Saturday, 31 October 2015

HALLOWEEN 1

Halloween-i teemaga tegime me algust tegelikult juba kaks nädalat tagasi kui Greta koolis Halloween-i pidu toimus. Halloween-i pidu on neil iga aasta toimunud ja see on üks nendest traditsioonidest millega koolile lisaraha teenitakse. Piletid maksid £3.50. 
Paar päeva enne koolivaheaja algust kaunistati kool Halloweeni teemaliselt ära.

Kõrvitsate kaunistamise võistlus toimus ka, aga ma ütlesin Gretale kohe, et sel aastal meie osa ei võta. Sel aastal oli paar hästi vägevat kõrvitsat tehtud, aga kahjuks mul ei olnud sel päeval telefoni taskus, kui ma Gretale järgi läksin ja ma ei viitsinu seda pärast autost tooma hakata. 
Kooli ees müüdi ka kooli aiast saadud kõrvitsalisi.
Kuna Greta on viimase aastaga nii palju kasvanud, siis oli talle Halloweeni peole uut kostüümi vaja. Ma küll algul proovisin juba olemasolevate mütside ja värkidega hakkama saada, aga kuna enamus ta asju on ikka veel kuskil kastides sees, siis mul oli kergem poodi minna ja uus kostüüm osta kui kaste ühest nurgast teise tõsta ja nende sees sorama hakata. Halloweeni ajal müüvad kõik suuremad toidupoed igasugu kostüüme väga hea hinnaga. Selle rohelise nõiakostüümi eest maksin ma ainult £12 (või isegi £11).  


Kuna Greta on nüüd vanemas klassis siis toimus ka ta pidu mitte enam kohe peale kooli, nagu kooli esimese kahel aastal, vaid pidime hiljem tagasi minema. Kui õigesti mäletan siis algas kell 17.15 ja lõppes 18.15. 10-11 aastaste lastele korraldatakse peo asemel üldse Halloween-i disco ja see on siis päeva viimane sündmus koolis ning see algas siis kui kõikide teiste klasside peod olid läbi.
Greta vanused said peol tantsida, soovi korral midagi Halloween-i teemalist meisterdada, olid eraldi lauad kus neile tehti näomaalinguid, värviti küüsi, tehti tätoveeringuid jne. Igaljuhul lastel on seal alati väga lõbus. 

Gretal oli tegelikult enne pidu väikese dialemma ees. Nimelt sattus see pidu samale päevale ta ujumiskursuse viimase tunniga ja kuna Greta oleks tahtnud mõlemast asjast osavõtta siis tal oli raske valida kuhu minna ja kuhu mitte. Lõpuks otsustasime ühiselt peo kasuks, sest kuna ta nagunii liigub ujumistrenniga järgmisse astmesse edasi ja saab seega ujumas edasi käia, siis oli mõtekam peole minna.
Paar päeva enne Halloween-i pidu pandi kooli peaukse juurde välja üks ilmatu suur kõrvits. See kõrvits oli pärit kooli põllumaalt ning laste endi kasvatatud. Kõigil lastel oli võimalik 50 penni eest ära arvata kui palju see kõrvits kaalub ja see kes ära arvab saab kõrvitsa endale. Raha läks muidugi taas kooli rahakotti :)

Kui ma seda kõrvitsat seal nägin siis ma kindlasti tahtsin kooli rahaga toetada, aga mitte mingil juhul seda massiivset kõrvitsat võita. Mu algne plaan oli pakkuda kaaluks 1kg aga mõtlesin siis, et las Greta ise mõtleb mingi numbri välja ja pakkub selle, tal nagunii pole õrna aimugi kilogrammidest ja asjade kaalust. Nii ma vähemalt lootsin.
No ja arvake nüüd ise mis juhtus :) Kaks päeva hiljem helistati koolist. Ma vastasin kõnele värisevate kätega mõeldes, et mis nüüd on juhtunud. Esimene asi mida öeldi oli, et kõik on OK ja midagi pole juhtunud, AGA et teie tütar on kõrvitsa võitnud ja palun viige see täna kindlasti peale kooli koju!!!

Tüüpiline, kas pole?! Greta oli kirjutanud 20kg aga kõrvits kaalus 21kg. See on juba täitsa koomiline kuidas me koolis  pidevalt igasugu auhindu võidame. Alles me käisime ju poniga sõtmas, mis ju samuti oli koolipoolne auhind. Ma ütlesin sellele tädile ka et ma oleks pidanud ikka selle 1kg juurde jääma :)

Ega meil ei jäänud midagi üle kui sellele kõrvitsale kooli järgi sõita. Õigemini siis tegi seda Pete, sest mina poleks seda vist suutnud ise autosse tõsta (või nii ma algul vähemalt arvasin). Koolist kärutati see pallike siis Pete autoni ja Pete tõstis autosse. 
Meie algne plaan oli kõrvits kuskile toidupanka või supikööki annetada, aga tuli välja, et toidupank ei võta värsket kraami vastu ja supikööki me kuskilt enda lähedalt ei suutnud leida. Pete ütles, et ta teab kohta Londonis kus on suur köök ja kuhu saaks viia, aga no meil kellegil ei olnud ei aega, ega tahtmist hakkata ühe kõrvitsa pärast Londoni sõitma. Nii jäigi see pontsik hoopis meie välisukseesist kaunistama.

Ukseesisega on ka see lugu, et ma just üks päev võtsin kätte ja värvisin selle ära. Ma olin seda juba pikka aega tahtnud teha, sest me ostsime mingi aeg suve lõpus kaks väikest puukest, mis mul oli plaan ukse ette panna, aga ei tahtnud seda enne teha kui uks on vahetatud ja ukseesine värvitud.  
Nüüd siis sain lõpuks ka selle töö tehtud. 


Ma võin öelda, et me suur kõrvits on nii paljude inimeste käest komplimente saanud. Täna kui meil käidi Halloweeni jooksmas õnnestus mul see peaaegu ühele naisele ära anda. Järgmine nädal viimegi võib olla selle ta ukse taha.

Aga tänasest Halloweeni jooksust tuleb sel korral lausa eraldi postitust kohe varsti :)

PÕRANDATÖÖD

Lõpuks siis saan aega ühe postituse kirjutamiseks.
Tänasega oleme nii kaugel jõudnud, et Greta põrand on tehtud ja meie tulemusega väga rahul.

Aga alustame algusest
Nagu mäletate, siis mingi aeg tagasi me ei suutnud otsustada, et kas panna Greta tuppa uus kogupõrandavaip või teha korda vaiba all olev puupõrand. Teadsime, et laupäevaks (17 okt) peame asja ära otsustama, sest see oli ainuke nädalalõpp kuhu põrandatööd oleks ära mahtunud. Kaalutlesime ja kaalutlesime, aga lõppotsuse tegime kiiresti ära pärast seda, kui me teada saime kui palju ühe korraliku vaiba panemine Greta tuppa maksma oleks läinud. Mängu tuli ka aeg, sest kui me oleks vaiba kasuks otsustanud, siis oleks vaiba tellimise ja panemisega veel vähemalt 2-3 nädalat läinud, aga meie soov oli Greta võimalikult ruttu oma tuppa sisse kolida. 
Algul uurisime palju läheks maksma kui me spetsialisti palkaks põrandat lihvima. Petel olid veel vana kodu põranda lihvimisest nii halvad mälestused, et ta kohe kuidagi ei tahtnud seda tööd uuesti ise teha. Enamus firmade hinnaks tuli üle £360 ja selle raha eest ma ei olnud küll nõus kedagi palkama (Pete oleks olnud :), või üldse sellist summat Greta põranda peale kulutama. Lõpuks ei jäänudki Petel midagi üle kui rentida lihvimismasin ja tööga pihta hakata. Sel ajal kui tema käis masina järel, eemaldasin mina põrandalt vana vaiba ja vaibaaluse (underlay)
Greta põranda tegemine tähendas aga seda, et me pidime taas oma magamisasemetega ühest toast teise kolima. Me oleme nagu rändurid oma enda kodus :)  
Pete jõudis masinaga just siis koju kui ma olin toa saanud tühjaks tõsta ja vana vaiba eemaldatud. Pete sai kohe lihvimisega alustada. 
See hääl mida see masin tegi oli muidugi hambaid krigistama panev, aga midagi polnud teha, pidime välja kannatama. Vahetevahel, üle naelte sõites, lõi ka sädemeid mis siis muidugi Petele, kui endisele tuletõrjujale, üsna palju muret tekitasid. Ma küll kinnitasin talle, et kui mõni säde peakski põrandalaudade all tolmuga reageerima siis lihtsalt kallame vett peale, aga ega ka mina mingi asjatundja ole ja seega vaatasin ise ka neid põranda alla lendavaid sädemeid kahtlase pilguga. 

Siit üks väike, aga VÄGA mürisev video
 
Meie suureks imestuseks möödus kõik väga sujuvalt. Vanas kodus olid arvatavasti põrandalauad ebaühtlasemad ja põranas olevad naelad rohkem väljas (ka peale sisse tagumist), et töö nii piinarikas oli. Seal pidi Pete suurema töö tegema väikese, spetsiaalselt nurkadele ja äärtele mõeldud lihvimismasinaga ja kuna see kaalub hirmus palju siis sellega töötamine on kohutavalt väsitav. Sel korral saime suurema osa põrandast ikka selle lükkava suure masinaga tehtud ja vaid ääred selle raske kobakaga. 
Ah jah, vahepeal juhtus ikka ka üks väikene äpardus. Nimelt ei vahetanud-tühjendanud me saepurukotti küllalt ruttu ära, või see lihtsalt libises masina küljest lahti ning purskas kogu saepuru tuppa laiali :) See juhtus nii äkki, et me Petega vaid seisime silmad punnis ja passisime seda saepuruvulkaani selle asemel, et Pete masina välja lülitaks ja vulkaanile lõpu teeks.


 
Saime põranda lihvitud paari tunniga ja jäime oma tööga väga rahule. Pärast küll vaatasime, et me oleks pidanud tegema ühe tiiru veel üle põranda ka peenema liivapaberiga, aga selleks ajaks oli Pete juba masina kokkupakkinud ja autosse viinud ja me ei viitsinud kogu protsessiga uuesti pihta hakata. Samuti, kuna iga liivapaberi eest pidime eraldi maksma, siis proovisime nii väheste paberitega hakkama saada kui võimalik
(need liivapaberid käisid masina sisse ümber rulli)

Sel ajal kui Pete käis Gretal näitekoolis järel panin mina põrandale esimese lakikihi. 



Lakkisin seda põrandat seal ja samas mõtlesin, et põrandalaudadel on ikka natuke liiga suured vahed sees ja seda ei tohiks nii jätta. Gretal piisaks vaid üks klaas või pudel vett ümber ajada ja meie alumise korruse lagi oleks märg. Saatsin siis Pete ruttu ehituspoodi mingit põrandalaua vahede möksi ostma. Tuli välja, et poes ei olnud neil suurt midagi meie probleemi tarvis pakkuda ja see mille Pete ostis oli imeliku värvi ning jättis põrandale koleda välimuse. Tuubi peale oli kirjutatud, et on hele, aga meil oleks olnud vaja läbipaistvat. Hakkasin siis internetist otsima ja loomulikult tuli välja, et läbipaistev täide on täitsa olemas ainult et seda ei ole kuskil müügil. Ma ei tea miks ma juba varem selle peale ei tulnud, et seda põrandavahede asja internetist eelnevalt uurida. Tõesti, internetist on ikka nii suur abi. Ma leidsin kohe youtubist ühe video kus näidati täpselt ära kuidas professionaalsed  põrandamehed põrandalauapragusid täidavad ja see tundus nii lihtne ja loogiline. 
Otsisime kohe ka Amazon lehelt vastava möksi mida proffid kasutasid ja tellisime ära. Järgmisel päeval toodi pudel koju ja põrandavahede täitmine võis alata. Kogu see vahejuhtum muidugi lükkas tööd ühe päeva võrra edasi, aga vähemalt oli meil nüüd õiged vahendid olemas. 

Pudelis oli PVA liimi moodi vedelik mida pidi siis saepuruga (selle samaga mida põranda lihvimise tulemusel kogunes) ühtlaseks möksiks segama. Õnneks oli meil veel see prügikott olemas kuhu me saepuru visanud olime, kuigi seal kotis oli ka natuke ekstra tolmu ja muud sodi mida ma sinna hiljem olin lisanud. Vahesi täitsin spetsiaalse pehme spaateliga (vist nimetatakse nii) tõmmates üle põrandaliistude ja see möks läks ilusti otse põranda vaheledesse. 

Igal juhul sain ma tööga väga hästi hakkama ja tulemus oli suurepärane. Siit on hästi näha kuidas poole põranda peal on praod täielikult kadunud ja teisel pool alles.

Järgmisel päeval värvisin seinad ära. Värvi valikuga palju aega ei läinud, kuna Greta soovis sama rohelist nagu ta vanas toas oli. Mõtlesin küll, et võib olla kasutaks vahelduseks mingit muud värvi, aga ma ei suutnud ühtegi teist meelepärast värvi välja mõelda nii et rohelised need seinad saidki.

Samal ajal kui mina seinu värvisin ja Pete jõusaalis oli mängis Greta õues. Meil oli selline 'vaba' pühapäev, et Greta vahetas vist alles peale lõunat oma ööriided tavariiete vastu. Õue minnes andsin talle vaid jope peale, sest sel nädalalõpul oli natuke jahedam ning vaid pidzaamapluusiga oleks õues jahe hakanud. 

Kui sein oli värvitud ja põrandapraod täidetud katsin ma põranda veel kolmekordse laki kihiga ja oligi valmis. Kokku venis küll plaanitud kahe päeva töö vähemalt 4 päeva peale, aga töö sai vähemalt tehtud.
Tänaseks on Greta toas ka juba uus voodi ja riidekapp, aga sellest lähemalt mõnes järgmises postituses.
 
Vahepeal käisime ka vaibapoes meie magamistuppa ja kolmandasse tuppa vaipa valimas-tellimas. Jälle asi mis suure valiku tõttu taas nii raskeks tööks osutus. Astud poodi sisse ja sulle vaatavad vastu sajad erinevad vaibanäidised. Väsisin juba lihtsalt sellest vaatepildist ja seega ei suutnud  seal isegi kaua neid näidiseid lappata. Otsisin kiiruga midagi selle vaiba sarnast nagu meil vanas kodus magamistoas oli ja kogu lugu. 

Hindadest ei tasu isegi mitte rääkida. Herz (üks Eestis elav blogija, need kes teavad need teavad ma ei hakka siia linkima) kirjutas alles hiljuti ühes oma postituses kuidas maja ehitustööd nii hullult kallid on, et iga liigutus maksab kohe tonni või mitu tonni. Kaevu süvendamine - tonn, katuse paigaldus - tonn, teeviidad - tonn jne. Vot ma mõtlesin ise samal ajal täpselt sama asja. Ma ei suuda siiamaani hästi uskuda, et ainult meie magamistoa vaip läks juba maksma tuhat naela! Kusjuures me ei valinud üldse mingit kõige kallimat vaipa vaid keskmise hinnaga. Oleks muidugi saanud ka paarsada naela odavamalt kui oleks odavama vaiba valinud, aga Pete ütles, et kui odava ja halvema kvaliteedi vaiba ning natuke kallima ja parema kvaliteediga vaiba vahe on päevalõpuks vaid paarsada naela, siis tema tahab ikka sellist vaipa mis kauem kestab ja ilus välja näeb. 
Arusaadavalt ei hakanud ma isegi sel juhul kaalutlema Greta tuppa vaiba panekut, sest tema toas oleks seda vaibapinda isegi natuke rohkem olnud ja kuigi me oleks tema tuppa odavama vaiba valinud, siis hinnaks oleks ikka mingi £600-£700 naela tulnud. Praegu pääsesime kuskil 300 naelaga (põrandalihvimismasina rent ja liivapaberid kokku £157, põrandavahede täide £20, lakk £43x3. Kokku £306)

Vaibaga seoses oli meil aga üks tore juhtum. Nimelt sel päeval kui meile pidi koju tulema vaibamees põrandaid mõõtma helistas mulle üks mu hea tuttav. Jutu sees juhtus ta ka küsima, et kust poest me endale vaibad tellime. Kui ma olin talle poe nime öelnud (üks meie kohalik vaibapood, sest Pete tahtis kohalike ärisi toetada) siis ta teatas, et nemad on sealt poest juba aastaid kõik oma vaibad ja puupõranda alati tellinud (nende kolme maja jaoks) mis andis meile kinnitust, et tegu on hea firmaga. Kui siis vaibamees 30min hiljem põrandaid mõõtma tuli mainisin talle, et rääkisin just meie hea sõbraga, kes kõik oma põrandad nende juurest tellinud. Tuli välja, et vaibamees teadis täpselt kes me sõbrad on ja andis meile tänu neile 10% allahindlust :)
Hiljem, kui poodi vaipu läksime valima, tuli välja, et sellel päeval ei olnud saanud õige mõõtjamees tulla ja tema asemel tuli hoopis firma üks ülemustest, kes tegelikult enam üldse ei töötagi täiskohaga. Kui oleks algupärane mõõtjamees tulnud, siis tema ei oleks meie sõpru tundnud ja poleks meile ka mingit allahindlust saanud anda. 

Nii huvitav kuidas sedasi mitu asja kokku langes ja meile sellise tulemuse tõi. Mu tuttav oleks võinud mulle vabalt näiteks tund hiljem helistada või üldse mingil teisel päeval. 

No ja kui me seal vaibapoes olime siis viskasime pilgu ka nende poolt pakutud puitpõrandate ja parkettpõrandate korraks peale, sest üks päev peame hakkama ju ka neid valima. Kui me olime ühe meile meelepärase leidnud märkasime, et firma kellele see kuulub on Knight-Tile :) Pete ütles poemüüjale, et asi on justkui meie eest ära otsustatud ning nüüd ei ole meil enam pääsu ja peame ka oma parkettpõrandat nende juurest ostma tulema :)

Tuesday, 27 October 2015

SÜGIS

Kahjuks natuke udune pilt, aga nägin sellist ilusat sügiskompositsiooni ühe lillepoe ukse juures. Selline sobiks hästi ka meie uue punase välisukse juurde :)

Sunday, 25 October 2015

VAIKUS

Siia on taas paus sisse tulnud ja seda mitmel eri põhjusel. Eelmine nädal oli meie pere jaoks eriti raske nädal. Üks kurb või halb uudis teise järgi. Saime teada kahe meile väga kalli inimese raskest haigestumisest, ühe sugulase surmast ning üks aastatagune asi tuli taguotsast hammustama. Tänaseks oleme enam-vähem esimesest shokist üle saanud aga fakt on see, et edasi peame koos nende uudistega elama.
Paar päeva ma lausa kartsin oma mailiboxi avada, sest eelmised kurvad uudised tulid sinna põhimõtteliselt üks teise järel, ühel korral koguni vaid 3 minutise vahega.

Blogimiseks pole olnud aega ka sellepärast, et majas on pidevalt mingi töö mis tegemist vajab ja kui ma siis lõpuks õhtul või päeval korraks maha istun, siis blogimiseks pole enam ei jaksu ega vaimu. Paar postitust on küll postitamist ootamas, aga saab näha kui ruttu ma need siia ülesse jõuan panna. 

Kõigele lisakas on meil järgmine nädal ka veel koolivaheaeg mis tähendab, et siis on Petele lisaks ka iga päev Greta siin kodus ja kirjutamiseks vaikset hetke veelgi raskem leida. Aga lootust siiski on, sest Pete tahab Gretaga nii kinno kui ujuma minna ja kuna Pete lõpetab töö päeval kella 14 ajal, siis paistab, et mul vist ikkagi õnnestub mõni õhtupoolik vaid endale saada. Samuti avaldas Greta soovi kahepäevasele Strictly Come Dancing (Tantsud Tähtedega) kursusele minna mis kestab 9.30-15.00 nii, et kui neil seal veel kohti on, siis kahel päeval on ta ikkagi osa päevast kodust ära. 
Samas taas ei pea jälle järgmine nädal kella peale ärkama ja see on puhas nauding. 

Kõigele lisaks on mul juba 2 nädalat kõrv, või kõrvad lukus olnud. Algul arvasin, et küll läheb ise üle, sest vahel on kinni ja vahel on lahti. Vahepeal võtsin isegi allergia siirupit arvates, et kuna me magame siin praegu mingi vana ja tolmuse vaiba peal ning maja on igasugu värvi ja muid lõhnu täis, et võib olla on tegu lihtsalt tolmuallergiaga. Siirup aga ei avanud ei kinnist nina ega kinniseid kõrvu. Küll aga avastasin ma et see on suurepärane unerohi :)
Üks sügisene pilt meie maja eest

Tuesday, 13 October 2015

REMONT JÄTKUB

Tänase seisuga oleme nii kaugel, et üks tuba on peaaegu valmis. Sinna on vaja vaid vaip maha saada ja ma pean mingi aeg seinad ära värvima, aga kuna uus tapeet näeb ka ilma värvimata hea välja siis värvimisega otsest kiiret ei ole. Ongi hea, rohkem aega otsustada mis värvi tuba tuleb (nagunii hele, aga lihtsalt vaja otsustada mis tooni valkjas).
Praegu näeb see tuba välja selline
Greta toas värvib maaler hetkel lage ja paneb viimase värvikorra aknalauale ning siis on tema töö seal tehtud. Mina proovin homme või ülehomme seinad ära värvida.
Greta toa põrand vajab ka kiiremas korras tegemist, aga me ei suuda otsustada kas puit või vaip. Puiduga on see probleem, et kui üleval korrusel keegi põrandal kõnnib, või veel hullem hüppab ning asjadega mängib, siis kostab see jube hästi alla korrusele. Samuti on talvel ilma vaibata toas üsna jahe, sest põranda all on vaid tühi auk. Ma proovin küll kõik võimalikud praod mingi spetsiaalse möksiga ära täita, aga ma tean, et ega see põrandat soojemaks ei muuda. 

Greta ise soovib puitpõrandat, sest siis ei kuku ta klotsehitised ümber ja playmobil inimesed püsivad püsti. Samas taas ma hakkan üha enam vaiba poole kalduma. Hetkel otsustasime Petega, et vaatame palju keegi põranda lihvimise eest küsib. Kui on enam vähem OK hind siis laseme ära lihvida ja ma siis pärast panen laki peale. Kui valik valeks osutub siis lihtsalt paneme hiljem vaiba peale. 
Loodetavasti saab Greta tuba hiljemalt järgmiseks nädalaks nii palju valmis, et saame olemasoleva mööbli sisse tõsta. Siis on vaja kiiremas korras talle narivoodi osta ja korralik riietekapp. 
Praeguses valikus on selline voodi, aga ma pean veel kontrollima kui suur vahe on alumise ja ülemise voodi vahel ja kas sama voodit ka kinnise redeliga oleks. Ma tahaks ikka sellist voodit kus me Petega alla istuda ära mahuksime, et unejuttu lugeda saaksime.
Ja riidekapiks otsime midagi sellist nagu sellel pildil näha võib. See pildil olev on IKEA oma, aga ma ideaalselt tahaks ilma Ikea-ta läbi ajada. Ikea kapi hea omadus on see, et kapp ei ole väga sügav. Enamus riidekappe on nii sügavad, et esiteks ei ole meil seda sügavust Greta riiete jaoks vaja ja teiseks võtab selline suur kapilahmakas toas nii palju ruumi. 
Ma käin ja vaatan mida mõnes antiik või vanakraamipoes pakkuda on. Antiigi all ei mõtle ma siis midagi hullult kallist ja iidset, vaid lihtsalt midagi natuke teistsugusemat kui tänapäeva standard laste riietekapid on. 
Meie magamistuba hakkab ka tasapisi ilmet võtma. Õnneks, ma ütlen ÕNNEKS, leidsin ma magamistuppa lõpuks sobiva tapeedi. See oli küll hirmus piinarikas töö ja ma mitmel korral olin juba lootust kaotamas, aga näe näkkas.
Tapeet on pärit Laura Ashley-st. Ma olin seal juba paaril korral enne käinud tapeete uudistamas, aga kuna ma sel hetkel ei otsinud magamistoa tapeeti siis jäi see pood kuidagi kahe silma vahele. No tegelikult, ega ma sinna kohe esimese hooga joosta ei tahtnudki, sest Laura Ashley kaup on väga kallis. Siis aga ühel päeval poest mööda käies märkasin 50% allahindlus silte ja mõtlesin, et vaatan nende valiku igaksjuhuks uuesti üle. Tõin terve hunniku proovitükke jälle koju ja imede ime, üks nendest sobiski ideaalselt nii välimuse kui ka hinna poolest (originaal hind oli £34, meie saime £17 rull).
Kui me tapeedi probleemi lahendatud saime langes meile kaela järgmine probleem. Nimelt teatas meile meie puusepp, et meie armas voodi on oma elupäevadega lõpule jõudnud ja temal ei ole seda enam võimalik parandada. Voodil endal polnud tegelikult viga midagi, aga kuna me oleme seda suurt lahmakat pidanud nii mitmel korral toast sisse ja välja tirima ning kahel korral sellega kolima, siis voodi kahe ääre kruvid ei püsinud enam oma aukudes ja äär ise oli ka viga saanud. Pete küll vahepeal parandas seda, aga viimast kolimist voodi enam üle ei elanud. 
Kuna viga tundus nii väike olevat, siis lootsime, et puusepp asendab lihtsalt voodiraami ühe külje ja asi korras, aga tuli välja, et seda asendada ei saa. 
Te ei kujuta ette kui nordinud ma seda uudist kuuldes olin. Me oleme juba mitu kuud põrandal madratsi peal maganud, liikudes ühest majast teise ja ühest toast teise. Ma nii ootasin seda aega kui me magamistuba valmis saab ja meil on võimalus lõpuks omas korralikus voodis magada ja nüüd siis tuleb välja, et meil ei olegi enam isegi mitte meie voodit.

Egas midagi, üle jäi vaid kaks võimalust- otsida uus voodi, või lasta puusepal meile uus voodiraam ehitada.

Meie vana voodi on IKEA-st ja nagu nuhtluseks IKEA enam neid voodeid ei tee. Kui oleks teinud, siis me oleks juba varem uue voodi sealt ostnud. Voodeid on muidugi sadu ja tuhandeid igal pool müügil, aga meil olid omad kindlad tingimused milline meie voodi välja peab nägema. 

Meie vana voodi oli selline kus ei olnud voodiäärtes teravaid nurki. Ma vihkan neid voodeid millel on puidust teravad ääred/nurgad ja mille vastu siis pidevalt põlvi või jalasääri peksta saab. Ka ei meeldi meile kõva voodipea (ma ei tea kuidas seda eesti keeles kutsutakse- headboard). Ühesõnaga meile meeldivad sellised voodid mida katab materjal ja millel oleks voodialune tühi. Meie vanal IKEA voodil oli veel see hea omadus, et seda materjali sai voodilt eemaldada ja pesumasinas pesta. 

Algul arvasime, et laseme puusepal uue voodiraami teha ja ostame siis lihtsalt eraldi voodipea juurde. Kuna meie vana voodi materjal aga uuele voodile ümber ei oleks läinud, siis oleksime pidanud veel eraldi mingi materjaliga jändama hakkama ja juba see mõte oli nii väsitav, et ütlesime ära. 
Uue voodi otsimine oli aga loomulikult taas ülesanne omaette. Kindlasti tahtsime heledat voodit ja kuna tapeet oli ka juba seina pandud, siis pidi uue voodi värv tapeediga kokku sobima. Voodi ei tohtinud maksta üle 500 naela.

Mitu õhtut veetsin internetist voodit otsides ja lõpuks leidsin kolm sobivat varianti ja kõik need meie lemmik poest, John Lewis-ist. Juhtus ka nii, et üks nendest vooditest oli meie kohalikus poes vaatamiseks välja pandud ning kui me seda vaatama läksime armusime kohe ära. Teisi voodeid ei tahtnudki enam üldse näha. 
Hüppasime juba rõõmust ja plaksutasime käsi kui tuli välja, et vana voodi King size madrats uude voodisse ära ei mahu! Uude King size voodiraami mahub 10cm väiksem madrats!!
IKEA on tuntub oma IKEA suurustega ja seega on nende voodiraamid standard suurustest erinevad. 
See tähendas aga nüüd seda, et peame voodile lisaks ka veel UUE MADRATSI ostma ja need uued madratsid ei ole ju sugugi odavad, seda enam, et meie vana oli super mugav kõvemat sorti memory foam madrats. 
See madratsi värk on tegelikult minu enda viga, sest mingi kuu aega tagasi ma hakkasin Petele rääkima, et mis oleks kui me uude tuppa kolides ostaks endale uued padjad ja tekid ning uue madratsi. Siis ma muidugi veel ei teadnud, et ostma peame ka uue voodi. Nii et nüüd olemegi sünnitud ostma nii uue voodi kui ka uue madratsi. 
Uut voodipesu kohe kindlasti ei olnud plaanis osta, sest meil on kodus voodipesu uputus, aga kui ma üks päev käisin linnas ja sattusin just värskelt avatud H&M koduosakonda, siis jäi mulle seal silma just meie tapeedi toonides voodipesukomplekt ja kaks päevatekki. 
Ma pole enne vist kunagi H&M koduosakonnas käinud, sest meie kodu lähedal on esindatud vaid selle firma riidepoed ja ma käin üldse H&M väga harva, aga vot nüüd jäid mulle sellised asjad ette. Algul mõtlesin, et ostan vaid koju proovimiseks ära ja pärast viin tagasi, aga kuna Petele meeldisid samuti need asjad väga siis jätsime alles. Voodit küll veel ei ole kuhu neid tekke panna, aga kohe kui oleme põrandale uue vaiba saanud, tellime ka voodi ära.

Nii, et järgmine töö magamistoas, enne sisse kolimist, ongi kogupõranda vaiba valimine ja töömeestel lasta see ära paigaldada. Loodetavasti ei võta see nüüd nädalaid aega.

Suuremaks probleemiks saab olema kardinate valik ning siis üldse otsustamine kuidas me sinna tuppa üldse mingeid kardinad paigaldada otsustame. Tänu akna kujule saab see olema väga keeruline ülesanne, aga kui aus olla siis mina ei soovi hetkel midagi muud kui vaid tuba ja voodit ja ma võin vabalt seal toas ka ilma kardinateta mingi aeg elada. Seda enam, et praegu on õues hommikuti ja õhtuti nagunii nii pime.

Viimaseks tööks magamistoas saab olema selle jubeda välimusega kapi meelepärasemaks muutmine. Puusepp saab alles novembris tulla kapiuksi muutma ja peale seda tuleb siis maaler ja värvib kapi heleda värviga üle. Värvi pean ma muidugi enne välja valima.
Selle peegli osa (make up lauakese) me jätame algul alles, sest ma lihtsalt ei suuda praegu välja nuputada kas lasta sinna riiulid teha, või ka selle osa kapiks muuta, või tasubki sinna laud jätta. Elame natuke selle lauakesega koos ja siis hiljem otsustame ja laseme puusepal ringi ehitada kui vaja.

