Pete oli ronimas ja nendest juhendites mis Greta käe all pildil kirjutatud olid ei saanud ma midagi aru. Panin siis vihiku Greta ette, ise ohates. Ja mis juhtus. Greta hakkas aga õigeid vastuseid kirjutama. Luges aga liidetava arvu liitvale arvule otsa ja kombes. Lahutamise jaoks läks vaid 'number line' vaja kuna tagurpidi lugemine nii suurte numbrite juures oli keeruline. Number line on aga asi mida nad nagunii matemaatika tunnis arvutamise juures kasutama peavad (põhimõtteliselt nagu joonlaud).
Ma unustan ära, et meile ju juba kooliaasta alguses öeldi, et kodutööd on asjad mida lapsed on koolis juba õppinud ja seega neil ei tohiks olla probleeme nende tegemisega. 
See on tõestus mulle, et Greta tõesti õpib koolis, sest meie talle siin kodus küll matemaatikat ise ei õpeta (mõndasid asju vaid kordame).
Sõnadega mida ta iga nädal õppima peab ja mille peale neil igal neljapäeval test on läheb ka üllatavalt hästi. Ma alati kardan, et nende ära õppimine võtab palju aega, aga ta saab sellega nii ruttu hakkama. Viimaste nädalate jooksul on ta kõikide testide eest 10/10 saanud ja korra sellepärast ka oma tiimile 2 punkti kogunud. Ma ei tea miks ma oma peas nii tihti ta võimeid alahindan. Võib olla sellepärast, et 5 aastane laps tundub ju kirjapildis veel väikene. Samas ei ole need 5 aastased midagi titekad, tegelikult nii õpihindu täis, et anna ainult kätte. 
Lõpetuseks panen siia need eesmärgid mis 5-6 aastased lapsed Year 1 lõpuks saavutanud peaksid olema.
Ma ei viitsi hetkel tõlkima hakata. Kui keegi tõlget tahab siis antke aga teada ja ma siis hea meelega lisan.


Nii, et kokkuvõttes on Greta endiselt koolist väga vaimustuses ja kool Gretaga ka väga rahul. Sõpru on tal nii poiste kui tüdrukute hulgas. Tal on oma kõige lähedasem sõbranna, aga ta mängib ka teiste klasside lastega ja vanemate klasside lastega. 
Kooli läheb ja koolist tuleb alati hea tujuga. Väsinud ei paista olevat. Kui vaid siis ehk natuke hetkel teisipäeviti kui tal on koolis sporditrenn ja peala kooli ka sporditrenn. 

ESIMENE ARMASTUSKIRI

Greta klassi tuli uus poiss. Keegi ametlikult seda kuulutanud  veel ei ole ja kuna ma ise pole viimaste päevade jooksul koolis käinud siis kuulsin uudist vaid Greta käest. Poisi nimi on vist Rian. Eile oli Rian Gretat 'kiusavate' tüdrukute eest kaitsnud ja seda tehes kellegile kogematta haiget teinud. Noh neil seal alati mingid omad mängud, ei midagi tõsist. 

Eile õhtul võttis Gretal magama mineks hirmus kaua aega. Kui ma ta tuppa vaatama läksin, et miks veel voodis ei olda leidsin Greta laua taga tegutsemas. Täpsemalt armastuskirja kirjutamas :)

Lik tasub lugeda nii nagu laps seda häälduse järgi kirjutab.  'l ai k' ehk siis 'like' mitte lick ;)
Tegelikult on ta selliseid armastuskirju ka enne koolis poistele kirjutanud. Ühe poisi ema rääkis mulle kord, et poiss oli tulnud koju armastuskirjaga Gretalt ja veel paarilt tüdrukult. See on aga esimene mida ma oma silmaga näinud olen.

