Tuesday, 1 August 2017

MALLORCA-viimane päev

Nädal möödus väga ruttu ja kätte oligi jõudnud meie viimane päev Mallorcal. Kuna me lend tagasi Londonisse väljus alles kell 23.20, siis check-isime hotellist välja nagu tavaliselt kella 12 ajal, aga tegelikult jäime ise veel terveks päevaks hotelli. Käisime veel ka viimast korda rannas ujumas. Peale õhtusööki oli meil umbes tund aega aega enne kui takso meile järgi tuli ja meid lennujaama viis. Veetsime selle tunnikese hotelli puhketoas mõnuledes.

Puhketoas olid väga ilusad lambid 



Lennujaama viis meid täiesti hull taksojuht. Kihutas nagu segane ja proovis samal ajal veel ka mingeid pabereid lugeda. Ta auto esiosa nägigi rohkem kontori kui auto moodi välja. Terve esiklaasi esine oli igasugu paberi pahna ja muud pudi padi täis. Soris seal nende paberite hulgas, üks silm liiklusel ja üks paberitel. Vahepeal kirus veel ka teisi liiklejaid ja sõimas neid halbadeks juhtideks märkamata, et meie istusime samal ajal tagaistmel kaamete nägudega ja hoidsime kümne küünega autoistmest kinni. 

Me olime nii õnnelikud kui lõpuks lennujaam paistma hakkas, kuigi normaalselt hingama hakkasime alles siis, kui taksost välja olime astunud. Igal juhul väga pingeline algus meie reisile...siis me veel ei teadnud mis meid kõik veel ees alles ootas. 
Check-in-is pidime kohvritest natuke kraami vähemaks tõstma, sest olime unustanud, et tagasisõit toimus Easy jet-i ja mitte British Airways-iga kus kohvrite lubatud kaaluks oli 23kg. Õnneks oli meil kolme peale ka kolm käsipagasit kuhu üleliigsed kilod ilusti ära mahtusid. 

Lennujaamas oli meil mitu tundi niisama surnuks lüüa ja kõigele lisaks hilines me lend veel ka ekstra 40 minuti võrra.

Vist kuskil kella 12 ajal öösel saime lõpuks lennukisse. Selleks ajaks olime omadega juba täitsa läbi. Seljataga oli pikk päev ning lõpujooneni oli veel omajagu pikk tee minna. 
Järgmise pauguna saime teada, et Londonis oli toimunud järjekordne terrorirünnaks. Saime BBC uudistele vaid korraks pilgu peale heita, enne kui õhku tõusime. Ei olnud just eriti rahulik lennata teadmata mis täpselt Londonis toimumas oli. 

Kui me siis lõpuks London Standstead lennujaama maandusime ja lennukist väljunud juba olime, tuli välja, et busse, mis pidid meid terminaali viima, ei olnud kuskil. Õues oli muidugi Mallorcaga võrreldes jube külm, seda enam et oli öö ja me kõik unised. Lõdisesime siis seal lennukitiiva all ja hingasime lennukimootoritest tulevat vingu sisse nii mis vahe ei olnud. Kõigil oli täielik kopp ees ja kui me olime seal juba mingi 20 minutit oodanud, siis hakkasime lennujaama töötajatelt nõudma, et vähemalt lastega inimestel lastaks tagasi lennukisse ootama minna. Keegi ei olnud ju osanud ette näha, et peavad vahepeal kuskil õues külma tuule käes pikalt ootama ja seega polnud ka inimesed ja lapsed vastavalt riietatud. Mõned väikesed lapsed olid ikka päris paljalt ja nutsid nii külmast, kui ka suurest väsimusest. Ma olin õnneks meile kõigile ikka kampsunid kaasa võtnud ja pikad püksid juba Mallorca lennujaamas jalga pannud, nii et me kõige hullemas seisus ei olnud, aga külm oli sellegipoolest.
Kell oli selleks ajaks juba 2 öösel, kui me kohe lennujaama kõrval asuvasse Radisson Blue hotelli jõudsime. Seal saime järgmise jama osaliseks. 

