Friday, 26 February 2016

KOOLILASTE LÜHIFILM

Mingi aeg tagasi tõin ma Ritsiku blogi kommentaariumis välja näite kuidas siin koolides on erinevad ained omavahel seotud. Näiteks võtsin eelmise veerandi Year 6 (Eesti 4 klass kus õpivad 10-11 aastased lapsed) õppeprogrammi mille teemaks oli 'Sõda ja Rahu'. 
Programm näeb ise välja selline:

Lühikokkuvõte eesti keeles oleks järgmine :

Ajaloo ja geograafiatunnis õpiti kuidas ja miks I ja II Maaimasõda alguse sai ja mis maad osa võtsid.
Lähemalt uuriti elu kaevikutes, elu tagalas, naiste rolli (working woman), analüüsiti sõja luulet, käidi Londoni Imperial War Museum-is, uuriti Briti Impeeriumi ja nende liitlasi 1914 aastal, õpiti mapil leidma maid mis võtsid osa nii I kui II Maailmasõjast, uuriti rahvarännet ja põjuseid miks inimesed liiguvad teistesse maadesse.

Muusikatunnis õpiti ise looma muusikalisi lugusid teemal sõda ja rahu, kuulama analüütiliselt sõjaaja muusikat ja ära tundma muusikalisi omadusi. 

Kunstis ja disainis õpiti ja joonistati tehnilisi jooniseid (sõjaga seonduvaid), Esimese Maailmasõja masinaid, propaganda plakateid, võrreldi kaasaegset grafitit ja nende teemasid (Basquaiat, Banksy, Neil Haring), autoportreed ja kuulsate inimeste autoportreesid National Portrait Gallery-st Londonis. 
Veel tuli neile kooli külla üks tuntud kunstnik oma maaliga 'Sõja hobused' kes rääkis lastele maalimisest ja oma maalist, ning õpetas lastele kuidas joonistada hobust.
Kirjanduses ja keeleõpetuses õpiti autobiograafia ja elulugude omadusi ja õpilaste endi autobiograafia kirjutamist. Loeti näitekirjandit (Esimese Maailmasõja ainetel) ja sõjaluulet. Õpiti ajaloo perspektiivis kirjutatmist, kujutleva ja kujundliku keele jõudu. Ian Serraillies raamat  'The Silver Sword'.

Kirjutan sellest kõigest siin nüüd sellepärast, et sain just teada, et Year 6 lapsed on koolis sõjateemaga seotud lühifilmi 'The Christmas Truce' (Jõulu vaherahu) teinud. Vaatasin seda eile esimest korda ja olin väga vaimustuses.
Muusika valik on suurepärane, võttis mul peaaegu silmad märjaks.

Tegu siis tõestisündinud looga, mis toimus 1914 aastal I Maailmasõja ajal Brittide ja Sakslaste vahel.  

Seda lühifilmi saate vaadata SIIT
Filmi on lapsed ise filminud ja kokkupannud, no ja näitlejateks ka muidugi lapsed ise :) Filmitud on see kooliõuel.
Filmile lisaks tehti draamagrupis ka sõjateemaline etendus, mille pealkirjaks oli 'Archie Dobson's War'.



Siit ka mõned pildid nende jõgede teemalisest projektitöödest



Wednesday, 24 February 2016

ROOTSI REISU JÄTK JA LÕPP

Lõpuks õnnestus Rootsi reisu jutt lõpuni kirjutada. Ma küll väga kahetsen, et see kõik nii pikka aega võttis, sest hiljem kirjutades on emotsioonid juba üsna ära kustunud ja piltide juurde kirjutatav tekst tuleb üsna kuiv ja mehhaaniline. Aga parem ikkagi nüüd kui mitte kunagi!

1) ROOTSI TEINE PÄEV

2) JUNIBACKEN-LASTEMUUSEUM STOCKHOLMIS

3) KOLMAS- VIIMANE PÄEV STOCKHOLMIS


Eelmised postitused on siin

LAEVAL TEEL ROOTSI
ESIMENE PÄEV ROOTSIS

Thursday, 18 February 2016

PLAYMOBILI MAJANDUS

Mõni aeg tagasi mõtlesin ma kirjutada sellest kuidas meil Playmobilide majandamine on korraldatud. Teatavasti on Gretal meeletult suur kollektsioon Playmobil mänguasju millega ta pea iga päev mängib (hetkel küll natuke vähem, aga siiski väga tihti). Kuna Playmobil komplektid sisaldavad alati palju imepisikesi ja natuke suuremaid osasid, siis meie oleme enda jaoks leidnud hea süsteemi kuidas neid asju hoida nii, et nad ära ei kaoks aga samas oleks Gretale alati kättesaadavad. 

Kuna nende postituste kirjutamisega on nii nagu on, tihti lihtsalt ei ole aega kuigi teemasi millest kirjutada on mitmeid, siis jäi ka see playmobilide postitus kuhugi ajusoppi 'magama'. Osalt ka sellepärast, et arvasin, et ega see nagunii kedagi ei huvita. 

Juhtus aga nii, et mõned nädalad tagasi küsis üks tore lugeja minult just selle kohta kuidas me oma playmobil asju kodus hoiame ja mida me nende karpidega teeme. Ühesõnaga just seda millest ma olin plaaninud kirjutada ja mille tarbeks mul olid ka juba fotod olemas :)
Pilt sellest kuidas ma kogu Playmobil varandust sorteerisin ja Greta uude tuppa paigutasin
Kuidas meil siis see süsteem siin töötab.
Meie hoiame alles kõik playmobili komplektide karbid. Ma ei teagi miks, sest otseselt ei ole meil plaanis neid mänguasju müüa ja ma ei usu, et ma kunagi raatsikski nendest loobuda (ma ei tea kuidas Gretaga lood on :) ), aga kunagi ju ei tea ette mida tulevik endaga kaasa toob. Kuskil playmobil fänlehel või mingis muus kohas soovitati karpe alles hoida ja ma olen seda siis sellest ajast peale järginud. Ma ei usu, et see hinda just märkimisväärselt muudaks kui müües asjad originaal karbis on, aga kindlasti tuleks see kasuks. Kui tegu peaks olema mingi unikaalse komplektida siis kindlasti on karbi olemasolu väga tähtis.
Me oleme ebayst päris mitu komplekti ostnud ja kuna need on olnud originaal karbis, siis on mul olnud võimalik neid Gretale kas sünnipäevaks või jõuludeks kinkida. Greta küll võtab hea meelega vastu ka kasutatud asju ja kuna ta karbiga ei mängi siis ega tal vahet ei ole kas karp on olemas või mitte, aga jõuluvana poolt kingitud asjade puhul oleks natuke keerulisem näiteks karbi puudumist seletada :) 

Karpe hoiame me pööningul. Väiksemad karbid mahuvad hästi suuremate karpide sisse ja seega eriti ruumi need karbid ei võta. Hoiame neid plastmass konteinerite sees, et neid kaitsta niiskuse eest.

Playmobil mänguasjad käivad meil aga IKEA puidust kastide sees ja on ära jaotatud teemade järgi. Greta teab suurepäraselt mis asjad kuhu komplekti kuuluvad ja kuhu kasti seega käivad. Ma vahel täitsa imestan, et kuidas tal see õnnestub, sest neid pisikesi osasid on ju meeletult palju ja mina küll ei suudaks meeles pidada kuhu komplekti mingi pisike pudel, või kahvel, või süstal kuulub. Inimesi üldjuhul oskan liigitada, aga samas mitte kõiki.

Mina eriti tema mänguasjade koristamisega ei tegele, aga kui vahel aitan, siis pean tihti tema käest küsima kuhu kasti mingi asi käib, sest mul pole õrna aimugi. 

Printsesside, rüütlite ja haldjate teema asjad käivad kõik ühes sahtlis. Selles kõige suuremas. Printsessidega käib kaasas ka loss kohver, aga kuna see on suur siis seda hoiame eraldi. Lihtsalt kõik lossiteemalised väikesed asjad on sahtlis koos. 
Supermarketi omad ühes ja loomakliiniku, loomaaia, zoo ja taluloomade asjad teises kastis. 
Osadele nende asjadele kuuluvad kaasa ka sellised üsna suured mängualused mida on eraldi teises kohas. 

Nende IKEA kastide puhul on ka see hea asi, et neid kaste on erineva suurusega sahtlitega. Mõni komplekt või teema vajabki väiksemat sahtlit ja mõni taas suuremat.
Üks sahtel on selline pudi-padi ilma kindla liigita asjade sahtel. Seal on tavaliselt palju inimesi ja beebisid mis on tulnud üksikutest playmobil ekstra komplektidest või siis nendest üllatuspakkidest kus sa ette ei tea mis paki sees on. 
Pudi-padi sahtel ja jõuluteemaline sahtel
Koertele, kassidele ning nende omanikele ja koertega seotud asjade jaoks on eraldi sahtel. Seda sahtlik kasutab Greta VÄGA tihti :)
Kõik playmobil autod on hetkel Greta riidekapi alla üles rivistatud. Need on samuti VÄGA tihedalt kasutuses ja ka siis, kui otseselt playmobil asjadega ei mängita. Ühed Greta lemmikumad mänguasjad millega ta on mitu, mitu aastat järjest mänginud.
Komplektid mis sisaldavad suuremaid asju ja mis sahtlitesse ära ei mahuks hoiame me eraldi kinnikäivates plastikaat kottides. Kui Greta tahab näiteks kämpingu komplektiga mängida, siis võtab ta korvist välja kämpingu komplekti kotikese. Kui mõne teisega siis mõne teise. Tihti mängib ta mitme komplektida koos, aga kui mäng läbi saab siis peab ta kõik asjad kokku koristama vastavalt komplektidele kas siis eraldi kottidesse või sahtlitesse. Kuna meil on see süsteem algusest peale kasutusel olnud siis Greta teab täpselt kus midagi käib. 

Tegelikult võtsime me selle kottide süsteemi alles nüüd peale kolimist kasutusele. Enne olid asjad lihtsalt karpide sees meie magamistoas kapi otsas ja mina andsin neid komplekte üsk haaval Gretale vastavalt sellele millega ta parasjagu mängida soovis. Kõike korraga ta kätte ei saanud.
Kolme-neljaastasel oleks neid kõiki asju korraga ka raske koristada olnud seega andisme kätte vaid jao kaupa.

Sellise suured majad, loomaaia või kliinikute alused on hetkel kõik pööningul. Need võtame alla vastavalt Greta soovile. Kuna paljud nende komplektide väiksemad osad on eraldi sahtlites (näiteks Sveitsi mägimaja ja Sveitsi inimeste ning pisiasjade jaoks on Gretal eraldi sahtel) siis Greta teab ja mäletab hästi mis suurem asi millega koos käib ja mäletab seda vajadusel küsida. Samas käib Safaari asjade kohta ja zoo loomade kohta. Kui ta nende asjadega mängima hakkab siis ta tavaliselt küsib maja juurde, aga tihti segatakse mängus erinevate komplektide tegelased ja asjad ära ja siis ei hoolita sellest kas maja on ka mängus või ei. 
Minu üks lemmikumaid komplekte- perepalat sünnitusmajas :). Tegu aatate taguse komplektida mida enam poes ei müüda, aga mille ma leidsin ebayst. Kahjuks ei tulnud komplektida kaasa originaal karpi.
Mul tuli just meelde miks on veel kasulik neid originaal karpe alles hoida. Nimelt on iga karbi taga olemas pildid asjadest mis vastavasse komplekti kuuluvad. 
Muidugi tänapäeva see vist ei oma eriti tähtsust, sest interneti abiga on võimalik välja uurida mis osad kuhu komplekti kuuluvad, aga vanasti seda võimalust ju ei olnud.

Üks põhjus miks ma oma blogile eraldi Playmobil lehe tegin oligi sel põhjusel, et nimekirja pidada komplektidest mis meil olemas on ja et teada mis osad mis komplektidesse kuuluvad. Selle abil ma muideks nüüd kolides Greta playmobili asju sorteerisingi. Sealt on vahetevahel hea ja kiire vaadata kuhu mingi osa kuulub ilma, et ma peaks hakkama pööningult kaste alla tooma, või siis internetis surfama. 

Nii, et meil on see asi siis sedasi organiseeritud.

Praegu küll ootab Greta pikkisilmi oma sünnipäeva, et kingitud raha eest minna ostma, või kingiks saada Sylvanian family loomakesi ja nendega kaasas käivaid pisiasju. Arvata võib, et varsti peame siis vist ühe uue Ikea kastikese juurde hankima kus siis selle komplekti asju hoida.

PS: Muideks neid IKEA kaste saab ka kergesti ise värviga ja isiklikumaks muuta. Ma kunagi ammu olen seda teinud ja täitsa ilusti tuli välja. Hetkel aga eelistan neid kaste neutraalsel kujul, sest asjad sees on nagunii nii kirjud. Aga eks see olek igaühe maitse asi :)

Wednesday, 17 February 2016

OTSUSED, OTSUSED, OTSUSED

Homme ja ülehomme peame minema kööke vaatama. Meil on vaid paar nädalat aega, et otsustada millist köögimööblit me endale uude kööki soovime, et siis ehitus- ja torumehed saaks teada kuhu midagi ehitada ning paigaldada. 
Köögi enda paigaldamiseni on tegelikult aga veel maa ja ilm aega.

Ma lausa kardan homset päeva. See saab nii raske töö olema otsustada kõike neid asju mis ühe köögiga kaasas käivad. Seda ma tean väga hästi, milline köök välja nägema peaks - selline country stiili ja mitte moderne. See osa seega on kerge, AGA mis värvi see köök olla võiks ja kas neil üldse oleks seda meile meeldivas stiilis kööki meile meeldivas värvis ma ei tea. 

Valget köögimööblit ei tahaks, see jääks liiga kliiniline. Kreemikat värvi oleks parem. Aga samas meeldivad mulle piltide pealt vaadatuna ka pastelsed rohelised, sinised ja hallikad toonid. Tumehalli köögimööblit siiski endale ei sooviks.

Ma vaatan sadade erinevate köökide pilte Pinterestist ja mida rohkem ma neid vaatan, seda vähem ma tean mida ma tahaks. Samas muidugi jumal tänatud et Pinterest üldse olemas on, sest ilma selleta oleks mu elu ikka kohe mitu korda raskem. 

Kui ma siin paar kuud tagasi oigasin, et ma ei tea mis värvi  seinad värvida, või millist tapeeti valida, siis köögimööbli valimise kõrval oli kogu see tramburai ikka täiesti käkitegu. 

Paar kuud tagasi käisime korraks kõige tavalisemas mööblipoes köögimööblitega tutvumas. Seal jäi meile silma üks köögimööbli mark. See tegumood meile täitsa meeldis ja seest poolt olid ka kapid küllaltki avarad ja funktsionaalsed. Värv meeldis ka, aga ma ei oska ette kujutada kuidas see värv meie kööki sobiks. Samat mööblit on ka valge ja kreemikana. 
Samas mulle täitsa meediks ka (vist) selline helehall mööbel
Ja roheline värv on mulle alati meeldinud, aga kui kappe on palju siis see võib taas jälle liiga tumebdana jääda. Tegelikult seda värvi kööki ei oleks meil nagunii võimalik saada, sest meie poolt välja valitud poodides ei ole see värv esindatud (vist). 
No ja siis nägin ma seda fotot ja sain idee, et võimalus on ju ka kahte värvi korraga kasutada. Parem oleks muidugi olnud kui ma poleks seda pilti näinud, sest nüüd on ju valikuid ja variante veelgi rohkem juures mille hulgast valida. 
Üks asi on mööblit valida, aga mööblile lisaks tuleb ju ka veel tööpinnad ja põrand välja valima. Kraanikaussidest, kraanidest ja kapiuste käepidemetest rääkimata. 

Ma olen alati kindel olnud, et juurdeehituse põrandad saavad meil olema puidust. Umbes sellised nagu all oleval pildil näha on (kujult saab meie tulevane köök olema UMBES selline nagu pildil, kuigi köögimööbli asetus tuleb teine)
 Selline paigutus meeldib mulle veel eriti
Siin ka hele puidust põrand ja köögi kuju meie tulevase köögi sarnane
Aga siis hakkasin ma vaatama neid pilte kus köökides on heledad plaadid maas ja märkasin, et need muudavad köögid palju suuremaks ja avatumaks.
Näiteks nagu sellel juba varem postitatud pildil
 ja siin
võis siis natuke pruunikamad plaadid
Seda kööki (maja) käisime me ka oma silmaga vaatamas. Nimelt on selle maja inimesed teinud peaaegu samasuguse juurdeehituse nagu meil plaanis on. Avastasin nad internetis   hetkel meie lähedal müügil ja rendil olevate majade nimekirjast. See maja asub meie kõrval tänavas, ehk siis kahe minuti jalutuskäigu kaugusel.

Kasutasime väikest valet et maja vaatama saada. Nimelt ültesime, et meie sõbrad Lõuna Aafrikast on kolimas tagasi Uk-sse ja nad palusid meil tulla seda maja vaatama, et kas see sobiks neile. Meil päriselt on ka sõbrad Lõuna Aafrikas ja nad päriselt plaanivad ka üks päev UK-sse tagasi kolida, aga mitte kohe nüüd :). Kui Pete agendile helistas ja oma jutu ära rääksi ütles agent, et tema on ka pärit Lõuna Aafrikast ja inimesed kes maja rendile annavad on samuti Lõuna Aafrikast!!! :) :)
Nende maja oli põrandaplaanina enam vähem sama kui meie oma ainult selle vahega, et kõik toad olid natuke väiksemad.
Meie maja hakkab ka UMBES selline välja nägema ainult et meil on kõik toad oma vahel avatud mis tähendab seda, et seina mis on suure pildiga punase sohva taga meie kodus ei eksisteeri (seina taga on elutuba) ja köögi ning pildil oleva söögilaua toa vaheline osa on täiesti avatud.
Siin pildil näeb hele põrand väga ilus väja. Mul on tunne, et kui see oleks heledast puidust siis see ei jätaks pooltki nii avatud ja ilusat muljet. Samas ma millegipärast ei salli plaate. Plaadid köögis või elutoas jätavad mulle alati vannitoa mulje ja tunde. Ja ega nende plaatidega see valik kuidagi kergem ei ole, sest siis peab veel valima, et kas plaadid tulevad sileda või konarlikuma kattega, või kas on pealt läikivad või tuhmad.

Oeh...

Ma pean selle neetud põranda asja ka kiiremas korras ära otsustama, sest kuigi mehed ei ole veel ehitama hakanud on siiski parem kui kõik asjad on ära otsustatud ja nad teavad alustades kohe täpselt mis, kus, millal!

No ja tööpindadele ei taha ma üldse mõeldagi. Kogu aeg olen puiduga arvestanud aga nüüd...

Ma parem lähen ära magama.
Teie aga saate seda teksti lugeda homme (ehk siis täna) hommikul.



Tuesday, 16 February 2016

ETTEVALMISTUSED EHITUSTÖÖDEKS

Mingi aeg märtsis algavad meil suured ehitustööd. Me oleme juurdeehitusplaanide kallal palju higi ja peaaegu pisaraid valanud, aga tundub et lõpuks oleme paberile saanud selle millega rahule võime jääda. 

Paar nädalat tagasi tuli küll välja, et meie plaanid on suuremad kui meie panganumber ja siis olime paar päeva kookoni faasis, ainult selleks, et sealt siis veelgi suuremate ja hullemate plaanidega välja lennata. Natuke hirmus tunne on küll, aga eks lendamise üheks koostisosaks ole ka teatud kogus hirmutunnet ilma milleta vist väga kaugele ei olekski võimalik lennata. 

Igaljuhul alustasime eelmisel nädalalõpul ehitustööde eeltöödega milleks oli paari puu ja põõsa eemaldamine, et ruumi teha maja uuele osale. Mul oli küll kahju näha puu 'minekut', sest selle puu oskad ulatusid Greta magamistoani ja selle puu otsas istusid tihti igasugu ilusad linnukesed. Gretal oli omas toas justkui linnuvaatlemise platform.
Algul plaanisime puuspetsialistid kohale kutsuda ja neil lasta töö ära teha, aga Pete arvas, et ta saab ehk ise ka selle tööga hakkama. 
Puu läks esimesena. Õigemini siis küll puu ülemine osa, sest kännu osa peavad siiski tulema spetsialistid välja võtma.

Järgmisena asus Pete kuuri peal kasvava 'põõsa' kallale. Tegelikult tahtsin mina seda tööd teha. Kujutasin mitu päeva ette kui mõnus oleks aiakääridega neid rohelisi oksi seal snip ja snip lõigata. Pete kujutas seda sama vaatepilti ette teadmata mis teda tegelikult ees ootas.
Kohe saate näha


Rohelisi lehti oli selle 'põõsa' küljes imevähe. Põõsas koosnes enamaltväga tugevatest juurtes mis olid ennast meeletult kõvasti igale poole kinni haakunud. 

Võib olla kui Petel oleks elektrisaag olnud, siis oleks töö sujuvalt ja kiirelt laabunud, aga kuna tal seda ei olnud siis pidi ta hullult vaeva nägema, et sellest koletisest seal aja peal lahti saada. Ühe käsisaagi lõhkus ta kohe alguses ära. Õnneks oli tal neid saage rohkem kui üks, aga kirvest oleks ka olnud vaja.
 Õues oli väga külm ja vahepeal tibutas ka veel vihma, aga meie superman aina saagis ja saagis.

Vahepeal lammutas natuke ka kuuri ja lohistas selle kaugemale aeda, et see ehitusmeestele ette ei jääks. See toimus juba põhapäevasel päeval.



Kõige raskem oli saada seda viimast juurtehunnikut sealt aia küljest lahti. Lõpuks ei jäänudki Petel midagi muud üle kui aia küljest tükk ära lõigata. Saab näha mida naabrid ütlevad kui suusatamast tagasi tulevad. Õnneks on meil plaan nagunii vana aed peale ehitustöid uue vastu välja vahetada (õigemini üks pool aiast), nii et las ta siis praegu olla selline sikisakiline.

Puude ja põõsaste eemaldamisega tööd ei lõppenud. Kuurile oli vaja veel peale ehitada uus katus.


Tänaseks rentis Pete suuremat sorti veoki, et kõik need puuoksad ja põõsa jäänused prügimäele viia. Kõik oli OK sinnamaani kui talle prügimäe väravalt öeldi, et kui sa furgooniga siia prahti tooma tuled, siis peab sul selleks eriluba kaasas olema. Õnneks lasi mees siiski Pete ka ilma loata sisse ja lubas sama teha ka homme hommikul. Kuna Pete peab homme furgooni laenutusfirmale päeval tagasi andma, siis prügimäele plaanib ta sõita juba hommikul kell 7. 

Ühesõnaga suur töö sai kahe päevaga tehtud.


Monday, 15 February 2016

ÖÖ HOTELLIS

Hoiatan kohe alguses ära, et tegemist on väga pika postitusega

Üleeelmine nädalalõpp (6 ja 7 veebruar) oli meil üsna grandioosne. Nimelt veetsime me öö Londoni kuulsamas hotellis The Savoy.
Juhtus ka just nii, et päev enne hotelli minekut käis meil taas maaler magamistoa kappi värvimas ja kogu me maja oli värvihaisu täis, nii et igati sobiv aeg kodust põgenemiseks. 

Meil on see juba väikeseks traditsiooniks saanud aasta alguse veeta öö mõnes Londoni prestiizikas hotellis. Tegelikult on tegu niinimetatud Pete firma jõulupeoga mida me pühitseme alati peale jõule. Eelmisel aastal käisime The Langham hotellis ja aasta enne seda The Landmark hotellis. Enne Greta sündi oleme käinud ka The May Fair hotellis ja samal õhtul Gordon Ramsay restoranis söömas mis asus samuti väga kuulsas ja tuntud Claridge's hotellis. Gordon Ramsay restoran on tänaseks Claridge's tegevuse lõpetanud.

Sel aastal otsustasime ära vaadata kurikuulsa The Savoy hotelli.

Sõit Londoni võttis sel korral 30 minuti asemel rohkem kui tunni tänu teetöödele, mis me sõitu tunduvalt aeglustasid. Aga kohale me lõpuks jõudsime.

Siit paar pilti Londonist








Prestiizikatesse hotelli autoga saabumisega kaasneb alati see, et sind aidatakse autost välja ilma et sa peaksid ise ühtegi kotti tõstma või midagi kuhugi kandma. Ma muidugi unustan selle alati ära ja pole hotelli jõudes kunagi valmis kohe autost välja astuma. Sel korral sama lugu, ellu ärkasin alles siis kui uksehoidjaid kaugelt nägin. Hakkasin siis kiiruga oma kaameraid ja muud kola ranitsasse pakkima ning käskisin Gretal sama teha püüdes samal ajal ka tagaistmel olevaid riideid kokku korjata. Sel korral õnneks asi nii hull ei olnud kui kord varem, kui mul ei olnud isegi hotelli ukseni jõudes veel kingigi jalas ja püksirihm oli ka lõdvaks lastud :).

Ega tegelikult sellises situatsioonis kiirustamiseks ei olegi põhjust. Sul lastakse täpselt nii kiiresti või nii aeglaselt kui sulle sobib autost välja tulla, aga kuna selline teenendamine ei ole osa meie igapäevaelust, siis ma harjumusest ikka kiirustasin, et teised ei peaks me järgi ootama. 

Hotelli fuajee

Vastuvõtt võrreldes teiste hotellidega oli Savoy-s väga soe ja personaalne. Sõbralikud ja lahked on oldud igal pool, aga Savoy-s oli kohe eriti tunda seda personaalset lähenemist ja sinu eest hoolitsemist.

Näiteks Savoy hotellis ei olnudki sellist tavalist check in vastuvõtu 'lauda' mille ees sa tavaliselt püsti seistes oma broneeringu asju ajad ja toa võtmed kätte saad, vaid meid juhatati kohe eraldi ruumi, kus meile kõige pealt istet pakuti ja alles siis hakati asju ajama. Ruum nägi muidugi erakordselt ilus välja, aga mul tundus kuidagi kohatu hakata seal kohe pilte tegema. Paar viletsat pilti tegin oma mobiiliga, aga seda vaid ühest osast ruumist.
Kui check in sai tehtud siis tegi mees meile väikese hotelli tutvustuse. Ütles ja näitas kus midagi asub ja kus meile hommikul hommikusööki pakutakse, ning viis meid siis meie tuppa. Liftiga meie korrusele sõites märkas hotelli mees Greta seljas olevat Pipi Pikksuka ranitsat ja jutu käigus tuli välja, et mees on pärit Rootsist. 
Kui me oma tuppa jõudsime siis oli Greta jaoks täielik WOW moment. Ei ole vist vaja üldse mainidagi, et Greta on meie peres vaat veel et see kõige suurem hotellide fän, kes juba mitu nädalat pikkisilmi hotelli külastust ootas. 

Kui Pete mitu nädalat tagasi hotelli telefoni teel broneeris siis ta käest oli küsitud, et kas külastuse põhjuseks on ka mingi spetsiaalne sündmus ja Pete oli siis vastanud et jah, tütre sünnipäev. Seda Pete muidugi ei maininud, et tütre sünnipäev tegelikult täpselt kuu ajapärast alles on, aga noh kes keelab sünnipäeva varem või hiljem pühitseda :)

Kui me tuppa sisse astusime ja Greta seal olevat sünnipäeva õhupalli ja hotelli poolt talle mõeldud kingitusi nägi, siis oli ta meeldivalt üllatunud. Tegelikult küll tegin mina rohkem häält ja ahhetasin kui Greta, sest meie laps võtab selliseid asju väga kaine peaga ja pealtnägijatele võib kergelt jääda mulje nagu ta ei hooliks eriti. Mina aga tunnen Gretat ja tean, et ta lihtsalt reageeribki mõnikord üllatustele sedasi vaoshoitult, eriti kui lähedal on keegi võõras, kuigi ta samas on ise väga üllatunud ja tal on hea meel. 


Mis veel kõige suuremat üllatust valmistas oli see, et meie kassi hullule lapsele kingiti hotelli poole üli pehme karvaga must kass Kasper. Hiljem saime teada, et see must kass Kasper on Savoy hotelli maskot ja selle kassiga on seotud väga omapärane lugu (ma kirjutan sellest lähemalt natuke all pool). Nii, et meile teadmata tõime me oma lapse tema varajasel sünnipäeval nii nimetatud kassihotelli! :)

Hotelli poolt oli Gretale ka sokolaadist elevant ja kommitaldrik. See elevant on käsitsi valmistatud ja seda otse kohapeal hotellis. Kõigil külastajatel on võimalus pealt vaadata kuidas sokolaadi kujusid ja komme kohapeal valmistatakse, sest seda tehakse kohe hotelli maiustustepoe leti kõrval. 

