Saturday, 29 April 2017

EESTI REIS

Käisime Gretaga aprilli algul korraks Eestis. Minu jaoks on kevadised Eesti reisid alati üsna kurnavad. Esiteks toimuvad need pea alati just vahetult peale kellakeeramist mis tähendab, et minu keha on Eestisse jõudes kahe tunni ajavahe asemel 3 tundi taga. Õnneks ma juba aastaid ei maga hommikuti kauem kui kella 7-ni (nädalalõppudel ehk kella 8-ni, väga üksikutel kordadel kella 9-ni) ja seega päris tervet päeva me Eestis olles maha ei maga, aga lasteetendused mis algavad kell 11 hommikul jäävad küll meie plaanidest just kellaaja tõttu välja. 

Teine suur šokk kehale oli Eesti ilm. Ma ju tean, et Eesti kevad on alati pikk ja vaevaline tulema ning tihti jõuab kohale alles suve alguseks, aga siiski tuleb mulle see tõsiasi alati üllatusena ja lööb justkui jalad alt.

Inglismaa kevad on kõige värvilisem ja kõige ilusam aeg üldse kogu aasta jooksul ning kevad algab tavaliselt juba kuskil veebruari lõpus märtsi alguses. Me tulime põhimõtteliselt jahedast suvest (+20) otse külma talve ja kaotasime selle 2,5 tunnise lennuga kõik värvid. Järgi jäi vaid hall. See järsk muutus ja justkui ajas mitu kuud tagasiminek mõjus üsna veidralt. Tuli tahtmine tagasi sooja koopasse pugeda, kerra tõmmata ja talveund jätkata. Avastasin, et koos värvidega oli kadunud ka suurem osa mu energiast.

Tegelikult ei tohi kurta, sest meil läks isegi hästi. Ilm meie sealoleku ajal oli juttude järgi isegi soe. Lund hakkas sadama alles päev pärast meie lahkumist. Gretale oleks muidugi lumi meeletult rõõmu valmistanud, aga minu külma taluvusmõõt oli selleks ajaks küll juba ääreni täis. 

Kevadised Eesti reisid võtamegi ette peamiselt just Gretale mõeldes. Sel aastal ootas ta veel kuidagi eriti õhinal seda Eesti sõitu. Kuna ta kevadine koolivaheaeg on alati kaks nädalat pikk ja kuna sel ajal ei ole mujal 'välismaal' ilm veel piisavalt soe, et kuskile mujale perega rannapuhkust veetma sõita ning kodus ei taha ka seda kahte nädalat niisama passida, siis tavaliselt tulemegi just lihavõttepühade aegu nädalaks Eestisse. 

Enne kui me Eestisse läksime uurisin Gretalt mida ta Eestis kindlasti teha tahaks vanaema ja Robertiga (mu vennapoeg) mängimisele lisaks. Greta nimekiri oli järgmine: kassikohvik, jäätis (hästi palju jäätist), raamatukogu ja raamatupood. 
Minu nimekirjas oli samuti jäätise söömine. Ma ei jõudnud ära oodata millal ma saan Rimisse joosta ja endale sealt gluteeni ja piimavaba vahvlijäätist osta. 
See tundub täitsa hulluna, aga me sõidame tavaliselt lennujaamast kohe otse Ülemiste Keskusesse shoppama. Sel korral tegingi ma kõik vajalikud ostud kohe esimesel paaril Eestimaal veedetud tunnil ära ja veel enne kui olime isegi saanud kohvrid autost välja tõsta. Jäätist sõime ka kogu Eestis veedetud aja jooksul VÄHEMALT kaks korda päevas. 

Greta endiseks kõige lemmikumaks jäätiseks on vahvlitopsiga Väike Tom, aga viimaste aastate jooksul on ta hakanud ka teisi jäätisesorte maitsma.
Eelmisel korral Eestis käies soovitasin ma tal maitsta karamellijäätiseid, sest kui mina laps oli, siis mulle väga maitses karamellijäätis. Nüüd siis on ka Greta karamellijäätise fän. 

Sel korral ostsin ma talle Koolijäätist ja rääkisin kuidas mina seda tihti koolist tulles sõin. Talle maitses, aga kui ma natuke seda kollast glasuuri ise maitsesin, siis see küll minu lapsepõlve maitsega enam ei olnud. See lapsepõlve kollane glasuur oli väga omapärase maitsega ja selline mis jättis kurku pärast söömist rasvakihi. Sellel tänapäeva kollasel glasuuril on aga väga tugev apelsiini maitse juures ja minule see enam lapsepõlve Koolijäätist küll ei meenutanud.

Kahjuks ma kõiki neid jäätiseid ise süüa ei saa ja seega ei saa ma ka Gretale neid ÕIGEID minu lapsepõlve maitseid tutvustada, aga ega sel vist ei olegi mingit tähtsust. Eks igaüks ise kujunda endale oma lapsepõlve mälestused ja maitsed mida siis hiljem meenutada. 

Siit mõned pildid

Vanalinnast jalutasime läbi kahel korral, siis kui läksime vanaisaga kohtuma ja kui läksime teatrisse. Peale paari turisti ei paistnud linnas üldse inimesi olevat. Vanalinn nägi välja natuke nagu ghost town :)


Gretale meeldib vanalinnas alati nende suveniiripoe tüdrukutega pilti teha. Selle kevade kollektsioon on siis selline




Mänguasjade poes käisime esimesel korral vanaemaga lapsele sünnipäevakinki valimas ja hiljem vanaisa ja tädi Ivi käest saadud sünnipäevaraha kulutamas. Huvitav on see, et kuigi Eestis on hästi suur mänguasjade valik (ma julgeks öelda, et palju suurem kui Inglismaal kui välja jätta internetipoed), siis ma ei leidnud üheski poest Brio ronge. Need on ju samasugune klassika nagu Lego ja Playmobil, et huvitav miks neid siis Eestis ei müüda?

Ühel päeval käisime vanaisa ja tädi Iviga Solarise keskuse restoranis söömas. Gretal oli hästi tore vanaisaga koos juttu rääkida ja nalja teha. 


Söögid olid ka seal väga maitsvad. Ma polegi vist kunagi varem saanud ühtegi nii head laktoosi ja gluteenivaba kooki süüa kui sel korral seal restoranis. Kuigi ei saa märkimata jätta, et ka vanalinnas asuvas Vegan restoranis on alati väga maitsvad vegankoogid olnud. 
Meil vedas, et just meie Eestis oleku ajal juhtus Nordea kontserdimajas toimuma Lotte etendus. See mida me veel näinud ei olnud. Loomulikult läksime vaatama. Meil küll ei olnud peale teksade midagi viisakamat selga panna, sest teatrikülastus ei olnud algul plaanis, aga mind see ei häirinud. Ega ma siis riiete pärast jäta teatrisse minemata. Õnneks ei olnud tegu Estonia teatriga, sest siis mul oleks vist küll natuke ebamugav seal teksadega olla olnud, kuna Eestis pannakse teatrisse minnes tihti ikka väga pidulikud riided selga. Nordeas oli asi õnneks üsna vabas vormis :)



Lotte etendused on alati nii rõõmsad ja värvikad. Mulle isiklikult meeldis Lotte kõige esimene muusikal rohkem kui see 'Lotte unenäomaailmas' oma. Muusika ja laulud olid küll super head ja kaasahaaravad, aga minu arvates valgus etenduse sisu vahepeal liiga laiali. Kuna aga etenduse sihtgrupiks on siiski lapsed ja Gretale etendus meeldis, siis minu arvamus vist eriti arvesse ei lähe :)
Tegin etenduse ajal salaja ühe pildi ka
Lapsepõlve mälestused-lilletädikesed


Öelge, on teist keegi kunagi näinud ratastoolis inimest mööda neid rööpaid alla sõitmas? Mulle tundub see küll täiesti enesetapuna. Kas ratastooli rattad on üldse sama laia vahega kui need rööpad? Huvitav kas need rööpad on pärit veel minu lapsepõlvest või on keegi neid vahepeal ka vahetanud? 
Kui minu lapsepõlves oleks olnud pildistamine ka nii populaarne kui tänapäeval, siis oleks mul kindlasti siia kõrvale panna üks täpselt samasugune pilt minust ja mu emast :)
Järve Selveris jäid meile silma sellised vägevad kalakujulised padjad. Need nägid nii ehtsad välja, et ma hakkasin mõtlema, et kuhu sellised padjad üldse sobiks. Mina isiklikult selliseid patju oma kodus diivanil ette ei kujutaks, ka mitte lapse voodit kaunistamas. Aga kuidas või kus inimesed neid patju siis näiteks kasutavad?
Ei tea kas mina olen ainuke 'vana' inimene kellele see apelsiini pilt lapsepõlve meelde tuletab või on teisi ka? Just see väike must Maroco kleeps seal apelsiini peal. Võib olla sellepärast, et ma ei ole Inglismaal elades veel kordagi Maroco apelsiine poes müügil näinud ja sellepärast siis see seos lapsepõlvega.
Seal samas Solarise toidupoes müüdi aga ka selliseid kartuleid!?! Ei tea kas poetöötajad ei olnud tähelepannud või siis tõesti leidub kedagi kes rohelisi kartuleid endale ostab?
Toidupoodides käies pidin tõdema, et tõesti 'rohelise' osas on pilt üsna nukker. Võrreldes meie poodidega on valik palju kesisem ja ega suurt peale lillkapsa ja brokoli või tomati- kurgi ei ole jah toidu kõrvale valida. Pean just eelkõige silmas kõiki neid rohelisi 'asju' mida meie poelettidel pakutakse ja millest osa ma selles postituses näitasin. Huvitav miks Eestis neid rohelisi lehelisi ei kasvatata või müüda? 
Ma tegelikult Stockmannis nägin küll müügil ühe väikese kotikese sees paari rohelist lehte, aga teades kui väikeseks need lehed aurutades tõmbuvad, siis jäi mulle arusaamatuks miks neid lehti nii väikestes kogustes müüakse. Nendest ei oleks isegi ühele inimesele jätkunud. 
Eriti tunnen ma Eestis olles alati puudust pikkades ubadest (french ja flat beans)
Selle eest on aga Eestis müügil väga head hapukapsast. Ma küll tegelikult saan nüüd ka Inglismaal poest täiesti söödavat hapukapsast osta, aga pean seda tehes väikese purgi eest üle 4 naela maksma. 


