Raamatud 2012-2013

AASTA 2012
Siine raamatute nimekiri on eelkõige mulle endale ülevaateks. Ma tahtlikult ei kirjuta sellest millest mingis raamatus juttu on kuna tänapäeval piisab vaid paarist klõpsust, et vajalik informatsioon internetist kätte saada (näiteks Amazon lehelt). Mul lihtsalt ei ole aega, et iga raamatu sisu siia lahti kirjutada seega piirdun vaid kaanepildi ja mõne lühikese kommentaariga. Teile kõigile aga soovin head raamatute lugemist ;)
2012
'Island Beneath the Sea' raamatut hakkasin lugema tänu sellele et keegi seda oma blogis väga kiitis. Ja tõesti mulle see raamat meeldis, kohe väga isegi. Kohe nii väga et jooksin peale selle lõpetamist raamatukokku ja laenutasin samalt kirjanikult uue raamatu. Kahjuks ei olnud mul sobivat aega sellesse uude raamatusse süveneda ja lugemine venis ja venis. Pikendasin raamatu laenutus aega kahel korral ja ikka ei saanud läbi seega andsin alla ja viisin raamatukokku tagasi. Tegelikult ei olnud raamatul midagi viga aga mul juhtub tihti raamatukogust laenutatud raamatutega nii et kuna need on tähtajalised siis nende lugemine on kui sunnitud. Mulle aga meeldib raamatuid lugeda tunde järgi. Seega jään nüüd seda õiget tunnet ootama ja siis laenutan uuesti.

Torey Hayden-i raamatute fän olin nii umbes 10 aastat tagasi kui ise veel intensiivselt lastega töötasin ja unistasin et ka minust saab ühel ilusal päeval child psychoanalyst. Kui ma siis raamatukogu riiulil seda raamatut nägin rõkkas süda suurest rõõmust. Seda rõõmu jätkus vaid nii kauaks kui olin lugenud paar lehekülge kuna raamat ise osutus väga magedaks. Kohe nii magedaks et ma mitmel korral mõtlesin et jätan üldse lugematta aga kuna see autor on mulle nats südamelähedane siis suurest austusest tema vastu lugesin siiski läbi. Kui kõiki tema varasemaid raamatuid soovitan soojalt nendele kes tegelevad mingit pidi lastega või on huvitatud laste hingeelu parandamisest siis seda raamatut ei soovita ma küll kellegile. Märkasin juba 2 eelmise tema kirjutatud raamatuga et on üsna sisutühjad ja seda viimast lugedes on tõesti näha et ta on ennast vist tühjaks kirjutanud. Ühe sõnaga suur pettumus.


'Mister God, This is Anna' raamatut hakkasin lugema tänu mäemamma soovitusele :) Ühel päeval nägin seda raamatut müügil heategevuspoes ja haarasin selle kohe enda valdusse. Armusin otsekoheselt raamatu illustratsioonidesse ja lugema hakates paitas mind kergelt kananahk. Ma alguses peaaegu et tahtlikult lugesin aeglaselt et raamat kauem kestaks. Kahjuks hakkas raamat minu jaoks lõpupoole oma võlu kaotama. Läks kuidagi liiga matemaatiliseks ja filosoofiliseks. Ma oleks soovinud rohkem 'normaalset' juttu vaheldumisi filosoofiliste mõtetega et oleks olnud natuke hingamis ruumi. Kuigi kõik filosoofilised mõtted selles raamatus oli nii hämmastavad ja ilusad siis lihtsalt kui need kõik peaaegu ühe korraga mulle ette laotati siis kaotasid nad oma võlu ja sulasid kõik kokku kui üheks suureks matemaatiliseks ülesandeks. Ma ei taha selle arvustusega kedagi ära hirmutada ega negatiivset muljet jätta kuna raamat on tegelikult väga hea ja igati lugemist väärt. Ma ei kahetse üldse et ma seda lugesin, lihtsalt mina isiklikult pettusin nats, eriti kuna algus oli nii palju tõotav. 

I loved this book :)


'A Slipping Down Life' by Anne Tyler-i raamatuni jõudsin ma taas tänu mu Itaalia sõbrannale (see sama kes mulle Paul Austeri raamatu pihku pistis ja tänu kellele ma nüüd Austeri fän olen) kes mulle ta raamatuid kiitis. Õigemini palus ta mul silmi lahti hoida kui ma heategevuspoodides käin et talle sealt tema raamatuid osta. Anne Tyler-i sulest on ilmunud vähemalt 19 raamatut. Ise olen siiamaani lugenud vaid paari  tema teost ja otseselt fänniks ei ole veel hakanud aga paar raamatut on küll märkimist väärt. Üheks nendest on 'The Accidental Tourist' ja teiseks viimati loetud 'A Slipping Down Life'. Need kaks raamatut on minu arvates väga omapärased raamatud ja leiavad kindlasti koha minu raamaturiiulil. Just avastasin et mõlemast novellist on ka filmid tehtud mida ma nüüd huviga ootan et kuskilt vaadata saaks. 
Kuna ma just ostsin sõbrannale ebayst 6 Anne Tyleri raamatut mida mul on plaan enne ära saatmist ise läbi lugeda siis kes teab, võib olla astun varsti ise ka tema fänclubi.





'The Tin Can Tree' - Lugesin läbi aga mind jättis külmaks.


See raamat osutus üheks mu lemmikuks raamatuks. Kirjutaasin sellest pikemalt SELLES postituses


Väga meeldiv lugemine 





Juba mitu aastat olen ma seda Paljaks Kooritud raamatut tahnud lugeda aga kunagi ei ole jõudnud nii kaugele, et see endale kas eesti või inglise keeles osta. Sel suvel siis ostsin ära ja lugesin pea ühe hingetõmbega läbi. Jäin väga, väga rahule. Kogu jutt ja elu toimus meil siin samas Inglismaal seega oli kõik oli tuttav ja kodune ning infot andev. Tõlge oli samuti ladus ja kergesti loetav. 10 punkti 10st.


Minu Dublin oli täielik raha raiskamine. Minu arvates väga sisutühi raamat. Vahepeal oli tunne et loen kinnisvara- või tööotsinguportaali või kellegi noore igapäeva (ja mulle igavat) blogi.

