Saturday, 16 May 2015

LILLEMERI LOSSIAIAS

Nädalalõppudel on meil tihti nii, et Greta on see kes meid kuhugi minema 'sunnib'. Juba reede õhtul uurib ta mis plaanid meil nädalalõpuks on kui ütleme, et plaane veel pole siis hakkab neid kohe ise tegema. Mõnikord ütleb, et tema tahaks kuskile kirikusse või muuseumi minna, või kuskile suurde majja või lossi. Kui ma siis küsin, nii sama naljapärast, et miks ta nendesse kohtadesse minna tahab, siis ta vastab, et tema tahab midagi uut näha ja õppida. Ühesõnaga laps tahab minna ja tegutseda.

Eelmisel nädalalõpul sama lugu. Nende minekutega on vaid see piin, et peab välja mõtlema kuhu minna. Valik on suur, aga kõik valikud ei kutsu. Mind peab koht enne minekut kutsuma. Sel korral peale mõningasi otsinguid pühapäeva hommikul mõtlesin, et mis olekskui läheks Scotney Lossi uuesti. Natukese aja pärast tuli Pete tuppa ja pakkus täpselt selle sama koha välja. Tundus, et see oli kuskil kõrgemal juba ette nähtud, et me sinna lossi sel päeval läheksime...ja läksimegi.
Me oleme Scotney lossis juba mitmeid kordi käinud ja see on endiselt üks meie lemmikuid kohti. Seal kohe on mingi seletamatu kodune ja rahulik tunne. 

Kohale jõudes alustasime kohe kohviku külastamisega. Veel enne kui me kodust lahkuda olime jõudnud uuris Greta, et kas seal kohas kuhu me läheme ka mingi söögikoht ja suveniiripoed eksisteerib. Tegelikult oli tema jaoks just söögikohad need kõige tähtsamad nädalalõpul väljas käimiste juures. Losse, kirikuid või muuseume külastada meeldib muidugi ka, aga sinna juurde peab siis ka kohviku külastamine alati kuuluma.
Tegelikult oleme me kõik samasugused, et ilma söögita me pikalt vastu ei pea :) Scotney lossis oli veel tore asi, et minu jaoks oli seal saadaval lausa NELJA erinevat kooki!!! Nii suurt valikut pole ma enne näinud, aga ju siis on nõudmine suur ja nad on seda nõudmist tähelepannud.

Majast jooksin mina vaid korra läbi, sest olen seal juba kahel korral käinud ja kõik juba tuttav. Jätsin Pete Gretaga majja ja läksin ise lossiaeda pildistama. Kui 30 minuti pärast ei olnud neid aga ikka veel tagasi läksin uurima mida nad seal nii kaua teevad. Tuli välja, et Greta oli igast asjast nii huvitatud, et Pete ei saanud teda kuidagi sealt välja sundida. Kui nad olid juba peaaegu otsaga uksest väljas, küsis üks töötajatest Gretalt, et kas ta leidis igast toast kõik kassi kujud ja pildid ülesse ja luges kokku. Kuna Greta ei teadnud seda varem teha, siis oli tal ilmtingimata vaja uuesti tagasi minna ja kõik kassid kokku lugeda. Mina istusin sel ajal päikse käes ja päevitasin.








Pärast veetsid Pete ja Grata natuke aega lossi laste looduskeskuse majakeses, sel ajal kui mina järgmises aias põõsaid pildistasin. 
Ega siia mingit muud juttu ei olegi rohkem lisada. Panen vaid hunniku pilte teile vaatamiseks.
































 Tagasiteel avanesid meile autoaknast veel sellised vaatepildid

Scotney lossi eelmisest külastamisest kirjutasin SIIN. Seal paar pilti ka lossi seest, laste loodusekeskusest ja lossi juurika-maitseaineteaiast.



5 comments:

Biancat said...

Alice suured tänud kõige selle eest et oled aidanud oma silmade ja sule läbi kaunist Inglismaad meile lähemale tuua! Lugesin ka eelmise korra posti läbi ja see paik väärib tõesti külastamist. Paar nädalat tagasi Londonis käies õnnestus lennukiaknast neid kollaseid õitsvaid rapsipõlde näha ja tõesti ka see oli kena vaatepilt.Lisaks muule õitsemisele :)

Alice said...

Biancat, täna käisime juba järgmises lossis, nii et varsti siis järjekordne lilleline postitus tulemas :)

ritsik said...

Tõesti imeilus, tahaksin seal lossimüüril päikese käes uneleda ja lilli nuusutada..

Alice said...

Ritsik, ma mõtlesin su peale kui me seal olime.
Kui sa kunagi julged meile külla tulla, siis me plaanime kindlasti sind sinna lossi viia :) Enne meil on muidugi vaja kolida :)

katarina said...

Me k2isime seal eile. Palju rohkem rahvast oli, aga ikka v2ga ilus on seal. Ait2hh! Kui nyyd kuskile koos saaks minna oleks eriti vahva.