Sunday, 25 June 2017

JÄRJEKORDNE KOOLI SUVELAAT

Eile toimus Greta koolis Summer Fete. Ma olen nendest laatadest siin juba omajagu kirjutanud ja ega suurt midagi uut ja põnevat juurde lisada olegi, aga panen siiski siia paar pilti ajaloo tarbeks ülesse. 

Ilmaga vedas. Algul kõik kartsid, et võib olla tuleb taas meeletult palav päev ja siis hiljem juba seda, et äkki hakkab laadapäeval sadama, aga õnneks jäi ilm just nende kahe äärmuse vahele. 

Tuletõrjeauto ei olnud laadale toodud ohutustehnika huvides, vaid selleks, et lapsed saaks autosse ronida ja muidu tuletõrjeautoga lähemalt tutvuda.
Greta klassi ülesandeks oli sel korral mänguasjade ja raamatute müügilaua eest hoolitsemine. Kaks vanemat (klassi esindajad) seadsid laada algul laua püsti ja olid esimese tunni seal ka müüjateks. Peale seda tulid järgmised kaks vanemat tunnikeseks müüjateks ja siis meie Petega olime veel ühe tunni ja pool sinna otsa ja siis pakkisime taas kogu kupatuse kokku (laua, telgi ning need asjad mida ära ei müüdud). Minu ja muidugi Greta arvates laada kõige mõnusam ja huvitavam laud kus müüjaks olla.

Samas natuke nuhtlus ka, sest Greta avastas pidevalt müüdavate asjade seast neid asju mis ma olin koolile müügiks annetanud ja igal sellisel korral siis riidles minuga, et miks ma ühe või teise asja ära olen andnud (kuigi ma ei andnud neid asju üldse ilma tema teadmata ära). Pärast ma avastasin, et ta oli ostnud kolm oma raamatut tagasi millest ma pean nüüd siis uuesti kuidagi lahti saama ja heategevuspoodi viima, sest ta ise neid lugeda ei taha (või on tema jaoks juba liiga titekad) ja kõigile raamatutele lihtalt ei ole enam siin kodus lihtsalt enam ruumi.
Üks teine tuttav lapsevanem kurtis samuti, et oli lapsele raha andnud ja ta laadale lahti lasknud ja siis pärast oli laps talle teadmata oma õele just kaks nende endi poolt koolile annetatud mängu ostnud. Ema oli samuti selle bumebrangiefekti peale silmi pööritanud ja vaikselt kirunud :)
Kõige populaarsem müügilaud kõikide koolilaatade ajal on loomulikult 'moosipurkide' laud. Need kes mu koolilaada varasemaid postitusi lugenud ei ole, siis nendele teadmiseks, et tegu on laste poolt ära kaunistatud moosi(klaas)purkidega kuhu on komme ja sokolaadi sisse pandud. 
Me jõudsime laadale kuskil 30 min peale laada algust ja selleks ajaks oli juba suur osa purke ära müüdud. Ma veel imestasin, et huvitav kas siis sel korral tegid lapsed vähem purke kokku, aga üks müüjaks olevatest emadest ütles, et purke oli, nagu alati, meeletult palju, aga lihtsalt juba suurem osa ära ostetud.
Vestlesin, sel ajal kui Greta võidetud moosipurki valis, ühe teise müüjaks olnud emaga ja tema rääkis, et ühel aastal oli tema lapsega selline lugu juhtunud, et kui ta võidetult moosipurgilt kaane pealt ära oli võtnud vaatas talle purgist vastu tomatikaste :) Ehk siis keegi oli lihtsalt pastakastme purgi ära kaunistanud. Ei teagi kas siis kogemata või oli neile segaseks jäänud kuidas see kaunistamine käib. Võimalik ka, et mõni laps lihtsalt iseseivalt tegi asja ära ja tõi kooli ilma, et vanemad oleks näinud. 

Greta sõbrannaga juhtus eile aga selline lugu, et tema moosipurk oli hoopis seest tühjaks jäetud. Ehk siis keegi oli küll purgi imeilusti ära kaunistanud, aga jätnud või unustanud kommid sisse panna.
Praegu, neid laadal tehtud pilte vaadates, näen ise ka, et sellel alumisel pildil on näiteks üks purk ilma sisuta :)

Ma ei tea, mulle igal aastal tundub nagu oleks inimesi iga aastaga vähem ja laadad väiksemad, aga tegelikult on see pilt petlik. Inimesed tulevad ju laadale erinevatel aegadel ja pealtnäha ei paista kui kui palju raha keegi kas või laadal oldud 30 minutiga kulutab, seega määrav ikka vaid see, kui palju kogu laadaga raha kokku teenitud saab. Siiani on sellised laadad alati paari tunniga üle 7000 naela kokku toonud, nii et loodetavasti ei jää ka sel korral see summa väiksemaks. 


Õpetajate piinamine



See mees on Greta paralleelklassi õpetaja, aga kes see naine on, ma ei tea. Arvatavasti mõne vanema klassi õpetaja, sest kõiki nooremate klasside õpetajaid ma tean.
Loomulikult ei puudunud laadalt traditsioonilised oksioni korvikesed

See siin on Greta klassi oma mille tarbeks ka meie kaks pudelit ja paki küpsiseid annetasime

Meie tavaliselt suvekorvidele pakkumisi ei tee, aga ära nad kõik alati ostetakse ja koolile raha teenitakse, nii et selline asi töötab väga hästi.

Kanadest läksin ka pilte tegema, aga väga häid pilte ei saanud, sest Greta ja ta sõbranna teatasid mulle, et kanapuuri lähedale ei tohi minna. Mina ei olnud sellest keelust midagi kuulnud, aga lapsed ütlesid, et kuna need on uued kanad, siis neil peab laskma rahus olla, et nad saaksid oma uue koduga tutvuda ja ennast turvaliselt sisse seada.
Tõesti paar päeva tagasi, kui ma Gretat kooli viisin, nägin ma direktorit autost välja tõstmas kahte suurt resti kanadega ja kuulsin siis, et need on kooli uued kanad. Kuna kooli vanad kanad enam ei mune nii hästi ja palju, siis vahetati need uute vastu välja. Vanad kanad müüdi ühe koolilapse vanaisale.
Mina ostsin laadalt ühe koti kooli põllumaalt võetud kartuleid


Sõbrannad
Siis jõudiski kätte meie aeg müüjate roll üle võtta
Selleks ajaks langetati kõik hinnad 10p peale. Nii raamatud, mänguasjad kui igasugu puzzled ja muud mängud



Me saime üsna paljust kraamist lahti, aga lõpuks läks kõik üldse tasuta äraandmisele. Parem kui inimesed võtavad mida soovivad, kui jätta pärast kellegile see kohustus kogu ülejäänud kraam heategevuspoodi viia. 
Meil läks küll nii hästi, et järgi jäi vaid väike kotitäis raamatuid mille me endaga kaasa võtsime ja mille ma ise homme heategevuspoodi ära viin.


Koristamine ja mäng käsikäes
Siin üks pilt ühe klassi ees olevast 'aiast' mänguväljakul
Tomatid, kartulid, murulauk
Ja oligi laat läbi. Koju tulime kahe kotiga- oranz kott oli täis laadalt ostetud kraami (Greta ostis raamatuid ja mõned mänguasjad, mina kotikese kartuleid, Pete ühe isetehtud koogi) ja teine kott siis see mis müügist järgi jäi ja mille ma homme heategevuspoodi viin. 

Gretal olid täiesti kammimata poolmärjad juuksed, kuna ta käis enne laata ujumistrennis ja meil ei olnud enam aega ta juustega jändama hakata. Tal endal oli sellest täiesti suva, aga minu silma riivas küll pidevalt. 

Eelmise aasta laat nägi välja SELLINE.

Friday, 23 June 2017

EILE, TÄNA, HOMME

Lõpuks andis ilm alla ja lõpetas selle pea nädala kestnud kuumalaine. Kolmapäeva õhtul kell seitse oli õues veel 32 kraadi sooja, aga neljapäeva hommikul tervitas meid aknast juba värske õhk. Täiesti uskumatu kuidas sellisele pikale kuumusele vaid paari tunniga justkui noaga lõigates lõpp tehti. 

Maja on muidugi nende üli soojade päevadega juba nii soojaks köetud, et kuigi õues on nüüd juba täiesti talutavad (peaaegu jahedad) 24 kraadised ilmad, siis maja seest on endiselt veel lämmatav. Hoian küll siin pidevalt nii uksi kui ka aknaid pärani lahti, aga ilma erilise kiire jahenemiseta. 
No näiteks eile hoidsin ma aknaid kohe nii pärani, et kui ma hommikul Gretat kooli viies pärast kohe otse linna sõitsin ja siis kuskil 1 ajal päeval tagasi koju jõudsin, avastasin ma et oli kogu selleks ajaks elutoa akna PÄRANI lahti jätnud. Tule vaid ja võta mida hing ihkab.

Täitsa õudne kohe kuidas meil siin viimasel ajal neid lahtiste uste ja akendega päevi nii tihedalt toimuma on hakanud. 
Pean kiiremas korras vist mõnele heategevusorganisatsioonile raha annetama tänutäheks, et selliste apsakate juures veel midagi paha juhtunud ei ole. 

Aga see selleks, vähemalt saame nüüd õues taas hingata ja küll see maja ka varsti maha jahtub. 

Homme on aga Greta koolis traditsiooniline suur suve laat, mille abiga koolile lisa raha teenitakse. Greta klassi ülesandeks on sel korral kasutatud mänguasjade ja raamatute müük ning meie Petega oleme seal ka osa ajast müüjateks. Eelmine aasta nägi laat välja selline.

Täna oli lastel koolis Mufty Day mis tähendab, et lapstel on lubatud koolivormi asemel tavalisi riideid kanda. Vastutasuks peavad lapsed kooli pudeli kas siis karastusjooki või mõnda kangemat kraami tooma homse jookide loterii tarbeks. Meie plaanime sellest loteriist kindlasti osa võtta, sest meil ongi juba jõulude ajal võidetud veinipudelid otsa saanud. Ideaalne võimalus omi varusid külaliste tarbeks täiendada. 
Siia lauale panevad lapsed kooli tulles oma pudelid kust siis vabatahtlikult appi tulnud vanemad need kiiresti vastavatesse kastidesse homse tarbeks valmis sorteerivad
 Greta viis kaks suurt pudelit Coca-Colat, mis me Greta sünnipäeva ajal pizzasid tellides tasuta kaasa saime. Kuna meil kodus keegi Cocat ei joo siis jätsimegi need kohe kooli suve laadale mõeldes alles. 

Õnneks oli, et ilmad enne tänast päeva normaal temperatuuri juurde tagasi tõmbusid, sest Gretal on tänane päev paksult igasugu erinevaid tegemisi täis ja kuumaga oleks selline tihe päevakava ikka väga väsitav. 
Kooli minnes oli ta nagu väike kaamel oma mitme koti ja kahe suure pudeliga (ma muidugi aitasin tal osa asju kuni kooli väravani tassida)
Nimelt on sattunud nii, et reedeti on tal nüüd koolis nii viiuli kui ka ujumistund ning veel ka koorilaul. Täna ka veel  peale kooli sõbranna sünnipäev. Mõnel nädalal on tal koolis ujumistunde lausa kahel erineval päeval kooli välisele kahele ujumis trennile lisaks, aga Greta ei kurda kunagi, et liiga palju või liiga väsitav. Pigem just hakkas siin kolmapäeval protestima kui ma proovisin teda ujumistrennist koju jätta, sest ma ei tõesti ei tahtnud ega suutnud enam oma seest keeva autoga ringi sõita ja siis veel 40 minutit troopiliselt palavas ja niiskes ujulas basseini ääres passida. 
Lõpuks siiski viisin lapse kohale ja ei kahetse et seda tegin, sest tundus väga vale sundida last trennist viilima mis sest et mul endal kleepus aluspesu juba kehale kinni ja juuksed olid ka higist sorakil. 

Eilseks sündmuseks oli veel see, et Greta tõmbas endalt järjekordse hamba suust välja. Lugesite õigesti-TÕMBAS mitte et hammas ise oleks välja kukkus. 

Paar päeva tagasi ta hambaid pestes (ma aega ajalt kontrollin ta pestud hamad üle ja pesen üle kui selleks vajadust leian) ma täiesti lambist mainisin talle, et kuidas tal loksuvate hammastega lood on. Greta siis katsus kõik hambad üle ja ütles et oo, üks loksub. No tõesti kui ta siis ühest hambast kõvasti kinni haaras ja loksutada proovis, siis võib olla NATUKE oli mingit liikumist näha, aga loksumisest oli asi ikka väga kaugel. 

No ja nüüd siis eile õhtul, kui ma arvasin/lootsin, et ta lõpuks magama on jäänud, hüüdis ta mulle äkki et tal tuli hammas ära!!! Ma sain algul ta peale nii kurjaks sellepärast, et ta ikka veel üleval oli kui oleks pidanud juba ammu magama ja siis veel otsa sellepärast, et tal hammas ära tuli! Et mis mõttes tuli ära!? Tund aega tagasi see hammas isegi veel ei loksunud ja nüüd juba tuli ära?!
Täitsa lõpp, me lapsel on vist midagi viga, et ta sedasi enda hambaid väja tõmbad (see ei ole muideks esimene kord kui ta seda teeb). Kui ta noorem oli siis ta ju sõi pidevalt oma huuli, hammustas neid veerele ja siis imes seda verd ja pärast siis käis selliste seestpoolt katkiste ja villis huultega ringi!! Mul on juba lihtsalt sellest mõttest valus ja vastik olla, aga tema ei teinud sellest kunagi mingit numbrit. Ju tal siis ei olnud nii valus. 
Õnneks on tal see komme tänaseks ära lõppenud.

No igaljuhul ära ta selle mitte loksuva hamba endal tõmbas ja jäi ka lõpuks magama, samal ajal kui mina kirusin, et pean nüüd veel öö hakul siin ka veel hambahaldjat mängima hakkama. Õnneks oli Pete sel õhtul kolleegidega väljas söömas ja ma veel jõudsin talt enne koju tulekut paluda kuskilt 1 naelane hankida, sest mul ei olnud kodus üldse peenraha hambahaldja tarvis. 

Vedas ka, et enne magama minekut oli meeles see hammas Greta padja alt ära minna võtma, aga eks ma oleks pidanud ju juba teadma, et ega meie lapsega sellised asjad nii lihtsad ole. Kui ma siis vaikselt ta tuppa hiilisin ja käe ta padja alla ettevaatlikult libistasin et sealt hammas ülesse leida ilma teda ülesse äratamata, siis hamba asemel puudutas mu käsi kõigepealt A3 formaadis paberit. Hakkasin siis seda sealt padja alt tasakesi ära tirima ja kui olin peaaegu juba kogu paberi enda valdusse saanud tõmbasin koos paberiga padja alt ka pliiatsi välja, mis siis suure kolinaga puupõrandale kukkus. Õnneks Greta vaid natuke niheles selle kolaka peale ja ülesse ei ärganud, aga mul oli paberile lisaks nüüd vaja veel ka see ära tulnud hammast sealt padja alt üles otsida. 

Paber nägi välja selline
Kallis hambahaldjas, Vabandust et ma oma hamba liiga vara välja tõmbasin! Kas sa võiksid mulle oma nime öelda? Armastusega Greta
Pliiats oli sinna muidugi selleks jäetud, et hambahaldjas ta kirjale vastata saaks, aga hambahaldjas, va sindrinahk, kadus taas koos kirjaga ilma oma nime teada andmata. 

Ma olen kindel, et Greta tegelikult juba teab väga hästi, et hambahaldjaid, päkapikke, Lihavõtte jänkusid ja jõuluvana ei ole tegelikult olemas, aga ta lihtsalt ei taha seda teada. Ta mängib seda mängu nii hästi kaasa, et lõpuks ma ei tea enam ise ka, et kas ta veel usub nendesse 'muinasjuttudesse' või ei. 
Aga las ta siis usub või mängib seda uskumist kaasa nii kaua kui tahab, sest eks see ole ühe õnneliku lapsepõlve üks osa, aga haldajatega kirjavahetusse astumise vastu olen ma küll kümne küünega ;)

Tuesday, 20 June 2017

MALLORCA esimene päev

Käisime mai koolivaheajal (27 mai-4 juuni) taaskord Mallorcal puhkamas. Olime seal ka eelmise aasta juuli lõpus ja kuna meile hakkas seal hirmsasti meeldima ja me jäime hotelliga väga rahule, siis otsustasime sel aastal sinna uuesti tagasi minna.
Kahjuks ei ole mul olnud aega sellest eelmise aasta Mallorca reisist veel ühtegi postitust teha, aga plaan on siiski ka need postitused kunagi valmis kirjutada. Pildid on ammu juba kõik ära töödeldud ja erinevate postituste jaoks valmis sorteeritud, aga juttu pole olnud aega juurde kirjutada.

Kuna eelmisel aastal oli Mallorcal juuli lõpus-augusti alguses nii kuum, kohati lausa tapvalt kuum, siis mõtlesime sel korral reisi hoopis mai koolivaheaja peale sättida. 
Me üldse ei kahetse seda otsust, sest sel korral oli ilm kuskil 27-30 ringis ja täiesti nauditav seega hakkamegi nüüd omi suvepuhkuseid just sel ajal korraldama. Augustis on tavaliselt nagunii igal pool põrgukuum ja puhkajaid ka liiga palju.

Ega me algul ei teadnudki kas meil sel aastal õnnestub uuesti täpselt samasse hotelli tagasi minna, sest eelmisel aastal saime me sinna täiesti juhuslikult tänu ühele heale pakkumisele läbi internetifirma, mis luksuslikke hotelle üle maailma üsnagi heade allahindlustega vahendab (täishinnaga majutus oleks meie eelarvet arvesse võttes natuke liiga palju maksma läinud). Samuti ei olnud me kindlad, et kas me ikka kindlasti tahame täpselt samasse kohta uuesti tagasi minna. On ju teisigi imelisi kohti kuhu sõita tasuks.

Kui ma jaanuaris, täiesti juhuslikult, nende lehelt taas meie hotelli pakkumise leidsin ja seda Petele näitasin, siis tema oli nõus kohe uuesti tagasi minema. Broneerisimegi hotelli ja piletid kohe ruttu ära kartuses, et muidu jääme veel pärast pakkumisest ilma. 

Ainuke väike miinus reisi juures oli see, et kui me tavaliselt eelistame lennata Gatwick lennujaama kaudu (sest see asub me kodule väga lähedal), siis sel korral ei õnnestunud meil Gatwick kaudu sobivaid lende leida ning olime sunnitud Mallorcale lendama London City lennujaamast (mis asub Londoni keskuses) ja tagasi koju Stansted lennujaama kaudu (mis on meie kodust nii umbes 1,5 tunni autosõidu kaugusel) kaht erinevat lennufirmat kasutades. Oma autot lennujaama sõiduks me muidugi sel juhul kasutada ei saanud ja pidime seega edasi-tagasi taksoga sõitma. 

Õnneks oli London laupäeva hommikul kella 7-8 ajal üsna vaikne ja me jõudsime lennujaama ilma ühegi liiklusummikuta. Kuna London City lennujaam on väga väike ja lendajaid võrreldes teiste lennujaamadega tunduvalt vähem, siis check in-i, turvakontrolli ning õigesse värvasse minekuga sujus kõik väga ladusalt ja kiirelt. 
Olime peaaegu juba pardale minemas, kui äkki kogu protsess seiskus. Öeldi, et mingi probleem arvutisüsteemiga ja et kohe saab korda. See 'kohe' kujunes lõpuks üsna pikaks koheks, aga õnneks lasti meid nii umbes 40min pärast siiski lõpuks lennukisse. Seal olime sunnitud omakorda mingi 30 minutit ootama, sest olime ju kaotanud oma õhkutõusu aja ja pidime nüüd uut vaba 'auku' ootama. See ootamine hakkas lõpuks küll närvidele käima, aga kui me vaid siis oleks teadnud, kui napilt me palju suuremast jamast pääsesime, siis see väike ootamine oleks meie silmis täielik käikitegu olnud. 

Kohe kui olime Mallorca Palma lennujaama maandunud ja UK uudiseid näinud, siis ei suutnud me oma õnne uskuda. Nimelt tuli välja, et see arvutisüsteemi probleem, mis meid vaid natuke puudutas, oli ülemaailmne ja mõjutas kõiki British Airways lende ning kõik UK-st väljuvad British Airways lennud jäeti ära (ja seda veel mitmeks päevaks). Kuna meie olime juba selleks ajaks, kui arvutid ülesse ütlesid, lennukile minemas, siis olid meie lennuandmed juba protsessis nii kaugele jõudnud, et neid oli võimalik piloodile käest kätte edasi anda ja seega meie lendu ära ei jäetud. Kui me aga oleks hilisema lennuga lennanud, siis oleks me puhkus küll ära jäänud. Kahjuks väga paljude inimestega just nii juhtuski :(
 Pildid internetist
Tavaliselt lendame me alati Easyjet-iga, sest parema hinna ja lennujaamade asukohaga lende on mujalt olnud raske leida. Ma ei mäletagi enam millal mina viimati British Airways-iga lendasin. Ma olin täielikult unustanud kui suured vahed seal istmete vahel on. Meil ei ole kunagi Easyjetiga mingeid probleeme olnud (väljaarvatud nüüd natuke tagasilennul) ja minu jaoks pole ka istmevahed kunagi kitsad tundunud, aga British Airway lennukites oli jalaruumi ikka kohe harjumatult palju.
Kuidagi juhtus nii, et Pete sattus meist palju kaugemale istuma, aga kuna lennukis olid nagunii vaid kahesed istmed, siis polnud sellest suurt lugu. Pildil olev tume peanupp koos lehvitava käega ongi Pete :)


Kahjuks jäid lennukis istudes need kõige magusamad ja ilusamad vaated just teisele poole lennukit, aga vähemalt õnnestus mul pildile saada Londoni Olümpiapark.
ja niisama maju

ja natuke Thames-i

Greta arvates nägi see pilt välja nagu Edvard Munch 'The Scream' (ta küll maali autorit ei öelnud, vaid lihtsalt hoidis kätega peast kinni ja tegi koledat nägu ning ütles, et see pilt).


Mulle aga meenutas see vaade hoopis ühte jalgratast. Kui veel täpsem olla, siis seda pilti kus üks roheliste juustega (või oranzide juuste ja rohelise kleidiga) naine on jalgrattal ja kellel on vist, kui ma ei eksi, ümmargune akvaarium kuldkalaga peas. Aasta või paar tagasi võitis üks selline foto mingi fotovõistluse, aga ma ei suuda seda pilti kuidagi kuskilt praegu ülesse leida. See foto oli natuke selles stiilis

Ma olen vist ikka täitsa haige nende selliste 'linnulennu' vaadete järgi. Minu arvates on need nii ägedad. No vaatake kasvõi seda ühte minu vana postitust. Klikkide veel seal olevate piltide peale, et suurelt näha ja ma arvan et olete minuga nõus. Need vaated on ikka väga vägevad.

Sel korral ma kahjuks jalustrabavaid vaateid pildistamiseks ei näinud/leidnud, aga ehk veab järgmisel korral.
Erinevalt EasyJet-ist, sai British Airways lennukis tasuta süüa. Kui aus olla, siis kuigi algul paistab see olevat boonuseks, siis meie puhul pigem mitte. Gretale see toit ei maitsenud (arusaadavalt) ja minule ei olnud see ammugi sobiv, seega meie jäime nälga. EasyJet lennul on meil kõigil vähemalt võimalik endale midagi söödavat osta. 

No tegelikult nälga jäämine on pigem ikka liialdus, sest sellise lühikese lennu jooksul ei olegi tarvis süüa, seda enam, et meil olid omad snäkid ikka ka kaasas.

Lend Londonist Palma de Mallorca lennujaama kestis kuskil kaks tundi ja 15 minutit.  Lennujaamast välja astudes tervitasid meid palmipuud ja päike. Erinevalt eelmisest aastast, kui lennujaama hoonest taksosse kõndides tahtis mul juba pilt eest ära kaduda, sest õues oli nii meeletult palav, siis sel korral oli õues väga nauditav ilm. Endiselt palav, aga mitte hingematvalt.


Lennujaama autoparklat ääristavad sellised naljaka kujuga põõsad.
Mu ema ja paljud teised pidevalt küsivad meie käest, et kus kohas Mallorcal te lõpuks olite. Me jääme alati vastuse võlga, või siis vastame lihtsalt, et nii umbes 20-30 minuti autosõidu kaugusel Palmast, seal kuskil mäe otsas. 
Vaatasin siis nüüd internetist täpselt järele mis me hotelli aadressiks on ja vastus on seega Costa de la Calma. Samas nagu all olevalt kaardilt on näha, siis meie hotell GALATZO on tegelikult sellest kohast natuke eemal ja asub üsna eraldi väikese mäekese otsas keskusest kaugemal. 
Näiteks hotellile lähim rand ja väike asula on üldse Peguera, mis kaardilt tundub hotellist üsna kaugel asuvat, aga tegelikult vaid 5 minuti taksosõidu kaugusel.
Tänu hommikusele lennuki hilinemisele jõudsime hotelli just check in ajaks. Oleks me enne 14.00  kohale jõudnud, oleksime pidanud seal niisama tunnikese ootama. Ega see ootamine ka poleks midagi hullu olnud, sest me oleks hotellist kohe rätikud saanud ja siis läinud basseini äärde mõnulema. Eelmisel aastal sai just nii tehtud.

Toa võtmeid ootamas

Tegu ei ole vaid lihtsalt ühe ehitisega, vaid kogu niinimetatud hotell on üsna suurele maaalale laiali jaotatud ja koosneb nii eraldi väikestest cottage tüüpi majadest, kui ka tüüpiliste kortermaja tüüpi ehitistest. Peamajas asuvad vaid fuajee, söögisaal, baarid, puhketuba ja veel mingid pisikesed meelelahutusruumid. Suvitajad puhkavad kõik peamajast eemal. 
Number 2 on peafuajee. Meie tuba asus sel korral kompleks 12 ja eelmisel aastal majas number 4 (7 on koht kus asus spa)

Ma ei tea palju seal hotellis on ööbimiskohti kokku, aga ma ütleks et ikka üsna palju, samas kui sa hotelli territooriumil ringi kõnnid, siis harva kõnnib sulle keegi vastu. Basseinide juures leidub ka pea alati vabu päevitustoole (vähemalt meie ei ole kunagi toolidest ilma jäänud), nii et ma ei tea kus need inimesed kõik seal peidus on, aga igaljuhul koguaeg on üsna privaatne tunne.
Üks suvline pilt internetist
Ma ei hakka siia praegu hotelli territooriumist rohkem pilte eraldi panema, sest nagunii on mu järgmised Mallorc postitused paksult pilte täis.

Toaks valisime sel korral merevaate ja väikese köögiga korteri. Seda eelkõige just külmutuskapi pärast. Ma tean, see võib üsna imeliku nõudmisena tunduda, aga kui sa ikka veedad kogu nädala 30 kraadises kliimas, siis on hea kui sul on toas külm joogivesi iga kell käepärast. Eelmisel aastal jäi minibaari külmutuskapp meile kohe kindlasti liiga väikseks, et seal pudeleid külmas hoida. Kapp ise oli ka pigem leige kui külm, seega kui meil nüüd oli valida mitme erineva toa vahel, siis ma valisin korteri koos köögiga just külmutuskapi pärast. Süüa me korteri köögi osas ise ei teinud, sest meil olid söögid juba hinna sees. 
Korter ise oli tegelikult natuke väiksem kui eelmisel aastal, aga ega me seal suurt midagi muud ei teinudki kui vaid magasime. Eelmisel aastal oli meil algul lausa Gretal eraldi oma tuba ja vannituba, aga kuna seal puudus aknast ilus vaade (põhimõtteliselt vaatas vastu lagunenud maja sein), siis me otsustasime natuke lisaks maksta ja vahetada see tuba merevaatega toa vastu. Greta küll jäi oma isiklikust toast selle vahetuse käigus ilma, aga temal ei olnud sellest ei sooja ega külma ning leppis rõõmsalt ka elutuppa toodud voodiga.





Vaade aknast
Kuna Greta tahtis hirmsasti ujuma minna ja meil oli vaja tuppa joogivett osta, siis hüppasime taksosse ja sõitsime lähimasse asulasse kus asus ka meie kohalik rand. Randa oli võimalik ka kõndida, aga palavaga on see tee ikka natuke liiga pikk niisama kõmpimiseks. Hotellist sõitis randa igal täistunnil ka hotelli minibuss, aga me ei tahtnud selle ootamisega aega raisata ja võtsime hoopis takso. 

Greta oli ookeanit nähes nii õnnelik, et jooksis ringi nagu kohe õue pääsev koer. 



Järgneb...