Tegelikult ega me täpselt ei teagi kas maiustustetaldrik ja kass olid Gretale eraldi sünnipäevakingid, või kuulusidki need lastele mõeldud teretulemast paki hulka, mida iga hotelli külastav laps sai. Hommikusööki süües istus meie kõrval lauas pere kahe umbes Greta vanuses poisiga kellest üks hoidis kassi käes. Mingi aeg tuli nende laua juurde üks hotellitöötaja kes poisse suure naertusega tervitas ja hakkas vanematega rääkima. Kuulsin kui mees ütles vanematele, et alguses oli poiss nutnud, aga kui nad olid talle kassi kingiks toonud siis olid kohe kõik maailmamured lahendatud ja poiss jäi uuesti magama. Mulle jäi mulje, et vanemad olid eelmisel õhtul hotelli poolt pakutavat lapsehoiuteenust kasutanud, sel ajal kui nad olid ise väljas käinud ja kuna üks poistest oli öösel üles ärganud ja ema taga nutma hakanud siis anti talle lohutuseks see must kass. Järeldasin sellest siis, et arvatavasti lapsed automaatselt seda musta kassi siiski hotelli külastusega kaasa ei saa, aga ma võin ka eksida. 
Igal juhul me võtsime seda kassi kui kingitust ja olime sellest kõik väga liigutatud.

Laste teretulemast pakki aga kuulusid värvipliiatsid, Savoy hotelli väike tegelusraamat ja shampooni ning vannivahu komplekt. Hommikumantel ja sussid ka, aga neid loomulikult koju kaasa võtta ei saanud.
Greta sai hotelli juhtkonna poolt ka eraldi welcome kirja. Petele oli samuti lauale teretulemast kiri jäetud, aga mind ei olnud üheski kirjas millegipärast ära mainitud. Nagu ma ei olekski eksisteerinud. Võib olla oli toapoiss või koristaja minu kirja hoopis kuskile voodilinade, või kapi vahele kukutanud :) :)
Samas võimalik, et minule oli hoopis mõeldud see ilus värviline puuviljavaagen mille me kahe minutiga ära hävitasime. Me olime pikalt autos istumisest nii väsinud ja näljas, et puuviljad olid just need asjad mida me sel hetkel kõige rohkem vajasime. Gretat ainult jätsid puuviljad külmaks, sest tema oli oma kassi ja kommi paradiisis. Tegelikult ei julgenud me tal lasta seda sokolaadi elevanti ja neid sokolaadi pulgakooke kohe sööma hakata, sest me ei teadnud kas need sisaldavad muna või ei.   
Tuba ise oli üsna pisike. Pisem kõikides teistes prestiizete hotellide tubadest kus me oleme olnud. Savoy hotellis on kahte stiili toad: Art deco ja Edwardian stiil
Tuba broneerides küsiti Pete käest, et kas me tahame tuba mis on tänava poole või tuba mis on sisehoovi poole. Ütlesime siis et sisehoovi poole, sest The Landmark hotellis olid me toa aknad ka sisehoovi poole ja sealne vaade oli erinevalt teiste hotellide tänavapoolsest vaatest suurejoonelised. 
Kui aus olla siis mina hotelli broneerimisega ise üldse ei tegelenud ja tegelikult oli mul üsna ükskõik kas me üldse läheme kuskile hotelli või ei, sest seoses kolimise ja pidevalt eri tubades magamisega on mul nagunii tunne nagu ma reisiks või koliks koguaeg. Seega ma eriti ei kippunud taas üheks ööks vajalike asju pakkima ja taas kuskile uude voodisse magama minema. 

Kui ma aga mõned päeva enne hotelli minekut hakkasin lähemalt uurima, et millise hotelliga siis tegelikult ka tegu on, siis avastasin, et Savoy sisehoov ei näe veeranditki nii ilus välja kui The Landmark hotelli oma. Samas mõtlesin, et ega vahet ei ole, sest ega me nagunii seal toas akna peal ei istu. Pigem palusin Petel hotelli helistada ja ütelda, et me soovime kindlasti Edwardian ja mitte Art Deco stiili tuba. 
Nüüd ma aga mõtlen, et tänavapoolse toa aknast oleks vist ikkagi palju ilusam vaade linnale olnud ja ma natuke kahetsen, et me algul hotelli ei helistanud ja seda ei öelnud, või siis kohale jõudes tuba ei palunud vahetada. Aga päeva lõpuks see ei mõjutanud eriti meie seal olekut ja kuna kogu teenindus ja atmosfäär oli suurejooneline, siis tõesti ei olnud eriti vahet mis vaade meie toa aknast avanes. Ning ega sel vaatel ju tegelikult midagi viga ei olnudki. 
Tuba ise oli väga hubane ja kodune ning ma praegu vaatan, et meil on meie magamistoas peaaegu sama tapeet ja sama stiili voodi mis seal hotelliski. Ainult selle vahega, et hotelli voodi oli nii kõrge, et Gretal oli näiteks paaril korral raskusi end meie voodi peale vinnamisega ja ma pidin ühel korral voodist välja astudes peaagu põlvili maha lendama, sest põrand oli oodatust palju kaugemal.
Rääkides siin Savoy hotelli madratsitest, siis need on käsitsi tehtud ja nagu ma hiljem hotelli veebilehelt avastasin, siis on inimestel võimalik ka neid madratseid endale koju osta. Vaadake ise...ja kindlasti ka madratsi hinda!!!! Hullumeelsus :)

Aa, üks imepisiki asi oli küll mida ei tahaks nii kalli ja kuulsale hotellile andeks anda. Nimelt vannitoas oli vetsupoti veetõmbamise kang paigutatud nii, et kui potikaane lahti tegid siis käis see napilt selle vastu. Mind häiris, sest mulle meeldib kui asjad on tasakaalus ja proportsioonis ja see vetsupoti värk seal kohe kindlalt seda ei olnud. Isegi vetsupaberi rull oli potist nii kaugele paigutatud, et pidin selle järgi küünitama, Gretast rääkimata.  



Greta asus kohe hotelli meeskonnale tänukirja kirjutama. Hotellid ongi vist tänapäeval ainukesed kohad kust veel kirjapaberit ja ümbrike võib kergesti leida. Poes peab kirjapaberit lausa tikutulega taga otsima.
Kui olime toa tiiruga ühele poole saanud siis läksime niisama hotelli peale uudistama ja hotelli teiste ruumidega tutvust tegema.

Liftis



Sellises elegantses saalis on võimalik pealelõunateed juua ka nendel inimestel kes hotellis ei ööbi. Ma eeldan, et laua peab eelnevalt broneerima, aga väga võimalik, et kui on vabu kohti siis saab ka lihtsalt koha peale minnes tassikese teed ja võileibu-kooke juua-süüa. Hind on muidugi üsna krõbe (52 naela ringis ehk kuskil 70 eurot) aga see muidugi oleneb kelle jaoks. 
Suveniiri ja maiustustepood kus kohapeal sokolaadi valmistati
Pilt võetud siit
Poes küsisime sokolaadi valmistava naise käest, et kas sokolaadi elevant ja pulgakoogid sisaldavad muna ja naine vastas, et tema ise tegi need, ning kuna ta teadis juba et Gretal on munaallergia siis kõik maiustused mis Gretale kingiti on munavabad :)


Hotellis oli ka väikene muuseum kus oli välja pandud natuke hotelli ajaloost ja kuulsate hotellikülastajate tänukirju.






Teisted kuulsad nimed olid Claude Monet, Charlie Chaplin, Bob Dylan, The Beatles, Jane Fonda Marlon Brando, Elton John, U2, Led Zeppeling, George Clooney, Whoopi Goldberg jne.
Mõned tuntud inimesed elasid hotellis lausa mitu aastat järjest.

Regulaarsete klientide puhul teadis hotelli meeskond juba ette ära kuidas teatud külalistega käituda ja mis neile meeldib või ei meeldi. Nad pidasid spetsiaalseid nimekirju kus kõik see info kirjas oli. Näiteks mõne külalise puhul nad juba teadsid, et külalisele meeldib voodis suitsetada ja tema puhul nad siis kasutasid spetsiaalset tulekindlat suletekki. Või näiteks tegid hotelli töötajad ajalugu sellega, et tegid pilti ühe oma tihedalt külaskäiva kliendi hügieenitarvete väljapanekust, et siis asjad alati samamoodi välja laduda nagu külaliselel meeldis.

Petel oli vaimustuses sellest hotelli muuseumisse välja pandud kirjast, mille aadressiks oli pandud Londoni kõige suurepärasema hotelli juhatajale ja postkontoris oli kirjutatud juurde märkus, et proovige Savoy hotelli. 
Hotelli fuajees ja hotelli ees õues olid väljas kass Kasperi kujud (see sama kass mille Greta kingiks sai). Kass Kasperit kutsutakse ka 'The 14th Guest', ehk siis neljateistkümnendaks külaliseks. 

Kass Kasperi legend ise on aga järgmine. 1898 aastal pidas Savoys Lõuna- Aafrikast pärit teemandi ärimees Woolf Joel 14-nele külalisele õhtusööki. Kahjuks ei saanud üks külalistest kohale tulla jättes sedasi külaliste arvu 13-nele, mis on teadaolevalt seotud ebaõnnega. Üks kohal olnud külalistest ennustas seepeale, et see inimene kes õhtusöögilt esimesena lahkub, seda inimest ootab ees peatne surm. Joel irvitas selle ennustuse üle ja lahkus peolt esimesena. Paar nädalat hiljem lasti ta Johannesburgis maha.

Olles sellest uudisest shokis hakkas hotell pakkuma alati ühte oma töötajat 13 liikmelisse laudkonda kui neljateistkümnentat liiget. See tava kestis kuni 1927-nda aastani kui üks skulptor valmistas umbes 60cm kõrguse  kassi kuju mida hakati kasutama neljateistkümnenda külalisena. Kui külalisi oli lauas kolmteist siis pandi kassikuju eraldi toolile laua taha istuma ja kujule seoti isegi salvrätik kaela.

Pilt ja osa juttu siit
Kassist on ka lasteraamat kirjutatud ja alles hiljuti nimetati hotelli restoran Kaspari nimeliseks just selle musta kassi järgi.

Selleks ajaks kui me olime hotellile tiiru peale teinud, oli aeg sööma minna. Me olime otsustanud, et läheme Londonisse ühte meile juba tuntud restorani sööma, sest me ei tahtnud suuri summasid hotelli restoranis söömise peale kulutada.

Teel restorani
Kui me restorani jõudsime siis tuli välja, et ooteaeg oli umbes 40 min. Kuna tegu oli laupäeva õhtuga ja Londoniga siis ega suurt lootust kuskil mujal kiiremini süüa saada eriti ei olnud. Oleks lihtsalt veelgi rohkem aega raisanud ühest restoranist teise kõndimsega. Tark oleks olnud eelnevalt laud ära broneerida, aga me muidugi selle peale ei tulnud. Me harjunud et saame laua kohe kui kohale ilmume, aga Londonis ja veel ka nädalalõpul on loomulikult lugu teine. 
Egas midagi Pete jäi restorani laua vabanemist ootama ja meie läksie Gretaga kommi ja raamatupoodi uudistama. 




Kui me nii umbes 20 min pärast tagasi restorani jõudsime öeldi meile, et läheb veel mingi 40 minutit enne kui mõni laud vabaks saab. Me ei tahtnud sellega kuidagi leppida, sest meil oli kindel plaan veel hotelli tagasi minnes hotelli spasse ujuma minna, aga kuna see spa oli vaid kella 8 õhtul lahti siis meil oli ajaga kitsas käes. 
Imekombel juhatati meid 5 minutit hiljem juba lauda, nii et me ei pidanudki pikalt ootama. 
Kõhud saime täis, aga toit oli küll üsna vilets võrreldes sellega mis me oleme sama restoraniketi teistest restoranides söönud, aga ega nii rahvaroheks restoranis ei olegi kokkal eriti aega kõike korralikult vist teha. Meil on varemgi Londonis söömas käies viletsaid kogemusi olnud, nii et ega ei olekski pidanud midagi enamat sellest korrast ootama. Hea et üldse lauagi saime ja nälg ei jäänud.

Peale sööki jooksime kiiresti tagasi hotelli.
Vahepeal oli meil toas käidud ja meile kõigile öösussid ja pudel vett poodud :) 
Samuti oli pandud voodile padjamenüü ja Greta nukk ilusti meie voodisse istuma sätitud ning tekid 'lahti' tehtud :)
Haarasime oma ujumisriided ja jooksime spasse. Kell oli 19.30 seega meil oli täpselt pool tundi aega ujuda ja saunamõnusid nautida. Tavaliselt hotellide basseinid ei panda nii vara kinni, aga samas paljudes kohtadesse jälle ei või lastega peale teatud kellaaega enam ujuma minna, nii et tore et meil ikka õnnestus natuke ujuda.
Bassein ja spa ise ei olnud üldse nii uhke kui näiteks Landmark või Langham hotellis ja see oli natuke pettumuseks. Bassein oli ümbritsetud klaasist seintega mille taga asus jõusaal. Puudus privaatsus ja ei näinud ilus välja. Samas ujumiseks igati OK. Lõõgastamiseruum puudus ka täielikult, aga kuna meil ei olnud nagunii enam aega seal ujumisele lisaks lõõgastuda, siis vahet ei olnud. Saun ja aururuum olid jälle igati tasemel ja kuumad. 
Ja enam vähem sellega me päev õhtusse jõudiski. Kahjuks ei ole meil Petega kunagi võimalik hotellis rahus voodis telekat vaadata, sest kuna Greta magab meiega samas toas, siis ei ole tal ju teleka saatel võimalik magama jääda. Seda enam, et sel korral oli telekas lausa Greta voodi kõrval. Õnneks olime me nii väsinud ja voodi nii mugav, et jäime kõik kuskil 10 ajal õhtul juba magama.

Järgmisel hommikul ärkasime  kaheksa ajal või nat varem (mis meie mõistes üsna hilja) ja sööma läksime kuskil üheksa paiku.


Olime ühed esimesed sööjad meie saalis. Enamuses olid ülevad lastega pered, kõik teised magasid veel. 
Söögisaal oli suurejooneline





Meil oli hotelli hinna sees hommikusöök milleks oli siis The Savoy breakfast, või siis mis tahes söök 32.00 naela ulatuses inimese peale. Lastesöök oli odavam, aga Pete ütles mulle hiljem, et kui ta hotellist lahkudes arvet läks maksma, siis millegipärast ei arvestatud Greta hommikusööki hinna sisse. Kuidagi juhtub meil alati nii, et Greta saab meil pea igakord suuri allahindlusi või üldse tasuta ööbimisi hotellides. Seekord siis sai tasuta hommikusöögi. 
Erinevalt teistest hotellides Savoys buffet taolist hommikusööki ei pakutud. Söök telliti otse lauda.
Nii mitmekesist hommikumenüüd ei ole ma veel varem näinud. Lisaks Savoy menüüle (mis sisaldas värskelt pressitud mahlasid, värskelt küpsetatud sarvesaiu ja teisi kondiitritooteid, kahte omal valikul küpsetatud muna, grillitud tomatit ja seeni, vorstikesi, peekonit ja röstitud kartuleid. Söögile lisaks siis lõpmatus koguses kohvi ja teed) pakuti ka kerget ja tervisliku hommikusööki, Hiina hommikusööki ja Jaapani hommikusööki või siis mitut asja eraldi tellides. Ühesõnaga igale rahvusele midagi meelepärast.


Kuna mina ei saanud saiakesi süüa siis tellisin ma endale marjasalati. Seda küll menüüs kirjas ei olnud, aga mina seda ei teadnud ja kuna tavaliselt hotellides pakutakse alati 'sissejuhatuseks' puuviljasalatit või marju siis olin mina oma vaimu juba varakult marjade jaoks valmis pannud ja marju ma siis ka küsisin. Ja ega siis Savoy hotellis sulle keegi 'ei' ütle :)
Minu ja Pete hommikusöök. Mina sain ka kolm viilu gluteenivaba röstileiba toidu kõrvale
Peale hommikusööki veetsime tunnikese hotellis ja siis hakkasimegi asju pakkima ja koju sõiduks valmistuma

Hotelli fuajees meie autot ootamas




Panen siia lõppu ka paar pilti hotelli kõige luksuslikumast korterist Royal Suite-ist mis võtab enda alla kogu hotelli 5nda korruse. Öö sellesises maksab üle 7000 naela, ehk siis kuskil 9000 eurot, mis ei olegi nii kallis kui arvesse võtta, et  öö Langham hotelli kallimas toas maksab 18000 eurot.
Me oleks hirmsasti tahtnud seda korterit näha, aga meie rootslasest hotelli poisi andmetel oli see hetkel hõivatud. Ma ei tea kas see ongi nende standard vastus sellistele palvetele, või oligi tuba päriselt hõivatud, aga ma olen kuulnud, et neid näidatakse küll mõnikord külalisetele soovi korral. 

Selline näeb välja Royal Suite põrandaplaan
 ja siit mõned pildid








KÕik pildid SIIT
Meie jäime igal juhul nii hotelli kui oma nädalalõpuga väga rahule. The Landmark hotelli oli ehk oma välimuse poolest põnevam ja ilusam kui Savoy, aga Savoy-s oli teenindus jälle palju personaalsem ning atmosfäär kodusem. 

Järgmisel aastal siis loodetavasti jälle uuesti. Saab näha kuhu me siis otsustame minna...