Üks põhjus miks ma kunagi eriti mingeid reise ei oota või nendest vaimustusse ei satu on see, et iga jumala kord on kellegil reisi ajal mingi tervisehäda. Tavaliselt on selleks kellegiks mina ja tavaliselt just Eesti reiside ajal. Kui Greta oli väiksem, siis oli alati mingi jama Gretaga. Ühel suvel, kui ta päris väike veel oli nakkas ta Eestis olles ühte kõrge palavikuga haigusesse mis parasjagu Eestimaal ringi liikus ja mille tõttu meil ka plaanitud Rootsi reis ära jäi. Ühel teisel korral käisime me Eestis Gretaga arstil kui tal silma all see suur punane punn oli  (pikaajalisemad blogilugejad kindlasti mäletavad seda aega). Ise poleks teda sinna viinud, aga kuna keegi kuskil poes vist meile ütles, et kindlasti peab minema ja nii on ohtlik lennata (mis ei olnud tegelikult tõsi), siis loomulikult hakkasime muretsema ja käisime EMO ukse taga ootamas. 
Siis ühel suvel jäi Greta Eestis olles tuulerõugetesse (mis ta vist küll Inglismaalt lasteaiast endaga kaasa tõi), aga õnneks väga kergelt ja vaid kahepäevase palavikuga. Sellegipoolest kaasnes sellega taas ekstra muretsemine ja plaanid läksid kõik sassi. 
Õnneks kõik need Gretaga seotud probleemid lõppesid mingi 4 aastat tagasi peale seda olen siis mina see pidev probleemide külgetõmbaja olnud. No mul on 'kõhuga' nagunii viimased aastad üsna tihti mingid probleemid olnud ja nagu kiuste enamus need probleemid langevad just Eesti sõiduga ühte aega. Kodus olles ei paneks probleeme üldse nii palju tähelegi, aga kuna ees reisimine, siis peamiseks probleemiks pigem just mure ja stress sellepärast, et pean sellisel ajal nii kodust, kui mulle turvalisest tervishoisüsteemist eemal viibima.

No näiteks eelmise aasta augustis, kui me Mallorcal olime, siis mul oli kahel päeval mingi imelik palavik ja väga kõva alaselja ja võib olla ka neeru valu. Arst midagi hullu ei leinud ja arvas, et tegu mingi viirusega. Võimalik ka et lihtsalt päikesepiste, sest Mallorcal oli sel ajal meeletult palav. 
Siis kohe peale seda reisi hakkas mul kõrv valutama (mul pole vist kunagi elus kõrvad valutanud) ja kuigi Inglimaal arst diagnoosis kohe väliskuulmekanali põletiku (arvatavasti basseinis ja meres ujumisest) ja kirjutas välja rohu, siis rohukuuri lõppedes ja just Eestisse jõudes hakkas mul kõrv uuesti valutama ning ma pidi Eestis uuesti arsti juurde uue rohu järele minema. Enne muidugi piinlesin mitu päeva valu käes.  

Just pragu lugesin siit, et eelmise aasta kevadel oli mul samuti enne Eestisse sõitu jälle mingid imelikud kõhuvalud mille põhjust keegi ei leidnud ja mis lõpuks ise ära kadusid ning nüüd siis oli täpselt sama lugu (ainule et kõhuvalu asemel on lihtsalt väga ebamugav ja raske tunne kõhus).
Sel korral hakkasin ma paar päeva enne tagasi koju lendamist muretsema, et võib olla võib valu puudusele vaatamata tegu olla pimesoolega ja otsustasin EMO-sse minna. Tahtsin et nad üle kontrolliks, et kõik ikka OK on ja et ma siis rahuliku südamega tagasi koju saaks lennata, ilma et mul midagi poole lennu peal lõhkema hakkaks :). 
Ega ma muidugi ei kirjutakski sellest kõigest siin, kui mu EMO-s käik nii koomiliseks ja naljakaks ei oleks kujunenud. 
Pilt kuskilt internetist, aga ma ei mäleta enam kust
Nimelt käitusin ma seal haiglas justkui keegi kuskilt teiselt planeedilt. Algul ei teadnud ma et enne jutule minekut peab pileti võtma, siis ei leidnud ma seda piletimasinat sealt ootesaalist kohe ülesse. Kuna ma ei kuulu haigekassasse, siis pidin ma ühe 'välismaalastele' mõeldud ankeedi ära täitma. Selle ankeedi täitmisega läksin ma nii hasarti, et täitsin ankeedil olevad küsimused nii eesti, inglise, kui ka pooleldi soome keeles ära enne, kui taipasin, et tegu ei ole keeletestiga ja oleks aidanud ka vaid eestikeelse osa täitmisest. 

Kui medõde mu vererõhku hakkas mõõtma, siis näitas masin kahel korral vaid suuri küsimärke (sõna otseses mõttes). Kolmandal korral õnneks õnnestus ka tulemus kätte saada, aga peale kolme pumpamist ma üldse ei imestanud kui mu vererõhk natuke kõrgeks loeti, sest mulle kohe üldse ei meeldi see käevarre 'õhku täis pumpamine'. 
Ruumist lahkudes ei suutnud ma ust lahti teha, sest mingit uksekäepidet ei eksisteerinud ja õlaga rammimine tulemusi ei toonud. Medõde vaatas mind algul kui mingit hullu metslooma, kes läbi klaasseina põgeneda proovib ja siis osutas kulmu kergitades ukse kõrval olevale nupule. Ma muidugi sain siis aru, et uks avaneb nupule vajutades, aga kuna eeldasin, et uks avaneb palju kiiremini, siis suutsin ma lahkudes veel ka poole kehaga vastu ust kõndida. 
Ankeedis selle kohta küll mingit küsimust ei olnud, aga  medõele võisin ma küll mulje jätta nagu ma oleks natuke pilves olnud. 

Õnneks arstikabineti ukse taga oskasin ma täitsa inimlikult käituda ja seega kaasootajate tähelepanu ei köitnud. 
See aga ei tähendanud, et selleks päevaks oli endalehäbitegemisenorm juba täis saanud. Ei kus sa sellega. Kohe kui ma arstikabinetti olin sisenenud ja arst mul palunud oma mantli nagisse riputada, marssisin mina kindla sammuga voodi kõrval oleva tilguti statiivi juurde ja riputasin oma mantli statiivi konksu otsa!!! No ausalt see nägi täiesti seda moodi välja nagu üks riidenagi.
Ma ainult silmanurgast nägin kuidas arst ja medõde teineteisele otsa vaatasid ja siis mõlemad hüüdsid, et ei ärge sinna riputage vaid ikka nagisse! 

Noor arst vist isegi t i b a k e n e muigas, kui ma ise naerma hakkasin ja oma käitumist kommenteerisin, aga mul on tunne, et neil vist ei ole lubatud mingeid emotsioone näidata. Minu kogemuste põhjal (mida mul jah tõesti ei ole palju) räägivad arstid visiidi ajal (ka lastega) nii ametlikult ja tundetult et justkui oleks tegu robotitega. No aga see selleks, arst oli tegelikult tore ja ma üldse ei taha kritiseerida, lihtsalt ma olen harjunud, et arstid oma patsientidega palju personaalsemalt ja soojemalt suhtlevad ja ka tihti nalja viskavad. 

Sellega õnneks mu visiit haiglasse lõppes. Mingit viga ei leitud, kuigi öeldi, et kui hullemaks läheb, siis pean kindlasti tagasi tulema. Ütleks, et ooteaeg oli enam vähem sama pikk kui Inglismaa EMO-s oleks olnud (natuke üle 3 tunni).  Ma küll loodan, et ma seda sama teed enam Eestis olles ette ei pea võtma, aga kui peaks, siis vähemalt nüüd ma tean kuidas uksi avada ning kuhu oma riideid riputada :)

Muideks, ma panin tähele, et pea kõik patsiendid seal olid venelased. Ma vahepal juba hakkasin mõtlema, et kas tegu on mingi vene osakonnaga või mis värk on. Kahe tunni jooksul käis sealt läbi mingi 15 venelast ja alles hiljem nägin kahte eestlast ja kolme ameeriklast. 

Siinkohas tahan ma ka tänada seda anonüümset blogilugejat, kes mu küsimusele kus Tallinnas saab tasulisi vereproove teha soovitas SYNLAB-i. 
Mul nimelt oli soov teada saada oma D-vitamiini ja magneesiumi ning kaltsiumi taset ning kuna meil arsti juures neid teste niisama küsimise peale ei tehta (peab mingi probleem olema) ning ma ei tahtnud erakliinikus suuri summasi testide eest maksta, siis mõtlesin, et võib olla õnnestuks Eestis need testid ära teha. Käisingi SYNLAB-is, maksin vist 14 või 17 eurot ja sain tulemused juba järgmisel päeval kätte. 
Ma küll teadsin seda ennegi, aga võin nüüd taas uhkelt kuulutada, et kuigi ma ei ole üle 10-ne aasta üldse piimatooteid tarbinud, ega ühtegi kaltsumi tabletti söönud, siis on mu kaltsiumi tase täiesti normis. Seda on ka mu enda arst aastaid tagasi öelnud, aga ma lihtsalt tahtsin kontrollida, et ega asi aastatega muutunud ei ole. Nii et piimatooted kohe kindlasti ei ole ainuke allikas kust keha kaltsiumit saab. 

Ok, nii palju siis terviseteemadel.

Kuna see postitus on nagunii juba pikaks veninud, siis kassikohvikust ja mõnedest lasteraamatutest teen eraldi postitused. 
Greta Tallinna lennujaamas Kuninganna pildi ees

Ja sellise hunniku suhkrut tõin ma siis sel korral üle piiri. Kusjuures pea kogu see kraam on mõeldud mu siinsetele sõbrannadele. Üks ema Greta koolist on lausa hull Kalevi tumeda sokolaadi järgi (eriti nende kus kirsi, virsiku ja vaarika tükid sees on) ja tahtis, et ma talle suure hunniku kraami Eestist kaasa tooksin. 
Greta parima sõbranna vanematele maitseb väga KarlFazeri sokolaad karamelli ja soola tükkidega ning emale ka Kalevi kohvisokolaad. Selle lisaks tõin ma kogu nende perele proovida ka veel igasugu teisi Eesti sokolaade ja komme. Ning üks teine sõbranna fännab samuti Kalevi tumedat sokolaadi kirssidega.
Minu enda lemmikus on Kalevi kohvisokolaad ja Kalevi sokolaadi nööbikesed ning need Maiasmoka sokolaadis maasikad. Avec piparmünidsokolaadi nööbikesed on ka nii minu kui Greta lemmikud.  
Kuna Pete on hetkel täielikult suhkruvaba, siis temale ei toonud me sel korral mitte midagi magusat. Kogu kraam läks peamiselt kingitusteks teistele. 
Ja vaadake kui armsa padja Greta endale Tallinna lennujaama suveniiripoest ostis. Neid oli veel ka teistsuguste piltidega, aga talle meeldis just see kiisu pilt :)

Monday, 24 April 2017

SÜNNIPÄEVAPIDU KOOLILASTEGA

Laupäeval oli siis lõpuks see päev, kui Greta sõbrannadega oma sünnipäeva tähistas. Seitse nädalat hiljem, aga nagu öeldakse, parem hilja, kui mitte kunagi :)

Põhjuseid miks peo ja päris sünnipäeva vahele nii pikk vahe sisse tuli oli päris mitu. Greta otsustas, et sel aastal soovib ta pidu pidada sellises kohas nagu 'Build a Bear Workshop'. Märtsiks olid neil aga kahjuks kõik peod juba välja müüdud ning kuna märtsi lõppu ja aprilli algusesse langesid ka  koolivaheaeg ning lihavõttepühad, siis sedasi see peo korraldamine alles 22. aprilli peale lükkuski. 

Build a Bear Workshop on justkui pood ja töötuba ühes, kus lapsed saavad ise endale valmistada karvaseid kaisuloomi. Kui täpsem olla, siis tegelikult ei tee lapsed seal ISE rohkem midagi, kui vaid valivad meelepärase looma'naha', pistavad punase südame sinna sisse ja lasevad siis poetöötajal selle naha pehmet kraami täis lasta ning selja pealt niidid kokku siduda. Hiljem on lastel veel võimalus oma kaisuloomale poest soolase raha eest meelepärased riided selga osta ja see ongi kogu lugu mis muudab lapsed üliõnnelikeks ja lastevanemate rahakotid palju kergemateks :)

Ma küll algul arvasin, et võib olla pidu seal poes on juba natuke liiga titekas 7-8 aastastele lastele, aga kui ma paari lapsevanemaga sel teemal vestlesin, siis nemad kinnitasid, et nende lastele küll väga meeldiks sellisele sünnipäevale tulla.
Tegelikult ega Greta nüüd mingi suur Build a Bear fän ei ole, aga kuna tal on minuga sel teemal üks kana kitkuda, siis kohe kui sünnipäeva pidamine seal poes jutuks tuli ja Greta sellest kuulis, siis taganemisteed enam polnud. 

Nimelt sai Greta oma teiseks sünnipäevaks just sealt samast poest ühe karvase karumõmmi. Sellest käigust saab lugeda SELLE postituse lõpus. Mõned aastad hiljem (ta oli siis vist 5-ne), kui see karu siin pikalt vedelenud oli ilma et temaga eriti mängitud oleks, sain ma Greta nii kaugele, et ta oli nõus selle karu ühele teisele lapsele kinkima. Mina rahul, et majas üks karvaloom vähem (eriti veel kui mulle see karu üldse ei meeldinud) ja Greta unustas ka üsna ruttu, et tal selline karu üldse kunagi olemas oli.
Nii umbes aasta või natuke vähem tagasi hakkas Greta äkki sellest ära antud karust uuesti rääkima ning minuga pahandama, et ma selle karu ära olin andnud. Mina muidugi seletasin talle kuidas värk tegelikult oli, aga ega sellest suurt kasu midagi polnud. Eks Gretal oli mingil määral ka õigus mind süüdistada, sest ega ta aastaid tagasi sellest karust just päris vabatahtlikult lahti ei öelnud, aga lõplik otsus oli siiski tema poolt juhitud.

Seega nüüd kui me kuskil veebruaris hakkasime arutama, et kus Greta sünnipäevapidu sel aastal pidada, siis olin mina ise see hull kes esimesena sünnipäevapeo seal karupoes välja pakkus ja millest siis Greta loomulikult kohe kiiruga kinni haaras. 
Mul ei olnud ühtegi paremat ideed peo korraldamiseks ja polnud ka aega ega tahtmist mingeid muid ideid välja mõtlema hakata. Peamine oli see, et koht ise ei oleks liiga kallis ja et meie ise ei peaks peo läbiviijateks olema. 
Me ei jõudnud veel asja lõplikult paikagi panna, kui Greta juba jõudis järgmisel päeval koolis oma sõbrannadele 'karupoe' peost rääkida ja nad kõik selle jutuga elevile ajada. 
Asi oli seega otsustatud.

Kui tavaliselt selliste erinevate firmade organiseeritud laste sünnipäevapidude juurde kuulub ka sünnipäevalaud, siis meie 'karupoel' kahjuks meile peolaua võimalust pakkuda ei olnud. Pood ise asus suures ostukeskuses ja neil lihtsalt ei olnud eraldi ruume kus peolauda oleks saanud püsti lüüa. Mõtlesime siis algul, et egas midagi, viime lapsed lihtsalt peale 'karude' valmistamist restorani sööma. Restoranis söömine ei oleks tulnud üldse palju kallim kui kodus pidusöögi pakkumine (lastemenüü kuskil 6 naela mille sees on nii eelroog, pearoog, kui ka magustoit, ehk siis 8 lapse peale kokku £48), aga kuna restorani sööma minnes oleks raske olnud määrata peolõpu kellaaega ja vanematel sinna pärast järgi tulla, siis restoran jäi valikust välja. 
Proovisime küll nii üht kui teist varianti, aga lõpuks osutus kodus söömine kõige mõistlikumaks. Ma küll algul olin kategooriliselt koduse peo korraldamise vastu, aga samas restoranis söömise korral ma natuke ka kartsin, et võib olla lähevad lapsed restoranis toitu oodates liiga lärmakaks, sest laupäeval on kindlasti palju rahvast ja toitude serveerimine võtab kauem aega. 

Peopäeva hommikul olin ma millegipärast hirmus ärevil. Ma ei teagi miks, aga mul oli koguaeg selline tunne, nagu läheks eksamile. Ma ei teagi mille pärast ma muretsesin, aga veel enne kui pidu üldse alata oli saanud, ootasin ma juba selle peo lõppu. Natuke muretsesin, et kuidas me Petega kahekesi peale 'karupoe' pidu need kaheksa last turvaliselt linnast autoparklasse jalutatud saame ja siis sealt kahe autoga koju sõidutatud ning mis me majast või lastest alles jääb kui kõik need kaheks rõõmust rõkkavat tüdrukut majas kui tornaadod ringi tuhisevad. Pärast muidugi laabus kõik paremini kui oodata oleks osanud, aga ega ma seda ju hommikul veel teadnud.

Aga nüüd siis ka mõned pildid peost endast.
Pidu algas meil kell 2 päeval. Me pakkusime Greta parima sõbranna vanematele, et me võime Catriona ise endaga linna kaasa võtta, sest mis mõte on neil edaldi linna sõitma hakata ja parkimise eest maksta. Gretal ka sõbrannaga lõbusam peole sõita. Teiste laste vanemad jagasid samuti autosõitu nii, et üks ema tõi mitu last korraga. 
Kahjuks juhtus nii, et just mõned nädalad enne Greta sünnipäevapidu kolis 'Build the Bear Workshop' oma tavalisest eraldi poest hoopis kaubamaja mänguasjade osakonna ühte nurka. Meie Petega olime sellest väga pettnud, sest seal mänguasjade poe nurgas ei olnud üldse seda sama tunnet ja poele omast atmosfääri, kui vanas kohas, aga Gretat ja lapsi ei paistnud see ÜLDSE häirivat. 

Hea, et see muutus juhtus peale seda, kui me olime juba peo broneerinud, sest ma arvan, et kui oleks varem toimunud, siis me ei oleks seal pidu üldse pidama hakanud just selle spetsiaalse atmosfääri puudumise tõttu. Sellest oleks aga kahju olnud, sest nagu välja tuli, siis lastel oli täitsa ükskõik kus see pood asus. Nemad mõtlesid vaid oma karvastele loomade peale :)


Kuigi ma siin nimetan seda poodi karupoeks, siis tegelikult said lapsed endale poes valida karudele lisaks veel igasugu teisi pehmeid elukaid alustas siis karudest kuni Pokemon tegelasteni välja.

Me olime broneerinud ühe kindla peopaketti, aga kohapeal otsustasime Petega kohe, et laseme lastel poes valida just need loomad mida nad ise soovivad (hind sõltus sellest mis hinnaklassis loomadega tegu oli ja kas loomale lisaks tulid ka veel riided ja kott ja igasugu  muud nipet näpet). Kuna kõik need karvased loomad olid nagunii mõtetult kallid, siis polnud mõtet raha raisata millegi sellise peale mis lastele päeva lõpus tegelikult ei valmistagi nii palju rõõmu, kui mõni teine poes olev loom. 
Tegelikult vist läkski nii, et enamusele meeldisidki need loomad mis olid meie paketti hinnas ja vist üks või kaks tüdrukut valisid siis natuke kallima looma. Lapsed rahul, meie rahul.
Peo korraldajaks sattus meile üks hästi energiline ja naljakas noormees tänu kellele see pidu igati korda läks. 
 Lapsed on valinud nii oma loomanahad, kui ka riietused oma loomadele
 Täitematerjali masin

Pidu kestis kokku natuke üle tunni. Sinna tunni sisse mahtus kõigepealt loomade ja nende riiete välja valimine, siis seljakottide valimine, igasugu erinevad tseremooniad, väikesed tantsud, üks peitusemäng, loomade valmistamine ja siis lõpuks sünnipäevalapsele laulmine.
Peitusemäng nägi välja selline, et peokorraldaja peitis poodi 4 väikest pehmet loomakest ära ja lapsed pidi siis need ülesse leidma ja paberile kirjutama loomade täpsed kordinaadid ja neid loomi kirjeldama 
Üheks peidetud loomaks oli see pildil olev sinine tibu
Mulle algul tundus see mäng natuke titekas ja ma kartsin, et võib olla mõni laps peab seda igavaks, aga kõik tüdrukud asusid kohe usinasti neid loomi otsima ja nende asukohti paberile kirjutama. 



Siis toimus loomade südamete õnnistamise tseremoonia (või kuidas iganes seda asja nimetada)

Väikesed punased südamed pisteti loomadele naha sisse ja oligi aeg loomanahad pehmet vatti täis puhuda. 
Neid südameid oli ka selliseid mis tuksusid või peale vajutades mingit häält tegid, aga need olid juba ekstra raha eest ja  meie tüdrukud olid kõik ka oma väikeste punaste südametega väga rahul. 

Masin hakkas siis tööle kui üks lastest vastava pedaali peale vajutas ja jalga seal pedaalil hoidis nii kaua kui karu täidetud sai. 

 Sellel pildil on Pete parasjagu pizzasi tellimas kui peo organiseerija lapsed Pete kallistama saatis
 Lapsed oma valmis kaisuloomadega
Kui ma algul natuke pelgasin seda suure karja laste transportimist poest autoparklasse, sest pidime lastega jalutama läbi suure kaubamaja ja üle mitme suure autotee, siis tegelikult ei olnud muretsemiseks üldse põhjust. Tuli välja, et kaheksa lapsega on palju kergem liigelda, kui näiteks vaid kahega. Mõnikord Greta ja ta mõni sõbranna lollitavad nii palju et mul endal on juba lihtsalt neid vaadates võhm väljas, või siis üks Greta sõbrannadest on alati selline kes palju ennast keerutab ja igal pool komistab ja kukub, et me Petega oleme temaga väljas käies pea alati südamerabanduse äärel, sest meiega koos olles vastutame ju ikkagi meie selle eest, et laps pärast ühes tükis tagasi koju naaseks.

Sel korral polnud meil vaja tüdrukutele isegi öelda, et olge nüüd vagusi ja ärge auto alla jooske, sest lapsed ise jaotasid ennast automaatselt paarideks ja kõndisid kõik hanereas ilusti kuni meie autodeni välja. No ma tegelikult ju ei tohiks imestada, sest ma ju näen iga kord koolis käies ise kui hästi nad seal käituvad, aga sellegi poolest nii heast koostööst ei osanud ma isegi und näha.
Ma ei tea, ma millegipärast tundsin nii suurt heldimust ja uhkust kõigi nende tüdrukute üle, et oleks tahtnud neid kõiki kallistada (pärast kallistasin ka :)
Me märkisime kutsetele peo pikkuseks 3 tundi, mis on natuke pikem kui tavaliselt (tavaliselt 2 või 2,5 tundi)
Kuna me ei teadnud täpselt kui kaua me seal poes neid loomi 'ehitame' ja kui kaua aega kulub meil koju sõiduks või pizzade tellimiseks, siis tundus kindlana arvestada kolme tunniga. Hull oleks ju ka olnud, kui vanemad juba ukse taga, aga meie pole isegi veel sünnipäevakooki pakkuma jõudnud hakata. No tegelikult ei oleks ka selles midagi hullu olnud, aga siiski.
Samas ma ei tahtnud ka, et me koju liiga vara oleks jõudnud, sest ma ju proovisin seda kodust sünnipäevapidu iga hinna eest vältida. 

Asi lahenes ajaliselt aga nii, et kodus jäi lastel just sobiv aeg söömiseks, ühe ühise mängu mängimiseks ja siis veel ka natuke niisama Greta toas mängimiseks enne kui vanemad uksele koputama hakkasid.

Ma ei tea kas te mäletate oma lapsepõlvest seda mängu kus paberile kordamööda joonistati pea, kael, keha, jalad ja jalalabad (saapad, kingad jne) ning igal korral volditi paber nii palju alla, et vaid joonistatud osa kõige alumist otsa näha oli, et järgmine joonistaja teaks kust joonistust jätkata. Pärast, kui kõik kehaosad olid joonistatud, avati leht ja vaadati mis naljakas tegelane sealt välja tuli. Need joonistatud kehaosad võisid siis olla nii naljakad ja fantaasiarohked kui võimalik. 

Ma olen seda mängu paaril korral varem osadele Gretale külla tulnud sõbrannadele tutvustanud ja neile on see mäng alati hullult meeldinud. Sel korral sama lugu. 

Sarnane mäng on ka see, kus paberile kirjutatakse kordamööda kes, kus, mida tegi ja ütles ja see mäng on samuti lastele alati hirmsasti meeldinud (vähemalt nendele, kellega Greta seda mänginud on).

Kahjuks ma viskasin kõik need joonistused ära ega taibanud neist pilti teha, et oma mängu seletust nüüd siin paremini illusteerida. 




Ma otsustasin lastele jäätise söömise natuke huvitavamaks teha ja neile spetsiaalsed jäätise teetassid valmistada. Lõikasin jäätisevahlitelt otsad ära ja 'liimisin' küpsised alla.

Kuna ma leidsin poest sellised karudega jäätisevahvlid, kus kõrvad olid juba ise teetassi kõrvade eest, siis mul ei olnud isegi vaja eraldi tassidele kõrvu(sangu) juurde 'liimima' hakata. Muidu oleks ma kummikommidest need sangad teinud. 
Kaunistusse oleksin küll tahtnud natuke rohkem panustada, aga ajast jäi puudu. Lapsed aga ei osanud midagi rohkemat tahta ja olid jäätisetassikeste üle väga õnnelikud. 



Kuna iga laps sai sünnipäevalt endale juba ühe karvase looma kingiks, siis tänu sellele jäi mul ära mure mida nende tobedate, aga siin nii populaarsete ja traditsiooniliste Party Bag-ide sisse lastele panna. Nüüd oli nii kerge, ei mingit nänni vaid natuke kommi ja sokolaadi ning mure murtud. 
Kotid peitsime aeda ära, kust siis iga laps, kes koju hakkas minema, neid otsima minna võis.  

Kusjuures need jänkukujulised party bag kotikesed ostsin ma Eestist Tiger-i poest. Need nägid nii armsad välja. Pikkade kõrvadega abil sai koti ülevalt kokku siduda. 
Sellel pildil on ühte sellist kotti natuke näha




 Ja oligi pidu läbi
Ma ütlen ausalt, et me Petega täiega nautisime seda pidu ja olime täiega üllatunud, kui hoolitsevad ja teistega arvestavad kõik tüdrukud omavahel olid. Täielik 'team work' kõigi 8 tüdruku vahel. Keegi ei trüginud kuskil kellegile ette või tormanud esimesena ei kommikausi, ega jäätiste või mis iganes asja kallale. Kõik ootasid oma järge või lasid enda kõrval oleva lapse ette. 
Isegi kui kõik peale kahe olid söömise lõpetanud ja hakkasid mängima minema, siis niipea kui tüdrukud märkasid, et kaks last veel laua taga jäätist söövad jooksid kõik kohe robinal tagasi sööjatele seltsiks ning mängima mindi alles siis, kui kõik olid söömise lõpetanud. 

Ma olen kindel, et see oli neil selline koolist 'õpitud' kambavaim, sest tegelikult kõik need lapsed ei ole sugugi omavahel need kõige lähedasemad sõbrannad, aga koolis on neid õpetatud kõigiga sõber olema ja kõigiga hästi läbi saama. Üks lastest ei käi üldse enam Gretaga samas klassiski, vaid käib paralleelklassis, aga kuna Greta koolis segatakse klasse iga kahe aasta tagant ja Greta vanused on segamise juba kahel korral läbi elanud, siis tänu sellele tunnevad kõik paralleelklassi lapsed üksteist, sest nad on varem juba korra samas klassis käinud. Nii et siit üks näide sellest, et selline klasside omavahel segamine töötab väga hästi. 

Ära minnes tänasid kõik lapsed nii mind kui Pete toreda sünnipäevapeo eest ilma, et keegi oleks neile seda meelde tuletanud (osadel lastele ei tulnudki nende endi vanemad järele, kes neile seda meelde oleks saanud tuletada, sest üks ema viis mitu last korraga koju)
Selline tänamine on siin küll täiesti tavaline käitumine ja vanemate poolt lastele juba maast madalast sisse treenitud, aga sellegi poolest nii ilus ja südantsoojendav kui lapsed sedasi viisakalt käituda oskavad. No tõesti nii armsad ja mõnusad tüdrukud :)

Mul jääb vaid loota, et Greta ka külas olles sama standardite järgi käituda oskab.

Ja siit üks pilt Greta parima sõbranna kaksikutest vendadest. Need kaks poissi on minu kõige lemmikumad kaksikud. Sellised väikesed sokolaadinööbid ja rõõmupallid. 
Kui külalised olid koju läinud, tuli Greta meid kallistama ja tänama maailma parima sünnipäeva eest. Ta oli nii õnnelik kogu päeva sündmuste üle. 
Hommikul ei jõudnud ta oma pidu ära oodata ja tuli mulle üks vahe ütlema, et ta ootab sõpradega pidu nii palju, et ta on täitsa äa unustanud, et ta täna ka kingitusi veel kõigele lisaks saab. 
Nii oligi, et päeva lõpus ootas teda ees veel ka kingituste avamine. 
Greta sai seitse hästi toredat kingitust. Üheks kingituseks oli üks käsitööraamat mille Greta oli juhuslikult just mõni aeg tagasi raamatukogust laenutanud ja mille järgi ta hakkas endale ühte sokiahvi õmblema ning kuna talle see raamat nii väga meeldis, siis ta ei tahtnud seda kuidagi enam tagasi raamatukokku viia. Ja nüüd sai ta JUST selle sama raamatu sünnipäevaks!!! Milline uskumatu kokkusattumus. 

Kuna sünnipäevapeole järgnev päev oli pühapäev, siis oli Gretal ka kohe aega kõigile tüdrukutele tänukaardid valmis kirjutada. 
Nüüd saame siis lõpuks sünnipäevahooaja lõppenuks kuulutada :)