Tuesday, 4 July 2017

MALLORCA - söök

Kõik kes seda postitust nüüd lugema hakates loodavad siit leida pilte ja juttu Mallorca rahvusköögists ja võrratust kohalikust toiduturust või roogadest, siis peate pettuma. See postitus on suuremalt osalt pühendatud vaid ühe Mallorca hotelli toidule! 

Mallorca puhkused on olnud meie ainukesed nii-nimetatud hotellipuhkused. Tavaliselt oleme kas mõne korteri või väikese villa rentinud kui pikemaks ajaks ära oleme läinud. Hotellides oleme loomulikult ka ööbinud, aga sel juhul vaid öö või kaks korraga, sest pikemalt peatudes muutuks minu toitmine probleemiks.  

Eelmisel aastal Mallorca puhkust planeerides sai eelnevalt hotelli helistatud ja küsitud, et kas minusugusel oleks ka seal võimalik hotellihinna sees olevat toitu süüa. Hotellist kinnitati, et minu allergiad ei tohiks probleemiks olla ja kui vaja, siis saab ju alati ka köögis töötava kokaga eraldi rääkida, kes siis vajadusel võib mulle täitsa eraldi söögi valmistada. Nagu me hiljem ise kogeda saime, siis nende jutt vastas tõele ning mina sain seal hotellis suurepärase hoolitsuse osaliseks.  

Sel korral saime seega südamerahuga puhkama sõita, sest oli juba ette teada, et nälga meist seal keegi ei jää. 
Meie jaoks keerleski puhkuse ajal kogu asi söögikordade ümber. Hommikul ärkasime selleks, et sööma minna, vaevalt  olime hommikusöögiga lõpetanud kui alustasime lõunasöögile mõtlemisega (lõunasöögi eest pidi küll eraldi maksma) ning pealelõunased tegevused planeerisime ka alati nii, et ikka kindlasti õhtusöögiks tagasi oleksime. Lõpuks muutus selline rutiin ikka väga väsitavaks ja pikemalt kui nädal ei oleks me vist sellisele tempole vastu pidanud.

Ma ei söö kodus ka kohe peale ärkamist hommikusööki, seega puhkusel olles ennast otse voodist kohe restorani lohistada, eelnevalt loomulikult veel ka korralikud riided selga panna, oli vähemalt minu jaoks, eriti puhkuse lõpu poole, üsnagi suur katsumus. 
Igal hommikul oli mul hirm, et me magame sisse, sest kardinad ei lasknud ühtegi päiksekiirt läbi ning majas, kus me elasime, oli koguaeg nii vaikne, et ei olnud võimalik ka lootma jääda hommikul sööma minevate teiste inimeste poolt tekitavate helide peale. Äratuskella ma keeldusin helisema panemast, sest mis puhkus see selline on, kui pead alarmi peale ülesse ärkama. Nii ma siis hommikuti olingi see inimene, kes pidevalt kella passis ja kes kella passimise vahel veel natuke magada proovis, et me jumala eest söögiaega maha ei magaks (süüa sai hommikuti vist kella 8-10.30ni kui ma õigesti mäletan, aga meie olime ju Briti ajas, ehk siis tund aega taga).

Üks võimalus kuidas meie hotellitoast restorani sai nägi välja selline. Kõigepealt kõndisime oma maja katusele, kus asus 'solaarium' (ehk siis see oli koht kus päike kõige palavamalt küttis ja kus (hullud) inimesed said soovi korral päevitada), siis mööda väikest mäekest ülesse basseini juurde




Sealt edasi hotelli peamajja

ja sealt trepist ülesse restorani
Väljast nägi maja välja selline. Restoran asus Eesti mõistes teisel korrusel.

ja restorani akendest avanes selline vaade
Selline vaade avanes restorani uuema osa akendest


 ja restorani vanema osa akendest selline vaade

Ma arvan, et see võib kindlasti mõnele lugejale nüüd imelikuna tunduda, et ma siin mingist hotelli söögist ja sööma minemisest nii põhjalikult kirjutan ja pilte välja panen, aga ma tean, et mu ema (ja ka nii mõnigi teine lugeja)  naudib ka sellist lugemist ja seega siis selline sisutühi ja imelik postitus.
(Mõnele tundub ka kindlasti, et nii mõnigi mu postitus on kui Pete teenitud rahaga uhkustamine, kuigi mu blogi eesmärk kohe kindlasti ei ole uhkustamine ja me peres ei eksisteeri sellist asja nagu 'minu' ja 'sinu' raha, vaid meil on kõik ühine, sest me oleme üks pere. 
Las ma siis seleta seda asja siin ka väga lühidalt, kuigi ma pole kindel kas selleks üldse on vajadust, aga arvan, et see huvitaks nii mõndagi lugejat ning aitaks teil ehk natuke suuremat pilti näha. 

See on meie otsus, et mina olen kodune ema ja hetkel füüsiliselt kuskil tööl ei käi, sest see on meie perele, nii materjaalselt, kui ka kõiki teisi asju arvesse võttes kõige parem ja kasulikum variant. Õnneks siin riigis ei ole kodune ema mingi erakordne nähtus või häbiasi ning seega ei ole mul kellegi ees vajadust ennast õigustada või end sellepärast halvasti tunda ja selle üle on mul vaid hea meel. Igaüks saab rahus elada just nii nagu ise tahab või heaks arvab.

Ka ei häiri mind ennast, et ma koduse ema rollis olen, sest vastasel juhul ma seda ei oleks. Kodune ema ei tähenda meie peres kohe kindlasti teenijat, sest meie peres panustavad kõik pere heaolu heaks ühel või teisel viisil ja majapidamistöödest ning söögitegemisest võtab ka Pete usinasti osa kui vaja. 

Ma olen oma eluga just sinna paikka jõudnud kus ma olla tahan ja piisavalt oma tööga teiste elu parandanud ja teiste inimeste elusse ning ühiskonda panustanud. Nüüd on minu aeg oma perele keskenduda ja oma perre panustada. Ma ei otsi ega arutle elu mõtte üle, vaid ma elan ja naudin seda elu mis mulle on antud või mille ma ise enadle loonud olen, on sel siis mingi spetsiaalne mõte või mitte. Ma olen aastaid enda sisse vaadanud ja analüüsinud, käinud läbi selle raske, aga samas nii põneva protsessi ning jõudnud kohta kus mul on hea ja rahulik olla. Ma üldse ei väida, et 'siin' ma olen ja 'siia' ma nüüd ka alatiseks jään, aga hetkel olen ma just seal kus ma olla tahan ja kus meie pere jaoks kõige õigem on. 

Paljud meist on kiired hinnanguid andma (ja ka ma ise ei ole sellest puhas), aga palun saage aru, et blogi on vaid üks osa meie elust. Mul ei ole mingit kohustust siin kirjutada kõigist meie isiklikest asjadest, seda enam, et mu blogi eesmärk on eelkõige hoida mu vanemaid kursis meie siinsete tegemistega ja salvestada meie endi mälestusi tuleviku tarvis. Meie lähedased inimesed teavad nagunii meie isiklike asju ja seega ei näe ma mingit vajadust nendest asjadest siin eraldi kirjutama hakata ning võhivõõrastega meie eraelu jagada. 

Pete teeks see väga kurvaks, kui ma hakkaks rääkima mingist tema või minu rahast. Ta on kohe meie kooselu algusest peale öelnud, et me oleme üks 'team' ja sellist asja ei eksiteeri nagu vaid tema raha. Mis kuulub talle, kuulub ka automaatselt mulle, ehk meile. 
Ka ei pea ma vajalikuks endale kuskile sukasäärde salaja raha kõrvale panema juhuks kui Pete peaks mind maha jätma või välja viskama, või mul endal tuleks soov ta juurest ära joosta, sest meie abielu ei põhine sellistel hirmudel või mõtetel.

Nii on lood meie peres, sest see sobib ja töötab kõige paremini meie peremudeliga, aga see ei tähenda, et me sellist süsteemi ainuõigeks peaks. Igal inimesel-perel on omad võimalused, soovid ja nägemused pereelust või perega seotud rahadest, või kasvõi sellest, mis stiilis nad blogivad või kas üldse blogimist vajalikuks ja mõtekaks peavad. Las igaüks olla see kes ta on ka siis, kui me sellest inimesest või nendest inimestest vaid ühte väikest osa näeme. 

Kui see aga peaks kellegile mingit kergendust pakkuma siis ma võin öelda, et minu sissetulekute eest ostame me iga kuu süüa ja muid majapidamises vajalikke asju, sealhulgas ka riideid ja mida iganes muud vaja läheb. Loomulikult maksan ma ka sellest rahast riigile makse. 
Kuni 2014 aasta lõpuni maksime me ka 9 aastat järjest makse Eesti Vabariigile, nii et oleme üht väikest osa meie sissetulekutest ka Eesti riigiga päris mitu aastat jaganud.

Ma ei teagi kust või miks just nüüd seda kõike mul oli vaja selle postituse juurde siia kirjutada, aga sain selle nüüd vähemalt endast välja ja loen seega selle teema lõpetatuks.

Ja nüüd tagasi puhkusetoitude juurde :) :)

Selline nägi välja minu igahommikune hommikusöök. Sellele portsule lisandus alati ka veel taldrikutäis puuvilju.
Mis mind imestama pani oli see, kui maitsetud Mallorca tomatid ja kurgid olid. Ma ikka ootasin mingit maitseelamust sealsetest kohalikest viljadest, aga tuleb välja, et ma saan siin Inglismaal toidupoest palju maitsvamat kraami. Sama käis ka näiteks maasikate ja kirsside kohta. Enam-vähem sama kogemus on meil olnud ka Sardiinia reiside ajal, kus samuti jäime maitseelamusest ilma, kuigi sealt ostsime me puu ja juurvilju otse kohalikult turult. Sardiinias olid aga minu lemmikud ühed väikesed kirssploomid (cherry plums).

Gretaga leppisime kohe puhkuse alguses kokku, et peekoni-nutella saiu iga hommik süüa ei tohi. Eelmisel aastal nägi enamus ta hommikusööke aga just sellised välja :)
2017                                                2016
Söögivalik oli iga päev väga suur ja toit oli pea alati maitsev (vähemalt see mida mina süüa sain).  
Ma ei tea kui palju inimesi terve hotellikompleksi peal kokku oli, aga nendel aegadel kui meie sööma sattusime ei olnud restoranis kunagi palju rahvast. Ühel õhtul, kui veel eriti vähe inimesi liikvel oli, uurisime restorani töötajate käest, et kuhu kõik inimesed kadunud on. Nad ka laiutasid käsi ja ütlesid, et tegelikult oli selleks õhtuks kirjas 250 sööjat (kuigi kõik ju nagunii et tule korraga samal ajal sööma) ja ju siis enamus neiston otsustanud hiljemal ajal sööma tulla.

Tegu ei olnud kohe kindlasti ka sellise hotelliga kus oleks puhanud rohkesti lärmavaid vene rahvusest inimesi, või siis venelasi üldse. Ma olen kuulnud/lugenud, et nii mõneski hotellis on just venelased need kõige ülbemad trügijad ja toidu kottidesse toppijad. Meie hotellis oli kohe kindlasti kõige suurem ülekaal sakslaste käes (ka eelmise aasta suvel) ja teise koha omanikeks võis vist hispaanlaseid endid tembeldada. Paar britti ehk oli ka meile lisaks, aga tõesti väga väikene protsent. Tundub, et see hotell ongi kõige populaarsem just sakslaste seas ja saksa keel oli seal kohe kindlasti kõige levinum keel. Sakslased on aga teada tuntud korraarmastajad ja seega trügida ei olnud meil seal mitte kellegagi. Üldse hea oli, kui sinuga juhtus kuskil söögi'poti' juures samal ajal rohkem kui üks inimene kõrvuti seisma, kui sedagi. Restoran küll tühi ei olnud, aga inimesed lihtsalt olid väga viisakad ja võtsid asja vabalt. Istusid algul niisama lauas, tellisid jooke (joogid ei olnud hinna sees), lobisesid, käisid süüa võtmas, sõid väga aeglaselt, lobisesid veel jne. 

Pigem olime just meie need kes paar esimest päeva kui näljased kodutud oma taldrikutele toitu kahmasid. Kõik tundus nii ahvatlev ja maitsev, et panime iga 'potikese' juures seistes ka midagi oma taldrikule. Kui üks taldrik täis sai, siis võtsime aga uue taldriku ja jätkasime samas vaimus edasi :) Ära me muidugi kogu seda suurt toiduhunnikut süüa ei jõudnud (Pete jõudis, aga ägises seda tehes), aga õnneks mida suuremaks me kõhud päevadega paisusid, seda väiksemaks ka me õhtusöögiportsud jäid. Algul tundus nii mõnus, et ei pidanud ise kokkama ja pärast kööki koristama, aga puhkuse lõpuks oli meil hotelli toitudest juba üsna villand ja üha rohkem igatsesime oma kodu tehtud söökide järgi. Eriti igasugu rohelise kraami järgi. 

Minul ei möödunud ühtegi söögikorda ilma arbuusi söömata


Need pildid siin võivad küll väga ahvatlevad välja näha, aga tegelikult olid paljud puuviljad üsna maitsetud...väljaarvatud siis arbuus, mis alati väga magus ja mahlane oli. 
Joogiveesi ja üldse joogid olid seal hotellis küll kullahinnaga. Ma õnneks juhtusin eelmisel aastal enne reisile minekut TripAdvisor-ist selle hotelli kohta lugema ja seega teadsime juba ette, et joogivee eest peame seal hotellis 6 eurot maksma!!!! 
Hommikusöögi juurde oli nii vesi, mahl kui ka SAMPUS õnneks tasuta, aga õhtusöögi juurde pidid kõik inimesed joogis ise tellima ja nende eest eraldi maksma. Nii oligi, et suurem pudel vett oli 6 eurot ja väiksem pudel vett või klaas mahla 3 eurot. Poest sai küll suure pudeli vett vähem kui euroga kätte, aga seda vett ju ei saanud endaga hotelli restorani õhtusöögi juurde kaasa võtta. 

Eelmisel aastal kui me seal samas hotellis juuli lõpus-augusti alguses olime, siis oli ilm nii meeletult kuum, et ilma veeta poleks kuidagi hakkama saanud. Poes müüdavat vett ei olnud ka võimalik hotellitoa leiges minibaarikülmutuskapis kuidagi jahedaks võluda ja seega ainukest leevendust pakkuski just see kallis hotelli pudelivesi. Hea oli kui üldse õnnestus see veepudel sinna väikesesse kappi kõige pealt ära mahutad. 
Gretale küll tõi eelmisel aastal kelner pea igal õhtul tasuta mahla kingiks, aga kuna need olid mingid imelikud segamahlad, siis Gretale need ei maitsenud ja mina ka ei tahtnud neid eriti. Ma ei teagi miks talle neid mahlasid tasuta toodi. Kuna see hotell ei ole otseselt mõeldud peredega lastele, siis lapsi seal väga palju ei olnud ja seega ei juhtunud nägema kas ka teistele lastele tasuta mahlasid jagati (eeldan et jah)

Sel korral keegi tasuta mahlu Gretale ei serveerinud, aga üks restoranitöötaja pistis talle mitmel korral möödaminnes pulgakommi küll kätte. 
Huvitav oli see, et restoranis pakuti VÄGA harva kana. Ma tegelikult enam ei mäletagi kas üldse pakuti või siis lihtsalt nende toitude seas mida mina süüa sain kana ei olnud. 
Restoranis oli võimalik lasta ühel kokapoisil endale igasugu kala ja liha grillida, aga liha valiku hulgas ei olnud kordagi kanaliha. Ma ühel päeval vaatasin, et on kana ja juba rõõmsalt jooksin oma taldrikuga kokapoisi juurde, aga siis tuli välja et tegu oli hoopis mingi valge kalaga (kala oli küll väga hea, aga ma nii tahtsin kana:(
Samas, ma arvan et just tänu sakslastele, oli valikus ALATI sealiha. No tegelikult ma ei tea kas mul tasub selle eest just tänulik olla, sest sealiha on minu arvates grillides üsna tuim ja maitsetu ja meil siin Inglismaal ei ole üldse kombeks sealiha süüa. 

Salatiletis nägin ühel päeval ka täiesti ehtsat kartulisalatit. Mäletan, et juba eelmisel aastal jäi see mulle seal hotellis silma, aga ka siis pakuti seda nädala jooksul vaid korra. Sellest kartulisalatist ma küll pilti ei teinud, sest mul ei olnud sel õhtul mobiili söömas kaasas. 

Koogid ja tordid ja igasugu magusad saiakesed ning pirukad nägid kõik väga ahvatelvad välja. Kahjuks minul ja Gretal jäid need maitsmata, aga Pete sõi see-eest ka meie eest. Meie pidime Gretaga igal õhtul vaid tarretisega leppima, aga hea et niigi oli.   




Restoranis oli päris põnev sakslaseid jälgida. Enamik puhkajatest olid sellised hilises keskeas olevad saksa paarid, kuigi oli ka noori.

Silma jäi see, et enamus sakas mehi olid sellised Schwarzenegger tüüpi mehed. Ma ei pea silmas mingeid meeletuid muskleid, vaid lihtsalt seda, et nad oli väga pikad ja sellise tugeva kehaehitusega. Saksa vanadaamid taas olid enamuses lühikest kasvu, natuke tüssakad ja üsna meheliku välimusega. Suuremal enamusel neist oli poisipea. 

Ma väga harva nägin kedagi otseselt naermas või isegi naeratamas. Võimalik ka, et nad lihtsalt olid söömisega ametis, aga sellegi poolest tundus, et neil ei ole kombeks naeratada kui neil kellegiga silmside tekib, või kui keegi neile näiteks koridoris vastu tuleb ja teretab (tere öeldi küll)

Ka tundus mulle, et sakslased ei ole erilised laste sõbrad. Kohati jäi isegi mulje nagu nad ei paneks lapsi üldse tähelegi. Ma ei kirjuta seda siin üldse paha pärast ja ei eeldagi, et kõik peaks alati lastele suurt tähelepanu pöörama ning nendega rääkima, vaid see lihtsalt jäi silma. Juhtusin just Mallorcale kaasa võtma 'Minu Saksamaa' raamatu ja seal kirjutati ka sellest, et sakslased ei ole erilised laste armastajad, nii et ju mu tähelepanekul siiski on mingi tõetera sees.  

Samas ma olen iga kell valmis hotelli just sakslastega jagama, sest minu arvates on nad ideaalsed kliendid. Ei karju, ei lärma, ei trügi, peavad reeglitest kinni ja on igati viisakad. 

Lõunasöögid sõime tavaliselt basseini ääres. Need olid ka ainukesed korrad, kui me Greta ilma pikema jututa basseinist välja saime. 
Minu lemmikud juba eelmisest aastast olid datlid peekoniga..yumm, yumm! 
Paaril õhtul tegi Greta tutvust mereandidega. Kuna meie Petega ei ole erilised mereandide sõbrad, siis pole ka Gretal  olnud eriti mingeid võimalusi nende proovimiseks. 
Nüüd aga olime restoranis, kus oli võimalus ise toitu valida ja veel ka just nii palju kui ise soovid ja Greta siis ise küsis nii karpe, kui krevetti maitsta. 


Suust välja ei sülitanud aga juurde ka ei küsinud, lihtsalt ütles, et karbid on väga huvitava maitsega. 
Greta pakkis iga toidukorra ajal endaga kaasa ka natuke midagi söödavat hotelli territooriumil elavale kassile. 
Greta sai juba eelmisel aastal seal ühe oranži kassiga suureks sõbraks ja sel aastal ei jõudnud ta ära oodata kassiga taaskohtumist. Me Petega ei uskunud, et sama kass samas kohas veel alles on, aga näed täitsa olemas oli. Tegu ei ole kindlasti kodutu kassiga ja arvata võib, et kassi omanikud ise elavad ühes hotelli juures asuvas majakeses, aga pead ei julge anda.  

Me ise ei oleks selle peale tulnud, et võõrale kassile restoranist maiuspalasid tooma hakata, aga kuna eelmisel aastal üks Sotimaalt pärit tüdruk, kellega Greta mõnel päeval koos basseinis mängis, seda tegi, siis loomulikult tahtis ka Greta kohe kassiga oma sööki jagada. Ja ega ta siis selleks aastaks seda toitmise asja ära ei olnud unustanud. 

Tuli välja, et hotellis oli teisigi kassiarmastajaid, kes ei suutnud vastu panna tungile kassikest restorani toiduga sööta, kuigi nad teadsid väga hästi, et see just kõige õigem tegu ei ole. Ühel päeval nägime ühte saksa naist kassile päris suure tüki kala nina alla panevat ja arvasimegi algul, et tegu kassiomanikuga, aga tegelikult polnu. 
Greta kassile natuke sinki restoranist 'varastamas' 

Kassisõpradele teadmiseks, et kassipilte on ühes järgnevas postituses veel mitu tükki tulemas.

7 comments:

Miumiu said...

Mulle tuli meelde, et te pidite endale päris oma kassi saama. Kuidas sellega siis on?

Alice said...

Algul oli plaan kass pärast Mallorca reisi võtta, aga otsustasime, et targem on seda teha siis, kui ise püsivalt kodus oleme, ehk siis augusti lõpus peale seda kui Eestist tagasi oleme tulnud. Pole ju mõtet kiisupoega võtta ja siis ta siia koju paariks nädalaks päevad läbi üksinda jätta. Pete küll Eestisse ei tule, aga ta ju 7-19 kodust ära ja kiisul oleks siin ikka väga kurb üksi olla...ja meil Gretaga oleks ka temast kurb nii pikalt lahus olla, eriti kui ta veel selline imetilluke on.

reet said...

Mina mõtlesin ka, et kust või miks Sa tundsid vajadust oma pere (raha)asju selgitada. Minu meelest on sellised kirjeldavad postitused väga huvitavad, eriti kui ise taolisele puhkusele sattunud ei ole.
Ma ei saa aru inimestest, kes rõhutavad ISE raha teenimise kohustust ja ISEteenitud raha erilist väärtust. Abielus jagatakse ju kõike, voodit, pesumasinat, leivakappi ... Iga pere korraldab oma vajadusi mööda, kes mida maksab ja kui palju pere rahakotti panustab, mis see teiste asi on, kui toimib? Ja uhkustamise moodi Su reisikirjeldused küll ei ole.

Aitäh blogimast ja palun, jätka samamoodi. Mulle väga meeldib.

mäemamma said...

Ma mõtlesin ka Su ridu lugedes, et kas taas mõni kuri ja igavusest suremas inimene käib sappi pildumas ... aga siis vaatasin viimaste postituste alla ja õnneks ei olnud mingit soppa :-) Ehk siis, uhkustamune on SInu puhul tõepoolest VIIMANE sõna mis mul meelele tuleks.
Aga las olla, onju!
Mis postitusse puutub, siis ohhhsaaaraks, sa ikka jaksad :-D
PS - aga ma sain ühe toiduidee ka. Saate siis, kui meitesse tulete, nii et hop-hop, kotid kokku!!!

Kall-mall-trall
mäemutt

Alice said...

Ei, ei, üldse pole midagi hullu juhtunud või keegi otseselt midagi pahasti öelnud, aga see koduse ema teema on Eestis selline rohkem negatiivse, kui positiivse maiguga asi mis nii mõneski kohas aeg-ajalt ikka läbi jookseb ja ka mind siis riivanud on.

Asi ei ole küll üldse nii hull kui vist sellest minu väikesest kirjatükist välja võib paista, seega paanikaks pole põhjust, aga kuna paljud mu anonüümsed ja vähem anonüümsed lugejad on ju samuti Eestist, siis mul lihtsalt tuli ÄKKI selline vajadus ennast tühjaks lasta, enne kui ma mingi hotelli tühiste toitude demostreerimisega edasi läksin :)
Ma olen viimasel ajal hakkasin iga oma sõna siin blogis mitu korda valima ja kaalutlema kas ühest või teisest meie käigust üldse tasuks kirjutada, sest äkki teeb see mõnele mingil viisil haiget, või siis tõesti tundub uhkustamise ja mehe kulul elamisena (kuigi mul on nii hea ja hoolitsev mees, et tema kulun on tõesti väga mõnus elada :) :) ja sedasi ei tule sellest blogimisest midagi välja.

Mäemumm- mitte et ma jaksan, vaid ma lihtsalt ei oska üheski asjast lühidalt kirjutada. Täitsa piin ma ütlen :)
Ja need datlid peekoniga on tõesti väga huvitav kombinatsioon. Esimesel korral mulle eriti ei maitsenud, tundusid liiga magusana ja suutsin vaid paar tükki korraga ära süüa, aga kui juba tead mis maitsega tegemist, siis oskad järgmisel korral juba tahta. Proovi kindlasti (ma küll ise kodus neid teinud ei ole, aga ma ei näe, et seal midagi keerulist oleks, et sama head välja ei võiks tulla). Aga me kindlasti anname paar tundi enne teada, kui su uksele koputame, et sa ikka jõuaks enne ruttu poodi peekoni järgi lipata ja ahju sooja panna :)

Anonymous said...

Mina kommenteerin anonüümselt, kuna mu Google ei taha mingil põhjusel kunagi korralikult töötada, lihtsalt mainin.

Mulle ka meeldib lugeda, kuigi ma ju kommenteerin harva. Ma pole kunagi Mallorcal käinud, aga just nende postituste ja piltide tõttu tekkis mõte, et äkki peaks minema. Pealegi on su postitused alati väga pikad ja põhjalikud ning kuna mulle meeldib ennekõike lugeda (ja ka pilte vaadata), siis minule meeldib :)

Ja sain hea mõtte ka siin neid datleid peekonis proovida kodus teha, see ei saa ju olla väga keeruline - kõlab väga magusalt, aga kui rasvane (suitsu?)peekon kõrvale panna, siis äkki ei olegi väga magus. Puuviljade kohta olen üllatunud, sest seal peaks ju ometigi leiduma, aga kuna seal on suur turistide hulk, siis äkki nad lihtsalt toovad saarele sisse neid puuvilju, sh neid, mis pole nö. hooajalised ja sellest ka maitsetus?

(kuidaskasvatadainimest)

Alice said...

Anonüümsete lugejate või kommenteerijate vastu ei ole mul midagi, ma pidasin pigem silmas, et osasid inimesi kes mu blogi loevad ma tean kes nad on ja et nad loevad (vaatamata kas nad ka kommenteerivad või mitte), aga suur osa lugejatest on ju sellised kellest mul aimugi ei ole :)

Mallorca kohta kuuleme me kõigi käest sinult kiidusõnu. Mu ema on Mallorcal bussireisiga käinud ja saart seega mitme küljepealt näinud ja talle ka kohutavalt meeldis see koht. Meie puhkuse eesmärk oli vaid päike ja meri, seega Mallorcale jõudsime me eelmisel aastal täiesti juhuslikult vaid tänu selle hotelli pakkumisele ja seega liikusime ringi vaid turismikeskuses. Kujutan aga ette, et kohalikud külakesed ja rannad jätavad veelgi parema mulje kui vaid see koht kus meie peatusime.
Näiteks loe seda blogi, siin veelgi ilusamad pildid ja kohad :)
http://jucjaco.blogspot.co.uk/2017/07/mallorcal-esimesi-paiksekiiri-nautimas.html

Ma arvan, et enne kui sa neid datli peekoni rulle tegema hakkad, siis otsi poest selline peekon mis sulle nii tekstuuri kui ka maitse poolest meeldib. Ma ei ole Eestis müüdavat peekonit söönud ja ma ei tea mis maitsega nad on, aga Miiu ühest blogipostitusest jäi mulje, et õiget peekonit on Eestis raske leida
https://www.meiekäopesa.ee/squirreling/saastunadala-ostukorv-ja-menuu/
Väga rasvane see peekon vist küll olla ei tohiks, sest siis vist tuleks üsna jäleda maitsega. Neil seal oli see peekon selline krõbedama poolne. Ma mõtlen, et võib olla nad küpsetasid selle peekoni algul üldse eraldi ära (selliseks nagu nad hommikusöögi juurde pakkusid-see oli pigem selline pehme) ja siis alles panid koos datlitega grilli alla. Vot ei te. Peaksin vist ise ka kodus seda asja katsetama :)