Thursday, 27 November 2014

SUPERMEES

Mul on ikka üleprahi mees. 
Vähe sellest, et tal endal on praegu tööl väga kiire aeg, on ta võtnud KÕIK kodused tööd ning Greta kantseldamise enda peale. No minu kantseldamine siis veel sinna otsa. Ta üldse ei nurise. Organiseerib isegi Greta kooliriided õhtul valmis ja koolist tulles harjutab lapsega viiulit. 
Täna õhtul, just enne Greta magama minemist, poetasin mokaotsast, et küll tahaks praegu jäätist süüa kui Pete juba pakkus välja, et ta läheb ja toob mulle seda poest. Helistas isegi poodi ja kontrollis, et kas neil ikka on seda minu jäätist ja palus neil selle siis 'ära peita', et keegi seda vahepeal ära ei ostaks. Ise oli ta just vannist välja astunud. Ja juba lendaski ta autosse ja kihutas poe poole. Mina nüüd vaid istun ja ootan siin kui mees tagasi tuleb ja mulle jäätist serveerib :)
Minu armas supermees!!!

Wednesday, 26 November 2014

ÖÖ HAIGLAS

Ei midagi hirmsat, ei midagi ootamatud, aga eile veetsin ma tilgutite all ja ööbisin haiglas, et lõpuks välja selgitada mis põhjustab mu aegajalise valu kõhus. Tundub, et selle viimase käiguga saan nüüd lõpuks kaebusteraamatu sulgeda ja tagasi normaalse elu juurde naasta.
Ma praegu ei hakka siin peensusteni laskuma, aga viimase kuu aja jooksul olen ma juba kahel korral haiglas olnud ja vähemalt 4 tõsisemat protseduuri läbi käinud. Noh sinna otsa veel tavalised arsti visiidid ja konsultatsioonid. Ütlen kohe ära, et kaasa te mulle tundma ei pea ja pea silitust ma ka ei vaja :). Küll aga tahan ma kiidusõnu laulda eraarstikindlustusele ja sellest lähtudes siis mu mehele, kes seda kindlustust maksab. See on ikka uskumatu milline vahe on eraarstidel ja riigi omadel. Ma ei taha ühtegi paha sõna meie (UK) tasuta arstiabi suhtes öelda, kuna see on ennast igati väärt ja päästab inimeste elusi vaatamata inimeste rahakotile (vastupidiselt näiteks USA-le), aga kahjuks meie suure rahvaarvu ja sisserände tõttu on riigiarstiabi nii välja venitatud ja viimasele piirile viidud, et tihti tekitab inimestest pahameelt ja ahastust. Minus ka.
Toon kas või sellise näite. Ma nägin oma perearsti oktoobris teisipäeval. Ta ei saanud mind rohkem aidata kui suunata mind spetsialisti juurde. Teadsime, et see suunamine võtab vähemalt 3 nädalat aega, aga kuna me ei soovinud nii pikalt oodata ja kuna meil on erakidlustus siis palusime tal meile kirjutada saatekiri eraarstile. Helistasime kohe sama päeval eriarstile ja saime konsultatsiooni aja SAMAKS ÕHTUKS. Kaks päeva hiljem tehti mulle juba sondi neelamine ja kolonoskoopia erahaiglas. Kõik see alla nädala!
Samal ajal kui ma kaks ja pool nädalat hiljem sain riigiarstilt kirja, et mulle pakutakse konsultatsiooni aega spetsialistiga 9 detsembriks ja täna sain kirja, et uuringud 20 jaanuariks. Kõva kõhuvalu korral oleks selline pikk ootamine ikka täielik piin. Pikast muretsemisest rääkimata. Mainin ära, et mul küll kõva kõhuvalu ei olnud nii pikalt, aga väga vabalt oleks ju võinud olla ja olen kindel, et on inimesi kes on sunnitud ka palju hullemate sümptomitega pikalt ootama.

Igal juhul, eile käisin ma siis järgneval väikesel operatsioonil. Ka sellele operatsioonile oleks ma saanud juba kaks nädalat varem minna, aga ma ise eelistasin just eilset kuupäeva. Kuigi mind pandi operatsiooni ajaks magama siis oli tegu siiski päevase protseduuriga ja ma oleksin võinud õhtul koju minna. Kuna ma aga juba olin haiglas, mis nägi välja nagu hotell, ja 'hotelli' eest maksis kindlustus siis eelistasin ööseks jääda haiglasse mõnulema. 
No kui mõningane valu välja jätta ja mõningane arusaadav muretsemine ja närveerimine enne operatsiooni, siis oli tegu kui 5 tärnise puhkusega. Ma haiglasse minnes ei tahtnud pilte tegema hakata. Tundus kuidagi kohatu, eriti kui veel ei tea mis kõik sind ees ootab, või kuidas operatsioon õnnestub, või üldse tundub natuke imelik (mulle) haiglas pildistama hakata. No, aga kui ma seal mõnulesin nagu kuninga kass siis paar klõpsu ikka tegin.
Üks toa nurgast
 Vannituba

Tavaliselt saab haiglas peale protseduuri ka alati süüa, välja arvatud siis need puhud kui patsient süüa ei tohi. Süüa saab ka siis kui sa ööseks haigla ei jää. Kõige pealt antakse sulle enne operatsiooni menüü. Minu menüü nägi välja selline 
Mina valisin grillkala juurikatega ja puuviljasalati. Kui mulle kandik nina alla toodi olin ma meeldivalt üllatanud. Tegu oli täiesti restorani toiduga. Isegi kalanuga toodi. Ma muidugi oleks võinud nuriseda selle üle, et söögiriistad ei olnud hõbedast :) Röstitud pastinaak ja pabrika olid veel eriti head. Puuviljasalat üllatas ka. Tavaliselt pannakse puuvilja salati sisse hunnik apelsiini, õuna, viinamarja ja siis heal juhul ka maasikat. Sel korral ei olnud apelsiini üldse, mille üle mul eriti hea meel oli, sest ma ei saa apelsiini süüa, küll aga igasugu teisi võimalike ja võimatuid puuvilju. Pilt kahjuks on väga viletsa kvaliteediga, kuna tegin oma telefoniga.
Kella 5 ajal läks Pete Gretale trenni järgi ja tõi ta haiglasse mind vaatama. Kui ma vetsu läksin, puges Greta kiiresti mu voodisse mõnulema. Haigla voodid on küll minu jaoks natuke hirmutavad, aga oi kui mugavad. Eile öösel oli see voodi mu elu päästja. Kodus voodis pikali magades oleksin ma kindlasti terve öö valudes olnud, aga seda voodit oli nii mõnus just õigesse asendisse panna. 
Õhtul helises ootamatult mu toas haigla telefon. Ma olin algul nii sedaduses sellest helinast, et küsisin Petelt, et ei tea kas ma peaks vastama. Helistajaks oli mu arst, kes küsis kuidas ma ennast tunnen ja kas olen otsustanud haiglasse jääda. Vabandas, et tal ei ole hommikul võimalik minuga rääkima tulla, kuna tal on koosolek ning kontrollis kas ma olen sellega rahul, et medõed mind haiglast välja kirjutavad. Ma ütlesin, et meil ei olnudki ju sellist kokkulepet, et ma teda veel uuesti nägema pean, kuna ta seletas mulle peale operatsiooni nagunii kõik juba ära, aga ta ütles, et tavaliselt on ta nagunii majas ja siis ta oleks läbi hüpanud ja mulle tsau öelnud. Nii, et jah, need sellise imetillukese haigla mõnud kus kõik on nii personaalne ja patsient on kui kuningas. Midagi ei ole neile tülikas ja tõesti erahaiglast ära tulles tunnen ma iga kord nagu ma oleks käinud kuskil puhkusel ja ööbinud hotellis.  
Minu valitud hommikusöök koos värske ajalehega
Nüüd jääb vaid umbes 3 päeva kangeid valuvaigisteid manustada, et kolm väikest augukest mu kõhul valutult kinni kasvaks ja et ma kiiresti tagasi vormi saaks, et jõuaks jõuludele vastu minna. Vähem kui kuu aega veel jäänud...