All korrusel on meil aga hetkel selline segadus
Kuna elutoas värvitakse ja see on tühjaks tõstetud, siis on meie praegune söögituba täielik seapesa. Pete on siis seal see siga, kes oma sepesas tööd teeb :)
Maja on muidugi PAKSULT värvihaisu täis. Eile mõtlesime, et läheme hotelli magama, aga ma lihtsalt ei suutnud hakata pakkima meile hotelli minekuks asju kaasa, Greta kooliriided ja koolikott plus snäkid veel sinna otsa. Magasime aga reipalt taas järjekordse öö 'värvipotis' ja teeme seda ka täna öösel. 

Aga vähemalt on edusamme tunduvalt näha ja esimese lõpuni ei ole enam väga pikk maa.

Monday, 12 October 2015

VÄIKE KOOLIJUTT

Ma siin postituses mainisin möödaminnes, et Greta koolis on iga aasta sügisel üks päev, kui saab kooli tuua erinevaid toiduained mis siis hiljem kohalikele vanuritele või väikese sissetulekuga peredele laiali jaotatakse. Kuna meie viisime omad purgid ja karbid kooli väga vara hommikul siis sel ajal ei olnud toiduainete hunnik seal veel eriti suur. Nüüd aga sain ühe pildi kooli veebilehelt 
Pärast toimetati see kraam inimestele koju
Osa abisaajatest saatsid kooli tänukirju, mida siis läbi uudistelehe ka meiega jagati
Usutunnis õpivad lapsed hetkel kõike kirikuga seotud. Seoses sellega külastas eelmisel nädalal kogu klass kohalikku väikest kirikut. Nagu pildilt näha võib siis igal lapsel oli oma tööleht kuhu nad räägitust märkmeid tegid, või mingeid ülesandeid täitsid. 

Greta pärast seletas mulle, et kirikus oli pastor neile ühte seinal olevat lamba pilti näidanud ja rääkinud, et inimesed kutsusid (kutsuvad) Jeesust lamb of God. Õnneks istus Pete meie juures kui Greta seda juttu mulle rääkis, sest mina olen nii usuvõõras inimene, et mina ei saanud üldse aru millest Greta räägib. Ma olin peaaegu kindel, et Greta ajab midagi segamini, või lihtsalt ei oska mulle kogu 'tõde' korralikus eesti keeles seletada. Kuuldes mingit lamba juttu küsisin ma, et kas ta on kindel et jutt ei käinud mitte karjustest. Jeesus ja lammas?! Pete, kes küll usklik ei ole, aga kellel on väga tugev usuline taust päästis lapse minu käest ära ja kinnitas, et jutt vastab tõele :)

Tegelikult, ega neil koolis mingit intensiivset jumalaõpetust ei toimu ja kohe kindlasti tutvustatakse lastele ka teisi maailma uske. Nende usutunnid on rohkem sellised tunnid kus arutatakse palju erinevate tunnete ja inimlike käitumisreeglite üle. Mina usklik ei ole, aga samas mulle väga meeldib, et lastele koolis jumalast räägitakse ja neid kirikusse viiakse. 
Reedel on neil järgmine väljasõit. Sel korral palju pikem kui väikene jalutuskäik kohalikku kirikusse. Nimelt on nende selle veerandi teemaks lossid ja rüütlid ja juba mitu nädalat on nad õppinud kõike mis losside ja lossieluga seotud. Nüüd siis viiakse neid ka ühte päris lossi vaatama. 
Koolis peavad nad sel päeval olema juba kell 8 hommikul, kui bussid neid siis Bodiam Lossi viivad. Õppetunnid toimuvad sel päeval lossis.

Pildid internetist
Sõit sinna kestab natuke rohkem kui poolteist tundi ja tagasi kooli jõuavad nad õhtul kell 16.00 (tavaline koolipäev lõppeb 15.20). Me oleme seal lossis küll juba paaril korral käinud, aga õnneks oli Greta siis nii väikene, et vaevalt ta enam midagi sellest kohast mäletab. Ta on tegelikult nii paljudes lossides ja kindlustes käinud, et ega talle need kohad võõrad ei ole, aga klassiga koos käia on ikkagi hoopis teine asi. Loodetavasti ei saja reedel vihma.

Lõpetuseks üks sügispilt ka mis võetud meie rõdult.


Saturday, 10 October 2015

VÄIKESE TUTTAVA SÜNNIPÄEVAPIDU

Käisime täna ühe meie väga hea tuttava lapselapse sünnipäeval. 








 Tagasi kodus