Väga mõnus lugemine




Omapärane raamat. Kindlasti tahan veel mõnda Lesley Glaister-i raamatut lugeda, et kirjanikust ja ta stiilist paremat ülevaadet saada. 
Üllatavalt hea raamat. Minu arvates jätab kaanekujundus ja illustratsioonid raamatule odava mulje. Oleksin eelistanud kui see raamat oleks teistsuguse kujundusega olnud, sellise päris raamatu moodi (ma ei oskagi seda täpselt seletada mida silmas pean aga ehk keegi saab aru mida ma mõtlen). Võib olla isegi kõvede kaantega. Võib olla oleksin eelsitanud seda mingi teise kirjastuse poolt trükituna kuna Petrone Printil on juba oma nägu Minu raamatute näol kujunenud, mis kõik just kirjanduslikult ei hiilga, ja seega nats halva maigu juurde saanud. 
Ostsin selle raamatu heategevuspoest. Köitis pealkiri. Stalin- mees kellest olen palju kuulnud ja lapse- kes mind alati huvitavad. Olin huvitatud, et mida inglise nimega mees Stalini lastest võiks kirjutada. Kui ma raamatu poes suvalisest kohast lahti tegin siis esimene asi mis silma jäi oli sõnad Tallinn, Estonia. £2 naela eest ei olnud palju kaotada seega tulin raamatuga koju. Ma ise ei oskaks seda raamatut kellegile soovitada aga ise lugesin seda huviga. Ma ei tea, mind lummavad kõik asjad mis seatud kommunistliku Venemaaga. Mul nagu on kirg sellest ajast lugeda, et veenduda et elu tõesti oli selline nagu ta oli ja, et see ei ole lihtsalt mingi väljamõeldis. Jube aga samas paeluv. 
Ostsin selle raamatu lihtsalt sellepärast, et see maksis poes mingi 2 eurot. Kuna ma vahetevahel ikka loen Katrini Õhtulehe blogi siis ma enam-vähem oli kursis kellega tegu ja seega nii väikese raha eest võisin endale seda raamatut lubada. Lubada selles mõttes, et kuigi Katrin on jutu järgi ajakirjanik siis tema blogi lugedes see küll kuskilt välja ei paista. Mul endal ei ole vähematki kirjandusliku annet (ei ole kunagi olnudgi) aga Katrini blogi lugedes tundub, et temal on seda kohati veelgi vähem. 
Raamat aga osutus päris heaks, ma ütleks lausa nauditavaks. Kirjaviis oli ladus ja jutt üsna põnev. Ütleme nii, et mul läks vaid kaks päeva raamatu läbilugemisega ja seda sellepärast, et raske oli raamatut maha panna. Minu arvates palju põnevam kui mõni Minu sarja raamat. Kohe kindlasti põnevam kui Minu Inglismaa oma. 
Katrinist endast on mul aga väga kahju. Müts maha ta ees, et ta nii avameelselt oma elust ja tunnetest raamatus kirjutab. Tema naiivsus ei ole tegelikult üllatav. On ju tegu ikkagi väga noore tüdrukuga Eestist, kes end äkki leiab võõralt maalt ja võõras 'klassis' tegemas tööd millega paljud kohalikud ja kogenudgi ajakirjanikud hakkama ei saaks. Olen isegi selline naiivne tütarlaps olnud, kui nüüd minevikku tagasi vaadata, ja saan temast selles mõttes üsna hästi aru AGA tema puhul see naiivsus pigem süveneb kui kaob aastatega. 
Ma ei taha Katrini suhtes kriitiline olla, tema elu analüüsida ning tema kallal targutada kuna paistab, et Eesti press on seda juba küllaldaselt teinud (isegi minu vana klassiõde). Eks see ajakirjaniku elu ole ühtpidi selline intriigiline nagu nii ja paistab, et Katrini enda iseloom soodustab seda igati aga siiski on tunne, et Eestis osatakse inimest maha teha kohe kindlasti osavamalt kui siin riigis. Seda on tunda mis iganes ajalehe artikli kommentaare lugedes juba. Mul oli seda tema konflikti Eesti ajakirjanikkega lugedes väga piinlik ja valus, samas mind see tegelikult ei pannud üldse imestama. 
Kokkuvõttes võin öelda, et mulle raamat meeldis. Katrinist aga on väga kahju.


Proovisin seda raamatut kahel korral lugeda aga kuidagi ei saa 'käima'. Probleem selles, et kuna Dawn French on nii tuntud tegelane siis iga rida raamatus lugedes kuulen ma ta häält ja näen ta nägu, seda ka siis kui raamatu tegelaseks on hoopis mees. Hirmsasti häirib ja rikub ära. Seega good-bye, annan alla ja jätan raamatu sinna paika. Loodan, et ei jää millegist väga heast ilma.
The Mark of the Angle, omapärane raamat. Ei midagi jalustrabavat aga küllaltki haarav. Huvitava lõpuga.
Mul on taas terve hunnik Anne Tyler-i raamatuid mida ma enne sõbrannale Itaaliasse saatmist läbi tahan lugeda. Ma kohe ei oska kuidagi selle kirjaniku kohta oma arvamust langetada. Paar tema raamatut meeldivad mulle kohe väga, samas teised jätavad täiesti külmaks. Enne lugema hakkamist on täitsa põnev kuna mul ei ole õrna aimugi kas raamat saab olema 'my cup of tea' või ei. 'If Morning Ever Comes' oli loetav aga minus mingeid tundeid ei äratanud. 
Mõnus lugemine. Oleks veelgi mõnusam olnud kui ma oskaks prantsuse keelt :)


Selle raamatu lugemist alustasin juba vähemalt aasta tagasi aga jätsin pooleli. Mulle lihtsalt ei istu selle autori (huumori)stiil. Kuigi olin enamusega nõus, millest kirjutatakse, siis oli siiski raamatus mitmes kohas autori hoiak selline mis mulle täiesti vastumeelne oli. Eelmisel aastal jätsin lugemise soiku peale seda kui olin läbi lugenud tema vaated kooli teemadel (tegelikult lugesin ma seda raamatut üldse pisteliselt). Lihtne on sellist juttu kirjutada inimesel kes on pärit keskmiselt rikkamast perekonnast ja saanud väga hea erakooli hariduse. Nüüd kui mul endal lapse kooli panemine päevakorras otsustasin raamatu uuesti kätte võtta ja lugeda kas see mida eelmisel aastal loetu kohta tundsin on nüüd muutunud või ei. Muutust ei olnud :(
Üsnagi huvitav lugemie, aga samas ka väga vanamoeline. Oma last ma sellisesse kooli kohe kindlasti ei paneks ja ma olen kindel, et kui ka paneks siis oleks ta seal väga õnnetu. 


AASTA 2013 RAAMATUD

JAANUAR
Väga humoorikas ja nauditav raamat ühe inglise businessmehe elust Pariisis. See on raamatu teine osa.
Selle raamatu lugesin ma ühe hommikuga läbi. Minu arvates kurb raamat aga veelgi kurvem, et selle raamatu peategelane peab ka pärast Albaaniast põgenemist ikka veel hirmu all elama. 
Rahva Raamat kirjutab raamatu kohta järgmist:
Värvikas lugu kolme õe elu keerdkäikudest, armastusest, vihkamisest, keerulistest peresuhetest ja kõigest muust, mis inimesi läbi elu saadab.
Täitsa hea lugemine kuigi raamatu lõpupoole hakkasin väsitama tegelaste pidevast tülitsemistest ja kaklusetest.

Mina ei saanud eriti pihta, mis selle raamatu mõte oli aga ma arvan, et see tuleb ka sellest, et ma ei ole eriti tuttav praeguste Eesti autorite ja nende stiilidega. Oli kergesti loetav ja täis päris mõnusaid ütlemisi aga mul läks kohe algusest peale palju aega aru saada kes on kes. Vahepeal räägiti ühest tegelasest perekonnanimega ja siis järsku ta eesnimega siis lõppes jutt ära ja algas uus koos täiesti uute tegelastega. Huvi pärast tahakas täitsa Jan Kausi teisigi raamatuid lugeda aga kuna mul raamatukogust laenutamise võimalust siin ei ole siis ma ei ole kindel kas raatsiksin üle 10 euro nende eest maksta. 
Mina Rahva Raamat kirjutab selle teose kohta järgmist: 
Jan Kaus on laiahaardeline ja andekas autor, kes on kujunenud noorema kirjanikepõlvkonna üheks juhtkujuks. Tema uus romaan „Koju“ kõneleb tänapäeva Eesti tegelikkusest, nagu varasemadki romaanid “Tema” (2006) ja „Hetk“ (2009). Kaus uurib inimest tema vigade, hirmude, ebaõnnestumiste ja igatsustega. Üheks oluliseks tegelaseks kujuneb romaanis ka Tallinna linn, mille minevik oma lõhnade ja värvidega tekstis ellu ärkab. Kausi romaan on tõsine, süüviv, tänapäeva ja tänapäeva inimest tundlikult kujutav. Keskseks motiiviks on romaanis aga igatsus jõuda koju – kohta, kus on rahu ja turvalisus, ja kuhu äng ei pääse.