Olime juba varakult hotellitoa ära broneerinud, sest kuna Standstead lennujaam asub meie kodust väga kaugel ja kuna me tagasilend nii hiline oli, siis otsustasime öö veeta lennujaama hotellis, et siis hommikul sealt puhanutena tagasi koju sõitma hakata. 
Pete oli meile veel hilise check out-i organiseerinud, et me saaks hommikul ikka ennast korralikult väljamagatud. Et ikka kõiges kindel olla, siis helistas Pete veel ka enne puhkusele minekut spetsiaalselt hotelli, et meie broneeringut üle kontrollida ning oli palunud neil kindlasti selle eest hoolitseda, et nad ikka Greta jaoks ka tuppa ekstra voodi paneks. Ütles, et kuna me saabume hotelli väga hilja, siis ta tahab et kõik oleks korras, et me saaks põhimõtteliselt otse lennukist voodisse minna.
Hotelli pealauas küsis töötaja meie broneeringu andmeid arvutist vaadata, et kas me tõesti tahame, et me tütar meiega samas voodis magab?? 
Võite siis ise ette kujutada mis nägu Pete selle jutu peale tegi ja mida ütles. Lõpptulemus oli see, et mees ütles, et paneb meid ekstra suurde tuppa. Selleks ajaks oli mul juba täiesti ükskõik kus toas või millises voodis me magame nii kaua, kui vaid kuskilgi magada saaks. 
Esimene asi mida me hotellituppa astudes tundsime oli meeletu palavus. Kohe nii palav, et võttis hingetuks. Tuba nägi meil välja peaaegu nagu üks suur korter, aga mida ei olnud, oli Greta voodi! 
Helistasime siis uuesti hotelli pealauda, et küsida Greta voodi kohta. Lubati kohe tuua. Nii kaua kui me voodit ootasime proovisime kuidagi õhukonditsioneeri jahedamat õhku puhuma saada. 
Kui mees me juurde Greta voodiga lõpuks ilmus, siis kaebasime kohe ka toa palavuse üle, aga mees arvas, et see lihtsalt võtab natuke aega, et toa õhk jahedamaks saada. Kuna kell hakkas juba kolmele lähenema ja me surmväsinud, siis ei tahtnud me seal enam pikemalt õiendada ja jäime meest uskuma. 
Magama jäämine osutus minu puhul küll aga väga, väga raskeks, sest kõigepealt oli mul vaja veel terrorirünnakut kajastavaid uudiseid vaadata ja kuna toas oli nii palav, siis ma lihtsalt ei suutnud kuidagi magama jääda. Terve öö (või siis õigemini hommiku) piinlesin ja käisin end pidevalt vannitoas veega niisutamas. Mul oli vahepeal juba selline tunne, et mu jalad on mitmekordseks paisunud ja hakkasin juba kahtlustama, et võib olla on tegu tromboosiga.

Lõpuks mul siiski õnnestus korraks magama jääda, aga ega meil kaua magada ei lastud. Kell 8 hommikul hakkas keegi järjekindlalt me hotellitoa uksele koputama. Kuna mina olin see kõige nõrgema unega meist kolmest, siis kobisin poolpaljalt uksele kus mulle vaatas vastu mees ekstra voodiga! Ütles, et tõi meile voodi mille me tellinud olime?! Hommikul kella 8!!! 

Ainuke asi mida ma sel hetkel tahtsin oli hingata värsket õhku ja minna koju. Otse loomulikult ei kasutanud me oma hilist check out-i vaid kobisime nii ruttu kui võimalik alla restorani hommikusööki sööma (mis oli jube) ja helistasime oma taksojuhile, et küsida kas tal oleks meile võimalik varem järgi tulla. 

Te eksite kui te arvate, et sellega lugu lõppeski. Ei, kus sa sellega! Kui me söömast tagasi oma saunatuppa tulime, siis ei saanud me enam tuppa sisse. Libistasime oma uksekaarti nagu hullud vastavast pilust sisse ja välja, aga ainuke tuli mis põlema läks oli punane tuli. Õnneks oli, et me Petega nii väsinud olime (Gretal polnud muidugi häda midagi), sest muidugi oleksime vist küll kellegile kallale läinud või vähemalt proovinud ust lahti rammida. 

Me tuba oli hotelli kõige kaugemas nurgas (number 4000 midagi) ja me ei suutnud uskuda, et peame uuesti pika maa maha käima, et oma probleemist pealauale ette kanda. ÕNNEKS olid koristajad just ühte meie koridoris olevat tuba koristamas ja saime seega selle toa telefoni kasutada ilma et oleksime pidanud alumisele korrusele vantsima. Seda tehes saime ka tunda mis tunne oleks meil olnud töötava õhukonditsioneeriga toas magada, sest selles toas oli küll õhk meeldivalt jahe. 

Varsti nägimegi töömeest tulemas, kes aitas meil uuesti tuppa pääseda. Tuli välja, et me ei oleks tohtinud võtta seinas olevat 'võtit', vaid oleksime pidanud kasutama vaid seda võtmekaardi mis meile check-in ajal anti!?! See oleks küll olnud viimane asi mille peale tulla, eriti kui oled eelnevalt terve nädala omi võtmeid nii seina pistnud kui ka nendega uski avanud. 

Kui töömees (ja selleks ajaks ilmus me tuppa ka mingi teine hotellitöötaja) me tuppa astus, siis imestas ka tema kui palav me toas oli. Sorkis natuke kuskil kapis ja ütles, et õhukonditsioneer ei tööta jah...nagu me seda ise ei oleks juba teadnud :I

Lõpptulemus oli see, et põgenesime sealt hotellist nii ruttu kui saime. Enne muidugi kaebasime ja soovisime et hotelli juhtkond meiega ühendust võtaks. 

Tegelikult on mul väga kahju, et meil sel korral nii halvasti selle hotelliga läks. Me oleme samas hotellis ka varem ööbinud ja väga rahule jäänud. 
Ma algul kartsingi, et äkki hotelli juhtkond pakub meile valurahaks teatud protsenti allahindlust meie järgmisest külastusest, aga õnneks oli siiski lahenduseks hoopis poole odavam hotelliarve. 

Õnneks kojusõidul meil enam mingeid seikluseid ette ei tulnud, kuigi ma hoidsin kogu sõidu ajal hinge kinni ja ootasin et nagunii kohe, kohe midagi jälle juhtub. 
Juhtus aga hoopis see, et meile sattus üks hästi tore muslimist taksojuht, keda me Petega mõlemad oleks peaaegu et sõidu lõpus kallistada tahtnud, aga otsustasime siiski kallistamise asemel talle ilusa jootraha anda.  

Lõpp hea, kõik hea!

2 comments:

kakamami said...

Mul on üks sõbranna, kes alati ütleb: Küll mulle meeldib, kui midagi juhtub. Algul ajab vihale küll, aga hiljem on lõbus meenutada. Meil ka. Kui reedel Londonist kodu poole sõitma hakkasime ja hommikul poole neljaks takso tellisime. Sõit algas kenasti, rumeenlasest taksojuht ütles, et ta teab küll, kuidas Stanstedi sõita, aga meile tundus asi kummaline, kui tänavad hakkasid aina kitsamaks ja pimedamaks muutuma ja autokiirus aina aeglustus. Kui ta vahepeal ühe bensiinijaama juurde keeras, sai ta vihaseks, kui me küsisime, kas ta peab tankima. Meil hakkas aga hirm nahavahele pugema, et mis nüüd toimub. Vahepeal sõitsime mööda metsavaheteid, kus kolm suurte sarvedega kitse üle tee jalutas. Vast viimased 15 minutit sõitsime kiirteel, kus siis ka juba suunaviidad lennuväljale näitasid. Viimased paar kilomeetrit aga kõnnitempos, sest autod olid foori taga kinni. Tütar arvas, et ju ta magas Londonis õige teeotsa maha ja hiljem püüdis võimalikult lühemat teed mööda linnast välja saada. Aga seda kõike oleks võinud meile öelda, sest me tõesti kartsime juba, et kuskil bensuka taga ootab teda kambajõmm, et meile üks null teha. Õnneks jõudsime ikka kohale ja lennukile ka, kuigi mina olin vahepeal küll täitsa kindel, et sellest lennust me maha jääme.

Alice said...

Appikene milline seiklus! Mitte ainult lennukis mahajäämis hirm, vaid ka veel selline kahtlane taksojuht :)

Aga sul on õigus. Algul ajavad sellised seiklused närvi, aga pärast on naljakas meenutada (nii kaua kui midagi tõsist juhtunud ei ole)