Friday, 14 July 2017

MALLORCA OSA 6-niisama juttu

Vahelduseks jälle üks Mallorca postitus.

Ühel hommikul avanes meile äragates aknast selline hall vaade
Otsustasime sel päeval väikese väljasõidu teha meile üsnagi lähedal asuvasse linna nimega Santa Ponsa. Sõitsime sellest väikesest linnakesest korraks läbi kui olime teel Palmasse ja kuna bussiaknast vaadatuna tundus koht huvitavana mõtlesime, et ega vihmaga nagunii midagi paremat teha ole, kui kuskil linna peal natuke ringi kolada.

Kuna meil oli bussi väljumiseni kuskil 20 min aega, siis Greta ja Pete läksid peale hommikusööki korraks veel natuke hotelli ümbrusse jalutama (hotelli minibuss viib igal täistunnil inimesi lähedal olevasse linnakesse kust saab ka randa). Mingi aja pärast jooksis Greta tuppa ja käskis mul kiiresti rõdule vaatama minna. Rõdult avanes mulle selline vaade :)
ja natuke aega hiljem selline
Kui hommikul oli ilm vaid pilves, siis sel ajal kui me hotelli ees bussi ootasime hakkas lõpuks ka vaikselt vihma tibutama. Meil muidugi ei olnud ei vihmavarju, ega ka Greta vihmajopet kaasas ning polnud ka enam aega tagasi hotellituppa joosta.
Lõpuks ei jäänudki meil muud üle, kui kohe hotellibussist välja astudes seada sammud esimesse ettejäävasse suveniiripoodi kust me siis endale värvilised vihmakeebid ostmine.
United Colors of Rain
Santa Ponsasse sõitsime juba järgmise bussiga
Kui me paar päeva tagasi Palmas käisime ja sellest linnakesest läbi sõitsime, siis jäime meile silma üks huvitav ehitis. Arvasime algul et tegu on mingi teemapargi või lastemuuseumiga ja arutasime, et sinna oleks tore mõnel teisel päeval tagasi tulla. Hiljem uurisin internetist ja sain teada, et tegu oli hoopis ühe lastele mõeldud piraadihotelliga. 



Väljast nägi see hotell küll väga vägev välja, aga kui ma pea hotelli uksest sisse pistsin siis sain aru, et sellisesse hotelli ei läheks me isegi siis, kui keegi peale maksaks. Hotell oli täis lärmavaid ja vinguvaid lapsi ning veelgi kõvemini lärmavaid täiskasvanuid.
Üldse tundus see Santa Ponsa olevat üks kahtlane koht. Jah, võimalik et oma osa oli ka mingil määral vihmasel ilmal mis seda muljet varjundas, aga kogu linn tundus täis olevat kas siis purjus või muidu ennast täis venelasi ning selliseid jalpallihuligaane meenutavaid britte. Lapsed karjusid ja jooksid poodides ringi samal ajal kui nende vanemad ära joodud häälega räuskasid ja sigaretisuitsu suust välja puhusid. See vaatepilt oli seal nii jube, et me põgenesime sealt üsna kiiresti. Käisime vaid paaris suveniiripoes uudistamas, jalutasime natuke ringi ja istusimegi uuesti bussi peale ning sõitsime tagasi hotelli. 

Nüüd loen Wikist, et Santa Ponsa on viimase paari aastaga muutunud noorte seas väga populaarseks puhkuse sihtkohaks just oma elava ööelu ja suurepäraste ööklubide tõttu. See seega seletab miks seal nii palju lömmis ja lapikute nägudega puhkajaid oli. Noori inimesi me küll kuskil ei märganud, aga arvata võib, et ju nad siis alles magasid eelmise öö pohmelli välja, et siis õhtul uue ringiga alustada. 

Ma ei tea kas ka mujal Mallorcal, aga seal meie kandis tundus küll suur rahvuslik ülekaal olevat sakslaste käes. Neil olid seal isegi täisa omad kliinikud. Pete hakkas selle kliiniku silti lugedes naerma ja ütles, et vaata seal asub sakslaste peeru keskus (facharzt õige hääldus kindlasti ei ole farts, aga sellsest sõnast annab farts välja hääldada küll :) ).
Vihma jätkuski vaid paariks tunniks. Selleks ajaks kui me tagasi oma linnakesse jõudsime säras taevas juba päike ja Greta ei jõudnud ära oodata millal ta basseini ujuma pääseb. Haarasime poest veel paar pudelit vett kaasa ja läksimegi tagasi hotelli. 

Vaade meie hotellitoa aknast


Ükspäev avastasime õhtusöögile minnes tee pealt sipelgate raja. Huvitav oli see, et hommikuti ja päeval ei olnud seal ühtegi sipelgat liikumas, aga õhtul toimus rajal alati kiire sibimine. Iga natukese aja tagant põrkasid sipelgad vastassuunda sibavate sipelgatega peatpidi kokku ning jätkasid siis oma liikumist sama kiirelt edasi. Lugesin hiljem internetist, et seda tehes nad nuusutavad ja kontrollivad, et tegu ei ole sipelgaga, kes nende kolooniasse ei kuulu. 
Nendelt piltidelt ei ole kahjuks hästi näha kui pikk see rada tegelikult oli.


Nagu ananass
See väike mänguväljak oligi hotellis ainuke otseselt lastele mõeldud meelelahutusobjekt. Selle hotelli sihtgrupiks kohe kindlasti ei ole lastega pered (õnneks) ja seepärast ei ole hotellis ka liumägedega basseine ja muid lastele mõeldud üritusi või tegevusi. See väike mänguväljak on sinna alles hiljuti ehitatud, sest eelmisel aastal seda seal veel ei olnud. Meie ei näinud seal kordagi kedagi mängimas, aga ma olen kindel, et näiteks augustis on kogu hotelli peale rahvast rohkem ja kindlasti leidub siis ka lapsi kellele see mänguväljak rõõmu pakuks. Greta käis seal paaril korral sööma minnes kiikumas ja kogu lugu. Teda huvitas vaid ujumine. 

Greta mängib kärbest





Greta ja Pete otsustasid ühel päeval taas laevaga sõitma minna. Nad käisid eelmisel aastal ka ühel 3 tunnisel laevareisil, aga kuna ilm oli eelmisel aastal nii palav, siis mina nendega sinna lauspäikese kätte kaasa ei läinud. Pärast tuli küll välja, et suurema osa ajast istusid nad sees ja jälgisid vee all ujuvaid kalu läbi laeva klaasseina, aga sellegi poolest oli mul hea meel, et ma nendega kaasa ei läinud. Selle eelmise aasta laevareisiga kaasnes ka paar naljakat äpardust, aga sellest saate te kuulda alles siis, kui ma kunagi saan aega eelmise aasta Mallorca puhkuse postitused tagant järgi ära teha. 

Sel korral hakkas Pete juba varakult rääkima, et tema tahab  kindlasti Gretaga uuesti laevareisile minna. Mina otsustasin taas 'koju' jääda ja seda aega hoopis 'Minu Saksamaa' raamatu lugemisega sisustada. Ma lugesin selle puhkusel oleva nädalaga 3 raamatut läbi. Mul kodus lihtsalt ei ole seda aega ja võimalust raamatuid lugeda, alati on midagi muud teha ja õhtuti olen ma juba nii väsinud, et voodis lugemisest ei tule tihti midagi välja. Sellistel rannapuhkuse reisidel on aga nii mõnus raamatuid lugeda.
Muideks, 1 juunil hakkasin ma raamatut lugema ja täiesti juhuslikult algas raamatu esimene lehekülg nii

Erinevaid laevareiside pakkumisi oli palju. Iga nurga peal proovis sulle keegi mõnda sellist reisi pähe määrida. Võimalus oli ise valida kui pikale reisile sa soovid minna või mida su reis sisaldab. Pete otsustas seekord Gretaga delfiine vaatama minna. Kui nad olid juba oma piletid ära ostnud, siis mõtlesin küll korraks, et võib olla oleks ikka pidanud ka nendega kaasa minema delfiinidele tere ütlema, aga kuna see reis toimus just lõunasel ajal ja laevas minu jaoks sobivat sööki ei oleks pakutud, siis tundus hotelli päevitama ja lugema jäämine palju turvalisem. Seda enam, et ma ei ole just kõige suurem laevasõitude fän. 

Ma tegelikult natuke kahtlesin, et neil üldse õnnestub sellel laevareisil delfiine näha, aga näe, ära nägid. 
Siit vaid üks väike klipike (vabandan halva kvaliteedi pärast, aga millegipärast ei õnnestu mul seda siia paremini ülesse panna)

No comments: