Sunday, 29 March 2015

LÄBI

Esimene rahulik päev üle hulga aja. 
Eile olime siis pulmas. Uskumatu kui palju energiat läks pulma mineku ettevalmistuste peale. Ja mitte ainult energiat, vaid ka raha. 

Greta oli pulmas vist ainuke tüdruk, kellel ei olnud sellist  korraliku puhevil olevat lilleneiukleiti seljas. Oleksin ühe sellise ilusa, samas odava, kleidi H&M-st peaaegu ostnud, aga mõtlesin, et oleks vist vale last riietada nagu lilleneiu kui ta seda tegelikult ei ole. Seda enam, et Greta sõbranna (kelle vanemad abiellusid) seda oli. Noh, õnneks ei olnud Gretal endal või ta sõbrannadel sellest sooja ega külma mis kellegil seljas oli, aga olen kindel, et mõni ema koolist pani seda tähele (koolist oli meile ja pruutpaarile lisaks 4 peret, pluss peale pidusööki tuli neli  veel lisaks aga ilma lasteta). Mõni ema lihtsalt on selline kellele meeldib klatsida ja teisi taga rääkida nii, et ma eeldan, et Greta riietus jäi talle kindlasti silma kui mitte isegi keelele ;). Õnneks meie lauas olid toredad inimesed koolist ja meil oli lõbus. Minu jaoks oli tehtud isegi eraldi menüü, nii et sain teistega koos kolmekäigulist pidusööki nautida. 
Pulm algas kell viis ja meie pidasime vastu kella poole kümneni. Greta väsis ära ja tal hakkas millegipärast puusaluu valutama?! Me algul ei saanudki aru, et kas tegu kõhuvaluga või millega, aga vahet ei olnud, sest kuna see tegi talle haiget siis ta enam teiste lastega hullata ja tantsida ei tahtnud ja kuna ta oli väsinud ka siis polnud mõtet seal pikemalt enam niisama vireleda. Selleks ajaks oli nagunii juba pidu, kui selline, läbi ja toimus 'disco'.
 Greta issiga tantsimas aga poole tantsu pealt läks valu nii kõvaks, et tuli lõpetada
Kui aus olla siis me Petega ei ole üldse suure peo inimesed, eriti kui enamus inimesi meile täitsa võõrad. Tanstulõvid ei ole me kohe kindlasti ja kuna me ei joo, siis ei ole meid võimalik ka purjus peaga tantsupõrandalt leida :). Nii, et ega meil ei olnudki seal enam suurt midagi teha kui koju minekut oodata (me ei tahtnud päris esimesed lahkujad olla)

Õnneks üks Greta vana klassiklaaslane ja ta väikevend väsisid juba peale sööki ära ja üheksa ajal läksid nad koju. Võtsid endaga ka kaasa värske abielupaari tütre ja väikese poja. Kui meie hakkasime lahkumisest rääkima siis üks emadest hakkas Gretale rääkima, et mine heida toolidele ta tütarde juurde puhkama, et nüüd on emade aeg ja lasku ta nüüd emal lõbutseda!!!
Mulle selline lähenemine ei meeldinud, sest kui Gretale ei oleks liikumine valu teinud siis ta oleks seal väsimusest vaatamata veel pikalt tantsida ja möllata tahtnud. Teda minu lõbutsemise piiramises küll ei tasunud süüdistada, seda enam, et me Petega ise tahtsime sealt ära tulla.

Minu jaoks on seda üsna huvitav jälgida, kuidas mõned inimesed automaatselt tembeldavad Greta käitumise ärahellitatud käitumiseks, kuna ta on ainuke laps. No, et Greta on väsinud ja meie nüüd kohe jookseme temaga sellepärast koju, samas kui Greta sõbranna, kes palju varem ära väsis ja ka meist varem vanematega lahkus, käitumises ei olnud midagi ärahellitatud, sest tema ei ole ainuke laps.
Aga noh see selleks, sest ega selliste sterotüüpsete arvamuste eest me nagunii ei pääse, peame lihtsalt nendega elama õppima :)

Ok, lähen nüüd hommikusööki sööma. Kella keeramine on suurema osa päevast juba allaneelanud, seega viimane aeg end voodist välja ajada.

Lõpetuseks siia kaks pilti Greta meisterdatud ja kirjutatud tänukaartidest klassikaaslastele. Õnneks nüüd on kõik peod läbi. Ainult sünnipäevakaunistusi pole meil veel olnud aega kodus alla võtta.


Friday, 27 March 2015

REPORTER GRETA

Veebruari koolivaheajal käisime RAF (Royal Air Force) muuseumis. Kuna Greta eelmise veerandi õppekava oli lennunuduse teemadel siis lastele anti vabatahtlikuks  kodutööks hankida lisa informatsiooni lennukite või lennunduse kohta. 
Kuna meie koolivaheaeg oli juba nii tihedalt ära sisustatud, siis minul ei olnud mingit tahtmist lennunduse projekti lapsega teha. Mõtlesin, et lähme parem muuseumisse, seal kõik info ilusti olemas. 

Mõeldud, tehtud. Meil on tegelikult kodu lähedal täitsa üks korralik autode ja lennukite muuseum olemas, aga kuna enamus lapsi kindlasti seda külastab siis otsustasime hoopis Londonis oleva RAF muuseumi kasuks. Seda ka sellepärast, et seal ei pidanud pileti eest maksma :)

Pean nentima, et me kõik olime sellest muuseumist väga vaimustatud. Tegu ilmatu suure pinnaga, kus meeletult palju erinevaid lennukeid ja helikoptereid. Isegi mina, kes ma tavaliselt mingit huvi masinate vastu ei tunne, olin vaimustuses. Ühes saalis oli ühel lennukil nii suured tiivad nagu väike staadion. Uskumatu kuidas selline küll õhus suudab ilma alla kukkumata püsida.
Kohapeal tulime mõttele, et Greta võiks seal väikese videoreportaazi teha mida saab pärast koolis teistele näidata. Gretale idee meeldis, kuigi mõnikord pidi ta ühe võtet mitu korda tegema, sest kord rääkis liiga vaikse häälega, kord keeras rääkimise ajal pea lennukite poole, või siis astusid teised külastajad meie kaadritesse.

Õpetaja oli Greta reportaazi üle nii õnnelik, et tuli meid lausa isiklikult peale kooli tänama. Nimelt olid nad kooliga tahtnud sinna minna, aga see minek oleks liiga palju maksma läinud ja neil olid juba rahad teiste asjade peale ära jagatud. 
Greta siis kaks päeva järjest käis ka teistes klassides oma reportaazi esitlemas ja laste küsimustele vastamas (neil tavaliselt on vähemalt kord nädalas tund kus keegi lastest teistele mingit asja või sündmuse kohta esitluse teeb ja lapsed saavad siis esitleja käest küsimusi küsida)

Channel Knight's Castle with Reporter Greta.



Thursday, 26 March 2015

LOKSUB

Jälle üks hammas loksub. Greta näeb hetkel välja nagu väike nõid oma kõvera loksuva hambaga :)
6 aastane

Wednesday, 25 March 2015

VANA EGIPTUS

Hea ikka, et mõned kommenteerijad siin mu vigu parandamas käivad :) Postitasin selle sissekande kiiruga enne Greta esinemisele minemist ja millegipärast sai pealkirjas Egiptusest äkki Kreeka!! Parandasin nüüd ära. Tänud!

Alustan tasapisi kooli teemaliste postitustega. Paar nädalat tagasi oli lastevanemate koosolek. Saali oli vanematele vaatamiseks pandud laste koolivihikud ja laste koolis tehtud tööd.
Kuna Year 3 (Eesti mõistes esimene klass, 7-8 aastased lapsed) praeguses õppeprogrammi teemaks on 'Vana Egiptus' siis oli saalis välja pandud selle teemalised laste tööd. Ma olin nendest nii vaimustuses, et tegin mõnest kohe eraldi pilti. 
Sellest siis ka see lühike postitus praeguseks. Pikem kooli jutt tuleb hiljem. 

Siit plaanist on näha mida Eesti esimese klassi lapsed Inglismaal õpiksid sel veerandil.
Ja siin on siis nende Egiptuse teemalised tööd





 Kui ma ei eksi siis need tööd on tehtud Year 2 ehk 6-7 aastased lapsed
Inglismaa kuningatest ja kuningannadest õpib hetkel Year 4 ehk 8-9 aastased lapsed. Mulle hullult meeldivad need joonistused :)
Greta vanuste õppeplaani teemaks on hetkel lennundus ajalugu ja kunstitunnis õpivad nad kunstnike kelle tööd on mingil määral lendamisega soetud. Üheks selliseks kunstnikuks on Marc Chagall.
Mina ei tea mida lastele koolis täpselt räägitakse või õpetatakse, aga Greta pealt on näha, et õpetatu jõuab ilusti kohale.

Toon ühe näite. 
Oleme kodus, telekast mängib selline saade nagu 'Eggheads' (viktoriinisaade kus üle Inglismaa targad koos :), mina vaatan seda ühe silmaga samal ajal midagi muud tehes, Greta mängid teleka lähedal palymobil tegelastega, aga telekat otseselt ei vaata. Äkki hõiskab laps ärevalt, et tema teab Chagalli, et nemad on koolis seda õppinud ja et õige vastus on Chagall (nimelt antakse seal saates alati kolm vastuse varianti). Ma ei tea, kas Greta ka päriselt õiget vastust teadis või ta lihtsalt tundis kunstniku ära ja see juhtus juhuslikult õige vastus olema. Vahet ei ole aga väga tore oli näha, et lapsele jäi kohe kõrvu midagi millest ta õppinud oli ja et ta oli võimeline seda teadmist ka teistega jagama. Teine asi muidugi kas ta ka aasta või kahe pärast seda kunstniku veel mäletab või ei, aga vähemalt oli tal sel korral äratundmisrõõm ja positiivne vastukaja õpitule.

Tuesday, 24 March 2015

EESTIST

Pidin siin kooliteemadel täna kirjutama, aga hommikul läks shoppamine nii pikaks ja pärast jälgisin uudistest seda lennuõnnetuse asja ning lõpuks oli blogimise tuhin täiega läinud.

Mingi aeg tagasi uuris üks anonüümne kommentaarides seda, et kuidas mind on siin Inglismaal omaks võetud ja kuidas ma tunnetan, et olen sisserännanud ning mis on minu mõtted ja tunded sel teemal. Kahjuks mul ei ole ikka veel olnud aega sellele kommentaarile vastata, aga kui kunagi aega saan siis tahaks sel teemal kirjutada küll.

Selle kommentaariga aga sobik ehk ilusti ka kokku see jutt mis ma Ritsiku kutsel tema blogisse külalispostitusena mõni aeg tagasi kirjutasin. 
Nimelt palus Ritsik mul kirjutada mis mulle Eestis üle mere vaadatuna meeldib ning mis mind sinna ikka ja jälle toob ning mis seal hoopis kurvastab ja meele mõrudaks teeb.

Siit siis see postitus:

Olin väga liigutatud, kui ühel päeval Ritsikult 'küllakutse' sain. Ei osanud seda tõesti oodata. Häda aga selles, et minul puudub täielikult igasugune kirjutamise anne! Tavaliselt lihtsalt laon sõnad ritta, pisatan mõned pildid sinna vahele ja ongi kogu moos. Ei kulda, ei karda, ega midagi, mis hingele pai teeks.

Aga siin ma siis nüüd olen, et teile kirjutada, mis mulle ja mu perele Eesti juures meeldib, mis üllatab ja mis natuke kurvaks teeb.


Olen Eestist eemal elanud juba üle 20 aasta. 21 viimast aastat Inglismaal ja enne seda 2 aastat Soomes.

Ma ei tea, kas need eemal elatud aastad annavad mulle väliseestlase tiitli, aga päris eestlaseks ma ennast kohe kindlasti nimetada enam ei saa. Eestiga pean siiski tihedat sidet läbi oma vanemate, sugulaste, ajakirjanduse ja Eestit vähemalt korra aastas külastades (tihti siiski rohkem kui korra aastas, eelmisel aastal koguni 4 korda).

Hoiatan juba ette, et kõik need tähelepanekud on minu või meie kogemuste põhised ja teisest keskkonnast vaadatuna öeldud, nii et ärge palun liiga isiklikult võtke.

LÕHNAD

Ma ei tea kuidas teiega, aga minu jaoks on igal maal oma lõhn. Lõhn, mis seda maad mingil moel sümboliseerib ja mille järgi ma selle maa ära tunnen. Nii on ka Eestil täiesti oma lõhn, mis mind Tallinna lennujaamas lennukist väljudes alati tervitab. Huvitav on see, et Inglismaaga ei seostu mulle ühtegi lõhna, ometi on ju ka siin lõhnad nagu igal pool mujal. Võib olla on tegu lihtsalt sellega, et kuna Inglismaa on mu kodu, siis oma kodu lõhna ei olegi võimalik koduomanikul endal tunda.

Küll aga olen Inglismaal looduses jalutades vahel ootamatult Eesti lõhna tundnud. Sellised hetked on üsna koomilised, sest siis ma kamandan kohe nii Pete (mu põlisinglasest abikaasa) kui ka mu 5 aastase tütre, Greta, enda juurde neid lõhnu nuusutama. Pete tavaliselt pööritab selle kutse peale silmi, truu abikaasana siiski longib kohale, veab ninaga õhus ringi ja teatab, et tema ei tunne midagi. Greta tuleb ka peale mitut kutsumist kohale, nihverdab niisama kohapeal, nuusutab natuke ja juba jooksebki minema. Arusaadav ka, sest nemad ei saa ega oskagi ju minu lapsepõlve lõhnu tunda.

Te kindlasti nüüd küsite, et mille järgi see Eesti siis lõhnab? Vot ma ei oskagi täpselt öelda mille järgi. Natuke mereadru ja männimetsa järgi, natuke seenemetsa ja märgade sügislehtede järgi, natuke kevadise tänavatolmu ja värske kurgi järgi ja kindlasti kohe lume järgi. Tundub, et lihtsalt nelja aastaaja järgi. Need lõhnad on minusse juurdunud ja ma tihti igatsen nende järele.

ÕHK
Rääkides lõhnadest, siis üks asi millest ma aru ei saa, on see, kuidas või miks Eestis olles suvel riided palju kiiremini mustaks lähevad kui Inglismaal. Käin ja teen enam-vähem samu asju ja kuskil ehitusplatsil tolmu sees ei hulla, aga heledad riided määrduvad juba kahe päevaga, samas Inglismaal võin vabalt samade riietega nädala või isegi rohkem mööda saata. Kogu aeg ju räägitakse, et Eestis on väga puhas õhk. Kust kohast siis see mustus? Müstika.

Teine asi, mis Eestis käies alati silma jääb on see, et Eestis on võimalik igal poolt särtsu saada. Kohe selliseid sutsakaid, mis hüppama panevad. Ma olen mitmel korral sedasi ka oma last traumeerinud. Samas ma ei suuda meenutada ühtegi sellist juhtumit siin Inglismaal. Olen seda asja analüüsinud ja tulnud järeldusele, et ju siis on Eesti ostukeskuste ja toidupoodide põrandad ehitatud mingitest teistest materjalidest mis nendel käies mind elektrit täis laadivad. Ma ei tea, kas see ka tõele vastab, aga muud põhjust ma leidnud ei ole.

SMALL TALK


Viimaste aastate jooksul olen tähele pannud et eestlased on hakanud tasapisi small talk-i harrastama. Igati teretulnud nähtus, sest kuigi ega selle small talk-i käigus suurt midagi tavaliselt korda ei saadeta, siis just sellisest väikesest kontaktist võõrastega võivad mõlemad osapooled saada kogu päevaks positiivse laengu.

Kui varem oli raske isegi kelleltki naeratust vastu saada, siis nüüd on juba võimalik võõrastega täitsa korralike vestlusi maha pidada. Algatajaks olen tihti mina ise olnud, aga asi seegi.

Eelmisel suvel juhtus meiega lausa selline lugu, et rongis hakkas mu laps ühe teise lapsega suhtlema ja selle lapse ema tuli ise meie juurde istuma ja hakkas meiega lobisema. Lobisemine viis nii kaugele, et tänaseks oleme me selle toredal perel juba kahel korral külas käinud ja lapsed on omavahel kirjavahetuses. 

Lootust vist on, et ühel päeval kasvab Eesti rahvas sellest small talk hirmust välja ja sellised lühikesed lobisemised ja teiste inimese märkamised saavad elu normaalseks osaks.

VIISAKUS


Ma ei taha öelda, et eestlased ei ole viisakad, aga kuna inglased on äärmiselt viisakas, siis loomulikul olen harjunud siinsete viisakuskommetega ja seepärast jääb nii mõnigi asi Eestis olles rohkem silma. Näiteks see, et kui teatris või kinos inimesi ridade vahelt läbi lasta, siis keegi ei ütle aitäh. Isegi mitte ei naerata. Siin on see elementaarne viisakus, et kui keegi sinu pärast peab end püsti ajama või jalad kurgu alla tõmbama, on normaalne neid selle eest tänada. Või vastupidi: kui sina oled see, kes istujatest mööda proovib ronida, siis vabandad juba ette ära, et neid segama pead.

Olen veel märganud, et Eestis meeldib paljudele inimestel teisi inimesi avalikult passida. Kui sa neid teolt tabad, siis keeratakse nägu ära. Passimisel kui sellisel ei ole ju tegelikult midagi viga, ega ei saagi ju ära keelata kellelgi midagi vaadata, mis neile huvi pakub. Samas kui sellise passimisega ei kaasne ei naeratust ega mingit sõnalist kommentaari (a la teil on ilus pluus, või teil on püksid oksega koos), siis selline passimine paneb ju teise inimese ebamugavasse situatsiooni. Laste puhul ehk veel andestav, aga täiskasvanute puhul on selline passimine küll vaid väga ebaviisakas käitumine.

Silma on jäänud ka selline asi, et teatud situatsioonides ei ütle lapsed 'tänan' või 'palun' ja täiskasvanud nende kõrval ka ei paranda nende käitumist. Mõnikord mulle tundub, et tänamine on kui asi, mida häbenetakse. Seda poetatakse vaid moka otsast või siis, kui inimene tõesti südamepõhjani tänulik on. 


Veel üks asi, mis mind Eesti juures häirib on see, et nii kerge on kellegi käest riielda saada. Alati on kuskil keegi, kes on kärme õpetama ja loengut pidama. Enamalt kuuluvad need õpetajad muidugi vanemasse põlvkonda, aga on ka erandeid. 

Näiteks haiglas turtsub ja toriseb sinuga registratuuritädi, nagu see ei olekski tema töö seal inimesi registreerida, vaid sina oled seal see, kes teda tülitab. Poes solvub kassapidaja, kui sa viisakalt tema poolt juba kolmandast pakutavast kilekotist keeldud, sest mingi kirjutamata reegel näeb vist ette, et iga asi, mis ei ole purgis, on vaja kindlasti eraldi kilekotti mässida. Raamatukogus loetakse lapsele juba sisenedes sõnad peale, et kui mängunurka plaanid mängima minna, siis ei tohi segadust teha ja peab kõik asjad oma kohale tagasi panema, mänguasjapoes ei tohi laps riiulitelt mänguasju võtta (viimastel aastatel juba tohib), apteegis ei tohi laps toolil istudes jalgu kõigutada (see küll ei juhtunud meiega, aga mõte jääb samaks) ja rongis hakatakse loengut pidama, kui laps rätsepaistes rahulikult pingil istub.

Eelmisel suvel juhtus koguni nii, et ma sain poes sõimata. Ütlen teile ausalt, et mulle kui ärahellitatud 'väliseestlasele' tõi see lausa pisara silma. See oli nii alandav. Seda enam, et sõimajaks ei olnud keegi joodik, vaid täiesti normaalse välimusega mees koos oma naisega. Sain sõimata selle eest, et jäin kaheks sekundiks kahe kassa vahele seisma ja ei märganud, et sõimaja mu selja taga oli. Asi, mida oleks nii lihtne olnud lahendada lihtsalt 'vabandust' üteldes. 


Ma ei tea, võib olla Eesti ühiskonnas ongi sellist manitsemist ja korralekutsumist vaja, aga kuidas siis siin Inglismaal suurem osa inimesi ilma sellise välise 'riidlemiseta' nii viisakad suudavad olla?

TURVALISUS

Turvalisus on Eestis küll üks hindamatu asi. Asi, mis on väärt kadestamist, eriti oma last silmas pidades. Olen nii harjunud Inglismaal elades oma lapsel pidevalt silma peal hoidma, et Eestisse tulles võtab mul tavaliselt mitu päeva aega, enne kui kohale jõuab, et võin vahepeal talle ka selja pöörata. 

Eesti lastel on ikka suur vedamine, et nad saavad iseseisvust sedasi turvalisest keskkonnas harjutada. Üksi koju jääda, ise kooli kõndida, üksinda õues mängimas käia jne. Kuigi Inglismaal ei ole lapse üksi koju jätmine seadusega otseselt keelatud, siis kui jätad oma alla 12 aastase lapse üksi koju ja temaga peaks midagi juhtuma või keegi su peale kaebab, võib asi kergesti kohtusse jõuda ja hullemal juhul vanemate vanglakaristusega või isegi lapse äravõtmisega lõppeda. Asi, mis ei kutsu just katsetama, juhul kui ei ole pädevat põhjust.

VALGED MUNAD
Eestis täiesti tavaline nähtus, Inglismaal suur defitsiit. Ega me tegelikult nendest valgetest munadest puudust ei tunne rohkem, kui munadepühade ajal.

KALEVI TUME SOKOLAAD
Mul on terve hunnik inglastest sõbrannasid, kes selle järgi hullud on. Üks kohver Eestist Inglismaale naastes on raudselt sokolaadi täis. Olen ka ise suur fänn, sest Inglismaal tume sokolaad on Eesti omaga võrreldes palju mõrum. Veel meeldivad meie kohalikele sõpradele Geisha kommid ja Tallinna rosinaküpsised.

Siit väike näide, kui suure hunniku sokolaadi ma Eestist välja vean. Ise ka imestan, et toll ei ole mind veel kinni võtnud.


Mida arvab minu mees Eestist

Esimesel korral Eestit külastades (talvel) oli ta kõige rohkem üllatanud selle üle, kui enesekindlalt mu ema autoga lumel sõitis. Ta loomulikult sai sellest aru, et maal, kus lumi on igal aastal maha sajab, on see täiesti normaalne nähtus. Ta siiani räägib, et oma ema ta küll ei oskaks sedasi lumel rallitamas ette kujutada. 

Arusaamatu ja harjumatu on talle, et kui keegi sind tänaval kogemata müksab või jalale astub, ei vabandata.

Või see, et kui ta hommikul vara jalutama läheb inimtühjale tänavale või metsa ning keegi juhtub talle vastu tulema, siis ei teretata. Inimesed kõnnivad temani pea püsti, aga kohe kui tema juurde jõuavad, langetavad pea ja väldivad silmsidet.

Veel teeb teda kurvaks, et enamus kordi, kui ta on proovinud Eestis poemüüjatega või teiste teenindajatega eesti keelt harjutada, on suurem osa nendest olnud vene keelt rääkivad inimesed. Kui tal aga õnnestub sattuda eestlase peale, siis tihti lähevad eestlased kohe inglise keelele üle. Pete siis peab neid alati paluma, et nad ikka temaga eesti keeles rääkimist jätkaksid, et ta praktikat saaks.

Teda üllatab, et eestlased pidulauas alles peale teatud kogust alkoholi ellu ärkavad. 

Pete on väga vaimustatud sellest, kui palju erinevaid jäätisesorte Eestis eksisteerib. Ta jumaldab sauna ja kaminatuld. Armastab vanalinnas jalutada ning väikestes hubastes ja huvitavates restoranides ning kohvikutes söömas käia. Ta on SUUR verivorsti, hapukapsa ja rukkileiva fänn. Ta ise ka imestab selle üle ja kahtlustab, et võib olla ta on eestlane. Samas selle arvamuse lükkab kohe ümber fakt, et süldi ja tatra poole keeldub ta isegi vaatamast.

Igal juhul on Pete suur Eesti fänn.

Veel viimaseid nädalaid 5 aastasele Gretale meeldib Eesti juures kõige rohkem muidugi vanaema ja vanaema kass. Järgnevaks tuleb ta onu ja onupoeg ning vanaisa. 


Ma arvan, et Greta jaoks kõige suurem vahe Eesti ja Inglismaa vahel on see, et Eestis sajab lund. Lumi on aga asi, mis meie lapse väga, väga rõõmsaks teeb. 

Loomulikult on ta ka suur Lotte ja Lottemaa fänn. Jumaldab merd ja metsalilli korjata. On rõõmus, kui saab vahvlitopsis Väikese Tomi jäätist süüa. Väga armastab vanalinnas ringi jalutada ja vanalinnaga on tal ka juba oma mälestused ja lemmikohad välja kujunenud. Meeldib raamatupoodides käia, seal raamatuid vaadata ja osta Samuti avaldab alati soovi Eestis mingit etendust vaatama minna ning kinos käia (peame seda just keeleõppe koha pealt alati väga tähtsaks).

Talle kohe kindlasti meeldib Eestit külastada, aga otseselt Eestit ta taga ei igatse. Tema sünni-ja kodumaa on ikkagi Inglismaa. Nii noore lapse puhul on veel vist ka raske aru saada, kui tugev või milline side tal Eestiga on või olema saab. Muidugi teen ma kõik mis minu võimus, et seda eestlust temas elus hoida ja et pool temast alati eestlaseks jääks. 

Monday, 23 March 2015

BUSY LIFE

Päevad on endiselt väga tihedad. Homme on üle hulga aja esimene päev kui ma lõpuks saan natuke hinge tõmmata ja loodetavasti paar kooliteemalist postitust valmis kirjutada, mis juba ammu oma järge ootavad. 

Täna käis meil majaspetsialist meie maja üle vaatamas ja kinnistas, et majaga on kõik korras. Me Petega kartsime, et kindlasti leiavad mingid vead ja siis läheb me müük vett vedama või ostjad hakkavad raha alla tingima. Kohtusime ka oma maja ostjatega, kuigi kui meie valida oleks olnud, siis oleksime seda meeleldi vältinud, sest ma pidin ju TAAS selleks kohtumiseks KOGU maja ära koristama ja kogu üleliigse kraami ära peitma. Ma südamest loodan, et see oli viimane seda tüüpi SUURkoristus selles majas, sest rohkem ma lihtsalt ei suuda. Nüüd pean hoopis järgmisele ülesandele keskenduma hakkama-pakkimisele!

Tegelikult pean ma homme minema linna Gretale pulma minekuks sobivat kleiti otsima. Täiesti mõtetu ost, sest pärast ei ole Gretal selle kleidiga palju kuskile minna jääb teine siin lihtsalt vedelema. Laupäeval on meil nimelt pulma minek ja kui aus olla siis ma üldse ei viitsiks. Mul ei ole õrna aimugi mida ma sinna selga panen või panema peaks. Asja teeb muidugi ka veel 'põnevaks' see, et pulmapäeva hommikul toimub Greta näiteringi etendus kust me kohe kindlasti puududa ei tohi, nii, et riidesse panekuks jääb veel eriti vähe aega.

...Just sain emaili kus meile meelde tuletati, et sel reedel on Greta klassi assembly (väike kontsert) ja see on JUST sel ajal kui mul on juuksur kinni pandud!!!!! Ja juuksurisse pean ma saama, sest ma lähen ju järgmisel päeval pulma!!! MIKS, miks, miks kõik asjad juhtuvad korraga?

Sel laupäeval käisid meil külas pere, kelle tütar käib Gretaga samas klassis. Tulid kell 2 päeval ja koju läksid peale üheksat õhtul. Suurepärane õhtu oli, kõigil oli lõbus ja juttu jätkus lõputult. Täielik nauding. Kui 8 ajal kella vaatasime siis tuli see meile suureks üllatuseks, et nii hilja juba oli. Arvasime kõik, et kell alles kuue ringis.

Järgmisel päeva, pühapäeval, olime oodatud Pete venna juurde koeraga jalutama ning lõuna-õhtusöögile. Hommikul pidi Greta ruttu harjutama viiulit, tegema kodutöö (õnneks väga vähe sel korral), harjutama kümmet väga keerulist sõna kirjutama ning 20 tänukaarti valmis kirjutama. Õnneks saime kõik tehtud ja jooksime autosse. Hirmus tamp oli küll peal, aga noh midagi polnud teha.
Pete venna juures oli mõnus, nagu alati. Koju tulime alles üheksa ajal õhtul. Järjekordne hiline, kuid väga mõnus päev.
Siit mõned pildid


























Thursday, 19 March 2015

SÜNNIPÄEVAPIDU KOOLILASTEGA

Otsustasime sel aastal taas kogu klassi sünnipäevapeole kutsuda. Kuna eelmise aasta klassid 'löödi' omavahel segi, siis Greta praeguses klassis on palju uusi lapsi ja seega arvasime, et ühine pidu oleks hea viis neid uusi lapsi lähemalt tundma õppida. 
Selline suur pidu läheb küll alati palju maksma, aga ega neid suuri pidusid enam varsti nagunii ei peeta, seega selle ühe korra võisime veel teha. 

Juhtus aga nii, et Greta klassi tuli mõned kuud tagasi uus poiss. Millegipärast sai Greta selle poisiga KOHE esimesel päeval SUUREKS sõbraks. Jutt käib sellest poisist kellele Greta oma esimese armastuskirja kirjutas. Üks päev jalutasin poisi emaga koos koolist koju ja ma mainisin, et see on nii huvitav, et Greta ja see poiss nii hästi kokku sobivad ja nii suured sõbrad on. Küsisin nii möödaminnes ja pooleldi naljaga, et ega poisil juhuslikult 5 märtsil sünnipäev ei ole, et võib olla see seletaks miks nad nii hästi omavahe sobivad. Ema vastas, et 5 märtsil ei ole, aga on 11-ndal märtsil! (muideks see poiss ja ta aasta vanem õde on tegelikult lapsendatud paar nädalat enne seda kui ta Greta klassi tuli!! Ma ei oleks seda kunagi osanud arvata, sest eriti see poiss näeb täitsa selle naise moodi välja ja lapsed ka käituvad selle naisega nagu ta oleks nende päris ema. Mul jäi täitsa suu lahti kui naine mulle sellest rääkis).

Küsisin siis niisama viisakusest, et kas poisi ema on juba otsustanud mida poisi sünnipäevaga peale hakata ja pakkusin talle, et kui ta soovib siis võib meiega kampa lüüa. Naine oligi kohe nõus ja mul selle üle vaid väga hea meel.

Juba jõulude ajal hakkasin mõtlema, et mis teemalist pidu sel aastal teha. Lastel ei ole küll päeva lõpuks tähtsust milline see pidu on nii kaua kui on pidu, aga mina soovisin midagi natuke teistsugust teha. Mõtlesin, et keda meile sünnipäevak juhendajaks kutsuda. Ise me kohe kindlasti ei sooviks suurt karja lapsi lõbustada. Kuskilt jäi mulle silma inimesed kes lastele teaduse teemalisi pidusid korraldasid. Mõtlesin, et see on hea teema, kuna sobib nii poistele kui ka tüdrukutele.

Greta klassis on kokku vist 29 õpilast (ma enam ei mäleta ja mul ei ole praegu nimekirja käepärast). Peole tuli 22 last. Osa lapsi ei saanud tulla, kuna sünnipäev langes Inglismaal tähistatavale emadepäevale ja peredel olid juba omad plaanid selleks päevaks varem valmis tehtud. Üks poiss jäi sünnipäeva hommikul haigeks. Kaks last olid Greta vanast klassist ja sünnipäeva poiss kutsus ühe oma tuttava, väikese tüdruku, klassiväliselt. Me olime väga rahul selle numbriga eelarvet silmas pidades. Peo läbiviijatel oli üks kindel summa 20ne lapse jaoks, aga iga laps sinna lisaks oleks maksma läinud 6 naela lapse pealt. 9 last seega 54 naela alg summale lisaks (plus veel ekstra party bags)
Muidugi ei oleks meil tegelikult midagi selle vastu olnud kui kõik kutsutud lapsed oleks saanud tulla. 

Party bag-id otsustasin sel kooral teha sellised. Neid lillepotte olen ka korra varem kasutanud, aga siis oli Greta alles titt ja sõbrad olid teised.

Enne kui pidu ametlikult algas, mängis Pete juba kohale jõudnud lastega 'What's the time Mr Wolf' mängu.


 Siis saabusid keemikud ja teadusepidu läks lahti. (pilte saan kahjuks taas panna vaid piiratud koguses ja mitte neid kõige paremaid, et teisi lapsi kaitsta)

Pidu oli hästi vägev. Tegelikult võiks seda pidu vabalt nimetada keemiatunniks. Lastele näidati erinevaid katseid ja lapsed said ka ise katseid läbi viia. Segasid endale erinevatest happetest kokku kommi ja tegid slime -i (eesti keelene tõlge oleks lima, aga see annab kuidagi vale ülevaata sellest mida see slime tegelikult endast kujutab).
Kõigile hirmsasti meeldis ja korraldajad ütlesid, et nad ei ole enne nii hästi käituvat gruppi kohanud, seda enam, et tavaliselt teevad nad katseid 7 aastaste ja mitte 5-6 aastastega. Eelmisel aastal kiitsid korraldajad ka Greta sünnipäevalisi ja teiste emadega rääkides tuleb välja, et Greta kooli lapsed oskavadki karjana eeskujulikult käituda ja üritusest täiega osa võtta.

Siit ka väike video
   


Otsustasin sel aastal peolaua täpselt sama teha nagu eelmiselgi aastal. Kuna enamus lapsi olid nagunii uued siis neile olid kõik kaunistused ja toidud ka uued. Toidukarpide ja mütside jne tellimine oli ka imelihtne ja võttis vaid sekundi aega, sest mul olid eelmise aasta tellimuse andmed kõik veel alles ja pidin vaid tellimus nupule vajutama. Greta sõbra ema oli ka kõikide mu plaanidega väga nõus ja kuna sünnipäeva värvid olid nagunii sooneutraalsed siis polnudki mingit probleemi :) Teise lapsega sünnipäeva pidada on ikka väga mõnus ja seda mitte ainult maksumuse jagamise pärast, vaid ka lisa abi pärast. Toidukarpide sisud ostis teine ema ja võileivad sinna sisse tegi ka tema.
Laste lemmikud olid taas, puuvilja vikeraared, arbuusi 'jäätised' ja vahukommi cup cakes. Neid kõike saab lähemalt näha siit.
Õnnelik sünnipäevalaps