Friday, 30 September 2016

PLASTMASSIST RAHA

UK-S tuli kasutusse uus £5 rahatäht.
Vana nägi välja selline
Need kaks pilti on võetud SIIT ja kui avate selle lingi, siis on teil võimalik lugeda £5 paberraha ajaloost.
Uus aga selline
Pilt siit
Pilt siit
Te kindlasti mõtlete et 'big deal', asi nüüd ka millet kirjutada, AGA las ma siis lisan ka selle fakti, et see £5 on PLASTMASSIST! Eelised siis need, et uus disain on puhtam, turvalisem ja tugevam, kuigi vanast paberrahast suuruselt natuke väiksem (väärtuselt siiski sama :)
Mul oli küll alguses raske ettekujutada kuidas üks raha saab plastmassist olla ja kuidas neid rahatähti siis rahakoti vahele panna või taskusse suruda, aga eile oli mul lõpuks võimalik ühte sellist rahatähte ka oma silmaga näha ja oma käega katsuda ning tõesti pehme plastmass mis plastmass. Nagu mingi mänguraha.
Rahatähel on isegi väikene kilest aknake läbi mille on võimalik ümbritsevat maailma uudistada.

Bank of England on rahatähest väikese tutvustava video teinud.

Nägin ka ühte Youtube videot kus mees testis kui palju tugevam see uus viiene siis ka on. Rahatäht elas ilma muutusteta üle nii paar tundi vodkas ligunemise, pesumasina pesu, kui ka kuivatis keerlemise. Keedukannus kuumas vees keetmine ei muutnud samuti ei rahatähe kuju ega välimust. Isegi kui rahatäht pandi koos ülejäänud kuivainetega leivaküpsetusmasinasse paariks tunniks, ilmus see pärast leivast välja ilma ühegi muutuseta. 
Kääridega saab siiski katki lõigata ja tules põleb ka ära, nii et päris surematu siiski ei ole.

Uue 5-sega saab ka rahapesu täiesti uue mõiste, sest seda viiest on võimalik enne kasutamist ilusti kaarni all seebiveega puhtaks pesta juhul kui keegi peaks vastikust musta raha vastu tundma. Saab nii puhtaks, et pärast võib sellelt kas või toitu süüa :)

Järgmine aasta peaks kasutusse tulema uus £10 ja 2020-ndal aastal uus £20.

Thursday, 29 September 2016

SÜDA JA PUDEL NING TEMA EMA NÄGU

Täna tutvustan ma teile taas kahte raamatut. Sel korral küll ingliskeelsed raamatud, aga äkki kunagi lähitulevikus tõlgib keegi need raamatut ka eesti keelde. 

Tegu lasteraamatutega, aga sisult sellised mis tegelikult sobivad ka täiskasvanutele. Mõlemad raamatud räägivad kaotusest ja leinast. Ma arvan, et alla 7 aastased ei saakski nende raamatute sisule pihta ja ma kahtlen kas tavaline 7 aastanegi saaks. Küll aga julgen ma arvata, et see raamat on omamoodi üsna õpetlik ning liigutav just täiskasvanutele.

Esimene raamat on kirjutatud nii meil siin UK-s, kui kogu maailmas väga tuntud kirjanik-illustraatori Oliver Jeffers-i poolt (sündinud Iirimaal, elab hetkel Ameerikas).
Raamatu nimi on 'The Heart and the Bottle'.
Raamat räägib loo tüdrukust kes oli väga uudishimulik ja kes tundis suurt huvi maailmas toimunu vastu. Siis aga ühel päeval suri ta isa ja koos isaga suri ka huvi ja uudishimu. Tüdruk pani oma südame pudelisse kinni, et kaitsta seda valu eest. Alguses tundus see tüdrukut aitavat, aga mida aeg edasi, seda raskemaks muutus pudel mille sisse süda kinni oli pandud. Miski ei olnud enam tüdruku elus sama kui enne. Kuni ühel päeval...




Raamat on (minu arvates) ilusate piltidega ja lühikese, kuid tabava, tekstiga.

Teiseks raamatuks on Roddy Doyle 'Her Mother's Face'
See raamat räägib tüdrukust kelle ema suri kui tüdruk oli kolme aastane. Tüdruk mäletab kuidas ta ema nalja tegi ja millised olid tema ema käed, aga mida aeg edasi seda vähem ta mäletab oma ema nägu. Kuna tüdruku isa ei ole võimeline sügavas leinast välja astuma, siis ei ole ka tema võimeline oma tütre mälestust ema näost elus hoidma. Tüdruku otsingud ema fotodest või mälupildist jooksevad luhta. Ta tunneb, et ta elus on kui tühi auk mida ta alati endaga igale poole kaasas kannab.
Ühel päeval kohtab tüdruk pargis ühte võõrast naist, kes tüdrukut lohutab, tema pisarad ära kuivatab ja kes annab tüdrukule edasi sõnumi isale mis ta isa leinast vabastaks. Samuti ütleb ta tüdrukue, et kui ta soovib oma ema nägu näha, siis ainuke asi mida ta tegema peab on peeglisse vaatama. 
Ja siis ühel päeval on tüdrukust endast ema saanud ja tal on tütar nimega Ellen. 

Ma rohkem edasi taas ei räägi, sest see võtaks teilt avastamise rõõmu ära. 

'Her Mother's Face' on sisult pikem kui Jeffersi raamat, aga ka selles raamatus on väga ilusad pildid. 

Kui ma seda raamatut Gretale lugesin, siis ma mitmel korral pidin peatuma, et mitte nutma hakata. Osa teksti lugesingi läbi pisarate. Raamat ei ole kurb vaid pigem väga liigutav. Hästi ilus lähenemine teemale.

Ma tavaliselt ei korralda mingeid loosimisi, sest esiteks ei oska ma midagi erilist kellegile välja loosida, teiseks ei ole mu blogil nagunii nii palju lugejaid, et mingeid loosimisi korraldama hakata ja kolmandaks tunduks mulle mingi loosi välja kuulutamine just kui lugjate sundimine endast märku andma.

AGA kui keegi mu lugejatest sooviks enda raamaturiiulile ühte nendest raamatutest, siis palun jätke mulle kommentaar OMA lemmik raamatu pealkirjaga ja märkige kumba raamatut sooviksite. Kui tahtjaid tuleb rohkem, siis tõmban loosi :)
Loosimine toimub laupäeval 1 oktoobril.

PS. Selle viimase raamatuga sai natuke nalja ka. Nimelt kuna meie Amazon konto on ühenduses Pete emailiga, siis kord kui ma olin selle viimase raamatu ära tellinud tuli Pete emailiboxi email mis ütles: ' Just to let you know that we have despatched Her mother's face'. Pete luges seda kohe kaks korda, sest asi tundus natuke kahtlasena :)

Wednesday, 28 September 2016

RAAMATUKOGUS

Sel suvel luges Greta terve hunniku raamatuid (rohkem kui siin pildil näha on). 
Siin on kombeks raamatukogude poolt lastele igasugu lugemis väljakutseid korraldada ja tihti just koolivaheaegadeks. Greta kooli oligi juunis tulnud üks raamatukogutöötaja rääkima ja selle suve lugemis väljakutset tutvustama. Kuna sel aastal tähistati Roald Dahl-i 100-ndat sünniaastapäeva, siis oli ka lugemis väljakutse Roald Dahlile pühendatud. Ega mina ei olekski sellest midagi teada saanud, kui Greta poleks mulle sellest rääkinud ja meid raamatukogusse kamandanud. Me muidugi käime ka ilma kamandamata raamatukogus, aga nüüd siis oli eraldi põhjuseks see väljakutse.

Ega meil kooliajal ei olegi väga palju võimalusi raamatute lugemiseks, sest Greta loeb ju juba koolist tulnud raamatuid iga päev, pluss siis mina loen talle eesti raamatuid ja Pete kodus olevaid inglise raamatuid. Koolivaheajal on aga aega lugemiseks tunduvalt rohkem. 
Tavaliselt Greta valib ühe või kaks paksemat raamatut ja ma siis valin talle hunniku selliseid raamatuid, mille ta on võimeline paari minutige läbi lugema, ehk siis sellised noorematele lastele ettelugemiseks mõeldud raamatuid. Gretale meeldivad ka väga koomiksid ja sel suvel lugeski ta paar TinTin koomiksiraamatut läbi. 
Getale meeldib raamatukogus käia ka sellepärast, et seal saavad lapsed ise omi raamatuid sisse ja välja check-ida. Lapsed saavad valida kahe erineva arvutiekraani pildi vahel, mis siis omakorda teatud asjadele vajutades erinvaid hääli teevad, või siis lihtsalt tavalist ekraani kasutada.
Selle suve väljakutse oli siis selline, et lapsed pidid suve jooksul 6 raamatut läbi lugema. Iga läbiloetud raamatu eest said nad ühe Roald Dahl illustratsiooniga kaardi, mida sai siis vastava voldiku sisse panna. Iga kaardi taga oli mingi ülesanne, ristsõnad või mäng. Kui olid 3 raamatut läbi lugenud, siis said Roald Dahli teemalise klepsu ja veel mingit nänni ning kui olid kõik 6 raamatut läbi lugenud, siis said tunnistuse ja veel mingi asja, aga ma ei mäletagi enam mis asja.
Raamatukogus oli väljas erinevaid tegevusi. Näiteks oli üks selline, et terve raamatukogu peale (mis ei ole eriti suur) oli ära peidetud kümme erinevate Roald Dahl tegelastega plakatit. Lapsed pidid siis need üles otsima ja nimed paberile kirja panema. 
Meil saab raamatukogust ka DVD-sid laenutada. Ma käin seal riiuli ees tihti uurimas, aga laenutan harva ja seda lihtsalt sel põhjusel, et filmi vaatamiseks ei ole eriti vaba aega. Meil tuleb telekast ka küllaldaselt huvitavaid saateid ja filme ja nii need õhtud ära kuluvad tavalist TV vaadates. Mul on ju veel ka terve hunnik Eestis toodud Eesti filme mis kapis vaatamist ootavad, aga noh neid pean ma siis vaatama kui Pete kodus pole, sest teda need filmid kindlasti ei huvita (väljaarvatud ehk mõni mida ma sunnin tal vaadata :).
Tegelikult on raamatukogus käimine minu jaoks üsna piinarohke, sest seal on nii palju igasugu raamatuid mida ma lugeda tahaks, aga üllatus, üllatus aega ei ole. Enne magama minekut ma ikka mõnikord proovin lugeda, aga siis häirib tuli Pete ja mul endal vajuvad ka silmad peale paari lehekülge kinni. Kodus on riiulis aga nii suur rivi raamatuid lugemist ootamas. Ma siiski loodan, et kord kui maja korras (üsna pea siis kuigi hetkel tundub et maja on kui Tallinna linn mis kunagi valmis ei saa) ja igapäeva rutiin tagasi, siis saan ka lõpuks taas lugema hakata. 

Homme kirjutan teile ka raamatutest :)

Tuesday, 27 September 2016

JÄRJEKORDSED PULMAD

Põhimõtteliselt kohe kui ma olin Gretaga Eestist naasnud ootas meid ees järjekordne suguvõsa pulm (3 september 2016).

Pete vanemal õel on neli tütart. Kõige vanem tütar abiellus 6 aastat tagasi (postitus siin), aga kahjuks on tänaseks see abielu juba purunenud. Üldse juhtus selle tütrega nii, et ta jäi väga varakult kogemata lapseootele. Kaitsevahendid vedasid alt ja olidki tagajärjed käes. See oli üsna suur šokk kogu suguvõsale, sest kogu Pete vanema õe pere on väga jumala ja kirikulähedased inimesed ja seega ei osanud keegi meist oodata, et kellegile sellest perest laps väljaspool abielu sünniks ning veel ka nii noorelt. Tüdruk oli alles esimest aastat ülikoolis.
Aga loomulikult kui juhtus, siis juhtus ja keegi ei vaadanud kellegi peale viltu. Tütre A (kutsun siin pere esimest tütart A-ks) poisssõber oli samuti tore noor poiss kes ruttu suguvõssa avasüli vastu võeti. Varsti sündiski väike armas poisike. Üsna varsti ka abielluti ning umbes poolteist aastat hiljem sündis perre ka veel väikene tüdruk (kes oli igati plaanitud :)

Kahjuks on aga siin riigis nii noorel perel väga, väga raske hakkama saada, seda enam kui samal ajal soovitakse õpinguid jätkata ja kui kummagil vanemal ei ole eelnevalt olnud ametit mis raha sisse tooks. Elamispind on hullult kallis ning lasteaeda kui sellist peaaegu ei eksisteeri (või maksab hirmus palju mida sellel perel kohe kindlasti maksta ei olnud)A küll muutis kohe omi plaane ja hakkas õpetajaks õppima (mille õpingud olid lühemad ja millega sai kiiremini leiba teenima hakata) sel ajal kui mees päeval kodus laste eest hoolitses. Kui naine koju tuli läks mees tööle ja nii nad siis paar aastakest vastu pidasid.

Mõlema noorpaari pered aitasid kuis jaksasid ja riik andis ka oma osa, aga päeva lõpuks kui sul ikka tugevat vundamenti armastuse näol all ei ole ning korralikud sissetulekud ka puuduvad, siis ei tule sellisest elust midagi välja. Noorele isale käis üsna varsti vastu see, et ta oli lastega kodu külge aheldatud ja ei saanud oma noort elu nautida ning noorele emale tekitas õpetaja töö ja noore pere eest hoolitsemine nii palju stressi, et tal lõi välja üks autoimmuunsüsteemi haigus. Pere purunes ja järgi jäid äärmiselt õnnetud väikesed lapsed ning haige ema. 
Nii kahju et noortel see kooselu nii ootamatult algas ja nii kurvalt lõppes, aga mis teha. Ma usun, et küll ka õige õnn ja armastus nende ellu üks päev tuleb.

Järmise üllatuse osaliseks saime siis kui Pete vanemema õe järgmine tütar 4 aastat hiljem (2015) oma pulmaplaanidest suguvõsale lagedale tuli. Sel korral oli tegu pere vanuselt kolmanda tütrega C (kutsun teda C-ks. ABCD). Ma ei hakka tema pulmadest praegu selles postituses eraldi rääkima, sest tema pulmadest saate lugeda SIIT ja pulmaeelsest päevast SIIT

Ja ei läinud aastatki mööda kui meid juba järgmisse pulma kutsuti. Sel korral sai sõrmuse sõrme Pete vanema õe vanuselt teine tütar B (kutsun teda B-ks. ABCD). 
Eelmiste pulmadega võrreldes oskasime me tütre B pulmi aga juba oodata. No eks me olime juba omajagu trenni ka saanud :)
Tegu taas väga noorte inimestega, aga õnneks selle vahega, et lapsi veel tulemas ei olnud ja noortel olid ka tööotsad juba enam vähem olemas. Noorpaar tutvus ülikoolis, mille nad vist aasta, või nüüd juba kaks, tagasi lõpetasid. Meil oli enne pulmi mitmeid võimalusi peigmehega lähemalt tutvuda ja veenduda, et tegu on äärmiselt meeldiva ja toreda inimesega (Greta armus temasse esmakohtumisel). Mitte et nad üldse meie kinnitust vajasid, aga sellegi poolest on ju tore kui suguvõssa meeldivaid inimesi juurde tuleb. 

Kuna pulm ei toimunud meie kodust eriti kaugel (vähem kui 2 tundi autosõidu kaugusel), siis otsustasime, et sel korral me pulma ööseks ei jää. Mina ei tahtnud jälle kotte pakkima hakata (olime just Eestist tagasi tulnud) ega ka öömaja peale raha kulutada. Pärast tuli välja, et pulmaga samal nädalalõpul oli Bristolis (kus pulmad toimusid) mingi suur muusikafestival ja kõik hotellid ja B&B olid nagunii juba välja broneeritud. Need pulmalised kes otsustasid ööseks jääda, neil oli vaid kas väga kalli või väga viletsa (aga ikkagi kalli) öömaja vahel valida. Nii et eraldi öömaja pärast meie õnneks muretsema ei pidanud.

Küll aga tegi muret küsimus mida pulma selga panna. Ma mingi aeg elasin selle teadmisega, et kuna me eelmisel aastal ju just käisime pulmas ning selle tarvis juba soetasime endale vastavad riided, siis sel korral läheme lihtsalt sama varustusega ja asi ants. Septembris saab ju Inglismaal suveriietega ideaalselt hakkama. 
Noh seda rahulolu jätkus mulle vaid seniks, kuni ma taipasin, et tegu on ju sama pere pulmaga. Natuke imelik oleks meil kolmel olnud Pete õe kahe tütre pulmapiltide peal täpselt samades riietes olla. 
Kusjuures Gretal õnnestus eelmiseks pulmaks ostetud kleiti VAID kahel korral terve aasta jooksul kanda ja mul oleks olnud natuke rõõmsam meel kui me oleks suutnud selle pulmaga veel ka kolmanda korra välja pigistada. 

Õnneks lahenes ka riietuse probleem lõpuks üsna valutult. Uue kleidi sai vaid Greta (mitte küll just kõige parema, aga who cares). Petel jäid püksid samaks mis eelmises pulmas, aga peale viskas ühe aastaid kapis kandmist ootava pintsaku ning mina riietasin ennast ühte Montoni kleiti mille ma kas aasta või kaks tagasi Eestist ostsin. Oli teine natuke villane ja kare küll, aga ajas asja ilusti ära. Kahju ainult, et juba peale ühekordset kasutamist tagant üks pitsosa katki kärises. 

Juhtus nii, et just pulmapäeval sadas vihma, aga tühja sellest vihmast. Meil võttis kiriku juurde, kus pulm toimus, parkimine aega ja seega jõudsime saali siis kui kõik meie suguvõsa suuremalt osalt juba istus. Õnneks oli nii peigmehe kui pruudi perele kohad reserveeritud ja Pete vennanaine ka meile kohad otse nende seljataha kinni pannud. 

Peigmees pruuti ootamas. Muideks pruut jäi üle poole tunni hiljaks...aga me keegi ei imestanud :)
Kirikus oli üsna hämar ja ma jätsin korraliku fotoka autosse (sest imelik oleks olnud hakata sealt rahva seast fotograafidele lisaks oma Nikoniga lehvitama ja teiste vaatevälja blokeerima) seega enamus mobiiliga tehtud pildid on väga viletsad. Siit aga ühe korraliku fotograafi foto. Need kes hästi otsivad leiavad ka minu ja Pete pildilt.
Greta nägi küll oma kleidiga välja nagu oleks ta lilleneiu olnud, aga las siis nägi. Kuna me olime just paar päeva tagasi Eestist tulnud, siis ma isegi ei viitsinud ta juukseid ilusamaks sättida. Praegu vaatan, et oleks võinud ju mingid lokid talle pähe teha, aga kuna tegu ei olnud mingi suurejoonelise pulmaga, siis peale minu enda ei oleks see nagunii kedagi huvitanud millised ta juuksed välja nägid.



Pulmafotograafi pilt
Nagu ma juba postituse algul mainisin, siis Pete vanema õe pere ja ka Pete vanemad on väga kiriku ja jumalalähedased inimesed. Pulmas tuli välja, et sama kehtib ka peigmehe ja tema poolse pere kohta. Ja üldse üsna suure osa noorte kohta kes pulma olid kutsutud. Sellest sõltuvalt oli siis ka Jumala juttu kogu laulatuse jooksul kohe üsna palju, aga ega me ei kurtnud- laulsime ja palvetasime kõik kaasa nagu ettenähtud (No kui aus olla siis mina Petega ja Pete vend naisega ei palvetanud. Meie ütlesime vaid Amen palve lõppu). Muideks enamus hümne on tavaliselt väga ilusa meloodiaga ja seega ma kuulan neid hea meelega. Vahel laulsin kaasa ka (sõnad on suurelt ekraanil alati olemas), aga see pidev püsti tõusmine oli tüütu. Vahepeal mulle üldse tundus, et jäämegi kogu laulatuse lõpuni püsti seisma, aga õnneks siiski lubati varsti ikka tagasi istuma...kuigi mitte kauaks. Ime siis ei olnud, et mu kleidi pitsine osa sellise pideva püsti-istuli tegevuse peale lõpuks kärises. 

Siin on Pete vanemad ja veel ühed sugulased noorpaarile palveid lugemas ja oma õnnistust andmas. See oli hästi ilus. 


Ma hakkasin vahepeal igavusest 'joonistama'

Pete vanem õde ja vend

Greta muideks ootas neid pulmi V Ä G A. Nimelt, kui te veel ei ole tütre C pulmadest eraldi postitust lugenud, siis Greta ja Pete õe tütre A poeg (Gretast 8 kuud noorem) olid eelmise aasta pulmas sellised tantsulõvid, et ma oli lausa segaduses. Ma ei teadnund kas peaksin oma lapse pärast häbenema, või uhkust tundma. Nüüd siis kui nad pulmas jälle kokku said (kuna nemad elavad meist väga kaugel, siis me ei kohtu tihti tütre A ja ta lastega) ei lasknud Greta poissi kordagi silmist ja ootas vaid pikkisilmi millal ometi õhtu saabub, et saaks poisi jälle tantsuplatsile vedada.



Värske abielupaar

Kui laulatus oli läbi sõitsime peopaikka, mis õnneks ei olnud kirikust väga kaugel. 
Kui ma õigesti aru sain, siis tegu oli ühe ülikooli hoonega, aga kas ka noorpaar seal kunagi õppis või ei, sellest me keegi ei saanudki lõpuks aru. Noh ega see ei olegi tähtis. Igal juhul oli tegu väga ilusa ja vana hoonega. Nagu üks suur mõis, või siis erakool. Seal me siis jutustasime pulmalistega nii kaua kui tehti erinevaid grupipilte ja kui lõpuks lauda kutsuti. 

Vennad

Isad

Pete vennanaine Sally on hästi tore naine (ma ei väsi kordamast). Temaga me ikka teeme omi nalju ja lollitame, aga tegelikult kui aus olla, siis sama kehtib kogu suguvõsa kohta. Meil on alati koos olles lõbus.

Noorpaar oli külalistele pea igasse ruumi mingit tegevust jätnud. Siit on näha üks külalisteraamat, kuhu me saime siis sisse kirjutada näiteks mis meie arvates võiks nende esimese lapse nimi olla, kohtingu ideid, kus noorpaar 10 aasta pärast oma eluga olla võiks jne. 
Me muidugi oleks võinud juba varem selle peale mõelda ja ennast ette valmistada, et NAGUNII tuleb pulmas midagi taas kas pulmaraamatusse või kuskile mujale kirjutada, aga kuna me juba teel pulma autos ei teadnud mida tarka noorpaari pulmakaardile kirjutada (kogu kirjutamine jäigi üldse viimasele minutile, sest kumbki meist ei tahtnud kirjutamist oma ülesandeks võtta), siis mina vaid oigasin seda 'küsimuste' raamatut nähes. Õnneks Pete pakkus vähemalt mõned tulevaste laste nimed välja. 
Lapsed jooksid niisama ringi. Suurema osa ajast mul ei olnud õrna aimugi kus Greta on. Gretaga on ikka alati nii lihtne käia ja tegutseda, sest tema järgi ei pea eriti valvama ja ta ei vingu ega virise. Pete noorem õde aga pidevalt oma lapste järgi jooksma, samal ajal kui mina ja Pete saime rahus istuda ning inimestega vestelda. 
Eks üheks lastel järgi jooksise põhjuseks Pete õele oli ka see, et ta poeg kukkus just eelmisel õhtul oma pea vastu seina nii lõhki, et nad olid sunnitud kiirabi kutsuma ja poisil õmmeldi hiljem haav haiglas kinni. No ja ega siis ühte elavat poisslast huvita see, et ta haav võib uuesti lahti 'hargneda' või et tal on palutud haava pärast asja rahulikult võtta. Tal on ikka vaja joosta ja hüpelda ning uut kohta otsida kuhu vastu mingi kehaosa lõhki lüüa. Sellepärast siis Pete õde või õemees pidevalt lapsevahis olidki.

Tegelikult tegeles Greta pulmas väga vähe Pete õe lastega. Tema pea ülesssane oli tantsupartneil silm peal hoida ja temaga mööda maja ringi joosta.

Pete on meil aga teada ja tuntud SUHTLEJA. Tema läheb ja räägib ükskõik kellega juttu ning teeb nalja. Siin alloleval pildil ta arvatavasti oli just midagi meelelahutusliku baaridaamidele ja härradele öelnud.
Tihti kui me kuskil käime, siis mingid täiesti suvalised inimesed tulevad ja tervitavad teda suvalistes kohtades ja kui ma siis küsin, et kes see veel oli, siis Pete vastab et ah tema pesi vetsus minu kõrval kausis käsi, või temaga ma seisin koos kohvisabas, või tema käest ostsin ma lossipiletid jne. No tal tõesti käib see vestlus nii ruttu ja sujuvalt, et ma ei jõua isegi vahepeal silmi pilgutada :)
Selle puu peale pidi iga pulmaline oma sõrmejälje jätma.
Väiksed pulmalised
Mehe poolne pere
ja naise poolne
Roheliste juustega on Pete vanema õe neljas ja noorim tütar, kes veel õnneks abielluda ei kavatse. Tema sõitis hoopis kohe järgneval päeval peale pulmi kas aastaks või 6 kuuks Koreasse õppima. Roosa kampsuniga tüdruk on aga Pete noorima õe vanim tütar (selles postituses on ikka väga palju igasugu tütreid :) Pete venna kolm poega ei olnud pulmas, sellepärast siis nii naistekeskne noortekamp sel korral).


Mina pruudist ja vendadest pilti tegemas...
...kui Sally äkki nurga tagant välja 'hüppab'. Ei midagi naljakat kõrvalt vaatajale, aga ta oli samal päeval juba paaril korral sedasi tegelikult täiesti kogematta teiste piltidele 'sisse' kõndinud, et kui see nüüd taas uuesti juhtus, siis ajas see meid kõiki naerma.

Lõpuks kutsuti kõik sööma. 

Inimesed olid eelnevalt erinevate laudade vahel ära jagatud ning lauanimekirjad olid kohe majja sisenedes fuajeesse välja pandud.
Meeldivaks üllatuseks oli aga see, et pruut (ehk tütar B) oli isiklikult igale pulmalisele väikese iseloomustuse ja tänukaardi kirjutanud, mis siis teda temale ette nähtud kohal ootas.
Minu ja Greta omad nägid välja sellised




Pete ei ole pildil, sest Pete teeb vist pilti või on juhtumise tualetis
Meie koos tütar A-ga
ja tütar D-ga






Greta Pete noorema õega doominot mängimas

Söök oli väga hea, eriti veel sellepärast, et minule oli kohe eraldi taldrik toiduga valmis tehtud. Tegelikult oli pulmas veel teisigi inimesi kes tervislikel põhjustel teatud asju süüa ei saanud. Pulmakutsetele vastates paluti kõigil oma allergiad kirja panna millega hiljem siis ka arvestati.
Vahepeal kõlasid ka traditsioonilised pulmakõned
Siis lõigati tort lahti


Ning siis lõpuks läks ka tantsuks. Selleks ajaks oli tegelikult kell juba üsna palju, aga ega me siis enne koju ei saanud sõitma hakata, kui me laps vähemalt paar tantsu oli ära teinud. 
Mina ei tea kust küll Greta neid armunud pilke õppinud on? 

Vahepeal oli jälle (nagu ka eelmisel aastal) probleemiks, et Greta tantsupartneri väike õde muutus armukadedaks ja tahtis ilmtingimata ise oma vennaga tantsida. Greta, kes seda pulma just tantsimise pärast oli mitu kuud oodanud, ei olnud kergekäeliselt nõus poissi jagama ja nii ei jäänudki muud üle kui Pete oli ise sunnitud väikese preiliga paar lohutus tantsu tegema. 
Pete muidugi oleks parema meelega oma tütrega tantsida tahtnud, aga Gretal oli silmi vaid oma poisi jaoks.




Vot sellise pidustusega algas siis meie september. Siit veel üks pilt noorpaarist (fotograafi tehtud)
Sellelt pulmavideolt võib ka meid vilksamisi leida
(näiteks grupipildi pealt :)