Sellest Jean-Louis Fournier-i raamatust kuulsin ma Eesti blogisid lugedes. Palju kiidetud raamat. Kuna Eestis oli raamat läbimüüdud siis muretsesin inglise keelse eksemplari. Pettuma ei pidanud kuigi ma ei ütleks, et minu jaoks see mingi suur üllatus raamatuna oli. Võib olla ka sellepärast, et ma olen ise nii palju puudetega laste ja nende peredega töötanud, et olen selle laadset huumorit ka päris elus kuulnud. 
Kõigile teistele aga soovitan kindlasti lugeda. 
Rahva Raamat ütleb raamatu kohta nii:
Prantsuse kirjaniku ja humoristi teosed on sageli omaeluloolised, sest elu ise on talle pakkunud ainest, mis väljamõeldisena võiks tunduda koguni liialdusena. Issi, kus me lähme? on pühendatud autori kahele raske puudega pojale. Teemast sõltumata on Fournier`l alati varuks huumor, sageli just see mustemat sorti.
Armas väike raamat. Kõigele lisaks veel koos järjehoidjaga, ma nimelt jumaldan raamatu küljes olevaid järjehoidja paelakesi. Magus lugemine aga otsest äratundmist ei toimunud. Iga inimene liigub läbi erinevate faaside. Raamat pani nii mõnelgi teemal peatuma ja mõtisklema aga kuna olen autoriga täiesti teisel tasandil siis jäin pigem kõrvaltvaatajaks.  Lugemist igati väärt sellegi poolest.
Rahva Raamatu kirjeldus:
Raamat Suhtesahver on välja kasvanud väga populaarsest Suhtesahvri blogist ja Facebooki-lehest, kus sel on üle 2000 jälgija-kommenteerija. Autor Mirjam Männik on noor naine, kes kirjutab avameelselt suhetest ja õnneotsingutest valdavalt läbi enda kogemuste. Kirjutised pakuvad eelkõige naistele äratundmist, samastumisvõimalust ja ka häid nõuandeid nii heade kui valuliste kogemuste kaudu.


VEEBRUAR

See on nii huvitav kuidas mõned raamatud mind kutsuvad. 'Doris' raamatut olen ma nii mitmel korral Eestis käies poes käes hoidnud aga kuidagi ei julgenud suurt summat selle eest maksta. Ikkagi täiesti tundmatu autor mulle ja keegi pole raamatust kuskil palju kirjutanud ka. Sellele vaatamata oli see raamat Rahva Raamatu lehel mu lemmikute seas ilma, et ma teda sealt oleks ära kustutanud. Suur oli mu rõõm kui jõulude ajal Eestis olles märkasin, et raamat poes vaid mingi 3 eurot. Ostsin kohe ära ja nüüd võin öelda, et mulle see raamat väga meeldis. Ei midagi erilist või kirjanduslikku suurtööd aga väga ladus ja just minu tüüpi :) Raske oli käest ära panna enne kui lõpp käes.
Rahva Raamat kirjutab raamatu kohta järgmist:
„Sa ütled mulle nüüd „ema”,” seletas kiss-silm nõudlikult. „Alates tänasest ei tohi sa enam kordagi mulle „tädi” öelda, jäta see endale ilusasti meelde, eks!” 
„Aga tädi, minu...” 
„Ütle mulle nüüd „ema”!” 
„Aga minu...” 
„Ei! Mina olen sinu ema ja sina mulle „tädi” ei ütle!” 
„Doris” on jutustus vanematest ilma jäänud ning ka õest-vendadest lahutatud lapsendatud tüdrukust, tema kasvamisest, igatsustest ja fantaasiatest.
Selle raamatuga oli natuke sama lugu, et sirvisin seda alati poes käies aga ära ei ostnud. Raamat ise tegelikult ei 'kutsunud' mind otseselt lugema, rohkem oli uudishimu teada saada mida Daki kirjutanud on. Nüüd on see mul siis läbi loetud ja ma võin öelda, et mulle eriti ei istunud. Oli lihtsalt üks lugu ja sellega asi minu jaoks piirdus. Õnneks ostsin raamatu kui see odavusmüügis oli ja maksin vaid 2.38.
Rahva Raamatu sisukirjeldus:
Raamatus jutustab oma lugu naistaksojuht, kes on sattunud selle ameti peale, sest ta surnud armastatu pärandas talle oma takso. Ette tuleb mitmesuguseid juhtumeid, mõned neist jäävad talle rohkem, mõned vähem hinge. Päris raamatu alguses aga viib elu ta kokku enesetappu kavandava mehega, kes õnneks sellest kavatsusest loobub. Küll aga jätkub ta tutvus taksojuhiga ja tutvusest areneb vähehaaval midagi rohkematki...
Olen seda juba korra aastaid tagasi lugenud aga lugesin nüüd uuesti läbi. Noh, kakskeelsuse kohapealt mitte just eriti hariv aga raamatu lõpus on üsna mitu huvitavat ja kasulikku mängu mida kakskeelse lapsega tasub mängida.
Ostsin selle raamatu aastaid tagasi, aga kunagi pole olnud aega seda korralikult läbi lugeda. Nüüd siis võtsin kätte ja lugesin läbi kuna teema väga aktuaalne. Raamat mulle meeldis. Jätan kindlasti oma raamaturiiulile (no sinna kuhu vaid need paremad raamatud pääsevad :)
MÄRTS


APRILL
Väga hea, raske oli käest ära panna

MAI
Selle raamatu lugemisega oli mul probleem harjuda nii lühikeste paragrahvidega. Just oled alustanud ühega ja su meel on häälestatud sisseelamisele kui vaat, et kahe lausa pärast on juba kogu teema ammendatud. Jutul endal ei olnud viga midagi ja kogu raamat mulle täitsa meeldis aga vot nii raske oli selliste lühikeste jutukeste lugemise rütmi enda saada.
Selle raamatu leidsin heategevuspoest 1 naela eest ja huvi pärast ostsin. Raamatus oli tegelikult paar üsna huvitavat vaatenurka miks on hea olla vanem vaid ühele lapsele. Ikka on neid inimesi kes vaatavad kuidagi viltu või kaastundega neile kellel ei ole rohkem lapsi kui vaid üks kuigi tulevikus saab vanemas eas lapsi saavaid vanemaid aina rohkem olema ja seega võib arvata, et ühe lapsega pered ei olegi enam mingi haruldus (Eestis on elu nats teine seega pean silmas ikka rohkem UK või mõnda teist riiki). Samas aga häiris mind selle raamatu juures see, et see oli kui propaganda kutsuma üles vanemaid vaid ühe lapse kasuks valima. Otseseid nõuandeid või nippe ainukese lapse kasvatuses selles raamatus palju ei olnud. Vabalt võiks täpselt sama raamatu kirjutada mitmelapselise pere vaatenurga alt.
Minu Bangkok raamatut lugesin ma enamalt sel ajal kui Greta balletti tantsis. Algul arvasin, et ma ei saa jutule eriti pihta kuna balletti ukse taga oli palju väikeseid õdesid vendasid, kes pidevalt ringi sibasid ja mu keskendust natuke häirisid. Samas kui ma lugemist kodus jätkasin oli seis sama. No ei saanud ma aru millest juttu käis. Ok mees oli vangis aga kõik oli nii segamini nagu oleks mingi unenägu. Mul lõpuks kadus kogu huvi seda unenägu edasi lugeda ja jätsin raamatu pooleli. Kuigi mulle üldse ei meeldi raamatuid pooleli jätta siis selle raamatu puhul mind see üldse ei häiri. Minu sarjast on mul vaid Minu Tai raamatuga sama lugu juhtunud.
Lugema hakates, ei teadnud ma, et tegu on noorteraamatuga. Lugesin raamatu vaat, et poole päevaga läbi. Ah, et nii tume see elu siis Eesti noorte jaoks ongi. Tundus, et Mähel ei elagi peale narkoärikate, prostituutide ärikate ja varaste kedagi teist :) Seda aga, et lapse saamine Eestis nii kergelt käib, seda ma täitsa usun :)

Neid kahte raamatut oli täielik nauding lugeda. Kahju, et raamatutel järge ei ole. Leelo ema saatmine Siberisse läks mulle nii hinge, et kui viimase raamatu lõpus ei mainitud midagi sellest kas või millal ta ema Siberist tagasi tuli siis läksin kohe internetist infot otsima. Vastuse leidsin aga siin seda teiega ei jaga. Ei hakka lugemis võlu teilt ära võtma. Raamatuid soovitan aga soojalt kõigil lugeda.

JUUNI

Mulle Minu Jaapan väga meeldis. Raamatus oli paar äratundmis hetke ka. See koht kus kirjeldati kuidas soojalt maadelt tulnud välisturistid ei saanud jääl kõndimisega hakkama. Kui enne võis ka mind selline asi naerma ajada siis peale seda kui ma nägin oma last esimest korda jääl käimas sain ma nii hästi aru sellest, et see on omaette oskus. Olen ju ise lapsest peale korralike talvedega harjunud ja jääl käimine on  olnud kui osa elust aga kui sa ei ole kunagi enne jääd isegi mitte näinud siis sa tõesti ei tea kuidas enda keha hoida ja kuidas astuda, et ennast jääl elus hoida. 
Praegu kahjuks enam ei tule meelde mis see teine asi oli aga lisan siia hiljem kui meelde tuleb.
Raamatu juures meeldis mulle see, et osa kirjeldati ka lapse seisukohalt. Et kuidas kirjaniku laps uue maa ja keskkonnaga harjus ja mis talle raskeks osutus. Minule avas see igatahes täiesti uue vaatenurga. 


483 lk mõtetut jama. Võib olla kui sama jutt oleks kirja pandud 200 lk siis oleks täiesti huvitav lugemine olnud aga kuna kogu teema oli nii pikaks ja mõtetuks venitatud siis minu jaoks oli see täielik tühi õhk.

Kui ma olin selle raamatu viimase lehekülje viimase rea lõpetanud oli mul tahtmine püsti tõusta ja aplodeerida. Aplodeerida nii kirjanikule kui ka raamatu peategelasele. Tõeliselt nauditavad leheküljed. Autobiograafia täiesti tundmatust inimesest aga nii kaasahaarav ja huvitav, et lausa uskumatu. Seda enam, et jutt viis erinevatesse maadesse (Itaaliasse, Venemaale, Inglismaale, Prantsusmaale ja ka Eestisse) ja kirjeldas kohti mida ma oskasin nii hästi ettekujutada ja kus olen isegi ise käinud. Imetlusväärsed tegelased, seda enam, et tegu oli päriselt eksisteerinud inimestega ja mitte kirjaniku fantaasiaga.
Rahva Raamatu kirjeldus on järgmine:
Vürstitar Sofka Dolgoruki elu kulges käsikäes XX sajandi suurte muutustega. „Punane printsess” on lugu sellest, kuidas tsaari-Venemaa ja Peterburi õukonna kõige kõrgema klassi plikakesest sai Briti kommunistliku partei liige. Sofka Zinovieff hakkab uurima oma vanaema meeletut ja skandaalirohket elu, kuhu mahtus boheemlusele kalduv elu pea kõigis Euroopa metropolides, vangilaager Prantsusmaal ja briti teatri suurkuju Laurence Olivier. Päranduseks saadud päevik, mis tegelikult kujutab endast vanaema Sofka kirglikke kirju oma elu suurele armastusele, avab lapselaps Sofka jaoks uksed, mille olemasolust ta varem mitte midagi ei teadnud.

„Punane printsess” toob lugeja ette elu, kus ükski homme ei ole samasugune nagu eile, kus inimestel ei ole ühtegi pidepunkti, millest kinni hoida ja elu ei ole muud kui üks peadpööritamapanev ameerika raudtee, mille käänakud, tipud ja langused eales ei kordu.
Siin on veel üks blogija (ja kirjanik) sellest raamatust oma blogis kirjutanud.


JUULI

I LOVED IT!!!
Selline on just Prantsusmaa mida mina näinud olen, jättes välja Pariisi, kuna mulle Pariis mingit erilist muljet ei ole jätnud. Väga mõnusalt kirjutatud ja sisaldas palju huvitavat informatsiooni. Teeme juba plaane külastama minna autori poolt kirjeldatud losse.


Mõnus lihtne lugemine

Lugesin üle poole läbi aga rohkem ei viitsinud. Minu jaoks üsna jama.

AUGUST





Väga meeldis

Mind jättis see raamat täiesti külmaks. Ma peaaegu häbenedes lugesin ja imestasin kuidas Epp ei saanud aru ka 9 aasta hiljem, et see Norra mees temaga vaid mängis. Et tegu oli vaid holiday fun-iga. Eks me kõik ole kunagi armastusest pimedad olnud ja oma fantaasial kiiremini lennata lasknud kui tegelik elu, aga, et veel samade küsimärkide käes 9 aastat hiljem piinelda ja oma mees ka veel nendesse mässida, see jääb mulle arusaamatuks… 

SEPTEMBER
Patarei vangla on mind sellest ajast peale kui ma seda esimest korda külastasin oma jubedusega võlunud (kui nii üldse öelda saab). Kuna vanglas käies puudus seal igasugune info vangla elu ja olu kohta siis seda suurem oli mu rõõm kui internetis raamatupoodides 'sobrades' jäi mulle ette see raamat. Veelgi suurem oli mu rõõm kui tellides see raamat ka väga heaks osutus. Kui ise raamatut enne ostu lehitseda ei saa siis on ju rakse teada millise raamatuga tegu. Pealkiri võib küll kutsuv olla aga sisu on selle järgi raske ennustada. 
Igal juhul üle ootuste hea infoallikas. 
See on ikka täiesti uskumatu kuidas üldjuhul täiesti süütuid inimesi nii rängalt karistati ja mida nad läbi elama pidid. Milline elude raiskamine...

Võrratu raamat. Nii huvitav ja sisutihe, et ühte lauset lugedes tundub tihti nagu oleks terve lehekülje täis elamusi ja huvitavaid fakte teada saanud.
Ainuke asi sellise sisutiheda raamatu juures on see, et seda on raske jupp jupi kaupa lugeda (vähemalt mul oli). Pean silmas siis näiteks 15 minutit õhtuti enne magama minekut jäi liiga väheks, et neid elamusi täielikult nautida ja neisse sisse elada. Iga kord raamatut kätte võttes pidin end taas kõige pealt õigele lainele häälestama, et siis taas kohe varsti jälle raamat käest panna. Korraga lugedes oleks saanud raamatust palju suurema naudingu. 
Arvatavasti sellepärast ma vist ka väsisin raamatust lõpu poole natuke ära. 
Sellele vaatamata 5+ raamat.
OKTOOBER
Raamatust jäi meelde mõlkuma selline koht:
-''...Vahel hakkab häirima mingi kohalik käitumisviis või suhtlusmuster ja oma nõrgemaltel hetkedel kipun kiruma:''Ah, need jaapanlased....'', aga kui siis järele mõelda, võin üllatuda, avastades, et eestlased käituvad tegelikult täpselt samuti. Ainus, mis on erinev, on ehk minu positsioon selles ühiskonnas.''
DETSEMBER

Huvitav raamat, nüüd tahaks filmi ka näha.



No comments: