Thursday, 25 May 2017

VÄIKE JOOKSEV KALA

Gretal oli eile sportlikult väga edukas päev. 

Koolis olid nad kehalise kasvatuse tunnis võidujooksu teinud. Kõigepealt kaks suurt ringi soojenduseks ja siis kolm ringi võidujooksu sinna otsa. Õues on meil hetkel väga palavad ilmad, nii et minu jaoks oleks üldse mingi võidujooks ja veel ka sellises kuumuses täielik õudus olnud. 

Greta oli, tema jutu järgi, tulnud klassi tüdrukute hulgast kolmandaks, mis minu arvates on super hea tulemus. Ma tean, et ta on üsna kiire jooksja, aga millegipärast on mul alati selline tunne olnud, et ta ei ole tegelikult sellist jooksja tüüpi tüdruk. Arvatavasati sellepärast, et mul ei ole olnud võimalust ta jooksmist otseselt ühegi teise lapse jooksmisega võrrelda. See, et ta klassis kolmandaks tuli, et tähenda muidugi, et ta ka kõigi oma aastagrupi tüdrukute seas nii kõrgel kohal oleks, aga sellegi poolest tore et ta ise joosta tahab ja jaksab.

Peale kooli läksime ujumistrenni. Ujumistrennis tuli välja, et toimub 'hindeline' ujumine. Hindeline ei tähenda, et lastele mingi hinne pannakse, vaid nad lihtsalt iga aasta ujuvad teatud vahemaa ja saavad siis vastava 'badge'-i (diplomi ja sellise riidest märgi mille saab soovi korral ujumiskoti või riiete peale õmmelda. Mul ei tule praegu meelde kuidas sellist asja eesti keeles nimetatakse). Treener tavaliset seda ette ei ütle millal selline ujumine toimub, sest see ei ole mingi suur ja tähtis asi nagu eksam ja seega toimub tavaliselt lihtsalt väga loomulikult mingi ujumistrenni jooksul.  

Greta ujus eelmisel aastal 75m ja ma kujutasin ette, et sel aastal ujub ta siis ehk 150 või 200 meetrise vahemaa. Treener aga arvas, et lapsed on rohkemaks võimelised ja seadis lastele hoopis eesmärgiks ujuda 400m. Kokkulepe treeneri ja laste vahel oli see, et kõigepealt ujutakse 200m ja kui lapsed arvavad, et suudavad edasi ujuda, siis lihtsalt ujuvad ilma peatamata edasi. 200m diplomi oleks kõik igal juhul kätte saanud. Greta grupis on 4 last ja kõik lapsed otsustasid ujuda 400m diplomi peale ja ka saavutasid selle!!

Ma vahepeal hakkasin Greta pärast juba muretsema, sest ükskord varem, kui nad tegid väikese testujumise, et näha kui palju lapsed jõuavad 7 min jooksul ujuda, läbis Greta selle ajaga 240m, aga oli pärast omadega üsna läbi. Siis mõtlesin, et 400 meetriga ei suuda ta kohe kindlasti hakkama saada. Kuna aga sel korral ei olnud tegu aja peale ujumisega, siis ta hingamine püsis rütmiline ja võhma jätkus  kuni lõpuni (treeneri sõnad). Nii et kui ma sealt basseini äärelt talle hüüdsin, et kas sa oled ikka kindel, et jaksad edasi ujuda (mõnikord ta teeb asju sellepärast, et arvab et peab tegema), siis ta lihtsalt pani pöidla püsti ja juba keeraski ringi ning jätkas ujumist.

Pean nentima, et oli uhke tunne küll teda seal sedasi kalana ujumas näha, aga eelkõige oli meil Petega ikka hea meel selle üle, et Greta ise rahuldust ja uhkust enda saavutuste üle tunda sai.

Siit üks pilt mis küll on juba üle aasta vana, aga sobib igati postituse sisuga kokku :)

Väljavõte kooli uudistelehest

No comments: