Monday, 31 October 2016

HALLOWEEN 2016

Ma vist ei eksi kui ütlen, et sel aastal ootasime me kõik Halloweeni. Pete isegi küsis pühapäeval mu käest, et kus see kõrvits on mida ta lõikkama hakata tohib. Ma algul arvasin (ja lootsin), et aitab ka sellest kui paneme lihtsalt ühe kõrvitsa ukse taha kaunistuseks. Pete aga haaras kohe noa kätte ja pool tundi hiljem oligi meil siin üks kõrvitsa kass olemas.

Minu roll on Halloweeni ajal koju komme varuda ning siis pärast neid uksel väikestele kollidele jagada. Kuna eelmise aasta Halloween oli meie esimene Halloween siin majas ning kuna see osutus väga populaarseks ja rahvarohkeks, siis sel aastal varusin ma eelnevalt juba suure kommihunniku valmis.
Maja kaunistasime ka natuke ära kohe kui Gretaga koolist koju jõudsime. Nii naljakas oli näha kuidas ühed me naabrid ka enam-vähem samal ajal oma ukseesise ämblikuvõrkkudega üle tõmbasid ja luukeresid laternate külge riputasid. 



Sel ajal kui me Pete koju ootasime joonistasime ajatäiteks veel väikeseid mandariinikõrvitsaid juurde. Gretal oli nii elevil, et ajas mind oma non-stop jutu ja püsimatusega hulluks. Ma lausa kartsin, et mis siis veel saab kui ta pärast ennast kurguauguni komme täis sööb. Etteruttavalt võin öelda, et midagi ei saanud, jäime kõik ilusti ellu ning õhtuga rahule. 



Kuskil 17.40 ajal kuulsime esimest koputust ja üsna varsti peale seda ka teist. Selleks ajaks oli Pete ka juba koju jõudnud ja isegi 'kostüümi' selga saanud.
Ja siis and läksidki. Greta oma roosa ämbrikesega ees jooksmas ja Pete turvamehena järgi. Kujutage siis ise ette seda õnne kui lapsel on võimalus terve ämbritäis komme ühe õhtuga ära 'teenida' ja need kõik siis ka veel pärast ise ära süüa (loomulikult mitte ühe õhtuga).
Sel aastal Greta kahjuks naabripoiste kampa ei saanud ennast lüüa, sest nad olid kodust ära. Ma küll proovisin Gretale mõnda ta koolikaaslast seltsiks trick or treat-i tegema saada, aga ei õnnestunud. Kuna kõigil on juba omad Halloweeni traditsioonid välja kujunenud ja kuna me elame koolist kaugemal, siis ei olnud meil võimalik leida kedagi kes veel vaba oleks olnud. Greta sai küll üsna mitu kutset minna oma sõbrannadega nende kodu lähedusse trick or treat-itama, aga siis jälle ei oleks mina saanud kodus teistele komme jagada ning Pete ei tahtnud ka kogu selle asja peale liiga palju aega kulutada.

Ma uurisin Greta käest eelnevalt, et kas see oleks OK, kui ta vaid issiga õhtul välja läheb ja sain vastuseks, et 'Muidugi' :) 

Kahjuks sel aastal oli väga vähe trikitajaid. Kui eelmine aasta jäi mul peaaegu kommidest puudus, siis sel aastal jäid pooled kommid järgi. Ma ei tea mida ma selle kommihunnikuga siin nüüd siin peale hakkan. 
Põhjus siis selles, et eelmisel aastal langes 31. oktoober nädalalõpu peale ja sellest sõltuvalt siis ka hullult palju inimesi. Kuna meie jaoks oli eelmise aasta Halloween esimene selles piirkonnas, siis eeldasime, et siin käivadki asjad sedasi.
Aga ega ma ei kurda. Greta jaoks oli kõik Super ja eks see olegi peamine. Mina ju olin enne nagunii suur Halloweeni vihkaja. No ja kuidas ei saakski üks selline õhtu olla lapse jaoks SUPER, kui vaid vähem kui tunniga selline hunnik komme kätte saadakse.

Sunday, 30 October 2016

SARJAD-SAATED MIDA VAATAME

Üks blogilugeja tundis huvi et mis sarju ma vaatan. Õigem oleks küll öelda, et mis sarju ME vaatame, sest tavaliselt kui me telekat vaatame siis enamalt ikka koos Petega ja tavaliselt õhtuti paar tundi enne magamaminekut.

Ma tihti kuulen või loen inimesi ütlevat, et teleka passimine on nüristav, või et telekast ei tule nagunii midagi asjalikku või tarka. Või mõned valivad üldse elu ilma telekata eelnevalt väljatoodud põhjustel. Ma ei kritiseeri siin üldse teiste valikuid, aga seda julgen ma küll öelda, et Inglismaal näidatakse väga tihti telekast erakordselt huvitavaid ja harivaid saateid mitmest eri valdkonnast. OK, on ka saateid mis nii öelda rämpsu alla saaks liigitada, aga eks iga inimene vali ise mis tema jaoks rämps ja mis mitte, aga see on kindel, et kui sa soovid midagi harivat, siis sul on väga suur valik olemas mille seast endale midagi meelepärast valida.

Selles postituses ei hakka ma küll eraldi välja tooma erinevaid huvitavaid dokumentaalsaateid, vaid keskendun pigem lihtsalt meelelahutuslikele sarjadele. 

Hetkel on üldse kuidagi nii juhtunud, et telekast tuleb korraga üsna palju meile meelejärgi olevaid saateid ja sarju. 
Me tegelikult vaatame 'live' telekat haruharva. Meil on 500GB digibox (peaks mahutama umbes 250 tundi saateid) kuhu me programmeerime kõik meile meelepärased saated eelnevalt sisse ja siis box ise automaatselt lindistab meile neid saateid kui need telekast tulevad. Hea asi on ka see, et selle boxiga saab korraga kolmelt kanalit lindistada, nii et kui mõned lemmikud saated juhtuvad ühel ajal jooksma, siis nii kaua kui neid korraga rohkem kui kolm ei ole, saame kõik lindistatud ning hiljem meile sobival ajal vaadatud.

Kuna teleka vaatamiseks jääb meil siiski üsna vähe aega, siis on meil juba lindistatud asjade nimekirjas suur ports asju mida vaadata. Mõnikord viivitame me tahtlikult mõne sarja episoodide vaatamisega, et siis korraga mitu tükki ühes jutis ära vaadata, aga kuna meil õhtuti enne magaminemist siiski on vaid paar tundi aega, siis mingeid filmimaratone me kohe kindlasti siin ei korralda.

Suurem osa sarjadest, mida me vaatame ja mis meile meeldivad, on brittide poolt tehtud. Mulle isiklikult meeldivad Briti saated palju rohkem kui näiteks USA omad. Neil on kohe kuidagi selline eriline atmosfäär mis Ameerika sarjadel puudub ning näitlejad on ka alati nii kodused ja tuttavad. 

Aga alustame siis sarjade nimekirjaga.

Ütlen ka kohe ära, et kui keegi on suur Gilmore Girls, Castle, Gossip Girls, Grey's Anatomy, New Girl, Top Model jne sarjade fän, siis ma kardan, et siit allolevast nimekirjast te vaevalt midagi põnevat endale leiate :)

Just lõpetasime 'Victoria' sarja vaatamise. 
Esimene hooaeg koosnes kaheksast osast ja algas sellest ajast kui Victoria 18aastaselt troonile tuli. Kuuldavasti on järgmisel aastal tulemas ka järgmine hooaega koos jõulueriga. 
Eks neid sarju ja filme ole Kuninganna Victoriast juba mitmeid tehtud, aga just see sari läks meile (ja ka paljudele teistele) kuidagi eriti hinge. Väga nauditav vaatamine ja mõnus algusmuusika. Ainuke tähelepanek oleks ehk see, et päriselus ei olnud Kuninganna Victoria pooltki nii ilus, kui selle sarja Victoria. 
Ma arvan, et Downton Abbey fännidele meeldiks ka 'Victoria' sari.

Siin 'Victoria' trailer

Teine suurepärane minisari oli 'National Treasure' (4 osa).
Sisukokkuvõte: Televisiooni koomikut süüdistatakse mitu aastat tagasi toimunud 15-aastase tüdruku vägistamises. 
Ma arvan et sellised näitlejad nagu Julie Walters ja Robbie Coltrane räägivad juba iseenda eest. Tegu siis masterklassi näitlejate ja näitlejatööga.


'The Level' sarja peale sattusin täiesti juhuslikult. Pete oli sel õhtul mäletamist mööda väljas, kui ma ühte osa juhtusin telekast nägema, mulle tundus täitsa põnevana ja panin siis ka kohe automaatlindistuse peale. Hiljem hakkasime Petega koos vaatama ning vaatame tänaseni. 
'The Level' on kriminaaldraama. Politsei detektiiv Karla Crome sattub tema elu ühe ohtlikuma juhtumi keskpunkti kui ta on lähetatud edasi uurima ühe narkootikumi kaubitseja mõrva. Mis aga teeb asjaolu põnevaks on see, et keegi tema ümber ei tea, et tema on see tunnistaja keda nii politsei, kui ka mõrvar, otsivad. 


'The Fall'
Mis ma oskan öelda. Esimene hooaeg oli nii põnev, et ma ei julgenud pärast isegi mõnel õhtul üksinda kodus olles pimedas ringi liikuda (Pete oli sel ajal vahel tööasjus kas Sakamaal või Poolas). Teine hooaeg oli ka OK. Praegu on kolmas hooaeg käimas ja see on nii aeglane, et Pete jäi isegi korra juba teleka ees magama. Mina vaatan seda sarja nüüd suuremalt osalt vaid ühe silmaga, sest tahaks ikka teada saada kuidas asj lõppeb, aga jah, kahjuks ei ole pooltki nii närvekruttiv kui eelnevad hooajad. Ehk siiski lõpupoole olukord paraneb ja sari saab vähemalt mingitki särtsu juurde. 

'The Missing' on Briti-Ameerika TV draamasari mida esimesena näidati BBC ONE kanalil UK-s 2014 aasta oktoobris (Ameerikas paar nädalat hiljem)
Esimese hooaja sisukokkuvõte on lühidalt järgmine: Üks Briti pere sõitis autoga UK-st Prantsusmaale ja üsna pea Prantsusmaale jõudes läheb neil auto katki. Kuna autot ei olnud võimalik kohe parandada oli pere sunnitud jääma ööbima lähedal asuvasse külakesse. Õhtul läheb isa (James Nesbitt) oma 5aastase poja Oliveriga ühte kohalikku baari juua ostma. Kuna parasjagu on toimumas FIFI World Cup jalgpallivõistlused kus Prantsusmaa mängis Braziilia vastu ja mida ka baaris näidati, siis tänu sellele oli baar rahvast täis. Isa kaotas oma väikese poja korraks silmist ja ei leia teda enam kunagi ülesse...

Meie ei suutnud, ega tahtnud seda sarja Petega rohkem vaadata kui vaid pool esimesest osast. Ma tean, et me ei olnud ainukesed lapsevanemad kelle jaoks selline teema liiga hell oli. Tahes tahtmata hakkad mõtlema kõigi kaduma läinud laste ja ka enda lapse peale ja milleks sellist piinamist vaja on. Seda enam, et alguses me ju ei teadnud kuhu või kuidas poiss ära kadus. Ma ei oleks kindlasti need 8 osa vastu pidanud, kui mulle juba esimene episood nii emotsionaalselt mõjus. Me ei näinud mingit mõtet ennast selle sarjaga piinata. 

Kui aus olla, siis ma algul ei saanudki aru, et see 'The Missing' mida me nüüd vaatama hakkasime oli eelmise sarja teine hooaeg. Juhtum on teine ja ka kõik näitlejad peale ühe prantslasest detektiivi, kes eelmises osas väikese Oliveri kadumist uuris, teised.  Kuna meie aga seda esimest hooaega ei vaadanud, siis ei olnud ka see detektiiv meile tuttav. 

Sel korral on juttu Alicest kes läks 2003-ndal aastal äkitselt kaduma, aga ilmus siis uuesti 2014 aastal elusana välja. Teda hoiti vangistatult kinni koos ühe prantslanna Sophie-ga, kes samuti ümbes samal ajal Alicega kadunuks jäi. Prantlasest detektiiv on küll juba pensionile jäänud, aga hakkab nüüd tüdrukute kadumist uurima. 
Seda hooaega ei ole emotsionaalselt nii piinav vaadata kui 5aastase poisi kadumist, kuigi teema endiselt üsna häiriv. Vaatamise teeb natuke raskeks sel korral hoopis see, et pidevalt liigutakse ühest aastast teise, minevikust tänapäeva ja jälle tagasi minevikku. Kuna aastatega on paljud tegelased ka muutunud, siis on tunne nagu oleks tegelasi topelt ja me üsna tihti Petega jälle küsime üheteiselt, et kes see mees või naine on.

'OUR GIRL' sarja peale sattusin taas täiesti juhuslikult telekakanaleid vahetades kuskil augustis. Pete töötas ja ööbis siis veel nädala sees kodust ära ja seega oli telekas täielikult minu päralt. Ma vaatasin üksinda ühe osa ära, tundus põnev ja panin ülejäänud osad lindistama. Järgmise osa vaatasin juba koos Petega kellele minu üllatuseks ka see sari meeldima hakkas.

Taas on tegmist sarjaga millel on juba ka esimene hooaeg olnud, aga kuna taas iga hooaeg käsitleb vist erinevat teemat, siis ma ei usu et me midagi kaotasime kuna polnud sarja päris algusest peale näinud. Selle sarja juures köitis mind algul see ilus naine, Michelle Keegan (aga ainult selle sarja juures). Vaatasin, et ta on üsna sarnane Kuninganna Victoriat mänginud Jenna Coleman-iga. 
Tegevus toimub nii Londonis kui ka Keenias kus Michelle Keegan armee meedikuna töötab. Ma ei hakka siin kogu lugu ümber rääkima, juhul kui keegi plaanib vaadata, aga ütleme nii, et see on selline ilma suure vere ja õudusteta terroristide tegevust kajastav sari. On madinat ja põnevust, aga samal ajal ka suurel hulgal love story-t.

Kuuldavasti on järgmisel aastal tulemas ka kolmas hooaeg koos selle sama naisnäitlejaga (esimeses hooajas oli peategelaseks üks teine naine).


Järgmine sari on HUMANS teine hooaeg. 
Esimene hooaeg meile väga meeldis. Tegu ulmesarjaga mis tegelikult ei ole üldse minu maitse, aga ma hakkasin Pete kõrvalt seda vaatama ja jäingi vaatama. See sari on, nagu ma just lugesin, tehtud Rootsi ulmedraama Real Humans järgi. Sarjas käsitletakse robotite ja tehisintelligensi teemat ja seda kuidas inimetetaolised robotite sissetung meie ellu meid kultuurselt, sotsiaalselt ja pühholoogiliselt mõjutab.

See sari kujunes meil siin UK suureks hittiks ja Humans kuulutati Channel 4 hinnatumaks draamasarjaks alates 1992 aastast. 
Meid võlus algul selle sarja juures just see, kui päris inimeste moodi need robotid välja nägid (või siis õigemini see kui hästi need näitlejad neid roboteid mängisid). Tegu täiesti usutava stsenaariumiga mis meid ees võib oodata.
Nüüd siis on kohe algamas telekast teine hooaeg, aga siit esimese hooaja trailer

Paar nädalat tagasi algas järjekordne uus tõsieluminisari TUTANKHAMUN mis räägib sellest kuidas Inglise arheoloog Howard Carter otsis ja hiljem 1022 aastal ka leidis kuulsa Egiptuse vaarao Tutankhamun puutumata haua.
Ei midagi erilist, lihtsalt selline rahulik ja mõnus vaatamine nendeks õhtuteks kui ei jaksakski mingit põnevat kriminulli või keerulise sisuga filmi vaadata.


Ja nüüd on mul lausa häbi seda siin kõva häälega tunnistada, aga minu kõige aegade lemmikum sari on WALKING DEAD. Ma ei oleks EALES uskunud et minust üks päev mingi jäledamast jäledama zombi sarja suur fän saab. 
Ma ei mäletagi enam millal me seda sarja esimest korda vaatama hakkasime (kuskil aasta kaks-kolm tagasi). Tegelikult oli alguses üldse nii, et Pete vaatas seda sarja üksi, sest ta teadis, et mina kindlasti midagi sellist vaadata ei taha. Vaataski vist sel ajal kui mina mõnel õhtul varem magama läksin, või voodisse lugema. Siis aga ühel korral tegin mina elutoas midagi samal ajal kui temal üks episood telekas mängis ja minul sellele pilk peale jäi. Ütleme nii, et peale seda olin ma kui täiesti ümber vahetatud. 

Mul ei tule ühtegi sellist filmi meelde kus pinge kogu filmi ajal nii laes on ja süda peksab nagu jookseks samal ajal maratoni (ainult 6. hooaeg oli väga aeglase ja igava käiguga)

See et see sari paksult jäledatest zombidest kubised ja et neid seal veel jäledamal ja jõhkramal viisil tapetakse, see muutus üsna varti teisejärguliseks, sest minu arvates on selle sarja juures just kõige hirmuäratavamad INIMENESED ise ja see kuidas nad kriisiolukorras käituma hakkavad ning omasugustele suureks ohuks osutuvad. Ja just see liin seal sarjas on see mis meid Petega selle filmi juures tõmbab. 
...aga ikka on häbi tunnistada, et me sellist jäledust passime ja mitte vaid ei passi vaid lausa naudime.

Just algas seitsmes hooaeg. Me ei ole veel selle vaatamisega alustanud. Ma lugesin, et see seitsmenda hooaja esimene episood olevat nii jõhker olnud, et osa fänne oli otsutanud sarja vaatamise ära lõpetada. Ma nüüd täitsa kardan uuesti vaatama hakata, sest kui tõesti liiga jõhkraks ja pingeliseks läheb, siis mu närvid vist ei pea vastu. Aga eks ma paari päeva pärast saa teada, kui ma kaks osa korraga ära olen vaadanud.
Mingit trailerit ma siia panema ei hakka, sest need kes seda sarja vaatavad, need teavad isegi millega tegemist ja need kes ei tea, uskuge mind, parem ongi kui te kunagi teada ei saa :) :)

Üks Briti minisari oli veel mis meile VÄGA meeldis, aga mis juba selle aasta veebruaris telekas jooksis oli 'The Night Manager' (igaks juhuks ütlen, et zombisid selles sarjas ei ole :). Jutud käivad, et sarjale tuleb ka lisa, aga see paistab üks suur saladus olevat, et kas peaosaline Tom Hiddleston jätkab oma rolliga ka seal, või milline see teine hooaeg üldse välja nägema hakkab. 
Igal juhul seda sarja soovitame küll soojalt kõigile vaatamiseks. Väga põnev ja suurepärased näitlejad.


Üksvahe jooksis meil komöödiasari 'Love, Nina'. See oli ka täiesti vaadatav ja üsnagi humoorikas. Peategelaseks siis lapsehoidja, kes üksikema kahe poja eest hoolitses.


Meelelahutussaadetes meebib meile veel The Apprentice
ja Graham Norton Show. Üks parimaid talk show-sid mida me näinud oleme ja seda juba mitmeid aastaid järjest. Seda saadet vaadates saab alati palju naerda ja paljusid kuulsaid inimesi täiesti teise nurgalt näha. 

Samuti vaatame The X-Factor-it.

Minu erilised lemmikud on veel ka igasugu kinnisvara saated, aga ma ei hakka neid kõike siin eraldi välja tooma, sest siis veniks see postitus veelgi pikemaks. Neid kinnisvara saateid tehakse ka üks teise järgi, nii et ega ma ei suudakski neid kõiki siia kirja panna või telekast igat osa alati vaadata.
Pete üks lemmikuid meelelahutussaateid on aga 'Duck Quacks Don't Echo'. Ma ei hakka sellest saatest põhjalikumalt siin rääkima, sest ma isegi ei tea kas väljapool UK on seda saadet võimalik vaadata või mitte ja kas kedagi üldse huvitaks, aga tegu siis lühidalt saatega kus tuuakse välja väga huvitavaid erilisi fakte erinevatest asjadest ja eluvaltkondadest ning stuudios olevad eksperdid seletavad siis ära, kas faktid vastavad tõele või mitte. Saates tehakse palju nalja ja osad faktid tõestatkse ka saate jooksul otse stuudios erinevate katsete ja eksperimentide abil ära. Ühesõnaga hästi huvitav ja teaduslik sari, aga samal ajal ka selline komöödiasari. 
Samasse klassi kuulub ka QI saade. Seda saadet me enam regulaarselt ei vaata, kuna see on aastaid jooksnud ja me oleme sellest juba tüdinenud, aga kui midagi muud ei juhtu telekast tulema ja see saade jääb ette, siis vaatama ja naudime.
David Attenborough looduse ja loomasaated on lihtsalt fantastilised. Isegi siis kui sa ise ei ole suur looduse või loomasõber on raske neid saateid mitte nautida. Juba mehe enda hääl on nii rahustav ja enamustele brittidele nii kodune, et seda võiks lausa tundide viisi nurrudes kuulata.
Ja kui siin juba jutt dokumentaalsaadete peale korraks läks, siis tahan ma ka ühe oma SUURE lemmiku inimese ära märkida. Selleks on eelkõige Briti komöödiasarjast Absolutely Fabulous tuntuks saanud Joanna Lumley. Minule meeldib see naine aga just tema dokumentaalsaadetest. Tal on omapärane suhtlusstiil mis on väga avatud ja siiras ning samas ka näitlejaslikult humoorikas. Hetkel naudime me ta sarja Jaapanist
(uskumatu aga sellel pildil on naine 70-ne aastane)
Eriti huvitav oli see sari kus ta läbi Siberi reisis. Väga informatiivne ja 'pildiliselt' ilus, saatejuhist rääkimata :) Minu jaoks täielik nauding.




Mul oleks peaaegu õnnestunud paar päeva tagasi ka seda naist oma silmaga näha. Nimelt võttis ta osa viimasest kuulsast 'War Horse' etendusest mida meil Londonis on aastaid mängitud. Pete nägi kuskil lehes seda kuulutust ja tahtis mind üllatada. Kahjuks juhtus aga nii, et just samal õhtul (ehk siis eelmisel neljapäeva) kui see etendus toimus oli Greta kõige parema sõbranna sünnipäevapidu. Me ei saanud ju jätta Gretal sinna minemata, sest see ei oleks olnud aus ei Greta, ega ta sõbranna suhtes ja Pete vanematelt oleks olnud liiga keeruline hakata Gretat kuskile kellegi teise lapse koju viima ja siis sealt pärast ära tooma. Muidugi oleks nad suure häda korral hakkama saanud, aga kuna Pete nägi seda kuulutust kaks päeva enne etenduse toimumist, siis ei oleks kogu värgi organiseerimisest nagunii midagi välja tulnud. Meil Petega oli küll väga kahju, et me minna ei saanud, aga mis teha.

See postitust on nüüd küll juba hirmus pikaks veninud, ning kell on juba kaks öösel ja mul mõte enam üldse ei jookse, aga on veel üks saade mida ma soovitaksin neil kes siin UK-s elavad vaadata, eriti veel koos lastega. Ma ei tea kas seda saadet on ka väljaspool UK võimalik vaadata, aga millegipärast arvan et ei ole. 
Tegu taas dokumentaalsaatega nimega 'Victorian Slum' (Victoria aegne agul), mis jookseb BBC 2 pealt. 
Londoni ühte linnaosasse on ehitatud Victoria aegne agul (ehk siis olevasolevad ehitised seal on muudetud sellisteks nagu need aastal vahemiksu 1860-1890 olid) ja sinna kolib sisse grupp tänapäeva inimesi (ka paar pere lastega) kes siis seal elama hakkavad just sellistes oludes nagu vanasti see elu seal käis. Kes kuidas raha teenis, et katust pea kohal hoida ja nälga kustutada, mis juhtus nendega kes seda teha ei suutnud. Kuidas aastatega elu ja tööolud muutusid ja kuidas see inimeste elusid mõjutasid jne. 
Ühesõnaga hästi huvitav saade nii meile kui ka Gretale vaadata ning see saade annab tõesti fantastiliselt hea ülevaate Victoria aja elust Inglismaal. 

Ma praegu põnevusega mõtlen, et meil ongi juba paar osa digiboxi kogunenud millest ühe võiks täna mingil ajal kogu perega ära vaadata. 
Siin siis pilt nendest tänapäeva inimestest kes sellest eksperimendist osa võtsid ja Victoria agulisse elama läksid.


Nüüd vist said peamised meie lemmikud saated ja sarjad mida hetkel vaatame kirja pandud.

Mul küll on veel üsna mitu lemmikut dokumentaalsaadet või sarja mis eelkõige kuidagi laste või noorte psühholoogiaga ja arenguga seotud on, aga enamusi neist ei ole minu teada nagunii võimalik väljaspoolt UK vaadata ja ma ei hakka seega nende peale siin praegu aega raiskama. 

Ah ja, mu lemmik eestikeelne saade on 'Roaldi nädal' (Kanal2).
Roald Johannson on super saatejuht. Ta on ladusa jutuga ja oma olemuselt väga loomulik. Ta saateid on täielik nauding vaadata. 
Pilt siit

Saturday, 29 October 2016

56 AASTAT

Täna pühitsevad Pete vanemad oma 56. pulma-aastapäeva.
Milline suurepärane eeskuju abielust ja armastusest oma lastele, lastelastele ning lastelastelastele. 
Andku jumal neile pikka iga!

Tikker just mainis, et tema arvates on Pete oma isa nägu ja ma pean tunnistama, et tõesti Pete isa nooruaastatel ja praegune Pete näevad väga sarnased (vähemalt külje pealt) välja. 
See on üks pilt mis on suvel pulmas tehtud ,nii et võiks öelda,et samuti pulmapilt :)


Thursday, 27 October 2016

VEEL ÜKS PLAYDATE

Ma siin paar postitust tagasi kirjutasin sellest, et kuigi Greta omaette mängib põhiliselt Playmobil ja Sylvanian Family asjadega, siis sõbrannadega haruharva.
Tüüpiline, et kui millegist oled blogis kirjutanud, siis muidugi juhtub just vastupidi, ehk siis eile mängiti nii Sylvanian loomakestega, kui isegi LEGO-dega!!








Selle aastalõpu esimesed piparkoogid said ka tehtud. Muidugi siis kui tegemiseks läks avastasin ma, et meil ei ole kodus grammigi jahu. Peaaegu oleks piparkookide tegemine ära jäänud, aga õnneks tuli mul hea mõte tainas kohe otse küpsetuspaberile rullida, kujud välja lõigata ja siis ilma eraldi pannile tõstmata kohe koos paberiga pannile panna. Kujude vahelt nokkisime üleliigse taina välja ja siis rullisime selle uuele paberile ning kordasime sama protsessi otsast peale. Tulemus ei tulnud just kõige parem, aga lapsed jäid igati rahule.
Täna on aga sellel samal Greta kõige paremal sõbrannal sünnipäev ja sünnipäevapidu ning taas võimalus koos mängida.