Sunday, 14 May 2017

STONEHENGE

Alustasin selle postituse kirjutamist juba mitu nädalat tagasi, aga kuidagi ei saanud lõpetatud. Vahepeal olid meil mu sugulased Eestist külas ja kuigi mul isegi õnnestus ühel nende siinoleku päeval postitus lõpuni kirjutada, siis postitama hakates kadus millegipärast kogu mu postitus nagu tina tuhka ning ma olin sunnitud kogu jutu uuesti kirjutama :(

Käisime üleeelmisel nädalalõpul Stonehenge-is. Kuna Gretal sai eelmise veerandiga koolis Vana-Egiptuse teema läbi ja uueks teemaks on nüüd 'Kiviajast rauaajani', siis mõtlesime pühade ajal mingit kiviajaga seotud kohta vaatama minna. London jäi kohe nimekirjast välja, sest tahtsime pigem just linnast eemale kuskile rahulikumasse kohta sõita, kui rahva hulka. 

Ega meil eriti suurt valikut polnudki, sest väga kaugele ei tahtnud me minna. Sellele lisaks on Gretal kohe varsti tulemas klassiekskursioon ühte sellisesse toredasse kohta nagu seda on Butser Ancient Farm, kus lapsed siis saavad oma silmaga näha kuidas elu erinevatel ajastutel välja nägi. Greta on igal juhul väga elevil ja ei jõua seda ekskursiooni ära oodata. Õpetaja oli neile rääkinud, et nad saavad seal  'kakaga' seina ehitada, nii et võite vaid arvata millist elevust see jutt lastes tekitas.
Meie ei ole seal farmis varem käinud, aga vaadates seda videot tundub tegu olevat väga laheda kohaga. Eriti meeldis mulle see, et lapsed saavad arheoloogilisi kaevamisi teha. 


Ma ei tea kui palju me, vanemad, pärast sellest reisist pilte näha saame (kui üldse), aga ma arvan, et me võib-olla läheme sinna siis hiljem perekeskselt uuesti. Ongi hea, siis saab Greta meile giidiks olla :)

Nii et see koht kuhu Greta kohe varsti läheb jäi seega automaatselt valikust välja. Lõpuks ei jäänudki midagi muud kaalukausile kui vaid Stonehenge. Mina ei ole kunagi sellest kohast vaimustatud olnud ja kui me oleks pidanud ise veel ka piletite eest maksma, siis oleks küll sinna minek ära jäänud. 
Stonehedge piletid on minu arvates ikka väga kallid, arvestades, et kive saab vaid kaugelt näha. Meie saime sisse tasuta, kuna oleme National Trust organisatsiooni liikmed, aga muidu oleksime pidanud piletite eest maksma £43 (perepileti hind kehtib kahe täiskasvanu ja kuni 3 lapse peale. Täiskavanud pilet on muidu 16.50)

Ma küll pean nentima, et viimaste aastatega on seda kohta palju edasi arendatud ja ehitatud. Nüüd on seal kividele lisaks ka üks muuseum ja eraldi väikene mudel kiviaja külake. Kui mina seal viimati käisin, siis oli kohe seal kivide kõrval üks väikene suveniiripood ja vist ka tilluke muuseum ning sellega asi piirduski. Piletid olid mäletamist mööda ka siis juba üsna kallid, aga nüüd vähemalt tasakaalustab seda piletihinda üsnagi huvitav muuseum ja see mudel külake.

Sõitu alustasime pühapäeva hommikul. Ilmajaam näitas, et Stonehenge lähedal on lõuna ajal oodata tugevat vihma. Ma juba tahtsin sõidu järgmise päeva peale lükata, sest mind üldse ei ahvatlenud mõte kuskile põllu peale vihma kätte kive vaatama minna, aga Pete ei tahtnud sõidu edasi lükkamisest midagi kuulda. Egas midagi, pakkisime siis endiga igaks erinevaks ilmaks vastavad riided kaasa ja alustasime sõiduga. 


Teel Stonehenge-i nautisime taas neid erkkollaseis rapsipõlde. Iga kord kui jälle mõnest mööda sõitsime tundus justkui päike oleks välja tulnud.



Sellelt kaardilt on näha kui laiahaardelised need põllud kohati olid. 


Onuke valimiskampaania loosungit ülesse panemas (meil on siin ju kohe-kohe taas tähtsad valmised tulemas)

Ja olimegi peaaegu kohal
Siit pildilt on näha kui 'lähedale' inimesi kividele tegelikult pääsevad

Kui me olime auto autoparklasse ära parkinud ja Pete meie tasuta pileti piletikassast välja lunastanud otsustasime kõigepealt kive uudistama minna. Tuli välja, et uus peahoone on Stonehenge-st endast nii kaugele ehitatud, et pidime sinna lausa ühe väikese spetsiaalse bussiga sõitma. Need kes soovisid, need said muidugi kivide juurde ka kõndida, aga see vahemaa oli ikka üsna pikk. Või õigem oleks vist öelda, et nii pikk, et me ei tahtnud selle kõndimise peale aega raiskama hakata. 
Ja siit nüüd siis pilte nendest maailmakuulsatest kividest iga erineva nurga alt









Meie tegime ringi Stonehenge ümber vist küll mingi 15 minutiga ära. Kui Pete algul pileteid läks välja lunastama, siis ma unustasin talle öelda, et küsigu meile üks automaatne giid ka kaasa (selline suure mobiiltelefoni moodi aparaat), aga kuna pärast oli järjekord juba nii pikk, et ei tasunud selle giidi pärast sinna uuesti seisma jääda, siis läksime ilma giidita. Ma ei usu, et Greta olekski viitsinud seda pikka loengut seal 'masinast' kuulata ja kas ta üldse kõigist arugi oleks saanud (juhul kui seal mingit eraldi juttu spetsiaalselt lastele ei oleks olnud) ning Pete ei ole meil ka mingi suur Stonehenge fän, et oleks seal tahtnud iga nurga peal pikemalt seista ja aparaadist juttu kuulata. 

Meie nautisime selle külastuse jooksul hoopis neid kiviaja majakesi ja seda väikest muuseumi


Ma oleks täitsa nõus proovima mis tunne oleks ühes sellises majakeses nädalakese elada. Mõte tundub väga romantilise ja põnevana, aga peale kuu aega elamist tuleks vist küll nutt peale. Samas aastaga võib-olla harjuks täitsa ära, kui ma selleks ajaks muidugi külma ja nälja kätte ära surnud ei ole. 









Selleks et kõigil külastajatel oleks ikka hea ülevaade ja arusaam mis vaeva Stonehenge ehitajad pidid kive vedades läbi elama, oli õuepeale välja pandud üks tehiskivi, mis oma kujult ja raskuselt originaal Stonehenge kiviga võrdväärne oli. 

Külastajatel oli võimalus seda kivi tirida ja mõõta kui palju jõudu neil puudu jäi, et kivi ka päriselt edasi liigutatud saaks. 
Gretale ja Petele oleks vaja olnud appi veel 99 inimest. 

Ma pärast hakkasin mõtlema, et asi see siis sealt platsilt need 99 inimest kokku saada oleks. Et ei tea, kas mõnel inimesel on tulnud ka pähe mõte testida, seda kivi sees olevat masinat ning nalja pärast kogu grupiga see kivi sealt raamilt maha tõmmata? 
Seal tundus neid turiste ikka suurtes kogustes liikuvat ja bussid tõid pidevalt inimesi juurde, nii et kindlasti leidus külastajate seas ka selliseid 100 liikmelisi gruppe kes tööga hakkama oleks saanud :). 

Samas sellise lühikese köie taha vist ei mahugi rohkem kui vaid kaks inimest tirima, nii et töötajad võivad vist mureta olla. 
Suure kivi kõrval seisis kaks väiksemat kivi, mis muuseumitädi jutu järgi ravivõmetega kivid pidid olema. Või siis nii vähemalt uskusid inimesed aastasadu tagasi. Erilised on need kivid selle poolest, et ühe kivi pind on käega katsudes soe ja teise kivi oma külm. Selleks, et seda juttu uskuda käisime ka ise neid kive hiljem käega katsumas ja tõesti ühe pind oli külmem ja teise oma soojem.
Minule meeldis Stonehenge-s kõige rohkem hoopis see väikene muuseum. Täpsemalt üks ruum, mille seintel jooksis film Stonehenge-st läbi iga aastaaja jaanuarist detsembrini. Seistes ruumi keskel jäi sulle mulje justkui sa seisaks päris Stonehenge keskel. Seal oli kuidagi nii lummav ja maagiline seista, et tuli tõesti selline tunne nagu sult oleks su riided seljast kistud ja loomanahkadega asendatud ning need kivid sinu ümber elus ja hingavad. Minu jaoks palju võimsam elamus kui need originaal kivid ise seal põllu peal. 

Ma praegu mõtlen, et oleks vist parem olnud, kui me oma ringkäiku oleks muuseumist alustanud ja alles siis päris Stonehenge-i vaatama läinud, aga päeva lõpuks pole vahet.
Läksime ju sinna eelkõige Greta pärast, et tema saaks koolis õpitule kinnitust ja seda ta sealt kindlasti ka sai.



Muuseumi teises ruumis näidati veel ühte filmi mis tutvustas Stonehenge-i lähedal asuvaid teisi ajaloolisi vaatamisväärtusi. See oli ka hästi huvitav lühifilm. 




Peale muuseumi külastust seadsime suuna suveniiripoe poole, sest Greta tahtis kaasa osta midagi väikest kogu klassile näitamiseks. 

Neil koolis innustatakse lapsi oma kogemusi kogu klassiga jagama, eriti veel, kui need õpitavate teemadega haakuvad. Niisiis toovadki lapsed tihti kooli igasugu huvitavaid asju kõigile näitamiseks või räägivad jutte kohtadest kus nad hiljuti käinud on või mida huvitavat teinud. 

Mina tegin ka selle külastuse ajal just selle mõttega pilte, et Greta saaks need siis hiljem mälupulgaga kooli viia ja õpetaja abiga teistele näidata. Õpetaja oli hiljem selle üle väga tänulik. 
Greta vaid vaatab seda suveniiri, ostmiseks oli see liiga kallis
Need sokolaadikivikesed nägid päriselt ka välja nagu ehtsad kivid. Ma algul arvasingi, et tegu mingite kividega ja alles siis sain pihta, et sokolaadiga, kui Pete mulle purgi nina all torkas ja ma silti lugesin.
Poes jäi mulle silma üks selline mäng


Pilt SIIT
Mängitakse seda mängu nii, et üks mängijatest on ehitaja ja teine lammutaja. Täringut veeretades tuleb siis kas eemaldada või juurde panna nii palju ja need kivid mida mängureeglid ette näevad. Võitja on see, kel õnnestub Stonehenge kas täielikult ära lammutada või siis valmis ehitada.
Vaatasin seda mängu seal riiulil ega suutnud otsustada kas on ostmist väärt või mitte. Lõpuks küsisin Petelt mida tema asjast arvab. Pete ütles mulle, et praegu on sul ja Gretal ideaalne aeg poest valida mida iganes hing ihkab, sest kuna temal on nii suur nälg, siis ta on nõus kõikide asjade eest ise maksma kui siit poest vaid kiiremini minema saaks.

Seda meie juttu juhtus pealt kuulma üks poetöötajatest, kes mind siis kohe ruttu ühe riiuli juured juhatas ja mulle seal ühte kaelakeed näitas mille hinnasildilt võis lugeda £1250!! :)
Pilt SIIT
Pete õnneks oli tegu sellise kaelakeega mida ma ka £5 eest endale ei oleks soovinud osta seega otsustasin siiski selle Stonehenge mängu endaga koju kaasa võtta. 

Stonehenge-st lahkudes seadsime suuna Salisbury-i poole, et seal kiiresti kuskil restoranis süüa ja ühte ajaloolist maja külastama minna...aga sellest juba järgmises postituses.


Lõpuks veel üks pilt kollasest põllust



No comments: